Neli aastat Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 1/2026

Putini armee on võrreldes Nõukogude või Saksa armeega saavutanud naeruväärseid edusamme, kui eduks mitte lugeda purustatud linnasid ja hauaridasid surnuaedadel. Kuid Venemaa diktaator pole loobunud oma eesmärgist hävitada iseseisev Ukraina riik ja ukraina rahvas.

USA uue presidendi Donald Trumpi leebus Venemaa suhtes andis Vene diktaatorile võimaluse läbirääkimiste katte varjus agressioonisõda jätkata ja veel rohkem sõjapidamise reegleid rikkudes hävitada Ukraina elutähtsat taristut. Ehkki Putin tahaks enne rahu sõlmimist vallutada täielikult Donetski oblasti, siis tundub, et 2026. aastal tema armee seda praeguse tempoga ei suuda.

Venemaa põhieesmärk 24. veebruaril 2022 alanud nn sõjalises erioperatsioonis oli kolme päeva jooksul Kiievi hõivamine, presidendi ja valitsuse kukutamine ning asendamine venemeelsete tegelastega. Teine põhieesmärk oli Ukraina lõunaosa kaudu maismaaühenduse loomine Krimmiga, aga ka Musta mere ranniku hõivamine. Ukraina relvajõudude Donbassis asuv grupeering oli kavas ümber piirata ja hävitada või desarmeerida.

Ukraina vastu koondatud Venemaa väegrupeeringus oli u 150 000 inimest ja lahingujõudude koosseisus 120 pataljoni taktikalist gruppi u 1300 tanki ja 3800 lahingusoomukiga, millest umbes pool oli Põhja-Ukrainas suunatud Kiievi piirkonna okupeerimiseks. Kiievisse liikunud kolonnis olid ka Vene rahvuskaardi üksused. Peale Vene relvajõudude osalesid sissetungis ka Ukraina separatistide ehk terroristide formeeringud, nn Donetski ja Luhanski rahvavabariikide rahvamiilitsa kaks armeekorpust, hinnanguliselt 76 pataljoni u 60 000 võitlejaga.

Venemaa välksõja etapp kestis 24. veebruarist kuni aprilli alguseni 2022, kui Vene väed taandusid Kiievi, Tšernihivi ja Sumõ oblastist. Suurem sõda jätkus Donbassis.

2025. aasta sõjategevuse ülevaade

2025. aastal käisid peaaegu terve aasta võitlused põhiliselt Donetski oblasti linnade pärast, mida Vene diktaator vallutada soovis. Mujal püüdsid Vene väed luua nn puhvertsooni. Siiski õnnestus Putinil saavutada vähem, kui oli planeeritud, ehkki Vene väed vallutasid rohkem territooriumi kui 2024. või 2023. aastal kokku.

2025. a jooksul okupeerisid Vene väed kokku 4830 või 4200 km², samal ajal kui 2024. aastal oli see näitaja 3604 km² ning 2023. a vaid 110 km². Vene väed vallutasid 2025. a päevas keskmiselt 13,2 km² ja kaotasid iga ruutkilomeetri kohta 78 sõjaväelast. Kõige edukam oli venelastele november.

Viimastel ISW andmetel 15. veebruarist tuleb Venemaa territoriaalseid saavutusi korrigeerida, kuna Ukraina väed vabastasid detsembri esimesel nädalal 106 km² põhiliselt Donetski oblastis, jõuluaegsel nädalal u 50 km² ja detsembri lõpu ja jaanuari alguse nädalal 305 km² Kupjanski piirkonnas. Seega detsembris Vene väed kaotasid rohkem kui vallutasid.

Ainult 2022. aastal suutsid agressori väed vallutada Ukrainas rohkem. Veebruari lõpus ja märtsis 2022 vallutasid Vene väed kokku ligi 19% Ukraina territooriumist. Kuid varem, 2014–2015 olid Vene ja separatistide väed hõivanud 7% Ukrainast. Ukraina väed suutsid 2022. a vabastada u 8% riigi territooriumist kuid Vene edasitungi tõttu jäi okupeerituks 18% riigist.

Kolme aastaga (2023–2025) õnnestus agressoril seega vallutada juurde vaid 1,5% territooriumist.

