Ülemaailmne katse taasasutada Eesti kaitseliitu 1974. aastal

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 5/2025

Avdy (ka Avdei või Awdii) Andresson (1899–1990) oli ratsaväelasena I maailmasõjas ja vabadussõjas osalenud allohvitser, kes oli juba 1930ndatel tuntud ratsasportlase ja hobusekasvanduse juhatajana ning sai tuntuks ka sõjajärgsetel aastatel Saksamaal ratsaetendusi andes. Saksamaale 1941. a ümber asununa on ta teadaolevalt lõpetanud Münchenis ohvitseride ratsakooli ja tõusnud sõja lõpuks kapteni auastmesse. Ta oli hiljem USA-s Eesti vabadusvõitlejate liidu ja 1964–1972 ülemaailmse Eesti vabadusvõitlejate keskuse esimees (Argentina eestlaste esindajana, kuigi elades Deerfieldis New Jerseys) ning aastail 1973–1990 ka eksiilvalitsuse sõjaminister. Ajalukku läks ta aga ennekõike katsega luua ülemaailmset Eesti kaitseliitu.

Sõda ja eriti küüditamised 1941. aasta 14. juunil olid räsinud eestiaegse kaitseliidu koosseisu rängalt ning organisatsioonide seas, mis oleks võinud ka pärast 1944. aastat paguluses jalgu alla saada, polnud kaitseliit just nähtaval. Kaitseliidu juhtivkoosseisu läände ei jõudnud ja ei olnud seal võimalik ka organisatsiooni struktuuri säilitada.

Varasemates sõdades osalenud eestlased koondusid pigem võitlejate ühingutesse, millest vanim, New Yorgis tegutsev Eesti vabadussõjalaste ühing tegutses juba 1931. aastast. 1954. aastast tegutses USA võitlejate ühinguid koondav Eesti vabadusvõitlejate liit ja 1960. aastast ülemaailmne Eesti vabadusvõitlejate keskus (ÜEVK). Andresson toimetas kuni 1981. aastani selle häälekandjana ilmunud omakirjastuslikku infolehte Virgats.

Nagu teadis edastada ajaleht Võitleja 1. juulil 1960, oli ÜEVK organiseeritud USA Eesti vabadusvõitlejate liidu initsiatiivil ja asukohaga USA-s. 1966. aastal kuulusid selle koosseisu Eesti vabadusvõitlejate liit USA-s (asutatud 1953), Eesti võitlejate ühing Saksamaal (asutatud 1950), Inglismaa ÜEV toimkond (asutamisel), Eesti vabadusvõitlejate ühing Argentinas (asutatud 1957), Eesti võitlejate ühingud Austraalias (tegutsesid aastast 1951) ja Eesti võitlejate ühingute liit Kanadas (asutatud 1954). Suurim pingutus oli vabadussõja 50. aastapäeva tähistamine 1968. aastal, aga ka osavõtt kõikidest suurematest baltlaste meeleavaldustest kuni 1980. aastateni.

Võitlusgrupp Eestit vabastama

Juba 1965. aastal kirjutab ÜEVK Virgatsis, et võimaliku uue sõja puhkemise korral on nende eesmärk USA ja Kanada eesti sõjaväelastest moodustada ühine eliitüksus, mida saaks rakendada ka Eesti Vabariigi pinnal, tagalas, eesti rahva toetuseks ja kaitseks, vaenlase tagala halvamiseks ja metsa põgenevate eestlaste (kes soovivad võidelda okupatsioonivõimu vastu) organiseerimiseks, relvadega varustamiseks. Teiste riikide eestlastest moodustataks sel korral ühine võitlusgrupp Lääne-Saksamaal. Kuna uut sõda ei puhkenud, jäi seegi idee rakendamata.

1970. aastaks oli ÜEVK programm täpsustunud: „Kõigi eesti vabastamisega seoses olevate küsimuste läbitöötamiseks tuleks moodustada kõrgema haridusega sõjaväelastest ja poliitikutest koosnev ajude trust. Selle esimeheks tuleks leida kõrgema haridusega sõjaväelane, mis eeldab ka ülemjuhataja vastutuse võtmist sõja korral. Selle ajude trusti ülesandeks oleks välja töötada sissisõja strateegia, teha kindlaks millised materjali kogused oleksid meil sõja puhkemise korral kasutada, kuidas saada terviklikku rivikaadrit, ainelist toetust, välisabi, relvi, kust saada territooriumi rahvusväeosade formeerimiseks, ja tarvilikuks ettevalmistamiseks. Kui suured relvastatud jõud meie koguda suudame ja kui suur on nende ühe kuu varustuse tarvidus ja kust seda saada.“ (Virgats, juuni 1970)

Seega tugines ÜEVK programm kahele eeldusele. Esiteks peaks suurema sõja korral avanema territoorium, kus Eesti väeosi moodustada ja Eestit vabastama asuda. Teiseks on vaja toimivat eksiilvalitsust, mis suudab Eesti väeosi juhtima asuda. Ometi Rootsis tegutseva eksiilvalitsuse koosseisus puudus algul isegi sõjaministri ametikoht, 1971. aastast oli see koht aga ühendatud eksiilvalitsuse juhi kohaga ja kohta täitis Heinrich Mark.

