Jüütimaa merelahing 1916. aastal

Jüütimaa merelahingut on pärast seda erakordse põhjalikkusega uuritud ja analüüsitud, kuid eks see ole jäänud veidi teise maailmasõja suurte merelahingute varju.

Ilmus Sõduris nr 1/2026

Merelahingutele on tavaks saanud anda nimesid lähedalasuvate saarte või neemede järgi, raskematel juhtumitel ka kuupäevade järgi, kuid seekord ristisid sakslased selle Skagerraki väina ja inglased Jüütimaa järgi. Eestis nimetati lahingut enne teist maailmasõda samuti Skagerraki merelahinguks, tänapäeval aga juba Jüütimaa lahinguks. Merelahing toimus 31. maist kuni 1. juunini 1916 Suurbritannia ja Saksamaa vahel Põhjameres Taani mandriosast ehk Jüütimaast 100 km lääne pool ja Saksamaa põhilisest mereväebaasist Wilhelmshavenist 400 km põhja pool.

Olukord ja plaanid

Suurbritannia sõjalaevastiku peajõud kandsid nime Grand Fleet, Saksamaa oma aga Hochseefotte (mida on tõlgitud kui avamerelaevastik või ookeanilaevastik). 15. jaanuaril 1916 sai Hochseeflotte omale uue juhataja viitseadmiral Reinhard Scheeri. Võib arvata, et ta kiirustas seda usaldust õigustama ja planeeris suurlahingut, mille käigus lootis Suurbritannia Grand Fleeti merele meelitada, et inglaste sõjalaevastik seejärel osade kaupa purustada. Üks eesmärk oli ka murda Suurbritannia mereblokaad Saksamaa rannikule, mis jättis keisririigi ilma olulistest toorainetest ja põhjustas toidunappuse.

Sakslaste kavandatava lahingu plaan oli järgmine: 17. mail lähevad merele admiral Franz Hipperi lahinguristlejad, mis tulistavad Sunderlandi sadamalinna Inglismaa rannikul (selliseid aktsioone olid sakslased ennegi teinud); samaks ajaks asuvad positsioonidele Inglismaa idaranniku sõjasadamate ees Saksa allveelaevad, et uputada tabavate torpeedolaskudega sadamatest väljasõitvaid sõjalaevu; Hochseeflotte peajõud koondatakse selleks ajaks Põhjamere keskossa, Doggerbankist veidi lõuna poole, et anda otsustav lahing baasidest väljunud Grand Fleetile.

Miks arvas admiral Scheer, et ta suudab suurlahingus võita suuremat ja tugevamat brittide sõjalaevastikku? Plaani kohaselt ei pidanud inglased saatma teate peale, et Saksa sõjalaevad tulistavad merelt Sunderlandi, sakslaste vastu korraga mitte kogu oma sõjalaevastikku, vaid esmalt lähimas baasis Rosythis paiknevad laevad. Seal olid tollal sakslaste luureandmete põhjal vaid neli lahingulaeva, kuus lahinguristlejat, 14 kergeristlejat ja 27 hävitajat.

Neist käis Hochseeflotte jõud kindlalt üle ja nii lootis Scheer selle laevastikukoondise purustada ja uputada, kuni lõpuks ülejäänud Grand Fleeti peajõud kaugematest baasidest – Cromarty Firthist kaheksa lahingulaeva ja Scapa Flowst 16 lahingulaeva koos kolme lahinguristlejaga – kohale saabuvad.

Olgu öeldud, et Saksa sõjalaevastik läks lahingusse kokku 99 sõjalaevaga: 16 lahingulaeva (Friedrich der Grosse, Grosser Kurfürst, König, Kronprinz, Markgraf, Kaiser, Kaiserin, Prinzregent Luitpold, Ostfriesland, Thüringen, Helgoland, Oldenburg, Posen, Rheinland, Nassau, Westfalen), viis lahinguristlejat, kuus soomuslaeva (Deutschland, Hessen, Pommern, Hannover, Schlesien, Schleswig-Holstein), 11 ristlejat ja 61 hävitajat. Admiral Scheeri lipulaevaks oli Friedrich der Grosse.

