Hävitajad või droonid – meile veel võõras dilemma

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 4/2026

Kahe ilmasõja vahelisel ajal ja lääneriikides levinud õhuvõimu teooria ütleb, et kes kontrollib olukorda õhus, see kontrollib ka kogu olukorda. Riikidevahelistes sõdades on see teooria ennast seni korduvalt ja hästi ilmekalt tõestanud.

Ukraina sõda on selline, nagu ta on – viis aastat kähmlust staatilisel rindel – just sellepärast, et kumbki pool ei ole suutnud ennast õhus kehtestada. Kui ükskõik kumb pooltest suudaks tekitada kasvõi osalise ülekaalu õhus, liiguks rinne maa peal järele. Kui õhk on „kinni“, siis jääbki maapealne rinne staatiliseks.

Nagu näeme, et juba viis aastat kestnud Ukraina sõjas ainult droonide toel ei ole võimalik sõda võita – vähemalt mitte kiiresti ega otsustavalt. Kindlasti jätkavad kõik pooled õhusõda veel vähemasti mitu dekaadi mehitatud hävitajatega, kuna droonid ei saa õhukaitse- ja õhuründeülesannetega hakkama. Droonid teevad ära vaid väikese osa märksa suuremast rehkendusest.

Samasuguse kindlusega võib aga ilmselgelt väita ka seda, et sõda oleks kaotatud, kui droonidega seotud tehnoloogiatele piisavalt tähelepanu ei pöörataks. Õhukaitse kontekstis on (droonide vastased) droonid ainult üks lisakiht mitmekihilises õhukaitses.

Sellegipoolest on vägagi huvitav jälgida laiemat debatti erisuguste (lendavate) droonide võimalikust rollist tuleviku sõjaväljal.

Droon vs. hävitaja

Tehnoloogia entusiastide hulgas käib arutelu, millest meie saame seni vaid unistada. Arutelu peetakse selle üle, kas jätkata harjumuspäraste ründe- ja hävituslennukite arendamisega või asendada need mehitamata õhusõidukitega. Ukraina sõjast võib leida argumente mõlema seisukoha toetuseks.

Näiteks Šotimaa St. Andrews ülikooli strateegiauuringute professor Phillips Payson O’Brien kuulutas tänavu 18. juuni väljaandes The Atlantic, et hävituslennukid olevat juba minevik („Fighter jets are passé“) kuna odavate mehitamata õhusõidukite tulek masstoodanguna on paljastanud ülimalt kallite tankide, sõjalennukite ja laevade haavatavust. Lääne sõjalisi planeerijaid süüdistas ta lausa suutmatuses tänapäeva sõjanduse suurt innovatsiooni omaks võtta.

Teisalt, 6. juuni ajalehes Keskisuomalainen kutsub ettevaatlikkusele Briti uurimiskeskuse RUSI analüütik Justin Bronk (Janne Yläjoki artiklis „Raatorehellinen totuus drooneista ja hävittäjistä,“ ee „Julmalt aus tõde droonidest ja hävitajatest“). Droonid on küll põhjustanud suure murrangu sõjalises mõtlemises (ja Ukrainas lausa 70–80 protsenti vastase inimkaotustest), kuid mitte selles, kuidas sõdu võidetakse.

Bronki arvates ei tohi NATO riigid mitte mingil juhul nõrgestada oma traditsioonilist trumpi ehk hävitajatele rajatud õhujõudu. „Kui me tõsiselt üritaks ehitada oma ründevõimet droonide peale ümber, otsustaks me vaid mängida Venemaa oma mängu, milles oleme kolm ja pool aastat ajast maha jäänud.“ Kuigi Bronki kirjutistest võibki leida üksjagu drooniskeptitsismi, kinnitab tema sõnu just see, mis 2026. aastal USA ja Iraani vahelises sõjas kinnitust on leidnud. Võidu toob domineerimine õhus, mitte odavam võime droonidega vastast torgata.

„Ründava riigi sõjamasinat saab peatada selle õhutõrje täieliku seiskamise teel,“ kinnitas Bronk Keskisuomalaisele. „Oma õhutõrje rivist löömise järel oleks sissetungija täielikult NATO hävitajate meelevallas, mis oleks täiesti teistsugune olukord, kui praegu Ukrainas on.“ Läänemaistel hävitajatel poleks seejärel kuigi suuri probleeme Vene hävitajatega toime tulla. Bronk on 2025. aasta augustis ilmunud RUSI raportis veel rõhutanud, et Venemaa relvajõududel on käsutuses kõige võimsam droonivastane võime maailmas. Samas järeldus, et vaid väike osa Ukraina droonidest tabab sihtmärke Venemaal, ei taha enam klappida selle pildiga, mida 2026. aastal nähtud on.