Sõjategevus Donetski oblastis

Vene armee suur pealetung Donetski oblasti keskosas algas oktoobris 2024. Vene 2024. a sügistalvise kampaania lõpus vallutasid Vene väed 2025. a jaanuari algul lõplikult Kurahhove, mida olid asunud ründama 16. oktoobril 2024. Ehkki linn õnnestus neil hõivata 25. detsembril, siis 6. jaanuariks vallutasid nad linnast läänes asuva tööstustsooni koos soojuselektrijaamaga. Ukraina väed pidid linnast taanduma, sest neid ähvardas ümberpiiramine, kuna Vene väed ründasid linna nii lõunast, põhjast kui idast.

Lahing kaevanduslinna Toretski ja selle ümbruskonna pärast algas veelgi varem, 18. juunil 2024, kuid lõppes alles 7. augustil 2025. Aasta algul kontrollisid Vene väed küll u 70% linnast, aga võitlused linna serval ja ümbruskonna tööstusasulate pärast jätkusid.

Veebruari lõpus – märtsi algul 2025 sooritasid Ukraina väed aga vasturünnaku ning Toretski põhjaosas olid Vene väed ümberpiiramise ohus. 14. juulil õnnestus Vene vägedel vallutada Petrivka asula ja 7. augustil hõivata kogu piirkond. Ukraina allikail olid Vene vägede kaotused Toretski vallutamisel kokku 51 000 meest.

Venemaa suurimad jõud olid 2025. a suunatud Pokrovski ja Mõrnohradi vallutamiseks: Ukraina allikail oktoobris kokku 150 000–170 000-meheline Vene väegrupeering, 2. ja 51. armee. Pokrovski pealetungioperatsiooni alguseks loetakse aga 14. juulit 2024, kui Vene väed tungisid Prohressi. 2025. a veebruari alguseks jõudsid Vene väed 2 km kaugusele Pokrovskist. Pokrovski ja Mõrnohradi vastu suunati 30% kogu rinde rünnakutest. Iga päev toimus seal 40–100 rünnakut. Kaksiklinnakust põhjas püüdsid Dobropillja suunas tunginud 51. armee ründeüksused põhja pool Ukraina vägede logistikateid läbi lõigata.

Vene ründeüksused tungisid või imbusid augustis Majaki juurest u 20 km põhja poole. Septembris-oktoobris hävitas Ukraina rahvuskaardi 1. Azovi korpus löökidega läänest ja idast Vene ründekiilu Diobropillja suunal.

Ehkki Vene väejuhatus paiskas 51. armeele appi Sumõ oblastist ja mujalt ära toodud merejalaväebrigaadide allüksused, aga ka õhudessantvägede üksusi, said nad lüüa. Edu Dobropillja suunal oli suur ja võimaldas vältida Ukraina Pokrovski ja Mõrnohradi kaitsvate üksuste piiramisrõngasse jäämist ning takistas ka Vene ründeüksuste tungimist Kostjantõnivka selja taha Družkivkasse.

Kuigi Vene vägedel õnnestus novembris imbuda Pokrovskisse ja hõivata enamiku linnast, on Ukraina väed endiselt linna põhjaosas. Raske on olukord Mõrnohradi kaitsvatel vägedel, sest varustamine toimub droonide abil. Vene väed alustasid jaanuari teisel poolel väikeste ründegruppidega uut rünnakut Dobropillja suunas.

Kostjantõnivka juures on Vene 8. armee väed idast ja kagust aeglaselt edasi tunginud ja jõudnud eelsalkadega linna idaserva juurde ja tunginud ka linna. Tšassiv Jari juba 22 kuud aprilli algusest 2024 kaitsvad Ukraina allüksused suutsid 2025 tagasi vallutada osa läänekvartalist ja seega on nad takistanud sealt venelaste edasitungi Kostjantõnivka ja Kramatorski suunas.

Donetski oblasti põhjaosas langes 2025. aasta lõpus Siversk, mida Ukraina väed olid edukalt kaitsnud 2022. a juulis. Vene ründegrupid ründasid linna nüüd nii idast, loodest kui edelast, ähvardades niimoodi teed läände ära lõigata. Ehkki Ukraina väed sooritasid edela suunas eduka vasturünnaku, otsustati linn kaitsesüsteemi lagunemise tõttu 23. detsembril maha jätta. Vene väed tungisid edasi ka Lõmani suunas, kuid suurt edu neil polnud.

