Mali: Vale ootuste juhtimine ja Wagneri tulek

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 5/2025

Kuivõrd Barkhane’i väe struktuur ei olnud loodud lahendama kõiki Mali probleeme, siis viib see järelduseni, et Barkhane’i suurim ebaõnnestumine seisnes vales ootuste juhtimises. Kui lugeda Mali ajakirjandust veel enne Barkhane’i lõpetamist, siis kumas sealt tihti kriitika, et prantslased ei ole suutnud teha džihadismiga Malis lõpparvet. Vähemalt ühes faktis oli Goita valitsusel õigus. Mali riik ei kontrollinud 2022. aastal rohkem oma territooriumi, kui ta tegi seda 2013. aastal. Pigem vastupidi, kui arvestada, et ka Mopti ja Segou maakonnast oli riik välja tõrjutud.

Samal ajal rõhutasid Prantsuse poliitilise ja sõjalise juhtkonna esindajad korduvalt, et Mali kriisi lahendus ei saa olla ainult sõjaline. Tekkiv mulje osutab, et partnerid rääkisid tegelikult erinevatest ootustest.

Pärast 17. veebruari 2022 teadet Barkhane’i ja Takuba lõpetamise kohta ei olnud Prantsuse presidendivalimistel kandideerivate poliitikute seas kedagi, kes oleks soovinud seda otsust vaidlustada. Pigem kõlas sealt taas tuttav lause: „Lahendus ei saa olla ainult sõjaline.“ Mali pool seda väidet iseenesest ei vaidlusta, kuid märgitakse, et kõik, mida Prantsusmaa tegi, oli ebapiisav. Seda süüdistust veidi väänates jõudis Assimi Goita valitsus aga narratiivini, kus Prantsusmaa tegematajätmiste taga nähti teadlikku koloniaalpoliitikat.

Selline kommunikatsiooniprobleem võib mõnedes spekulatsioonides isegi kaasa aidata rahulolematusele Bamakos, mille harjal toimusid 2020. ja 2021. aastal sõjalised riigipöörded. See aga markeeris ühe kõige olulisema stabiliseerimisoperatsiooni aspekti läbikukkumist. Me räägime vastutuse üleandmisest.

VÕIMU ÜLEANDMINE

Stabiliseerimisoperatsioonide üks võtmeülesandeid on sõjaväelise võimu efektiivne üleandmine tsiviilvõimule, millel on piisav toetus kohaliku elanikkonna hulgas. Lääne ekspeditsioonisõdade puhul on just see ülesanne tihti lahendatud valesti. Klassikaliseks näiteks olid Lõuna-Vietnami presidendid Ngo Dinh Diem ja Nguyen Van Thieu, kes oma korruptiivse ja autoritaarse poliitikaga pigem lõhestasid kui ühendasid vietnamlasi saatuslikel 1960-ndatel.

Ka Iraagis ja Afganistanis tõi tsentraalse tsiviilvõimu ja riigi ülesehitamise protsess esimese hooga kaasa kodusõja, mille keskmes oli mitmesuguste etniliste ja usuliste gruppide soovimatus leppida pakutud riigikorraga.

Ka Malil on tänu oma etnilisele kirevusele ja etniliste konfliktide ajaloole mitmed samad tunnused Iraagi või Afganistaniga. Peamine erinevus seisneb suurima hõimu – bambarate – asumises pealinna Bamako ümber. See on loonud omamoodi informatsioonilise mulli, milles näiteks Bamako kesksed meediaväljaanded käsitlevad teisi Mali osasid üsna selgelt bambarate pilgu läbi. Seepärast on Põhja-Mali konflikti olemus tihti mõistmatu pealinnas, kus julgeolekukriisi ei ole.

Kuna Malis ei ole etnilist konsensust kriisijärgse soovitud elukorralduse küsimuses, siis klassikaliselt jääb järele võimalus, et jõustruktuurid kehtestavad võimu vägivallaga. Nii nagu see oli sajandite jooksul pidevalt toimunud. Millised olid/on Mali võimalused ennast jõuga kehtestada?