Bronki järeldus on, et Ukraina ei ole sõda võitmas hoolimata oma suurtest edusammudest mehitamata õhusõidukite arendamisel. Ukraina pööre droonisõjanduse eelisarendamisele oli põhjustatud paratamatusest, mitte ainult vajadusest asendada seniseid tavapärasemaid vahendeid. Seal, kus rindejoon on suures osas staatiline, pole suurt vahet, kas kahju vastasele tekitatakse ründelennukitega või aeglasemate ja vähem usaldusväärsete droonide kasutamisega. Selliste droonide suurem kättesaadavus annab kahtlemata eeliseid ka jätkusuutlikkuses, märkis Bronk.

Lääne relvajõudude tegevus droonisõjavõime arendamisel sai kindlasti aeglasema stardi kui Ukraina oma. Samas on lääne õhujõudude suuremaks tugevuseks võime saavutada ja ära kasutada oma ülekaalu õhus, mitmekordistades sellega manööversõjavõimet maa peal. Näiteid võib leida Iisraeli ja USA rünnakutest Iraanile, kes polnud võimeline oma õhutõrje kaotuse järel vastasele enam vastu hakkama.

Mehitamata õhusõidukid ja süsteemid aitavad oluliselt parandada sõjapidamist õhus ja muuta seda ka odavamaks. Põhimõte on aga selles, et tehniliselt ja taktikaliselt on märksa lihtsam tõrjuda jõudu, mis tugineb odavamate FPV- või OWA-droonide suurele hulgale, kui jõudu, mis rajaneb hästi kasutatud õhujõu, kaugtulevõime, soomuse, suurtükiväe ühisele võimsusele, rõhutab Bronk.

Soome hävitajad F-35

Just mõni päev enne seda artiklit avaldati Soomes Jukka Kopra juhitud parlamendirühma raport, milles rõhutati, et Soome peaks järgmisel valimisperioodil kaitsekulud kahekordistama (7,7 miljardilt 15 miljardi euroni). Ajakirjanikele tekitas see raport pigem šoki.

Soome on hoopis teistsuguses olukorras kui näiteks Eesti. Sügisel saavad Soome õhujõud kätte esimesed hävitajad F-35A ning Soome piloodid ja tehnikud saavad põhjaliku seda tüüpi hävitajate väljaõppe Arkansases Fort Smithi baasis. Kokku saab USAs F-35 väljaõppe ligi 150 soomlast. Rovaniemis ja Rissolas rajatakse ka uut taristut nende hävitajate vastuvõtuks. Esimesed F-35-d peaks saabuma Rovaniemele sügisel ja minema Lapimaa õhuväetiiva (sm Lapin lennosto) kasutusse. Karjala õhuväetiib (Karjalan lennosto) saab samasugused hävitajad kasutusele 2028. aastast.

F-35 hankimisele eelnenud kõhklused on ületatud ja riigi õhujõud hakkavad palju paremaks muutuma. Ka ettevõte Lockheed Martin suurendab F-35 hävitajate tootmist. Soome õhujõudude teatel tarniti mullu neid tellijatele 191, kokku aga on seda tüüpi hävitajaid kasutusel juba üle 1300 kokku 20 riigis, sh 13 Euroopa riigis. Justin Bronk rõhutab, et nüüdseks on NATO riikidel Euroopas juba 200 F-35 tüüpi hävitajat, aastaks 2030 juba 600. Küll märkis Bronk, et F-35 varustusse kuuluvaid radarihävitusrakette AGM-88G pole seni veel Euroopasse saadud. Soome, Poola ja Holland on selliseid aga tellinud kokku 775 tükki, lootes need kätte saada enne aastakümne lõppu.

Debatt maailmas

See, mis praegu toimub Ukraina ja veelgi enam Venemaa õhuruumis, on põhjustanud ülemaailmse diskussiooni teemal „hävitajad versus droonid.“ Ajal, mil Venemaa on toonud Ukraina tandrile pigem „üleeilse“ ehk 20. sajandi alguse stiilis sõjapidamise, arutab Suurbritannia avalikkus tõsimeeli seda, et nende riik valmistuvat justkui suure eksimusena „eilses“ stiilis sõjapidamiseks. Selle kohta kostab teravat kriitikat.