Territooriumi hõivamise poolest oli Vene vägedel sügisel rohkem edu Donetski oblasti lõunaosas ning Dnipropetrovski ja Zaporižžja oblasti idaosas. 28. jaanuaril 2025 langes Velõka Novosilka, sest Ukrainal oli tugev kaitseliin vaid linnast lõunas. Vene väed ründasid seda nii kirdest, idast kui lõunast.

Septembris jätkus Vene vägede pealetung läände ja oktoobris ületasid nad Jantšuri jõe ning lähenesid novembris Huljaipolele nii idast kui põhjast. Detsembri algul tungisid Vene ründeüksused linna ja ületasid kuu teisel poolel Haitšuri jõe ning tungisid kesklinna. Jaanuaris jätkasid Ukraina väed vastupanu linna lääne- ja edelaosas, kuid veebruaris on seal vaid hall tsoon. Huljaipolet kaitsnud kaks territoriaalkaitsebrigaadi olid nõrgad ja olukorda ei suutnud päästa ka appi saadetud 33. ründepolgu ja 225. ründepolgu allüksused. Veebruaris on Ukraina väed Huljaipolest põhjas asunud vastupealetungile. Zaporižžja oblasti lõunaosas on Vene väed püüdnud edasi tungida Zaporižžja linna suunas.

Kurski operatsiooni lõpp ja lahingud Harkivi oblastis

2025. a jaanuaris käisid ägedad lahingud ka Kurski oblastis, kuhu Ukraina väed olid tunginud 2024. a augustis. Ehkki 2025. a algul oli ukrainlaste käes veel 460 km² varem hõivatud 1100 km²-st, ei suutnud Vene 50 000-meheline väegrupeering koos kuni 12 000 põhjakorealasega neid välja lüüa. Vene väed püüdsid rünnakutega Sudža piirkonnas Ukraina vägesid piiramisrõngasse haarata ja takistada Ukraina vägede logistikat.

Jaanuari lõpus viidi rindelt täiendamisele ära Põhja-Korea üksused, mis toodi tagasi märtsis. 20. veebruaril õnnestus Vene vägedel võtta droonide ja suurtükiväetule alla oluline Ukraina vägede varustustee Sudžast Sumõsse.

Ukraina vägede kaitsetegevust häiris president D. Trumpi 5. märtsi keeld USA luureandmete andmiseks. 8. märtsil püüdsid Vene väed tungida Sudžasse gaasitoru kaudu, kuid kandsid ukrainlaste väitel suuri kaotusi. 9. märtsiks oli Ukraina vägede käes veel kuni 340 km², aga 12.–13. märtsil taandusid nad Sudžast. 27. märtsil hõivasid Vene väed Sudža piiriületuspunkti, kuid Gujevo küla oli ukrainlaste käes veel aprilli lõpuni.

Peaaegu kaheksa kuud kestnud Kurski operatsioon võimaldas Ukraina vägedel hävitada Vene vägesid Venemaa territooriumil ja sellel oli ka suur moraalne tähendus. Venemaa pidi sinna viima vägesid muudelt rindelõikudelt, eriti Harkivi oblastist ja ka lõunarindelt.

Lahingud jätkusid Vene vägede sissetungiga Sumõ oblastisse. Märtsis tungis aga Ukraina ühe ründepolgu tugevdatud pataljon ligi 10 km laiusel rindel ajutiselt Belgorodi oblastisse.

Edukamad olid agressori väed 2025. a Harkivi oblastis. Oktoobri teisel poolel suutsid nad pärast kolm nädalat kestnud võitlust Vovtšanski linnas tungida üle Vovtša jõe linna lõunaossa, okupeerida tööstustsooni. Lahingud linna pärast jätkuvad. Oblasti kirdeosas Velõkõi Burluki suunal suurendasid Vene väed oktoobri lõpus oma platsdarmi laiust ida suunas.

Harkivi oblasti idaosas püüdsid Vene väed 2025. aastal uuesti vallutada 2022. a sügisel Ukraina vägede poolt vabastatud Kupjanskit. Venelastel õnnestuski luua linnast põhjas Oskili jõe läänekaldal tugev platsdarm, kust oli võimalik alates septembrist imbuda Kupjanski.

