Ohvitser vs. allohvitser

 

Ilmus Sõduris nr 1/2026

Artikkel on kirjutatud, et pakkuda võimalikku vastust küsimusele, mida olen oma üle 20-aastase teenistuse jooksul küsinud mitmelt kaasohvitserilt ja allohvitserilt: „Mis vahet on ohvitseril ja allohvitseril?“
 
Samuel P. Huntington („Sõdur ja riik. Tsiviil-militaarsuhete teooria ja poliitika“ eestikeelne versioon (2013), lk 22) on kirjutanud, et sõjaväelise elukutse eripäraks on „vägivalla juhtimine“. Just ohvitseri ametikoha erisusena toob autor esile n-ö vägivalla juhtimise. Ohvitseri põhiülesandeks olev spetsiifiline oskus, mis eristab sõjaväelist elukutset teistest, on „vägivalda rakendava inimorganisatsiooni juhtimine, käitamine ja kontrollimine“.
Kriitikud on märkinud, et just tänu Huntingtoni selgituse laiemale levikule on sõjaväelise elukutse kuvand ohvitserikeskne, jättes allohvitserid ja toetavad erialad tähelepanuta. Vaata lähemalt Christopher Dandeker ja Karl Ydén (2022) „Military Professionalism, Power, and the Division of Labor: The Case of the Reintroduction of NCOs in the Swedish Armed Forces“. Armed Forces & Society, 2024, Vol. 50(1).
 
Puudub lihtne selgitus
Kuigi kaitseväelastele võib esmalt vastus tunduda lihtne ja iseenesestmõistetav, ei ole mina nende aastate jooksul saanud sellist vastust, millest ka teemakauge vanaema aru saaks.
Võimetus anda lihtsat selgitust ohvitseri ja allohvitseri erinevusele on märguanne sellest, et me, kaitseväelased, tegelikult ei mõista, mis on põhimõtteline erinevus ja kas seda üldse eksisteerib.
Miks see küsimus on mind vaevanud? Peamine põhjus on kogemustes. Esiteks nägin ajateenijana, et rühmas on nii ohvitserist rühmaülem kui ka allohvitserist rühmavanem, kuid tunde ja harjutusi korraldasid mõlemad ilma selge vastutuse jaotuseta. Siis, kui ise noore ohvitserina rühmaülemaks sain, täheldasin, et ohvitseride puudusel täitsid samu positsioone vanemallohvitserid ja said kenasti hakkama.
Hiljem pataljoni ja brigaadi staabis said allohvitserid jällegi edukalt puuduvate staabi sektsiooniülemate asendamisega hakkama. Ka olen märganud, et nii ohvitserid kui allohvitserid kasutavad väljaõppes samu õppematerjale või harjutusi. Seega tekib küsimus, kas peale ametikoha nimetuse on allohvitseride ja ohvitseride olemuses midagi oluliselt erinevat ja kui seda ei ole, miks on meil justkui kaks paralleelset struktuuri?
Näiteks tundub brigaadiveebel olevat „kõrgem“ ametikoht kui rühmaülem, sellele vihjab ka ametikoha palgaaste, kuid auastmete hierarhias on nooremleitnant kõrgem auaste kui staabiveebel.
Kui ohvitseri roll tundub olevat üldiselt teada – ohvitser on juht –, siis allohvitseri roll näib olevat segane. Väikeüksuste tasemel on olukord selgem. Nii Eesti kaitseväes kui USA armees on meeskonna ja jao tasemel allohvitser selgelt ülema positsioonil, kuid rühma tasemest alates on ülemaks ohvitser ning allohvitser on „nõustaja“ üksuse juhtkonna (command team) liikmena.
Miks see nii on? Miks on jaoülem allohvitser, aga rühmaülem ohvitser? Kas ei võiks nooremleitnandist rühmaülema kõrval olla rühmavanemaks nooremveebli asemel lipnik? Või miks ei võiks olla rühmaülem hoopis veebel?
Pealegi, kuidas me värbame uusi ohvitsere ja allohvitsere, planeerime nende väljaõpet või loome ametikohtade nõudeid, kui me ei tea, mis on allohvitseri ja ohvitseri põhimõtteline erinevus.
Rootsi kaotas oma relvajõududes 1983. aasta reformiga allohvitseride süsteemi ning läks üle nn ühetasandilisele ohvitseride süsteemile, kuid 2009. aastal taastas „allohvitserkonna“ erialaohvitseridena (specialist officers, vt Dandeker ja Ydén (2022)). See näitab, et relvajõududes on olemas vajadus erineva suunitlusega rollide järele.
 