Võitlejate ühingud üle maailma koondasid aga juba pensionieale lähenevat põlvkonda ehk reaalset sõjajõudu nemad poleks enam kujutanud. Eesti vabastamine oleks olnud võimalik nähtavasti vaid siis, kui lääneliitlased oleks reaalselt Eestis oma vägedega jala maha pannud.

1972. aastal korraldati ülemaailmne Eesti sõjameeste kongress Torontos esimeste ESTO päevade raames. Ka väliseestlaste peamine võitlus Eesti iseseisvuse taastamiseks rajanes eranditult vägivallatutel meetoditel. Andresson oli aga kriitiline: „On ülim aeg muutuda rahutuks. Meie rahvast hävitatakse ja meie maad ning maapõue varasid rüüstatakse. Resolutsioonidega ei saa vaenlast kodumaalt lahkuma sundida. On vaja tegusid õiges kohas ja õigel ajal. Selleks peame olema ette valmistatud.“

Ülemaailmne Eesti kaitseliit

3. aprillil 1973 kutsuti eksiilvalitsuse sõjaministriks USA-s elav Avdy Andresson. Eksiilvalitsuse otsusel ülendati ta 24. veebruaril 1974 koloneliks ja 14. novembril 1975 nimetati ka sõjavägede juhatajaks (eksiilis). Juba 15. mail 1973 tegi Andresson Virgatsis üleskutse ellu kutsuda riiklik-seltskondlik organisatsioon nimega ülemaailmne Eesti kaitseliit (ÜEK). ÜEK oleks vabatahtlik, kindlalt riigi- ja valitsustruu organisatsioon, mis oleks alatises valmisolekus asuda kaitsma iseseisvat riigikorda ja seaduslikku valitsust. Leedulaste kaitseliitu kuulus Põhja-Ameerikas 1973. aastal juba 8000 meest, seega oli ka edukas eeskuju silme ees.

1. mail 1974 teatas kolonel Andresson, et vabatahtliku ülemaailmse Eesti kaitseliidu peastaabi ülemaks on ta nimetanud kapten Elmar Lippingu ja Ameerika Ühendriikide maleva pealikuks leitnant August Kuklase. Kõik nad esindasid ülemaailmset Eesti vabadusvõitlejate keskust.

„Kõigi isamaaliste aktiivsete eestlaste koondamiseks ja ettevalmistamiseks on loodud ideeline võitlusorganisatsioon Eesti kaitseliit. Kogunege arvukalt kaitseliidu ridadesse,“ teatasid Kint, Mark ja Andresson ühisavalduses 24. veebruaril 1975. Kaitseliidu ridadesse kutsuti kõiki patriootlikke eesti tütreid ja poegi. Aga tegemist poleks mitte paramilitaarse, vaid patriootliku (ja relvastamata) kodanikualgatusega.

Andressoni koloneliks ülendamine tekitas aga furoori, kuna Eesti ohvitseride kogu Rootsis eesotsas kolonel Villem Saarseniga pöördus eksiilvalitsuse juhi Tõnis Kinti poole protestiga. Ülendades kapteneid koloneliks (Andresson) ja kolonelleitnandiks (Elmar Lipping) oli vahele jäetud mitu auastet, mis eksis Eesti Vabariigis sõjaeelsel ajal kehtinud korra vastu.

Kolonel Villem Saarsen (1891–1982) oli endise sõjavägede staabi 2. osakonna ülemana tunduvalt autoriteetsem isik kui ebaselge taustaga Andresson ja tema kriitikat ei saanud parimalgi juhul tähelepanuta jätta. Tüli oli nähtavasti jõudnud ka eksiilvalitsuse sisse, sest 1977. aastal nõudis nimelt Heinrich Mark Andressoni vallandamist sõjaministri kohalt.

Andressoni personaalküsimus

Järgnevas debatis seati kahtluse alla koguni Avdy Andressoni ohvitseristaatus, kuigi ta kinnitas, et kapteniks oli ta ülendatud Saksamaal 15. veebruaril 1945. Diskussioon taanduski Andressoni personaalküsimusele, mis muutis sisuliselt võimatuks kaitseliidu põhjalikuma organiseerimise.

Austraalia eestlaste ajalehes ilmus sealsete eestlaste iroonilisi avaldusi Andressoni suunal. „Eesti riigikaitse rahuaegse korralduse seadus ei näe ette riikliku võõrleegioni moodustamist ei oma ega kellegi teise riigi territooriumil,“ leidis anonüümne artikkel ka ajalehes Meie Elu, pidades seda sõjalise jõu moodustamiseks Ameerika Ühendriikide territooriumil. Inglismaa eestlaste ühing oli juba 1973. aastal eksiilvalitsusele üheselt selja keeranud. Tüli tekkis sel teemal ka Lääne-Saksamaa eestlaste seas. Saarseni ja Andressoni debatti kasutas oma huvides ära ka nõukogude propagandamasin. Ettekujutus, nagu kaitseliidu puhul oleks tegemist millegi terroristlikuga, kattuski rohkem nõukogude propaganda väidetega. Niisiis ei tulnud midagi välja Austraalia ega Euroopa malevate loomisest.