Pärast gaasitoru üleujutamist ei õnnestunud Vene vägedel saata juurde täiendust ega varustust. Detsembris alustas Ukraina rahvuskaardi 2. korpus Vene platsdarmi likvideerimist ja linna puhastamist sinna tunginud vaenlastest.

Ukraina väed vabastasid Mõrne, Tuštšenkivka, Radkivka ja Kindrašivka, jõudsid jõe äärde ning 13. rahvuskaardi brigaadi Hartija luure-löögipataljon puhastas järk-järgult linna hooneid ja keldreid sinna tunginud Vene sõduritest.

12. jaanuaril 2026 panid Hartija võitlejad linnavalitsuse hoonele Ukraina lipu. Ukraina allikail oli linna keskosas 200 Vene sõdurit ja puhastamine jätkub. Ehkki Vene kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov oli detsembris Putinile teatanud Kupjanski vallutamisest, oli see vaid propaganda. Võitlused linna pärast jätkuvad, Vene väed kasutavad piirkonnas rohkel arvul droone, et häirida Ukraina vägede liikumist ja logistikat.

Ehkki Vene kindralstaabi propagandistide teatel õnnestus neil 2025. aastal vallutada ka Pokrovsk, Mõrnohrad ja Huljaipole ning Harkivi oblastis Vovtšansk ja isegi Kupjansk, siis tegelikkus oli palju kehvem. Võitlused Pokrovski–Mõrnohradi ning Vovtšanski pärast jätkuvad ja peaaegu tervet Kupjanski linna ja ida pool jõge asuvat satelliitlinna Kupjansk Uslovajat kontrollivad praegu Ukraina väed.

Propagandavaled olid mõeldud Vene rahva ja USA presidendi lollitamiseks. Ka Vene sõjablogijad on tunnistanud, et Kupjanski linna kontrollivad Ukraina väed.

Venemaa ja Ukraina kaotused

Vene vägede kogukaotused sõjas on Ukraina kindralstaabi andmetel veebruari seisuga 1,2 miljonit inimest. 2025. a kaotused olid veidi väiksemad kui 2024. aastal: 2024. aastal 420 000, 2025. aastal 416 600. Viimaste kuude kaotused on olnud 30 000–35 000 vahel.

Sõjas langenute arv on eri hinnangute kohaselt üle 200 000 inimese. BBC News Russian ja Mediazona andmeil on teada 170 000 langenud Vene sõjaväelase nimed. 2025. a suurenes kaotuste sees langenute ja teadmata kadunute osakaal võrreldes haavatutega, sest ukrainlased hävitavad Vene sõjaväelasi järjest rohkem droonidega. Mõne Vene väekoondise juures oli suhe ligi 1 : 1.

Ukraina kaotused on üle kahe korra väiksemad, langenuid on vähemasti kolm korda vähem.

Järjest kasvab drooniallüksuste roll lahinguväljal. Ukraina mehitamata jõudude üksused ja teiste väeliikide drooniüksused hävitasid 2025. a ligi 80% vaenlase elavjõust, aga ka suurema osa relvastusest ja tehnikast. Ukrainast eeskuju võttes on ka Venemaa kõigile olulistele ründesuundadele koondanud parimad drooniallüksused ja kohati on need ka edu taganud.

Vene taktika areng sõjas 2022–2023

Täismahulise sõja algul 2022. a veebruaris arvas Venemaa diktaator koos oma kindralitega, et Kiiev õnnestub hõivata umbes kolmepäevase välksõjaga. Lennuväe ja raketilöögid pidid hävitama Ukraina lennuväe ja õhutõrje, samuti juhtimis- ja sidekeskused. Vene maavägede sissemarsile suurt vastupanu Ukraina relvajõududelt ei oodatud. Vene eriüksused ja dessantväed pidid hõivama olulisimad objektid, misjärel pidid Vene rahvuskaart ja kollaborantide üksused hakkama korda looma.