Mali relvajõududes (FAMA) on umbes 20 000 sõdurit. Sellele arvule lisandub veel rahvuskaardi ehk sisevägede 10 000 sõdurit. Kõige esimese asjana on selge, et arvestades 20-miljonilist elanikkonda sisulises kodusõjas, on FAMA suurus puudulik. FAMA laiemat värbamist takistab eelkõige ressursipuudus. Sõjaväelase amet on au sees, sest tegemist on riigitööga, mis garanteerib kindla sissetuleku. Aga Mali on vaene riik. Fama eelarve oli 2019. aastal 324 miljonit eurot, mis on väiksem kui Eesti kaitse-eelarve.

Näiteks 2021. aasta sügiseks oli Eesti üksuste vastutusalas, mis oma suuruselt oli võrreldav Eesti territooriumiga, FAMA-l püsivalt kohal umbes kahe pataljoni jagu võitlejaid. Iseseisvalt tegelesid need üksused kõige rohkem konvoide julgestamisega. Aeg-ajalt reageerisid mõned üksused linnade lähiümbruse suurematel teedel toimunud röövimistele. Vahel käidi ka linnas patrullidel.

Esmane suurim probleem oli kütusepuudus, mis ei lubanud sõita oma sõidukitega liiga kaugele baasist välja. Tegutseti ainult päeval, sest öövaatlusvõimet ei olnud, mis omakorda jättis vastastele head võimalused oma rünnakuid teostada ka öösiti.

Kui Takuba juhtimisel teostati FAMA-ga ühendoperatsioone, mille eesmärk oli FAMA nn kiirreageerimisüksuste arendamine, siis tähendas see tihti, et FAMA-t toetati samal ajal ka kütuse ja toiduga nende operatsioonide raames. See tekitas omalaadse logistilise sõltuvuse, mille tõttu FAMA peaaegu ei plaaninud eraldiseisvaid operatsioone (tõsi, selles väites olid mõned erandid).

Etnilise konflikti nõrkus – impeerium

Klassikaline mässutõrje eeldaks, et kohalik elanikkond tuleb kaasata julgeoleku tagamisse. Kui elanikkond on tehtud kogu protsessi osaliseks, siis on nad ka rohkem huvitatud tulemusest ja sel viisil oleks võimalik üle saada ka toetava armee isikkoosseisu nappusest.

Just selles küsimuses ilmnes aga FAMA peamine nõrkus Põhja-Malis. Keskmine FAMA jalaväerühm moodustati eri rahvusgruppide esindajatest, kes olid teenistuskohta saadetud tihti Mali teisest otsast. Artikli autori nähtud kolmes rühmas oli igaühes parimal juhul kaks-kolm kohalikku võitlejat, kes oskasid kohalike hõimude keeli. See tähendas, et väljaspool suuremaid keskusi ei suutnud FAMA võitlejad vabalt suhelda kohaliku elanikkonnaga.

Siia lisandusid veel eelarvamused ja varasemate konfliktide taak. Lihtsalt öeldes, isegi kui kohaliku tuareegi karjuse jaoks oli peamiseks vastaseks fulani päritolu islamistlikud võitlejad, ei usaldanud nad ka FAMA-t, sest Mali riigi vastu olid nad lähiajaloos samuti võidelnud. FAMA võitlejad vastasid kohalike umbusule tihti samaga.

Barkhane’i sõdurite hulgas levisid mitmed kahtlused, et FAMA võitlejad käituvad kohalikega paremini siis, kui Barkhane on kohal, aga kui „valgeid inimõiguste järgijaid“ ei olnud, oli ka FAMA suhtumine etniliselt teistsugustesse kohalikesse palju järsem. See tõstatas probleemi, et EUTM ja Takuba õpetasid tegelikult väge, millel puudus kohalike toetus.

Ei saa öelda, et Mali riik oleks olukorda täielikult ignoreerinud. Pärast 1991. aasta tuareegide ülestõusu oli omajagu tuareege, eelkõige imghadide ja duhassakide klannist, integreeritud FAMA-sse. Tegemist on vormiliselt kontseptsiooniga, mille nimi on Taasloodud Armee ehk Bataillons des forces armées reconstituées (Baftar). Ka 2012–2015 kodusõja episoodides jäi näiteks imghadide GATIA rühmitus lõpuni truuks ühtse Mali poliitikale. Seega oli mingil määral Mali riigi vastuseks integratsioon armees.

Samal ajal tunnistasid vähemalt kolm FAMA-s teenivat ohvitseri eraviisil, et niipea kui Bamako-s tuleb suurem kriis, hakkavad nemad võitlema taas Azawadi iseseisvuse eest ja ilmselt deserteeruvad FAMA-st. Kokkuvõttes näeme, et Mali relvajõududel ei olnud piisavalt jõudu ja nad olid demograafiliselt vähe motiveeritud, et Põhja-Malis otsustavalt olukorda muuta.