Milles on erinevus?
Järgnevalt püüan selgitada oma mõttekäiku ja pakkuda lihtsa selgituse ohvitseride ja allohvitseride peamisele erinevusele. Siinjuures pean rõhutama, et avaldan oma arvamust ohvitserina ning kuigi ma kasutan võrdlustes USA armeed ja ehitusvaldkonda, on minu teadmised neist piiratud.
Kui vaadata USA armee süsteemi, siis seal saab noor ohvitser rühmaülemaks kõrghariduse omandamise ja alla aastase sõjaväelise väljaõppe järel. Tema kõrval aga on umbes kümneaastase teenistuskogemusega rühmavanem (platoon sergeant). Seega on rühma tase koht, kus noor ohvitser õpib oma ametit kogenud allohvitseri juhendamisel.
Seepärast julgen väita, et rühmavanema ametikoht on USA armees positsioon, kus allohvitseri roll on kõige olulisem. Peale rühma tegevuse haldamise peab rühmavanem tegelema seal ka kogenematu nooremleitnandiga, olles oluliseks mõjutajaks ohvitseri arenemisel. Kõrgematel tasemetel ohvitseri ja allohvitseri teenistusaja kestuse ja väljaõppe vahe väheneb ning allohvitseri roll muutub juhendajast nõustajaks.
Meie reservarmee süsteemis on olukord teistsugune. Kuna meil on sõduri ja jaoülema tase valdavalt kaetud reservväelastega, keda koolitatakse ajateenistuses, on rühmavanem suures osas esimene tegevväelasest allohvitseri ametikoht. Nii saavad meil rühma tasemel kokku umbes nelja-aastase teenistuskogemusega noor ohvitser ja umbes kahe- või kolmeaastase teenistuskogemusega allohvitser, arvestades sisse mõlema puhul ka ajateenistuse.
Seega ei saa eeldada meie allohvitseridelt rühma või kompanii tasemel samasugust rolli kui USA armees. Ka ei ole meil kindlat selgust kõrgema taseme allohvitseride rollist. Kuigi, lugedes teemakohaseid artikleid, on tunda, et isegi pika ja tugeva allohvitseride traditsiooniga USA relvajõududes on endiselt segadust allohvitseride rolliga pataljoni ja suuremate üksuste tasemel (vt Bernard R. Gardner, Andre C. Aleong, William H. Black. „At the Point of Friction. The Role of the Modern Command Sergeant Major in Today’s Army“. Military Review. November-December 2023. Army University Press).
Nii ei ole üllatav, et ka meil on selles osas arusaamatust. Eesti kaitseväes on kaks selget erisust allohvitseride ja ohvitseride nõuetes: esiteks on see haridustase ning teiseks, kellel on auastme andmise pädevus. Ohvitseridelt nõutakse kõrgharidust, mis omandatakse valdavalt Kaitseväe Akadeemias koos sõjaväelise väljaõppega. Allohvitseril piisab keskharidusest ja vastavast sõjaväelisest väljaõppest.
Ohvitseri auastmeid annab Eesti Vabariigi president, aga allohvitseri auastmeid annab kaitseväe juhataja või tema poolt volitatud ülem. Need on küll ilmselged vormilised erinevused, kuid need ei selgita sisulist erinevust. Tähtis on esile tuua ka erinevus just ingliskeelsetes terminites: commissioned ja non-commissioned officer.
Commissioned saab tõlkida Eesti keelde mitmel moel: tellitud, volitatud, usaldatud või määratud. Kõnealuses kontekstis sobib kõige paremini volitatud või usaldatud, andes edasi olulist tähendust. Ohvitser on keegi, keda on volitatud või usaldatud juhtima sõjalist üksust või kasutama sõjalist jõudu. Aga küsimus on, kellel peaks olema pädevus sellist volitust anda? Eestis tundub see olevat riigi kõrgeim esindaja ehk president, mis näib igati sobivana.
Sõjaväeliste rollide selgitamiseks pakun välja võrdluse hoone ehitusmeeskonnaga. Sellisel juhul võib vaadata sõdurit kui töölist, kes on kindla eriala spetsialist, nagu ekskavaatorijuht, müüriladuja või maaler.