Vastupanu oodati vaid Donbassis asuvatelt Ukraina vägedelt, kuid see grupeering kavatseti tiiblöökidega ümber piirata ja sundida alistuma. Ukraina hõivamise operatsioon pidi kava kohaselt kestma kolm kuud ja Lääne-Ukrainat ilmselt esialgu vallutada ei plaanitud. Välksõda aga nurjus täielikult ja Vene väegrupeering polnud võimeline ei pealetungiks ega ka kaitseks ning pidi häbiga Ukraina põhjaosast taanduma.

Ukraina lõunaossa ja Harkivi oblastisse tunginud Vene väed tegelesid 2022. aastal välksõja järel põhiliselt kaitsega. Donbassis asuvate Ukraina kaitserajatiste vallutamiseks kasutati esimeses ründelaines kahurilihana palju Donetski ja Luhanski separatistide üksusi, nn rahvamiilitsat, mida oli täiendatud mobiliseeritutega.

Neid kasutati ka kaitse eesliinil Ukraina vägede vasturünnakute tõrjumisel ja seega muutus sõda Donbassi meeskodanike hävitussõjaks.

2022. a aprillis–mais hakkas Vene armee välksõja asemel korraldama mehhaniseeritud pataljoni taktikaliste gruppidega hästi ette valmistatud rünnakuid. Donbassis ei õnnestunud Vene väejuhatusel tungida põhjatiivalt Ukraina vägede tagalasse ega neid ümber piirata, sest ukrainlastel olid kaitsel suurtükiväe tulejuhtimiseks abiks luuredroonid.

Seejärel hakkasid Vene väed juunist kasutama rünnakul väiksemaid allüksusi: roode (kompaniisid) ja isegi rühmi. Neid toetas suurtükivägi, kuid soomustehnika hulka vähendati ja ründegruppides oli vaid mõni tank ja jalaväe lahingumasin. Püüti paremini rünnakuid planeerida ning korraldada jalaväe ja lahingumasinate koostööd suurtükiväega.

Luureks hakati hulgaliselt luuredroone kasutama. Keerulisematest manöövritest loobuti ja püüti korraldada ikkagi frontaalrünnakuid, otsides nõrku kohti Ukraina kaitses. Luhanski oblastis õnnestus vallutada nii Sjevjerodonetsk kui Lõssõtšansk, aga see viis suurte kaotusteni. Okupeeritud aladelt mobiliseeriti uut kahuriliha.

2022. a 21. septembri osalise mobilisatsiooni järel jätkas Venemaa lokaalset maismaasõda Donbassis. Peale mobiliseeritute hakati kasutama ka Venemaa vanglatest ja vangilaagritest värvatud kriminaalkurjategijaid. Esialgu Jevgeni Prigožini Wagneri grupi, aga 2023. aastast relvajõudude koosseisus.

Kuna mobiliseeritud reservväelaste ja värvatute täiendväljaõppeks palju aega ei olnud ega polnud ka nende varustamiseks piisavalt relvastust ja sõjatehnikat, siis mindi üle I maailmasõja taktikale. Ukraina kindlustatud kaitsepositsioonide ründamiseks kasutati hulgaliselt nn liharünnakuid (mjasnõe sturmõ), mida sooritati lainetena.

2023. a moodustati värske kahuriliha kasutamiseks nn ühekordsed ründeroodud või -salgad ehk Z-ründesalgad (otrjadõ Štorm-Z). Nende väljaõppeaeg oli minimaalne, 10–15 päeva ja seega polnud nad lahinguteks korralikult ette valmistatud. Soomustehnikat oli uute üksuste jaoks veelgi vähem. Tanke hakati kasutama tuletoetusvahendina nagu liikursuurtükke. Kuna suurtükiväe laskemoona suure raiskamise tõttu enam piisavalt polnud, siis lühendati tuleettevalmistuse aega. Suurtükitule korrigeerimiseks kasutati aga droone. Lisaks mainitud probleemidele nõrgenes ka pealetungide ettevalmistamise ehk juhtimise kvaliteet. See oli eriti silmatorkav Vene merejalaväe rünnakutel Vuhledarile 2022.–2023. aastal. Vene armees kasvas komandöride omavoli ja kuritegevus.

2023. a jaanuaris õnnestus Vene vägedel sellise taktikaga vallutada Soledar ja mai lõpus Bahmut, kuid kaotused olid väga suured. Bahmuti vallutamisel oli suur roll wagnerlastel.