UMBUSALDUSEST TULENEV LUURE NÕRKUS

Isegi kui Barkhane’iga koostööd tegevad FAMA üksused hindasid väga omavahelist partnerlust, jäid ikkagi alles aspektid, mistõttu lääne toetus FAMA-le avaldas lõppkokkuvõttes vaid piiratud mõju. Olulisim piirav faktor oli umbusaldus Bamako ja partnerite vahel, mis avaldus vast kõige teravamal kujul luures.

Luure on mässutõrje- ja terroritõrjeoperatsioonide nurgakivi. Kuna vastane on enamjaolt nähtamatu, siis tuleb rohkem ressursse kulutada vastase otsimiseks või üldse olukorrast arusaamiseks. Luure tüübilt on mässutõrje üks tähtsaim suund inimvõrgustike luure, mis annab suure töömahu just inimluurele. See aga tähendab paratamatult tihedat koostööd kohaliku elanikkonnaga.

On märkimisväärne, et kuigi Takuba õpetas FAMA eliitjalaväe rühmasid patrullima kõrbes, siis lääne loogika kohaselt oleks see kõik pidanud olema „luure juhitud operatsioon“, aga luurekoostöö FAMA-ga oli pigem tabuteema. „Valged“ uskusid, et FAMA ei suuda saladusi hoida ja FAMA ise samal ajal ei teostanud süsteemset luureandmete kogumist ja analüüsi. FAMA luure seisnes peamiselt ad hoc telefonikõnedes tuttavatele inimestele, kes elasid operatsioonipiirkonnas.

Hea näide süsteemse töö puudulikkusest on vangide käitlemine. Kuna Barkhane ei esindanud kohapealset kohtumõistmist ja karistuspoliitikat, siis anti vangid üle Mali sandarmeeriale, kes pidi nendega edasi tegelema. Teada on, et vähemalt mingi osa vangidest jõudis tõepoolest vanglasse. Kuid vangide ülekuulamise ja kohtumõistmise kohta oli väga raske saada mingit informatsiooni.

Igal juhul ei saanud mingi piirkonna eest vastutavad FAMA üksused üldjuhul mitte mingisugust informatsiooni ülekuulamise kohta nende võetud vangidelt. Põhjus peitus jällegi ressursipuuduses, sest Malil ei olnud piisavalt vastava väljaõppega inimesi, kes oleksid süsteemset ülekuulamist korraldanud. Samuti ei tegelenud prokuratuur põhjaliku uurimisega. Kohtumõistmine toimus lihtsustatud viisil: kas kinnipeetud inimesel oli relv ja laskemoon kinnivõtmise hetkel või ei olnud.

Ainult mingil piiratud hulgal korraldas Barkhane eeldatava kõrge väärtusega sihtmärkide ülekuulamist, kuid ka see jõudlus oli selgelt allpool tegelikult vajalikku töömahtu. Seepärast piirdus suurema osa vangide ülekuulamine tõenäoliselt esmase taktikalise küsitlusega, mis andis üldjuhul väga vähe tulemusi.

IV osa. WAGNERI STRATEEGIA

Vene Wagneri grupp lubas saavutada tulemusi kuue kuuga. Seda ei saavutatud, sest Wagner lahkus Malist ametlikult alles 6.juunil 2025. Ametliku teadaande kohaselt täideti Malis saadud ülesanne, sest kõik Mali regionaalsed pealinnad saadi valitsuse kontrolli alla. Tegelikult oli Wagneri lahkumise taga eelkõige nn Prigožini mässu lüüasaamine Venemaal 24. juunil 2023. aastal. See viis kogu Wagneri grupi tegevuse ümberstruktureerimiseni, mille läbi suurendati Vene valitsuse kontrolli. Malis võttis Wagneri positsioonid üle vene Aafrika korpus.

Wagneri tegevuse iseloomustamist tuleb alustada sellest, et tegemist on grupiga, mille koosseisus tegutsevad mitmed firmad või muud juriidilised „varikehad“. Wagneri Mali operatsioonide puhul on analüütikud tihti osutanud juba Sudaanis ja Kesk-Aafrika Vabariigis nähtud mustritele. Kõige laiemas plaanis tegutsevad eraldi organisatsioonid infooperatsioonides, maavarade ekspluatatsioonis, sõjalistes operatsioonides ja lobitegevuses.

