Rohkem kui kollektiivne julgeolek: NATO sekkumine Balkanil

Ilmus Sõduris nr 1/2026

Suveräänsus ja enesemääramine olid uue ajastu märksõnad. Eri rahvad üle Ida-Euroopa esitasid nõudmisi suuremaks autonoomiaks, kui mitte koguni lahkulöömiseks oma senistest riikidest. Kõige ilmekamalt avaldus see Balkanil, kus äkiline etnilise konflikti puhkemine – mida küttis tagant ohjeldamatu natsionalism, poliitiline ebastabiilsus ja majanduskriis – rabas endist Jugoslaaviat jalust. Järgnenud Jugoslaavia sõjad, mida iseloomustas enneolematu jõhkrus, kujundasid Euroopa mandri põhjalikult ümber, samal ajal kui sümboolne NATO sekkumine Balkani tragöödiasse sõnastas ümber varem aktsepteeritud rahvusvahelised tegevusreeglid (rules of engagement).

NATO sekkumise tausta mõistmine on hädavajalik. Seetõttu vaatame lähemalt kahte vaieldamatult kõige purustavamat Jugoslaavia sõda.

Bosnia sõda

Sõda Bosnias puhkes samamoodi nagu teised Jugoslaavia sõjad – soovist iseseisvuse järele. Selle soovi täitmine oli keeruline Bosnia mitmekesise etnilise koosseisu tõttu. Suurema osa riigi elanikkonnast moodustasid Bosnia moslemid (44%), kellele järgnesid õigeusklikud serblased (32,5%) ja katoliiklastest horvaadid (17%). Erisugused rühmitused, kel puudus ühtne mitmerahvuseline Jugoslaavia identiteet, jäid samastuma omaenda etniliste kogukondadega, luues seeläbi etnilistes suhetes tõelise miinivälja.

Pole üllatav, et vaenutegevuse vallandas 1992. aasta iseseisvusreferendum, mis sai 63,72% osalusmääraga jahmatavalt kõrge ehk 99,71% toetuse. Serblaste rühmitus leidis end vastloodud vabariigis äkitselt vähemusena ja vastas sellele oma riigi, Republika Srpska, väljakuulutamisega. Selle tõttu tunnustati Bosnia ja Hertsegoviinat rahvusvaheliselt 6. aprillil 1992 – kuupäeval, mida käsitletakse kõige sagedamini sõja ametliku algusena.

Sõda iseloomustasid rängad hirmuteod, milliseid polnud Euroopas nähtud alates teisest maailmasõjast. Kolm aastat kestnud sõjalised operatsioonid nõudsid 100 000 inimelu ja jätsid üle 2 miljoni inimese ümberasustatuks. Humanitaarkatastroofi ulatust oli raske ette kujutada. Sarajevo piiramine, Srebrenica veresaun ja serblaste valimatud rünnakud Tuzlale loeti genotsiidiks, kuna need teod pandi sageli toime otsese kavatsusega Bosnia moslemid ja horvaadid tappa või piirkonnast eemaldada.

Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali (ICTY) otsus Radislav Krstići kohtuasjas järeldas, et Srebrenica veresauna kavandas aegsasti toonane Republika Srpska president Radovan Karadžić. Tema direktiivi nr 7 tsiteeriti järgmiselt: „Kavandatud ja läbimõeldud lahingutegevusega luua Srebrenicas talumatu täieliku ebakindluse olukord, kus puudub lootus edasisele ellujäämisele või elule.“ Selliste jultunud metsikuste toimepaneku suhtes Euroopa tagaaias oli hädavajalik midagi ette võtta, et vältida katastroofi, mis laieneks ja mõjutaks otseselt ka ülejäänud Euroopat.