Vene väed on kasutanud kahuriliha rünnakuteks mitmes rindelõigus ka järgnevatel aastatel, aga enam mitte nii suurel hulgal.

Vene taktika uuendused 2024–2025

2024. aastast on Vene armee kasutanud Ukrainas täiendamiseks põhiliselt juurdevärvatud lepingulisi sõdureid. Avatud maastikul püüavad Vene väed leida kaitses nõrga koha ja siis õhu- ja suurtükiväe lööke tagala ja tugipunktide pihta andes seal läbi murda, luua platsdarm ja reserve juurde tuues kiiresti ründekiiluna edasi liikuda. Seejärel püütakse ründekiilu laiendada või rünnatakse ka kõrvalsuunalt.

Jalaväe ründegrupid võivad kasutada liikumiseks mootorrattaid ja muid kergeid sõidukeid, neil on elektroonilise võitluse vahendid ja toetuseks droonimeeskonnad. Eelsalkadena kasutatakse kahe- ja kolmemehelisi gruppe, mis imbuvad läbi rinde, liiguvad edasi maastikul maskeerudes, pimeduse või halva ilma varjus.

Viimastel andmetel on gruppide suurust suurendatud nelja–viie meheni, sest lisaks droonidele on vaja kaasa võtta droonide segamis- või tõrjevahendeid.

Kompanii või pataljoni mehhaniseeritud kolonnidega kiirrünnakuid ehk edasihüppeid (vn nakat) on Vene väed kasutanud väiksemate asulate ja kaitsepositsioonide vallutamiseks. Eesmärk on soomukite dessandiks olevad jalaväe ründeüksused rinde kaudu nn surmatsooni toimetada.

Ründegrupi soomukite arv võib küündida kuni 30–40-ni, sest arvestatakse kaotustega ning oluline on piisavalt suure jalaväe ründegrupi toimetamine Ukraina kaitse eesliinile või asulasse, et need saaks hõivata kaevikud või kaitsepositsioonid. Pärast jalaväe mahapanekut sõidavad soomukid tagasi, et tuua vajaduse korral uus dessant.

Soomuskolonnis olevad tankid on sageli lisaks kaitsevõredele kaetud plekist katetega ehk tegemist on nn heinaküün-tankidega. Rohkem kaitseplekki või võresid võib olla ka lahingusoomukite peal. Mõnikord on kaitsekilbi all tanki peal jalaväelased, kes droonitabamuse korral ronivad laiali nagu tarakanid. Osadel soomukitel on peal ka droonide segamisvahendid.

2024. aastal sooritasid Vene väed selliseid rünnakuid Kurahhove suunal asulate vallutamiseks ning 2025. aastal põhiliselt Dobropillja ja Pokrovski piirkonnas. 2024. aastal on need rünnakud tavaliselt ebaõnnestunud, sest soomuskolonni liikumine avastatakse kaugelt. Seepärast sooritasid Vene väed 2025. aastal neid halva ilmaga, kui Ukraina droonide tegevus oli häiritud.

Edukas oli vaid üks rünnak. 2025. aasta 14. novembril õnnestus Vene vägedel Pokrovskist edelas ületada Vovtša jõgi Jalta ja Datšne vahel ja rajada pontoonsild. Vene 90. tankidiviisi 80. tankipolgu mehhaniseeritud väegrupp tungis kümne soomusmasinaga udu kattevarjus edasi ja jõudis Novopavlivkasse.

Tavaliselt kasutavad Vene väed surmatsooni ületamiseks eri tüüpi kergeid sõidukeid, bagisid, mootorrattaid, mida vahel saadavad ka üksikud nn heinaküün-tankid või soomukid. 2025. a sügisel püüdsid Vene väed sooritada ka neid rohkem halva ilma kattevarjus.

Kaitseks mehhaniseeritud ründegruppide eest kasutatakse kaitsepositsioonide juures erisuguseid tõkkeid ja lõkse, aga muidugi ka miinivälju. Peale droonide on oluline ka muude relvade olemasolu soomustehnika ja jalaväe hävitamiseks.

