Kalevi jalaväepataljon on kindlal pinnal

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 6/2025

Miks otsustasite teha karjääri kaitseväes?

Ajateenistusse tulles ei olnud mul head ülevaadet kaitseväest ja see põhines pigem filmidel. Tegelikkus on aga teine ja see pole mitte plahvatuste keskel tulistamine, vaid taktika tundmaõppimine ja pidev enda füüsiline ning vaimne ettevalmistamine. Tallinnas Teeviidal tutvustati võimalusi õppida kaitseväe akadeemias ja siis arvasingi, et see on midagi just minule – töö, mis pakub nii vaimseid kui ka füüsilisi katsumusi.

Mis eeldused peavad olema, et saada pataljoniülemaks ja olla edukas?

Üks eeldus, et saada pataljoniülemana hakkama, on eelnev teenistuskogemus ehk alumised juhtimistasemed rühma- ja kompaniiülemana peavad olema tehtud. Ülemana peab jalaväepataljonis manöövrikäsku andes saama väga hästi aru, mis hakkab maastikul toimuma. Kaardile sinist joont joonistades peab olema selge arusaamine, mida tähendab liikumine erinevates tingimustes: nii suvel kuumaga kui ka talvel paksu lume ja külmaga, nii pimedal kui valgel ajal. Samuti on eelneva kogemuse tõttu olemas teadmine, mis varustust ja väljaõpet on sõduril manöövriks vaja – muidu praktika ja reaalsus ei lange kokku.

Mida rohkem kogemust on madalamalt tasemelt, seda lihtsam on teha plaani ja seda realistlikum see lõpuks on. See välistab juba varakult käsu andmise, kus on juba ette teada, et pataljon pole sõdurite väljaõppe taseme ja kasutatava varustusega ülesannet võimeline täitma. Ma ei saa ülemana anda sõdurile käsku teha midagi, millega ma ka ise hakkama ei saaks – ülema isiklik eeskuju on väga tähtis. Utoopias pole mõtet elada.

Olete läbinud Ironmani ja osalenud maratonidel, mis on Kalevi jalaväepataljoni ajalugu ja sportlikku vaimu arvestades ülemale paslik taust. Kui oluline on kaitseväelase puhul füüsiline ettevalmistus?

Kuna tegemist on jalaväepataljoniga, siis on ilma pikemata selge ja mõistetav, et sõdur peab jõudma liikuda punktist A punkti B ja selleks peab ka mingi ettevalmistus olema. Ilma selleta lihtsalt ei saa. Siin pole vahet, kas oled jalaväelane või näiteks droonioperaator, sest oma isiklikku varustust peab ise kaasas vedama ja see kaalub kümneid kilosid.

Keegi ei taha ilma magamisvarustuseta lumehanges magada, sest see on väga ebamugav. Peale selle veel laskemoon, toit ja vesi. Kellegi teise õlule seda anda ei saa, muidu oled lihtsalt üksusele koormaks. Nii on füüsiline ettevalmistus üksuse lahinguvõime seisukohalt vägagi oluline.

Mis ootab ees Kalevi jalaväepataljoni aastail 2025–2026?

Kalevi jalaväepataljoni väljaõppetsükkel lõppes suvel ja praeguses tsüklis uusi sõdureid väljaõppes ei ole. Seda aga ei saa nimetada puhkeaastaks, sest enamik tegevväelasi toetab Jõhvi linnakus Viru jalaväepataljoni sõdurite väljaõpet. Ülejäänud staabiosa on seotud mitmesuguste projektidega, millest me ka osa võtame, näiteks relvasüsteemide kasutamine õhusihtmärkide vastu. Samuti osaleme koos brigaadiga uue väljaõppetsükli ettevalmistamises. Põhiline töö pataljoni tasemel on mõttetöö, et järgmine tsükkel läheks edukalt käima, sest uusi projekte ei saa alustada ilma analüüsita. Siin toetame oma nõu ja jõuga brigaadi staapi. Seega on tulevikku suunatud arendustegevus ja Jõhvi linnakus väljaõppe toetamine selle aasta suurimad pingutused.