ÜRO mandaadiga sai NATO rohelise tule humanitaartragöödiasse sekkumiseks. Operatsioon Deliberate Force käivitati 30. augustil 1995. See missioon hõlmas 15 riigi 5000-liikmelist isikkoosseisu ja 400 lennukit – jõud, millele Bosnia serblased ei suutnud vastu seista. Missiooni eesmärk oli rünnata kirurgilise täpsusega Bosnia serblaste sõjalisi sihtmärke, et piirata nende võimet genotsiidioperatsioone ellu viia.

NATO lennukid olid võimelised tabama 97% sihtmärkidest, millest 80% said tõsiseid kahjustusi. Õhukampaania viis Sarajevo piiramise lõpetamiseni, sillutades teed kauaoodatud rahuleppele, mis vormistati Daytoni lepingutega. Ülekaalukas jõud sundis Bosnia serblased kapituleeruma, mis on viinud Bosnias stabiilse rahuni, kuigi NATO kohalolu (peakorter asub Sarajevos) on varieeruvas mahus säilinud läbi kogu perioodi kuni tänapäevani.

Kosovo sõda

Mõni aasta pärast vaenutegevust Bosnias langes Kosovo etnilisse konflikti. Olukord Kosovos erines aga põhimõtteliselt Bosniast. Enne sõda oli Kosovo autonoomne piirkond Serbia territoriaalsetes piirides. Seetõttu olid selle iseseisvusnõuded Jugoslaavia lagunemisel nõrgad, kuna endises Jugoslaavias puudus sellel vabariigi staatus.

Sellest hoolimata viis toonase Serbia presidendi Slobodan Miloševići 1989. aasta otsus kaotada Kosovo autonoomia pingete pideva kasvuni piirkonnas, mis oli valdavas osas (u 90%) asustatud Kosovo albaanlastega. Hõõguvate etniliste pingete tulemusena loodi Kosovo Vabastusarmee (albaania keeles Ushtria Çlirimtare e Kosovës ehk UÇK), mis viis ellu nii varjatud operatsioone kui ka relvastatud rünnakuid politsei vastu.

UÇK kasutatud ärevust tekitavad meetodid viisid selleni, et mitmed Euroopa riigid, sealhulgas Prantsusmaa, Suurbritannia ja Kreeka ning lisaks Jugoslaavia, liigitasid selle ametlikult terroriorganisatsiooniks. Kuna UÇK mõjuvõim kasvas pidevalt ja nende kontroll maapiirkondades kinnistus, otsustas nüüdne Jugoslaavia president Milošević mässu maha suruda.

Viies 1998. aastal oma armee Kosovosse, sattus UÇK esimest korda vastamisi regulaararmeega. Pärast ligi aasta kestnud tulevahetusi Jugoslaavia armee ja UÇK vahel olid tagajärjed tsiviilelanikkonnale silmnähtavad. Sellistel konfliktiperioodidel kannatavad sageli kõige rohkem süütud inimesed. Nii sattusid kümned tuhanded inimesed põgenike staatusesse. Sel ajal polnud veel täiesti selge, kas Kosovos on arenemas samasugune tragöödia nagu Bosnias.

Saksamaa välisministeeriumi raportis nenditi: „Kosovos ei ole albaania etnilise päritoluga seotud selgesõnaline poliitiline tagakiusamine tõendatav… Julgeolekujõudude tegevus (ei olnud) suunatud Kosovo albaanlaste kui etniliselt määratletud rühma, vaid sõjalise vastase ja selle tegelike või väidetavate toetajate vastu.“ Samamoodi väitis Münsteri ülemhalduskohus, et „etnilised albaanlased Kosovos ei ole olnud ega ole praegu sihtmärgiks piirkondlikule või üleriigilisele grupiviisilisele tagakiusamisele Jugoslaavia Liitvabariigis“. Seega puudus selge konsensus selles osas, kas käimas on etniline puhastus või mitte – see oli teravas vastuolus Bosnias toimunud ilmselgete sündmustega.