Suurbritannia sõjalaevastikul osales aga Jüütimaa merelahingus kokku 151 laeva: 28 lahingulaeva (Iron Duke, King George V, Ajax, Centurion, Erin, Orion, Monarch, Conqueror, Thunderer, Royal Oak, Superb, Canada, Benbow, Bellerophon, Temeraire, Vanguard, Colossus, Collingwood, St Vincent, Neptune, Marlborough, Revenge, Hercules, Agincourt, Barham, Valiant, Warspite, Malaya), üheksa lahinguristlejat, 34 ristlejat, 79 hävitajat ja üks vesilennukilaev. Grand Fleeti juhataja admiral John Jellicoe lipulaevaks oli Iron Duke.

Grand Fleetis oli kokku 60 000 ja Hochseeflottes 45 000 mereväelast.

Mida öelda brittide plaanide kohta? Põhimõtteliselt oldi seisukohal, et soodsal võimalusel tuleb Saksa sõjalaevastikule peale sundida lahing ja see ülekaalukate jõududega hävitada.

Nagu see ikka juhtub, siis ei läinud kõik plaanipäraselt ja sõdivatel pooltel tuli reaalses lahingus palju improviseerida. Lahingu kirjelduses on peatähelepanu pööratud suurtele sõjalaevadele (lahingulaevad ja -ristlejad), mis moodustasid laevastike põhijõu ja mis olid relvastatud suurima kaliibriga suurtükkidega. Suurem osa neist laevadest oli relvastatud 305 mm suurtükkidega, kuid moodsamatel Briti laevadel olid veel vägevamad relvad: 343 ja 434 mm. Kuna inglastel oli lahingulaevu sakslastest rohkem, pidi Scheer oma laevastiku tulejõu suurendamiseks kaasa vedama ka vanu soomuslaevu, mille peakaliibriks oli vaid 280 mm. Seevastu oli Saksa lahingulaevadel paksem soomuskiht.

Lahingusse minek

Saksa üheksa allveelaeva läksidki juba 15. mail merele ja asusid positsioonidele Briti mereväebaaside lähistele. Õhuluuret tegid sakslastel kümme tsepeliini ehk õhulaeva.

Nagu kiuste olid maikuu teisel poolel enamjaolt halva nähtavusega ilmad, mis segas õhuluuret. Saksa allveelaevadel aga oli varusid vaid kuni 1. juunini. Niisiis otsustas admiral Scheer 30. mail oma operatsiooni alustada hoolimata halvast ilmast. Ta jättis ära Sunderlandi tulistamise ja saatis Hipperi lahinguristlejate eskaadri merele, et see sooritaks väikese demonstratsioonisõidu Skagerraki väinas ja Norra ranniku lähedal. See pidi kohale meelitama Briti lahinguristlejad, mida oli kavas Hochseeflotte peajõududega põhja lasta.

Ka Grand Fleeti juhatajal admiral John Jellicoel oli plaan merele minna ja meelitada lahingusse Hochseeflotte’i. Inglastel oli kavas saata peibutuseks Taani väinadesse grupp kergeristlejaid. 30. mai hommikul said inglased dešifreeritud radiogrammidest teada, et Saksa sõjalaevastik sõidab samal õhtul merele. Admiral Jellicoe andis kohe käsu kogu Briti sõjalaevastikul sama päeva õhtul kõigist kolmest baasist väljuda.

Kogu Grand Fleet pidi koonduma 31. mail kell 14 Skagerraki väina ees. Hochseeflotte läks merele 31. mai varahommikul kell 3. Ees liikusid luure eesmärkidel von Hipperi viis lahinguristlejat ja nende järel neli kergeristlejat koos 24 hävitajaga. Nende järel aga juba Reinhard Scheeri (kelle lipulaevaks oli lahingulaev Friderich der Grosse) peajõud.