Jõhvi pole olnud just kõige populaarsem koht, kuhu inimesed teenima soovivad tulla?

Eestit meeldib paljudele armastada Tallinnast ja suurtest keskustest ning ääremaale eriti tulla ei soovita. Kõik, kes on Jõhvi tulnud, räägivad paari aasta möödudes, et siin on väga hea teenistuskoht ja nad ei saa aru, miks siia tulla ei taheta. Jõhvi linnak on nagu oma perekond ning väljaõpet on väga hea teha, sest alad on siinsamas lähedal ja kaugele ei pea minema. Samuti võib öelda, et väljaõpe on heal tasemel – siin saab häid asju teha. Lisaks kõigele muule on Jõhvi kompaktne koht elamiseks ning laste trennidesse ja huviringidesse viimine ei võta palju aega. Kui Tallinnas võib võtta tööle jõudmine ligi tunni, siis siin saab kõik palju vähema ajaga tehtud ning ülejäänud aega võib kasutada hoopis otstarbekamalt.

LIPP ON ÜLE ANTUD

Jutuajamine eelmise Kalevi jalaväepataljoni ülema kolonelleitnant Argo Sibulaga toimus juunis, enne ülema vahetust. Kalevi jalaväepataljoni juhtis ta 2022. a suvest kuni 2025. a suveni.

Kas on võimalik olla valmis pataljoniülemaks saamiseks? Üks asi on ülemana kaardil õppusel üksusi liigutada, kuid hoopis teine asi on igapäevaelu oma rõõmude ja muredega.

Meil on kaitseväes tasemeõpped ja lisaks veel eelnev teenistuskogemus eri ametikohtadel, mis valmistab ette taktikalises mõttes, näiteks üldine sõjapidamine ja lisaks juhtimispõhimõtted ning nende rakendamine. Pataljoniülemaks aga kasvatakse. Kasvamine toimub koos töökaaslastega ühises keskkonnas igapäevaseid asju tehes. See on pidev protsess, mis võtab aega.

Esimesel aastal kohanesin brigaadieluga, selle lahingurütmi ja õppuste seeriaga. Viimasel aastal, kui kõik oli juba tuttav ja loomulik, tundsin ennast hästi. Kõige raskem oligi see, kui tekkisid töörutiin ja ka teadmised ning oskused, siis tuli pataljon järgmisele mehele üle anda.

Olen kaitseväes kolm korda üksust üle andnud: esimene kord Scoutspataljonis missioonilt tulles oma rühma, teisel korral saatsin reservi oma sõjaaja kompanii ja nüüd oli kolmas kord – iga kord oli raske. Kui teenistus pataljoniülemana jätkuks, siis kindlasti saaks tegeleda veel üksuse edasiarendamise ja taseme tõstmisega, kuid järgmisel inimesel on siit hea edasi minna.

Kalevi jalaväepataljoni on ümber paigutatud Eesti eri kohtadesse. See taasasutati Jägalas, likvideeriti ja taastati Paldiskis ning alates 2020. aastast paiknetakse Jõhvis. Mis jälje on see väeosale jätnud?

Kalevi lähiajalugu on olnud keeruline ja katsumusrohke. Ühe pataljoni üleviimine ühest linnakust teise tähendab tegelikult seda, et alustatakse otsast peale. Kolimine Jõhvi oli väga vajalik, et pataljon saaks heal tasemel edasi liikuda. See tõi küll kaasa paljude inimeste lahkumise ja personalipuuduse.

Jõhvis polnud sellel ajal ka piisavalt taristut, et tuua üle pataljoni tehnika ja varustus, ning see oli viies eri paigas laiali. Esimene töövõit oli 2023. a kevadel, kui ladude valmimise tõttu suutsime kogu pataljoni varud Jõhvi tuua, ja viimane oli alles selle aasta märtsis, kui ka laskemoon üle tuli. See lihtsustab kõike: alates inventuuride tegemisest, varustuse kontrollimisest, lahinguvalmidusest ja lõpetades formeerimisega.