Malis tuvastati juba 2021. aastal mitu koordineeritud kampaaniat sotsiaalmeedias, mis kujutasid prantslasi „ebausaldusväärsete partneritena“ ja samal ajal pakkusid välja Venemaad „usaldusväärse partnerina“. Selle taga oli varjatud kujul Jevgeni Prigožini meediagrupp Patriot, assotsiatsioon Aafrika ja Vene rahvuslike väärtuste kaitse fond. Kohapealne operaator oli eelkõige assotsiatsioon Yerewolo, mille käilakuju on panafrikanistist ja postkolonialismist jutlustav aktivist Adama Ben Diarra. Juba 2019. aastal väitis Diarra, et on kogunud kaheksa miljonit allkirja inimestelt, kes kutsuksid Venemaad Malisse.

Venelastest koordineerisid kohapeal tegevust VF-i saatkond ja endine spetsnazi allohvitser Ivan Maslov. Mali poolel on Venemaa ja Mali lähenemise taga eelkõige nähtud Venemaal õppinud kaitseministrit Sadio Camarrat. Just tema heakskiidul sai Wagneri peamiseks kontaktisikuks 2021. a sügisest Mali õhuväe staabiülem kolonel Alou Boi Diarra, kes juba jaanuaris 2022 ülendati kindraliks.

Veebruariks 2022 oli Prantsuse luure hinnangul Malis umbes 800 Wagneri võitlejat. Tookord usuti, et nende arv kasvab kuni 1000 meheni. Kesk-Aafrikast toodi kohapealseid operatsioone juhtima Aleksander Maltsev ja saabunud mehed jagunesid järgmiselt: 200 meest Bamakosse, 150 meest Sikassosse (Lõuna-Mali),150 meest Timbuktusse sealt lahkunud prantslaste baasi ja ligi 300 meest Mopti (Kesk-Mali) alale. Just Kesk-Malist kujuneski esialgu Wagneri operatsioonide põhiline jõupingutus.

Wagner tegutses Mopti alas koos Famaga kuni 50-mehelistes gruppides. Märgiline on Mali üksiku erivägede pataljoni (BAFS) osalemine neis ühendoperatsioonides, sest tegemist on Assimi Goita „koduüksusega“. Wagner tuli oma relvastuse, sidevarustuse ja droonidega, kuid transpordiks kasutasid nad enamasti FAMA soomusmasinaid.

Wagneri erinevus Barkhane’ist seisneb eelkõige nende ROE ehk jõukasutuse reeglites. 28. jaanuaril sõitis Tonou küla ligidal (Kesk-Mali) üks Wagneri-FAMA ühises patrullis auto IED otsa. Wagner teostas kohe karistusoperatsiooni lähedal asuvatesse küladesse ja mitu inimest tapeti. Midagi sellist ei teinud Barkhane kunagi, kuna igasugune tule avamine nõudis selgelt vastase „positiivset identifitseerimist“. Wagneri vägivald üksnes kahtluse põhjal olevat andnud rohelise tule ka FAMA-le, kes tihtipeale langetas oma otsuseid vaid hõimukuuluvuse ja sotsiaalse staatuse tunnuste alusel.

Wagneri taktika kõige kuulsaim juhtum leidis aset Kesk-Malis Moura külas 27.–30. märtsil 2022. FAMA-l oli informatsioon, et seda küla kontrollis JNIM ja peamine elanikkond koosnes fulanidest. See oli ilmselt ka tõene informatsioon. 27. märtsil, turupäeval, piirati küla ümber, kusjuures Wagner saabus kohale helikopteritega.

Džihadistid käitusid nii, nagu nad tegid seda ka Barkhane’i operatsioonialal. Nimelt peideti relvad kiiresti ära ja sulanduti kohaliku elanikkonna hulka. Barkhane’i puhul tähendas see üldjuhul seda, et džihadiste ei suudetud arreteerida tõendite puudumise tõttu. Seekord avasid „valged“ tule kõikide pihta, kes üritasid ära joosta.