Lahingu I faas. Lahinguristlejate duell

31. mai hommikul teatasid Saksa allveelaevad Scheerile, et terve hulk Briti sõjalaevu väljub baasidest merele. Sakslaste katsed neid torpedeerida ebaõnnestusid. Hochseeflotte juhtkond oli seega teadlik, et Briti laevastik on merel, kuid oli selgusetu, mis plaanidega.

Kell 14 paiku sattusid merel kokku Saksa ristleja Elbing koos kahe hävitajaga ühelt poolt ja kaks Briti ristlejat Galatea ja Phaeton teiselt poolt. Kell 14.28 avasid inglased suurtükitule. Briti ristlejad teavitasid otsekohe radiogrammidega avastatud Saksa sõjalaevadest Grand Fleeti juhtkonda ja nüüd suundusidki inglaste peajõud samasse piirkonda.

Esmalt toimuski kõige kiiremini kohale jõudnud lahinguristlejate lahing. Admiral Beattyl oli kuus (Lion, Princess Royal, Queen Mary, Tiger, Indefatigable, New Zealand) ja admiral Hipperil viis (Derfflinger, Seydlitz, Moltke, Von der Tann, Lützow) selle klassi laeva. Kell 15.30 jõudsid vastased teineteisest 22 km kaugusele, Saksa laevad liikusid loodesuunal, inglased idakursil.

Hipperi ülesanne oli meelitada Briti lahinguristlejad Hochseeflotte lahingulaevade 305 mm suurtükkide ette ja nii pöörasidki Saksa sõjalaevad tagasikursile (kagusuunale). Beatty ülesanne oli välja selgitada, kus asuvad Hochseeflotte lahingulaevad, misjärel asus ta Hipperit jälitama ja Inglise lahinguristlejad asusid Saksa laevade suhtes lähenemiskursile.

Kell 15.40–15.46 jagas kumbki admiral oma laevadele kätte vastase laevadest sihtmärgid ja kell 15.46 avati 15 km distantsilt vastastikku suurtükituli. Beatty lipulaev oli Lion, Hipperil aga Lützow (hiljem kolis ta ümber Moltkele).

Sakslased nägid Briti laevu selge läänetaeva taustal hästi, inglased Saksa laevu aga sombuse idataeva foonil viletsalt. See mõjutas kauguse mõõtmist ning suurtükitule korrigeerimise täpsust ning peagi võis näha ka tulemusi. Lahingu algus kulges sakslastele igati edukalt.

Juba mõne minuti pärast tabasid Moltke mürsud Tigeri kaht suurtükitorni ja muutsid need kasutamiskõlbmatuks. Lützow tabas mitmel korral Lionit. Kuid ka britid ei jäänud võlgu: Queen Mary lastud mürsk tabas Seydlitzi, läbistas soomuse ja tekitas laengukeldris tulekahju.

Kell 15.55 oli vahemaa lahinguristlejate vahel vähenenud 12 kilomeetrini ja sakslased lasid käiku keskmise kaliibriga suurtükid. Nüüd otsustas Beatty vahemaad vastasega suurendada ja pööras oma lahinguristlejad lõunakagu kursile. Kell 16 sai Indefatigable Vond der Tannilt mürsutabamuse otse laskemoonakeldrisse ja laev plahvatas, kadudes kiiresti veepinnalt koos oma 1019 meeskonnaliikmega. Pääses vaid neli meest.

Kell 16.15 saatis Beatty Saksa lahinguristlejate vastu rünnakule 12 hävitajat, kuid neid takistasid Saksa hävitajad ning selle klassi laevade vahel algas duell, kus kasutati nii suurtükke kui ka torpeedosid. Tulemuseks oli mõlemal poolel kahe hävitaja uputamine. Siiski õnnestus inglastel ühe torpeedoga tabada lahinguristlejat Seydlitz, mis sai augu keresse, aga suutis säilitada oma lahinguvõime.

Kell 16.26 tabas inglasi uus õnnetus: lahinguristleja Queen Mary, mida tulistasid Seydlitz ja Derfflinger, sai tabamuse laskemoonakeldrisse ja lendas õhku, veepinnale jäi vaid kaks pääsenut. Kuigi Beatty oli kaotanud juba kaks lahinguristlejat kuuest, ei saavutanud aga sakslased ülekaalu, sest vahepeal oli kohale saabunud neli Briti lahingulaeva.