Pataljoni lahinguvalmidus on märkimisväärselt suurenenud. Oleme saavutanud taseme, mida saab pidada normaalseks. Jõhvis on head ligidal asuvad väljaõppealad, lisaks on linnakus olemas lasketiir, mida saab kasutada nii valgel kui ka pimedal ajal. Tulevikus, kui Sirgala harjutusala arendatakse, läheb olukord paremaks. Oleme rajanud linnaku territooriumile kaevikuliine ja tugipunkte, et väljaõpet saaks korraldada linnakus. Tänu sellele oskavad meie sõdurid baasasju väga hästi, olgu nendeks kasvõi kaevikule lähenemine ja sellesse sisenemine.

Pataljoniülemalt tulevad ideed ja nägemus, kuidas juhtida ning kuhu poole liikuda, kuid tema tahet viivad ellu siiski alluvad. Kuidas te seda kommenteerite?

Asju, mida tahtsin ellu viia, saab teha vaid meeskonnatööna, üksi pole see võimalik. Suured muutused sageli inimestele ei meeldi ja ma saan sellest suurepäraselt aru. Kehtestasin teatud standardid, millele peavad kõik vastama – alates minust ja lõpetades tavalise sõduriga. See on põhjustanud ka inimeste liikumist ja vahetust.

Ülem peab ise palju ära tegema: kirjutama, jõustama, ringi käima ja mul ei olnud probleemi ka näiteks pataljoni rännakukäsku kirjutada. Meil on väga noor koosseis ja mul oli siiras heameel näha inimeste arengut nii ülemate kui ka ohvitseridena. Kaitseväes on väljaõppetsükkel suvest jõuludeni tegevväelastele rahulikum ja kui uuel aastal algab allüksuse kursus, keeratakse vinti järjest peale ning lõpuks on kõik väsinud.

Leidsin, et peame tegema asju teistmoodi: tegevväelaste roll peab olema suur juulist detsembri lõpuni, kus iga päev peab palju pingutama, et anda endast parim. Minu väide oli, et mida paremini teeme esimesel poolaastal, seda väiksem on koormus allüksuse kursuse ajal, kui lipnikud hakkavad iseseisvalt väljaõpet ja laskeharjutusi korraldama.

Tegevväelaste roll järjest vähenes ja lipnike ning jaoülemate oma suurenes. See tähendas aga suurt investeerimist sõduritesse ja seda juba alates sõduri baaskursusest, kust otsisime välja andekamaid. Tundsime nende vastu huvi, juhatasime, õpetasime ja kasvatasime neid ning tänu sellele said nad aru, mida peab tegema ja mida neilt oodatakse.

Ajateenijatest ülematel ei olnud mitte ainult vastutus, vaid ka õigus asju teha. Rühmaülemad said korraldada lisaväljaõpet ja kasvatada rühma oma näo järgi. Kui rühmaülem ütles, et mingi mees tema rühma ei sobi, saime ta üle viia teise rühma. Siin oli koht, kus liikusime muude üksustega teises suunas. Allüksuse kursuse ajal oli kompaniis vaid kaks tegevväelast: kompaniiülem ja -veebel.

See mudel õnnestus meil väga hästi ja edu võti oli õigete inimeste leidmine õigetele ametikohtadele. Mida rohkem inimestesse panustad, seda suuremaid dividende saad hiljem tagasi. Mul oli ülimalt lihtne mõningaid asju teha, sest piisas vaid üks kord öelda ja kõik sai tehtud nii, nagu peab. Allüksuse mõistes pole mul kunagi paremat seisu olnud ja allüksuste ellu ei pidanud ma ka sekkuma.

Mis on Kalevi jalaväepataljoni standard?

Mingid asjad on minu jaoks elementaarsed, nt kellaaegadest kinnipidamine või korrektne välimus. Teenistusülesandeid tuleb täita võimalikult hästi. Mitte nii, et teeme kuidagi ära, vaid alati peab olema tahe teha rohkem. Ametijuhendites on kirjas just miinimum-, mitte maksimumnõuded.