Vene 2025. aasta suve- ja sügiskampaania põhjal on näha uuendatud taktika tiheda asustusega piirkondades kindlustatud asulate ehk linnade vallutamiseks, nn „imbu ja haju“ taktika. Kõigepealt hävitatakse vähemalt kuu jooksul või kauemgi kaitse tugi- ja juhtimispunkte ning lõigatakse läbi logistika, kasutades selleks liugpomme, rakette, droone ja suurtükiväetuld.

Logistika läbilõikamiseks purustatakse sildu ja rünnatakse droonidega kõiki juurdeveoteedel liikujaid. Püütakse avastada ja neutraliseerida Ukraina droonimeeskonnad, saavutada ülekaal õhus. Neil eesmärkidel kasutatakse ka luure- ja diversioonigruppide ja seejärel väikeste kahe–kolmemeheliste ründegruppide sisseimbumist.

Linnade vallutamisel hargnevad need väiksed grupid linnas ja esialgu peituvad, püüavad hõivata soodsad positsioonid. Pärast jõudude koondamist asuvad nad tegevusse, hõivavad olulisi objekte, tekitavad kaost. Vene väed on korduvalt kasutanud nende gruppide maskeerimiseks linnades erariideid, aga ka Ukraina vormiriietust ehk tunnusmärke. Kuna Ukrainal on jalaväge rindel kolm–neli korda vähem, siis on hõredast tugipunktidega kaetud rindest lihtne läbi murda, eriti sügisilmadega ja tihedama asustusega aladel.

Sõja perspektiivid

Tänu üleolekule jalaväes, suurtükiväes ning liugpommide ja luure- ja ründedroonide hulgalisele kasutamisele suutis Venemaa 2025. aastal vallutada üsna suure ala: põhiliselt Donetski oblastis, aga ka Dnipropetrovski ja Zaporižžja oblasti idaosas, veidi ka Sumõ ja Harkivi oblastis.

2026. a jaanuaris on Vene väed vallutanud u 310 km² ja veebruari kahe nädalaga u 200 km². See tähendab pealetungi aeglustumist talvel. Suuri raskusi põhjustab Venemaale Starlinki terminalide väljalülitamine 5. veebruaril, mille tõttu on rindel kadunud side ja juhtimine ning ei saa töötada ka osa Vene droonioperaatoreid.

Vene väed on seetõttu tulistanud oma üksusi. On hämmastav, et isegi Vene parimad droonioperaatorid Rubikoni keskusest kasutasid Starlinki. Vene sõjaväelasi häirib ka see, et Venemaa võimud on piiranud Telegrami kasutamist.

Putin püüab rahuläbirääkimistega venitada, esitades ise või teiste kaudu ebareaalseid nõudmisi Ukrainale. Saavutatud aega püüavad Vene väed ära kasutada Donetski oblastis Kostjantõnivka, Družkivka, Tšassiv Jari, Lõmani, Kramatorski ja Slovjanski hõivamiseks. Pole veel selge, kuhu suunab Venemaa Pokrovski alt vabanevad jõud, kas nt Dobropillja või Družkivka suunale.

Sõja käiku arvestades võib Vene vägedel kuluda Donetski oblasti vallutamiseks üle aasta.

Samuti püüavad Vene väed vallutada Ukraina piirialasid Sumõ, Harkivi ning Zaporižžja oblastis, et rohkem survestada Ukrainat ning neid alasid vahetada Donetski oblasti Ukraina kontrolli alla jäänud aladega. Ohtlik on olukord Zaporižžja oblastis, kuid veebruaris asusid Ukraina väed siin vastupealetungile ja vabastasid u 300 km² oma maad.

Ukrainal on vaja mobiliseerida rohkem reserve ohtlikke olukordade lahendamiseks. Oluline on lääneriikide jätkuv abi, eriti õhu- ja raketikaitses. Droone ja osalt ka muid relvi suudab Ukraina lääneriikide toetusel ise hulgaliselt toota.

Agressori võimalusi sõja jätkamiseks vähendavad kauglöögid Venemaa sõjaliste objektide, sõjatööstuse ja naftatööstuse ettevõtete pihta.

PS! Peatükis Vene taktikast 2022-2023 on kasutatud ka Poola ajakirjas Nowa Technika Wojskowa 2023 nr 7 olevat Jevgeni Pinaki artiklit.