Allohvitser on justkui töödejuhataja või meister, kellel on rohkem kompetentsi töö kvaliteedi kontrollimiseks ja kes hoolitseb selle eest, et vajalikud töövahendid oleks saadaval ning et töölised oleksid kainelt õigel ajal kohal. Ohvitser aga on nagu arhitekt, kes vastutab selle eest, et ehituseks oleks plaan ning et ehitatakse õige otstarbega hoone õigesse kohta.
Lühidalt öeldes vaatab allohvitser, et ülesanne saaks täidetud õigesti, ning ohvitser jälgib, et õige ülesanne saaks täidetud. Allohvitser hoolitseb normide ja reeglite täitmise eest, ohvitser aga peab mõistma üldist eesmärki, kõrgema ülema tahet ja visiooni.
See ei tähenda, et ohvitser ei hooliks reeglitest või allohvitser ei peaks teadma, mis on tegevuse laiem eesmärk, kuid nende perspektiivid on erinevad. On oluline rõhutada, et „reeglite“ tundmine ei tähenda lihtsalt seaduste või määrustike punktide teadmist. Tähtsam on „reeglite“ põhjuste ja mõjude mõistmine, milleks on vaja süvenemist ning kogemusi.
Reeglid on siin mõeldud kui alused koostalitlusvõimeks (interoperability). Näiteks jao väljaõppel peab allohvitser kontrollima, kas kasutatavad käemärgid on samad mis teistel üksustel, muidu võib vajaduse korral suhtlus raskendatud olla. Brigaadi tasemel saab brigaadiveebel rõhutada, et vahelduvate positsioonidega viivitusoperatsioonis, kus on palju oma üksuste positsioonide läbimist, on vaja kontrollida sõidukite märgistuse nähtavust ja sõduritel vältida teiste riikide vormielementide kasutamist, et lihtsustada sõbralike üksuste äratundmist ka halva nähtavusega. Ka traditsioonid ja distsipliin laiemalt kuuluvad nende „reeglite“ alla.
Valdavalt on allohvitseride vastutusalasse distsipliini hoidmine juba määratud. See on oluline roll sõjategevuses, sest ekstreemsetes tingimustes tegutsevate ja surmavat jõudu haldavate inimeste distsipliini hoidmine on äärmiselt tähtis ja selleks tuleb kasutada kõiki vahendeid. Saabaste viksimise jälgimine ja voodite joondamine võivad tunduda noorele ajateenijale ülepingutusena, kuid uuringud on näidanud, et korrastatud keskkond mõjutab inimesi käituma distsiplineeritumalt.
Vaata lähemalt Roy F. Baumeister, John Tierney (2011) „Tahtejõud. Inimese suurima tugevuse taasavastamine“ eestikeelset versiooni (2012), lk 136. Seal mainitakse kahte eksperimenti, mis näitasid välise korra mõju inimeste käitumisele. Esimeses uuringus küsitleti osalejate ühte gruppi kenas ja korralikus laboratooriumis ja teist segamini laboratooriumis. Teine oli netieksperiment, kus vastuseid tuli anda korralikult disainitud veebilehel või lohakalt kujundatud leheküljel.

Kokkuvõtteks
Ohvitser on sõjaväeline juht, kes vastutab sõjalise jõu eesmärgipärase kasutamise eest. Allohvitser on spetsialist, kes juhib erialast meeskonda ja nõustab ülemat oma pädevusalas. Selline lähenemine aitaks mõista allohvitseride ja ohvitseride rolli nii rühma ja kompanii tasemel kui ka pataljonis ja kõrgemal.
Rolli mõistmisele aga peab järgnema ka süsteemne lähenemine. Tuleb kontrollida, kas rollide jaotus meie reservväelastel põhinevas kaitseväes on ajakohane, millele peab keskenduma ohvitseride ja allohvitseride väljaõpe, kuidas peaks olema korraldatud nende teenistuskäik ning kuidas on see kõik rakendatud reservohvitseride ja -allohvitseride ettevalmistamises.