Briti analüütikud on kritiseerinud lahkunud Keir Starmeri valitsust topeltmoraalis, kuna Starmer rõhutas, et droonid ja automatiseeritud süsteemid oleks sõjanduse tulevik, tegelikult aga arendas edasi mehitatud hävitajate programmi, mis pealegi ei tule täies mahus kasutusele enne 2030. aastaid. „Suurbritannia panustab eilsesse sõjapidamisse“ on loosung, mis „lendab“ eriti ajakirjanduses, kui vaja valitsuse kaitsekulutusi kritiseerida. Kuninglikud õhujõud (RAF) kinnitavad aga vastu, et nende F-35B on kõige kaugemale arendatud hävitaja üldse.

2025. a ilmus Rootsis ISDP (Institute for Security and Development Policy) raport „Limitations of Drones and the Future of American Air Superiority“ (ee „Droonide piiratus ja Ameerika õhuülekaalu tulevik“), mille autor oli Rohith Narayan Stambamkadi ja kes rõhutas, et droonid siiski ei suuda tagada ülekaalu õhus. Raportis kasutatakse selliseid termineid nagu „taskukohane mass“ ja „efektiivne mass“.

Kuigi odavam ehk taskukohane mass droone ja muid võimeid on hea, kui see olemas on, ei taga see veel efektiivset massi, et saavutada ülekaalu õhus. „Õhuülekaalu saavutamine eeldab võimet pidada pikaajalist õhk-õhk-lahingut ning anda lööke vaidlusalustes ja tugevalt kaitstud vastase piirkondades (nn stand-in-võime). Droonide suutlikkus selliseid ülesandeid täita on aga piiratud,“ järeldas Indiast pärit Stambamkadi.

Kuuenda põlvkonna hävitaja

See debatt pole jätnud puutumata ka seni tugevaimat õhujõudu maailmas, Ameerika Ühendriike. Ka USA kongressis on oodata, et diskussioon teemal droonid vs. hävitajad hakkab hoogustuma. Praegu on ju populaarne kiita droonide tõhusust. Aga tegelikult jääb droonidel efektiivsusest veel puudu. 21. märtsil 2025 kuulutas president Donald Trump, et USA liigub edasi järgmise põlvkonna õhus domineerimise (Next-Generation Air Dominance, NGAD) hävitaja F-47 arendamisega, mis oleks samm edasi senistelt F-22.

Kriitikat on esile kutsunud nii selle programmi suur maksumus kui ka see, et F-22 ei toonud siiski sellist murrangut, mida loodeti. USA õhujõudude staabiülem Kenneth S. Wilsbach kinnitas juba ametisse asudes mullu novembris, et tõenäoliselt on vaja välja töötada eraldiseisvaid mehitamata õhusõidukite eskadrone, mis oleks küll arendatud välja koos NGAD ehk kuuenda põlvkonna hävitajatega, kuid tegutseks hävitajate toetuseks, mitte nende asemel.

Koostegutsevate lahingulennukite (Collaborative Combat Aircraft, CCA) prototüüpe YFQ-42A on hakatud juba ka katsetama. 15. juulil teatati, et selliselt droonilt õnnestus Mojave kõrbe kohal teele saata ka rakett AIM-120 Amraam. CCA oleks küll mehitamata õhusõiduk, aga otsuse, kas rakett teele saata, teeb endiselt operaator maa peal. Seni oleks tegemist ikka alla helikiiruse lendavate vahenditega, mis hävitajatega võistelda ei suuda.

Pikamaa-ründedroonide suurim puudus on praegu see, et kui nad ehitada odavalt, siis on nad väikesed ja piiratud „aruga“ ning kannavad väikest lõhkepead, mis suudab hävitada vaid kergeid sihtmärke, aga punkrit või kindlustatud juhtimispunkti ega ka vastase lennuvälja näiteks mitte. Mõnda tehast tabades lööb küll efektse tolmupilve üles, kuid enamik seadmeid selles tehases jääb terveks.

Kui need droonid teha „targaks“, kiireks ja raskemaks ehk suure purustusjõuga relvaks, siis ei ole nad enam üldsegi odavad. Nii et mehitatud hävitajad ja pommitajad on veel pikaks ajaks palju universaalsemad, paindlikumad ja kiiremini kasutatavad ning lõppkokkuvõttes ka odavamad lahendused kui suurtes kogustes droonipilved.