Kell 16.33 avastasid inglaste sõjalaevad lõpuks ka Hochseeflotte põhijõud, mis kiiresti põhja poole liikusid. Need olid lahingupaigast umbes 30 km kaugusel. Seega pööras Beatty oma eskaadri kell 16.40 tagasikursile ja kiirustas ühinema admiral Jellicoe peajõududega. Niisiis kulges merelahingu I faas sakslastele küllaltki edukalt. Enne peajõudude omavahelist võitlust toimus veel ristlejate ja hävitajate omavahelisi väiksemaid mõõduvõtmisi.

Briti lahinguristlejad said lahingus kokku 49 mürsutabamust, Saksa lahinguristlejad aga vaid 31. Kuid see-eest olid brittide suurtükimürsud suurema kaliibriga.

Lahingu II faas. Lahingulaevade võitlus

Nüüd saabus merelahingu kõige olulisem osa, mis kulges üsna tasavägiselt. Sakslaste tunnustuseks võib öelda, et nad suutsid merede valitsejatele mõnda aega südi vastupanu osutada.

Grand Fleeti peajõud lähenesid lahingupaigale kuues paralleelses kolonnis. Kell 18.15 andis admiral Jellicoe (lipulaev Iron Duke) lahingulaevadele käsu koonduda ühte kiiluveerivisse. Samal ajal ühinesid admiral Beatty eskaadriga lisajõud: admiral Hoodi juhitud kolm lahinguristlejat. Jätkus Briti ja Saksa lahinguristlejate omavaheline suurtükiduell, mille käigus sai brittide Invincible saatusliku tabamuse laskemoonakeldrisse ja plahvatas. Eluga pääses laevalt vaid kuus meest.

Sakslaste ja inglaste lahingulaevade vaheline tulevahetus algas kell 18.17. Peale vastastikuse suurtükitule lasid mõlema poole hävitajad välja ka torpeedosid, millest üks tabas inglaste lahingulaeva Marlborough, kuid laev pääses vaid vigastusega.

Ligikaudu tund aega kestnud ägedas tulistamises said mõlemad pooled tabamusi, hulk laevu sai kergemaid ja raskemaid vigastusi, kuid põhja ei lastud mitte ainsatki. Lahingu käiku mõjutasid halb nähtavus, mõlema sõdiva poole eksisammud ja asjaolu, et aeg-ajalt ei saanud suur osa sõjalaevadest erinevatel põhjustel vastase pihta tulistada.

Sakslastel oli eriti raskelt viga saanud Hipperi lipulaev lahinguristleja Lützow ning admiral oli sunnitud sealt üle kolima Moltkele. Raskeid vigastusi olidki nii eelmises faasis kui ka nüüd saanud Saksa lahinguristlejad, lisaks Lützowile ka Derfflinger, Seydlitz ja Von der Tann (kokku said need 39 tabamust, samal ajal aga Briti lahinguristlejad kõigest seitse).

Lahingu II faas oli seotud ka manööverdamisega, millega Scheer püüdis Saksa laevastikule teatud eeliseid saavutada, vastast segadusse ajada ja seejärel ka brittide hävitava suurtükitule alt väljuda. Kõigepealt tuleb öelda, et kell 18.25 sai Scheer ühe Briti hävitaja vangilangenud meremeestelt teada, et tema vastas on nüüd Grand Fleeti peajõud, mitte ainult lahinguristlejad (nagu ta salamisi ikka lootnud oli). Seega ei saanud sakslased oma esialgset lahinguplaani ellu viia ja pidid nüüd hoopis võimalikult väikeste kaotustega taganema.