Kuigi maastikul toimuva täpsete määratluste üle vaieldi, oli üks asi kindel. 1998. aastal vastu võetud ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon 1199 rõhutas läbirääkimiste alustamise vajadust UÇK ja Jugoslaavia valitsuse vahel. Viidates inimõiguste rikkumistele, kutsus ÜRO üles vaenutegevust lõpetama. Kuigi see otsus oli märkimisväärne, ei lubanud see jõu kasutamist isegi juhul, kui Jugoslaavia keeldub nõudmisi täitmast.

Sellest hoolimata tehti mõningaid pingutusi läbirääkimisteks, mille toimumiskohaks valiti Prantsusmaa, Rambouillet. Need läbirääkimised kukkusid lõpuks läbi Jugoslaaviale esitatud nõudmiste tõttu, mille nad tagasi lükkasid. Punktid hõlmasid NATO vägede kohaloleku vajadust Kosovos, mis aitaks takistada nii UÇK-l kui ka Jugoslaavia armeel kokkupõrkeid korraldada. Aga nende hulgas olid ka nõudmised, et NATO-l peaks olema operatsioonide elluviimisel juriidiline puutumatus (immuniteet), mis tahes nõuete või vahistamiste suhtes. Suveräänne riik, eriti nii sõjakas kui Jugoslaavia tol ajal, poleks kunagi selliste tingimustega nõustunud. Läbirääkimised katkestati, sest ei suudetud jõuda otsustava kokkuleppeni, mis oleks mõlemale poolele vastuvõetav. See viis omakorda 78-päevase NATO õhukampaaniani Jugoslaavia vastu.

Operatsioonil Allied Force, nagu seda nimetati, oli selge eesmärk tekitada kahju Jugoslaavia rajatistele, mis võimaldasid neil Kosovos sõda pidada. Seda teostati täppisõhurünnakutega. Õhukampaania teine eesmärk oli suruda Milošević põlvili, kuna teda nähti juhina, kes vastutas piirkonna ebastabiilsuse eest. Tema eemaldamine ja korvamatu kahju tekitamine Jugoslaavia sõjapidamisvõimele pidi Balkanile lõpuks rahu tooma.

Kuigi õhukampaania viis viimaks vaenutegevuse lõppemiseni, kritiseeriti seda akadeemilistes ja poliitilistes aruteludes. Näiteks toob Siddharth Varadarajan välja fakti, et NATO pommitamised põhjustasid põgenikekriisi süvenemise, kergitades põgenike arvu mõnekümnelt tuhandelt 700 000-ni ja tuues kaasa ka 500 tsiviilohvrit. Veelgi enam, pärast NATO kampaania algust eskaleerisid Jugoslaavia armee ja Serbia paramilitaarsed jõud ägedalt oma operatsioonide ulatust Kosovos. Kardeti, et operatsioon Allied Force oli oma seatud eesmärkidele vastutöötav; siiski on olukord sellest palju keerulisem.

Sekkumise tähtsus

Mida iganes keegi Balkani sekkumisest ka ei arvaks, on lõpuks selge, et see viis stabiilse rahuni – olgugi et NATO jätkuva kohalolekuga piirkonnas. Võib-olla veelgi olulisem on see, et see lõi rahvusvahelistes suhetes uue pretsedendi.

Toonane NATO peasekretär Javier Solana väitis, et „esimest korda käivitas kaitseallianss sõjalise kampaania, et vältida humanitaartragöödiat väljaspool oma piire“. Solana ja ka paljude teiste jaoks tähistas see nihet varasematest sekkumisreeglitest. Regionaalsetele rühmitustele ja sõjalistele liitudele anti nüüd roheline tuli sekkuda inimkannatuste alusel. Solana väitis, et NATO sekkumine, mis toimus esimest korda väljaspool alliansi piire, oli edukas rahu kehtestamisel piirkonnas, mida oli üle kümne aasta vaevanud etniline konflikt.

Tõlkinud n-ltn Jan Robert Janson