Alati saab teha paremini ja selleks peab olema nii tahet kui ka julgust võtta vastu ebamugavaid otsuseid. Kui näeme, et mingi asi ei tööta, siis muudame plaani ja teeme nii, et asjad töötaksid. Kui on vaja nädalaplaani ümber teha, siis tuleb seda teha, sest vastasel juhul võivad mingid asjad ära jääda ja lõpuks tekib lumepalliefekt, kus olulised komponendid ei pruugi töötada.

Kalevi jalaväepataljon hakkas väljaõppes kasutama lahinguradasid, kus oluline osa oli kordustel, et drillid jääksid sõdurile lihasmällu. Mida te selle kohta ütlete?

Lahinguradasid ei kasutanud me mitte ainult jalaväekompaniide väljaõppeks. Kui erialarühmadel oli oma eriala osa läbi, siis algas nende jaoks jalaväejao kursus. Soovisin, et nende tase jalaväelastena oleks kõrge. Lõpptulemusena ei olnud miinipildujarühmal probleeme täita jalaväelase ülesandeid.

Jalaväepataljonis on kõik jalaväelased ja baasoskused peavad kõigil selged olema, siis on ka erialatöö lihtsam. Lätis linnalahinguharjutusel erialarühmadel hinnaalandust ei olnud ja nad võitlesid jalaväekompaniide vastu ja nendega koos. Ka õppusel Siil oli vaid väike osa erialainimesi, kes ei olnud kaevikutes. Need olid logistika ja staabikaitse elemendid, mis olid kaugemal.

Kui vaatame puhtalt õppekavasid ja käsitlevate teemade hulka lühikesel väljaõppeperioodil, siis oli selge, et kõike ei ole võimalik hästi teha. Nüüd tuleb teha valik selle vahel, kas õpetada kõike ja miski selgeks ei saa või õpetada vaid mingeid asju väga hästi. Me teame, millised on Kalevi jalaväepataljonile esitatud nõuded. Sealt selgub juba ülesanneteks vajalike tegevuste loend ja tuleb ka teadmine, mida on vaja teha oma eesmärkide saavutamiseks.

Lõpuks saamegi keskenduda just nende eesmärkide täitmise harjutamisele. Rännakut pole näiteks eraldi vaja palju harjutada, sest õppustele minnes ja sealt tulles rändame niikuinii ning need saab omavahel ühildada. Selle asemel saab näiteks parandada sõduri füüsilist vormi, mis tagab lahinguväljal edu, kuna sõdurid suudavad täita raskemaid ülesandeid.

Kui oluline on sõdurite füüsiline vorm?

Füüsise arendamine on oluline esimesest päevast peale, kuid sõdureid ei tohi ära lõhkuda ja ajapikku tuleb elemente juurde lisada. Tänu nende heale füüsisele sain ma pataljoniülemana teha keerulisemaid manöövreid, mis lõpptulemusena võimaldas täita edukamalt lahinguülesandeid.

Õppus Siil näitas, et meil ei olnud probleeme öö läbi infiltreeruda ja seejärel veel sõdida. Sõdurid muutusid füüsiliselt sitkeks ja suutsid pikka aega varustusega liikuda. Nooremallohvitseride kursuse (NAK) rännak näitas, mida võib teha lühikese teenistuse jooksul: sõdurid liikusid seal kiiremini kui neilt eeldati ja ei kavatsenudki ära väsida. Hommikul kell neli tuldi ka pärast rännakut rivistusele lauldes.

Kui palju on seotud väljaõppesündmused ja reaalne lahinguvalmidus?

Kogu väljaõppe ülesehitus oli minu jaoks loogiline, sest hindasin sellega juba sõduri baaskursuse ajal ka oma lahinguvalmiduse elemente. Oli siis tegemist mingisugustel marsruutidel liikumise või mingi distantsi läbimisega teatud aja jooksul. See annab kindluse, et asjad saavad tehtud.