Seejärel arreteeriti kõik Mouras viibinud inimesed, kes jaotati kolme gruppi. Esimesse gruppi kuulusid „terroristid“, kes lasti kohe maha. Kui inimesel oli habe, mida džihadistid nõudsid kohalikelt elanikelt, siis lasti see mees maha. Teise gruppi kuulusid „tõenäolised terroristid“ ja kolmandasse võimalikud kollaborandid. Samal ajal otsiti kõik küla majad läbi ja leiti mitmeid relvi.

Läbiotsimise käigus varastasid FAMA sõdurid majades leiduvaid ehteid ja muid hinnalisi esemeid. Kahel järgmisel päeval kuulasid Wagneri võitlejad kinnipeetuid üle, misjärel lasti mitu inimest ka maha. Human Rights Watchi informatsiooni kohaselt olid FAMA sõdurid vägistanud ka kohalikke naisi. Kolmandal päeval lasti kohalikel kaevata ühishauad, kuhu visati tapetute kehad, mis enne mahamatmist pandi veel põlema.

FAMA ametliku informatsiooni kohaselt tapeti operatsiooni käigus 203 terroristi ja arreteeriti 51 isikut. Amnesty Internationali hinnangul oli tsiviilohvrite arv u 150–500. Sama hinnangu kohaselt olid 80% tapetutest tsiviilisikud. Omalaadse iroonia kohaselt olevat JNIM-i üksused sisenenud külla kohe pärast FAMA ja Wagneri lahkumist. Amadou Kouffa tunnistas juunis avaldatud videopöördumises, et rünnaku ajal oli külas viibinud 30 džihadisti.

Kuidas Wagnerile tasutakse?

Väidetavalt tegeleb Wagneri grupi sees kaevandustega M-Investi nimeline firma, mille eesotsas on Andrei Mandel. Just Mali jaoks loodi uus firma, mille nimeks sai Alpha Development. Eelkõige huvitas Wagnerit kulla ja magneesiumi kaevandamine Kayes ja Sikasso maakondades.

Tegemist on Mali ühtede kõige stabiilsemate maakondadega, mida iseenesest ei peaks ohustama kõrgem terrorismitase. Kinnitamata info kohaselt pidi Mali Wagnerile maksma kümme miljonit dollarit kuus, kuid juba aprillis 2022 ilmnesid tõrked, mille tõttu mõned Timbuktu ja Sevare baasides asuvad Wagneri võitlejad keeldusid patrullide tegemisest.

Wagneri mässutõrje strateegia põhiolemus peitub totaalse terrori rakendamises, mis tuletab meelde NKVD taktikat II maailmasõja järel nn „banditismiga“ võitlemisel. Seejuures on tähtis märkida, et ka nende tähelepanu keskmes on lõpuks kohaliku elanikkonna käitumine. Rakendades kohalikule elanikkonnale pidevat survet, hävitatakse pikkamööda inimesed, kes teevad koostööd džihadistidega. Õigupoolest vastatakse džihadistidele täpselt samasuguse strateegiaga.

Oluline on ilmselt seegi, et Wagner valib selgelt ka etnilise poole, mitte ei ürita jääda konfliktis neutraalseks vahemeheks. Kuna üks Wagneri eeldatavatest ülesannetest on hunta turvamine, siis eelistatakse ka nende tegevuse korral „põllul“ eeskätt jõudusid, mis aktsepteerivad bambarate domineerivat rolli.

Ajalooliselt on tegemist üsna levinud impeeriumite mässutõrje strateegiaga, mida on mõnikord saatnud ka edu. Siiski eeldab ka see strateegia piisavaid ressursse, et demonstreerida oma püsivat kohalolekut kohalikule elanikkonnale. See on Wagneri nõrgim koht.

Mali missiooni õpikohad

Positiivne

Barkhane’i tegevust Malis ei ole võimalik üheselt hinnata. Ühest küljest ei ole toimunud islamistliku riigi tekkimist ja ei ole moodustunud ka sellist terroristide safe haven’it, kust oleks toimunud ekspansioon Euroopasse. Prantsuse kaitseminister Florence Parly hindas, et Barkhane „oli kasulik, kuna Mali ei muutunud terroristide turvaalaks ja seal ei tekkinud ka kalifaati vastupidi terroristide esialgsele kavale“.

Mali riiki juhib endiselt mõõdukat islamit pooldav juhtkond. Barkhane ei saanud ka otseselt kineetilistes kontaktides oluliste kaotuste osaliseks. Märkimisväärne on, et Barkhane’i operatsioonialal Põhja-Malis oli viimase paari aasta jooksul selgelt vähem julgeolekuintsidente kui Kesk-Malis, kus Barkhane ei tegutsenud. See tähendab, et oma vastutusalas suutis Barkhane olukorda mingil määral stabiliseerida.