Esialgu möödusid Briti laevastiku peajõud Hochseeflottest suures kaares põhja poolt ja suundusid seejärel lõunakursile. Scheer pöördus oma laevastikuga läände, et end inglastest lahti rebida. Vaenlase eest varjas seda manöövrit hävitajate pandud suitsukate. Seejärel jätkas Saksa admiral oma keerukaid liikumisi (et vaenlast segadusse ajada): Hochseeflotte pööras end taas Grand Fleetile vastu, kuid siis kell 19.14 suitsukatte varjus uuesti läänekursile, misjärel aga lõunaedelasse ja kell 19.40 lõunasse. Tasub ka meelde tuletada, et õhtupimedus lähenes. Peajõudude otsustav vastasseis oli selleks korraks lõppenud.

Lahingu III faas. Sakslaste taganemine

Nüüd tuli Scheeril turvaliselt kodubaasi jõuda, kuid see ei läinud üldsegi plaanipäraselt. Põhjamerele hakkas laskuma öö ning lõunasuunas liikuv Hochseeflotte jagunes kolme kolonni: keskel sõitsid lahingulaevad, paremal pool soomuslaevad ja vasakpoolses kolonnis lahinguristlejad. Peale nende veel ristlejad ja hävitajad. Grand Fleet püüdis Saksa laevastikku jälitada ning aeg-ajalt toimusid ka tulevahetused ja torpeedorünnakud põhiliselt väiksemate sõjalaevade vahel.

Kell 23 andis Scheer käsu pöörata seniselt lõunakursilt kagukursile. Nüüd juhtus selline kurioosum, et peagi sattusid vastaslaevastikud kokku, kuna nende kursid lõikusid ja sisuliselt sõitsid Saksa sõjalaevad läbi Briti sõjalaevastiku. Ööpimeduses ei saanud asjaosalised sellest muidugi täpselt aru, kuid Briti sõjalaevad andsid sakslaste pihta siiski suurtükituld. Öise taganemise ajal uppusid nüüd juba 1. juunil inglastel viis hävitajat ja ristleja Black Prince, sakslastel kaks hävitajat, kolm ristlejat (Frauenlob, Elbing (mis põrkas kokku lahingulaevaga Posen), Rostock) ning soomuslaev Pommern.

Pommern sai varahommikul kell 3.10 pihta Briti hävitajalt lastud torpeedoga (või kahe torpeedoga) ja hukkus laskemoonakeldri plahvatusest samamoodi nagu eespool mainitud Briti kolm lahinguristlejat. Seejuures hukkus kogu laeva 839-meheline meeskond. Kell 2.45 öösel oli raskelt viga saanud lahinguristleja Lützow juba nii sügavale vette vajunud ja liikus nii aeglaselt, et sakslased otsustasid laeva ise uputada. Meeskond võeti teistele laevadele ja Lützow torpedeeriti põhja.

Hilisemad kriitikud on nurisenud, et tegelikult oli admiral Jellicoel võimalus Saksa sõjalaevastik purustada või vähemalt sellele raskemaid kaotusi tekitada, kuid ööpimedus, saabuvate teadete segasus ja vastuolulisus, inglaste asjatu hirm ujuvate miinide ja Saksa allveelaevarünnakute ees ei võimaldanud seda plaani ellu viia. Kuid admiral Scheer oli siiski oma kursimuutusega suutnud Saksa laevastiku inglastest lahti rebida ja jõudis varahommikul Wilhelmshafenisse tagasi. Jellicoe juhitud Grand Fleet ristles veel 1. juunil Põhjamerel sakslasi otsides, kuid ei suutnud neid muidugi enam üles leida.

Tulemused

Nagu enne öeldud, kuulutasid mõlemad pooled end lahingu võitjaks ja seda tol ajal ka igati tunnustati. Mõlemat laevastikku võeti kodusadamas vastu juubeldustega ja autasusid jagati admiralidele, ohvitseridele ja madrustele rikkalikult. Üheks põhjuseks oli kindlasti poolte vajadus propagandavõit kirja saada, teiseks vähendati lahinguettekannetes, nii nagu seda ikka juhtub, oma poole kaotusi ja suurendati vastase omi.