Õppuse Siil formeerimisel kontrollisime, kuidas ja mis ajaga on võimalik viia reservkoosseis lahinguvalmis ning see õnnestus meil väga hästi. Samuti saime individuaalvarustuse nimeliselt pakitud – reservväelane saab teenistusse tulles oma seljakoti, kus vormil on tema nimi ja ta on ise selle kokku pakkinud.

Kuidas inimesi ülemana motiveerida?

Olen väga otsekohene ja võibolla ka järsk, sest püüdlen parima tulemuse poole. Kui midagi on halvasti või ka hästi, siis tuleb seda välja öelda ja inimesi märgata. Kõik ei saagi kogu aeg hästi olla ja kõigega ei saa alati nõustuda. Sellisel juhul jääb areng toppama ja kui kogu aeg on kõik halvasti, siis ei liigu ka midagi edasi.

See, et täna on halb päev, ei tähenda, et oleks halb elu – lihtsalt oligi halb päev. Olen karistanud tunduvalt vähem, kui positiivselt ergutanud. Algul ei pruugi otsene ütlemine meeldida, kuid hiljem on öeldud, et see oli siiski asjakohane. Kõige parema tagasiside olen saanud siis, kui olen esile toonud parandamist vajavad kohad – seda võetakse kuulda ja järgmine kord tehakse paremini.

Minu teenistuski pole olnud lilledel jalutamine ja kui nooruses võime pidada ennast kõiketeadjateks, siis ülemate otsene tagasiside on teinud minust nüüd parema ohvitseri. Minu uks on alluvatele alati lahti olnud ja seda võimalust on ka kasutatud.

Saan väga hästi aru, et oma igapäevast tööd tegeval isikkoosseisul ei ole lihtne, sest kaitseväelase töö ongi oma olemuselt raske, aga inimesed on väga tublid olnud ja teinud seda, mida oli vaja teha. Lõppkokkuvõttes paraneb tänu inimeste enesekindlusele ja oskustele ka kogu väljaõppe kvaliteet.

Mis oli Kalevi jalaväepataljoni väljaõppeperioodi tähtsündmus? Kas see oli Kalewipoegs (linnalahinguharjutus Lätis Skrunda harjutusalal)?

Kalewipoegs oli väga hea üritus. Võrdlemisi lühikese aja jooksul toimunud ülimalt intensiivne linnalahing oli ikka väga raske. Mehed vaatasid spordikella pealt, et olid päevas ligi sada korrust maha trampinud ja samal ajal veeti kuulipildujaid ja muud varustust kaasas. Peale selle ületati veetakistusi ja ööbima jäädi sinna, kuhu parasjagu jõuti, sest nii on ka lahinguväljal.

See jääb kahtlemata väljaõppeperioodi üheks silmapaistvamaks sündmuseks, kuid kõige tähtsam oli ikkagi õppus Siil – formeerisime poolt pataljoni, millega saime soovitut läbi harjutada ning anda reservväelastele piisavalt väljaõpet.

Sõduri jaoks ei pruukinud Siil olla nii intensiivne kui linnalahing, kuid pataljoniülemana võin öelda, et see oli selle hooaja ja pataljoni viimase kolme aasta kõige olulisem väljaõppesündmus. Reservväelaste tagasiside oli positiivne ja mul ei ole kahtlustki, et Kalevi jalaväepataljoniga saab lahingusse minna.

Mida anda teele kaasa uuele pataljoniülemale?

Mis puudutab lahinguvalmidust, ülesannete selgust ja nende täitmise suutlikkust, siis uus pataljoniülem saab endale toimiva pataljoni. Ta saab süsteemi, mida on võimalik edasi arendada ja kohe käiku võtta.

Uus ülem saab loodud ja taasloodud traditsioonid, mis ei olegi kaitseväes nii tavaline, kui mõtleme esiisadele, tänu kellele pataljon on saanud teoks ja mida nemad on omal ajal teinud. Pataljon on küll tänapäeval oma parimas seisus, kuid siiski tuleb jätkata järelkasvuga ja uue ülema tööpõld on veel endiselt lai.