Negatiivne

Samas on tõsi, et

• Barkhane’i tegevusajal ei õnnestunud täielikult lõpetada JNIM-i ja Da’ishi tegevust isegi oma vastutusalas. Mitmed suuremad külad läksid de facto džihadistide kontrolli alla, st et Mali riik kontrollib Põhja-Malis vaid suuremaid linnasid ja paari suurema tee äärde jäävaid külasid;
• Barkhane’i tegevusajal toimus islamistliku „mässu“ laienemine Mali teistesse piirkondadesse ja eelkõige naaberriikidesse, nagu Burkina Faso ja Niger;
• Barkhane kaotas kutsujariigi poliitilise usalduse. See punkt on väga vastuoluline, sest Mali poliitiline maastik ei olnud homogeenne ja kõigile ongi raske meeldida. Protsessi aitas oluliselt kiirendada VF-i mõjutustegevus. Kuid lõpptulemusena jääb alles fakt, et Prantsusmaal on praegu Saheli piirkonnas üks sõbralik liitlane vähem kui kaheksa aasta eest.

Eesti jaoks jääb aga alles veel kaks positiivset aspekti:

1. Eesti sai reaalsetes olukordades katsetada sõjalist koostööd Prantsuse ja teiste Euroopa riikidega. See kogemus on eksistentsiaalselt oluline Eesti julgeolekule, mis on rajatud koostööle liitlastega;
2. Eestil oli võimalik roteerida konfliktipiirkonnast kaitseväelasi, kes mitme kuu vältel elasid sõjalise valmisoleku režiimis ja viisid ellu mitmeid lahinguoperatsioone. Isegi kui Mali operatsioonide sõjaline intensiivsus oli väga väike, on üksuste koostöö harjutamine potentsiaalse ohu tingimustes kahtlemata vajalik kogemus.

Kui otsida õpikohtasid, siis need oleksid järgmised:

• ootuste juhtimine. Pidevalt tuleb rääkida reaalselt saavutatavatest eesmärkidest nii kohalikule elanikkonnale kui ka kodumaal. Praegu kujunesid ootused märksa suuremaks kui reaalne võime. Vale ootuste juhtimise üks tulemus oli ka malilaste õpitud abitus, mis vähendas nende valmisolekut ise efektiivselt vastutust üle võtma;
• realistlike eesmärkide seadmine. Tuleb teha väga selge valik laiema vastutuse võtmise ja toetamise vahel. Praegusel kujul ei võtnud Barkhane avalikult poliitilist vastutust oma operatsioonialal toimuva avaliku halduse toimimise eest. Seda oleks loetud liialt neokolonialistlikuks lähenemiseks. Samal ajal nullis kohaliku administratsiooni korruptsioon ja ebaefektiivsus mitmeid stabiliseerimisprotsessi edusamme. Kui ekspeditsioonijõud otsustavad, et mingi piirkonna administratsiooni ei võeta oma ülesandeks, tuleb oluliselt vähendada ka oma jalajälge. Takuba oli selles mõttes õige areng;
• väiksem vastutusala suurus reaalse tulemuse saavutamiseks. Efektiivsem tegevus eeldaks sellist operatsiooniala suurust, kus väe hulk suudaks jälgida islamistliku inimmaastiku (võrgustike) tegevust, keskendumata maastiku visuaalsele kontrollile;
• luure prioriseerimine. 2/3 ressursist tuleb kulutada luurele, et suuta jälgida kogukondade tasandil kuritegelike rühmituste tegevust. Mida parem on luure ja eelhoiatus, seda väiksem on vajadus kineetilise mõjuüksuse järele. Praegusel kujul toimus lubamatult palju operatsioone ja patrulle, ilma et Barkhane’i juhtkond oleks saanud üldse usaldusväärset tagasisidet oma tegevuse mõju kohta;
• rahvuslike piirangutega arvestavad vastutusalad. Kui rahvuslike julgeolekureeglite tõttu ei saa pidevalt vahetada luureteavet eri riikide vahel, siis tuleb saavutada olukord, kus luuakse eraldi vastutusalad, mille kriteeriumiks on seal tegutsevate üksuste võime/usaldus vahetada omavahel kogu vajaminevat luureteavet.