Igal juhul olid brittide kaotused sakslaste omadest suuremad (see oli üks põhjus, miks sakslased end lahingu võitjaiks pidasid). Grand Fleet kaotas kolm lahinguristlejat, kolm ristlejat ja kaheksa hävitajat – seega kokku 14 sõjalaeva. Jätame siinkohal raskemaid ja kergemaid vigastusi saanud laevad, mis remonti vajasid, kõrvale. Selliseid laevu oli mõlemal poolel rohkesti. Hochseeflotte kaotas ühe lahinguristleja Lützow, ühe soomuslaeva Pommern, neli ristlejat ja viis hävitajat – kokku 11 sõjalaeva. Arvestades põhjalastud laevade kogutonnaaži (veeväljasurve), on sakslased samuti edukamad: nemad kaotasid 62 300 tonni inglaste 113 300 tonni vastu.

Inglastel said lahingus 6097 meremeest surma, 674 haavata ja 177 langesid vangi (põhiliselt uputatud hävitajate meeskondadest). Sakslastel said 2551 meremeest surma ja 507 haavata. Inglaste suuremaid kaotusi võisid põhjustada Saksa mereväelaste parema kvaliteediga kaugusmõõtjad, suurem lasketabavus ja ka lahingu parem organiseerimine. Briti laevastik jäi seevastu kujuteldava lahinguvälja peremeheks, kui sakslased taganesid. Peale selle kinnitasid britid, et 1. juuniks oli neil veel 24 võitlusvõimelist suurt sõjalaeva sakslaste kümne vastu.

Laskemoona kulu

Grand Fleet tulistas välja 6200 mürsku, millest tabas 175. Lasti välja 94 torpeedot, neist kuus tabas.

Hochseeflotte tulistas välja 6000 mürsku, neist tabas 235. Lasti välja 112 torpeedot, neist tabas vaid kolm.

Paraku ei muutnud lahing olukorda Põhjamerel: Briti mereblokaad jätkus, Grand Fleet oli endiselt suurem ja tugevam kui Hochseeflotte. Sel põhjusel loetaksegi tänapäeval, et merelahing lõppes viigiga. On ka arvamusi, et sakslased said taktikalise võidu, kuid inglased omakorda strateegilise võidu. Brittidele endile meeldib lahingut kirjeldada umbes niimoodi, et Saksa sõjalaevastik astus võitlusse ja nägi seejärel kurja vaeva, et end kaotusest päästa ja õnnelikult kodusadamasse tagasi pääseda, mis ka edukalt korda läks.

Nii või teisiti olid mõlemad suured sõjalaevastikud jõudu proovinud ja avastanud, et nad ei suuda vastast purustada või otsustavalt lüüa. Küll aga läks see merelahing sõjaajalukku kui viimane lahing, milles otsustav sõna oli öelda lahingulaevadel. Teises maailmasõjas said otsustava rolli juba lennukikandjad.

Järellugu

Ei maksa arvata, et admiral Scheer lahingu tulemustest heitunud oli. Ta kavandas juba uut sarnase plaaniga üritust, mis saigi teoks 18. augustil 1916. Hochseeflotte sõitis merele sel korral ainult veidi väiksemate jõududega – kokku 84 sõjalaevaga. Raadioluure andmed saanud Grand Fleet väljus samuti baasidest 186 laevaga. Paraku seekord lahinguks ei läinud, sest mõlema sõdiva poole ettevaatlikkuse ja eksituste kogutulemusena pöördus admiral Scheer sissepiiramise kartuses 19. augustil oma baasi tagasi. Lühim vahemaa Põhjamerel kahe suure sõjalaevastiku vahel oli sel korral 70 kilomeetrit.

1917. aasta algul tegi Saksamaa panuse piiramatule allveesõjale ja Hochseeflotte osales suures sõjalises operatsioonis vaid oktoobris 1917 Läänemerel, kui sakslased vallutasid Saaremaa ja Hiiumaa. Juba päris esimese maailmasõja lõpupäevil 1918. aastal aga viis Saksa admiralide katse minna sõjalaevastikuga „viimsesse võitlusse“ Hochseeflotte meremeeste mässuni, millest kasvas välja Saksa novembrirevolutsioon ja keiser Wilhelm II kukutamine.