Kanadas Toronto malevkonna pealikuks oli asunud leitnant Eerik Heine (1919–2008), endine metsavend, kes kokkusattumuste kaudu oli vangilaagritest Saksamaale ja sealt Kanadasse pääsenud. Oli ka neid, kes pidasid Heinet seetõttu nõukogude agendiks. Montrealis oli kaitseliidu peastaabi volinikuks Juhan Kivestu (1909–1999). Ühine Kanada malev jäi nähtavasti siiski loomata. Pole ka näha, et Marylandi Eesti võitlejate ühingu esimees August Kuklane (1923–2006) oleks tegelikult suutnud USA kaitseliidu malevat tööle saada, kuigi 1975. aastal olid kujunemas neli piirkondlikku keskust.

„New Yorgi Eesti vabadusvõitlejate ühingu esimees Elmar Lipping (1906–1994) on ülemaailmse peastaabi ülemana küll kaitseliidu kujundamisele palju aega ja energiat kulutanud,“ teatas ajaleht Eesti Postimees tema sünnipäeval 12. märtsil 1976. Kaitseliidu esindajana ta avalikkuse ees palju sõna ei võta, aga 1982. a sai temast eksiilvalitsuse välisminister. 1982. aastal koostatud eluloos Lipping kaitseliitu ei maini, küll oli ta ikestatud rahvuste komitee sekretär New Yorgis.

Avdy Andresson tegi veel 30. jaanuaril 1976 New Yorgis ilmuva Eesti Postimehe veergudel üleskutse kaitseliitu astuda, kuid oli jalgealuse kaotanud ja nii tema ise kui ka eksiilvalitsuse juht Tõnis Kint kaalusid juba 1977. aastal tema lahkumist sõjaministri kohalt. Andresson ja Lipping püsisid siiski eksiilvalitsuse liikmetena 1990. aastani. ÜEK vanematekogu on Virgatsi andmetel käinud koos ka veel 1978. aastal ja peastaabi teenistuses on olnud kaks ohvitseri.

Andressoni järel aastail 1990–1992 eksiilvalitsuse sõjaministriks olnud Jüri Toomepuu (snd 1930) ei tea paraku nendest ettevõtmistest midagi, nagu ta 2025. a Sõdurile kinnitab. Aga USA armee kolonelleitnant Toomepuu liikus ka veidi teistsugustes ringkondades.

Veel korra kerkib kaitseliidu taastamine eksiilis päevakorda veebruaris 1979, kui USA-s ilmuv Vaba Eesti Sõna avaldas mõnitavate saatesõnadega Austraalias elanud vabadussõjalasest endise poliitvangi Albert Ohvrili kirja, milles too pakkus Austraalia Eesti kaitseliidu ülema kohta Ants Kõrgmale. Mõnitamine ajalehtedes ilmselt kiirendas ka Albert Ohvrili (1906–1979) surma kaks kuud hiljem.

„Rappa ja mülkasse on VES läinud küll seal, kus nimetab meie vabadussõja kangelaste ülendamist telgitagusteks kombinatsioonideks,“ vastas Eesti Postimees. Uus tüli ohvitseride auastmete teemal tekkis nimelt 1978. aasta novembris, kui eksiilvalitsus ülendas kõik vabadussõja veteranid ühe auastme võrra. See, mis vabadussõja 60. aastapäeva puhul oli igati loogiline samm, sumbus teravasse vaidlusesse eksiilvalitsuse toetajate ja vastaste vahel.

Ja see debatt polnud vaibunud ka 1990. aastaks, kui järgmine sõjaminister Jüri Toomepuu üritas kaasa aidata Eestis Järvakandis 17. veebruaril 1990 tegelikult taasasutatud Eesti kaitseliidu loomisele, selle juhtidele auastmeid määrates. Seekord raevutses auastmete vastu ennekõike nõukogude taustaga meedia Eestis.

Ka varem Andressoni juhitud ülemaailmne Eesti vabadusvõitlejate keskus on nähtavasti (aastail 1972–1978 USA armee koloneli Ylo Ansoni ja 1978–2004 August Jursi juhituna) ülemaailmse kaitseliidu loomisest eemale jäänud. Küll sai seejärel ÜEVK juhiks Ülo Tamre, kes panustas juhtivalt 1990. a ülemaailmse kaitseliidu toetusfondi loomisse. See fond tegutses kuni 1997. aastani, aidates tugevalt kaasa Eesti kaitseliidu taastamisele.

Kaitseliidu dekreedi eelnõu