Moldova vabaduse proovikivid

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 6/2025

Pärast Moskvas toimunud läbikukkunud riigipööret kuulutas Moldova 27. augustil 1991 välja iseseisvuse, kuid selle algus oli äärmiselt keeruline. Juba enne iseseisvust eksisteerinud etnolingvistilised ja majanduslikud pinged süvenesid okupatsiooni lagunedes veelgi. Peamiseks põhjuseks saab pidada Venemaa mõjutegevust. Hääbuv impeerium püüdis meeleheitlikult säilitada võimalikult palju oma mõjusfäärist. Tänapäevani avaldub see sekkumine mitmel kujul ja erineval määral.

Separatism Moldovas

Separatismi seemned külvati juba aasta enne Moldova iseseisvuse väljakuulutamist Nõukogude Liidust. 1990. aastal moodustati Dnestri-äärne Moldaavia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (DMNSV), mille eesmärk oli jääda Nõukogude Liidu koosseisu juhuks, kui Moldova peaks püüdlema taasühinemise poole Rumeeniaga. Tagantjärele on selge, et Nõukogude Liit seisis oma lagunemise lävel, kuid tollased ajad olidki täis ebakindlust.

DMNSV-i loomine tekitas Moldaavia NSV-s tugevat vastuseisu ja viis relvastatud kokkupõrgeteni separatistide ning riigivägede vahel. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist ja sellele järgnenud Dnestri-äärse Moldaavia Vabariigi (DMV) taastamist muutus konflikt täiemahuliseks sõjaks – Dnestri-äärseks sõjaks, mida Moldovas ja Rumeenias Moldova-Vene sõjaks nimetatakse.

Transnistria ehk Dnestri-äärse piirkonna demograafiline koosseis väärib eraldi tähelepanu. Dnestri jõe paremkaldal asuv piirkond, mis eristab tänapäeva Moldovat ja Transnistriat, on põhiliselt asustatud idaslaavi rahvastega, sealhulgas venelaste ja ukrainlastega. Seetõttu erineb piirkonna etnolingvistiline koosseis suuresti ülejäänud Moldovast. Peale selle oli Transnistria kõige tööstuslikum piirkond, mis andis ligi poole Moldova SKP-st.

Siin võib tõmmata paralleele ka Ukrainaga, kus Donbassi piirkond on samuti majanduslikult kõige tootlikum ja elanikkonnalt tugevalt venestatud. Nagu kogemus on näidanud, on just sellised piirkonnad olnud Venemaa populaarseimad sihtmärgid, mida mõjutatakse nii hübriidsõja kui ka otsese sõjalise tegevuse kaudu. Nii oli see Ukrainas (Krimm, Donbass ja nüüd täiemahuline sõda), Gruusias (Abhaasia ja Lõuna-Osseetia) ning Moldovas (Transnistria).

Kuigi Moldova relvajõud olid toona tagasihoidlikud, olid nad võimelised separatistlike üksustega toime tulema, kui Venemaa väed poleks seal piirkonnas endiselt alaliselt paiknenud. Sõja peamine faas kestis märtsist juulini 1992, mil toimusid lühikesed, kuid ägedad lahingud. Kui sai selgeks, et sõda on oma lõppjärgus, sõlmiti relvarahu, millega Transnistria kindlustas end de facto iseseisva riigina – kuigi seda ei tunnustanud ükski riik peale kahe teise Venemaa loodud moodustise: Abhaasia ja Lõuna-Osseetia.

Venemaa mõju ja sekkumine avaldasid otsest ja laastavat mõju nii Moldovale kui Transnistriale. Pärast 2014. ja 2022. aastat, kui Venemaa on olnud seotud sõjaga Ukrainas ning majandussanktsioonidega piiratud, ei ole ta enam suutnud Transnistriat senisel määral toetada, jättes piirkonna majanduslikku kaosesse.

Valimised ja polariseerumine

Postsovetlikku perioodi iseloomustas ka identiteedi kujunemine. Moldovas hõlmas see nii rahvuse ülesehitamist kui ka tee leidmist uue iseseisva riigi tulevikuks. Sealset poliitilist maastikku kujundas sügav polariseerumine, mis kajastub selgelt ka valimiste tulemustes. 1990. aastate lõpust kuni 2014. aastani domineeris Moldova parlamendivalimistel Moldova Vabariigi kommunistlik partei (MVKP) – Nõukogude aja Moldova kommunistliku partei otsene järglane. Partei ideoloogiat iseloomustasid Venemaa-meelsus, euroskepsis ja moldovenism. Vladimir Voronini juhtimisel muutusid mitmed teemad, sh identiteediküsimus, tugevalt politiseerituks.

Selle poliitilise bloki toetajad uskusid, et moldaavia keel on eraldi keel, mitte rumeenia keele variant. Pikka aega oli Moldova põhiseaduses riigikeelena kirjas moldaavia keel, ehkki see on rumeenia keelega peaaegu identne. See identiteet, mis loodi ja juurutati Nõukogude okupatsiooni ajal, on juurdunud paljude inimeste teadvusse. Samas usub suur osa elanikkonnast, et moldaavia ja rumeenia keel on tegelikult sama keel.

Vladimir Voronini presidendiaega 2000. aastatel iseloomustasid ulatuslik korruptsioon, lähedased suhted Moskvaga ja poliitiline ebastabiilsus. Nagu paljud teised postsovetlikud riigid, seisis ka Moldova valiku ees: kas liikuda Euroopa Liidu suunas või jääda kindlalt „Vene maailma“ mõjusfääri. Viimase kümnendi arengud näitavad, et Moldova on valinud esimese tee.

Tegude ja solidaarsuse partei asutaja Maia Sandu tõusis kiiresti esile kui peamine Euroopa-meelse suuna esindaja. Kuigi ta jäi 2016. aasta presidendivalimistel alla, tõusis ta 2020. aastal Moldova presidendiks ning 2021. aasta parlamendivalimistel saavutas tema partei ülekaaluka võidu. See tähistas suurt paradigma muutust Moldova ühiskonnas: konservatiivse ja Venemaa-meelse Voronini juurest liiguti liberaalse ja EL-i suunalise Sandu poole. Edasine tee on nüüd selgelt määratletud – suund on Euroopa Liiduga lõimumise poole.

Venemaa ulatuslik mõju

Venemaa mõjutab postsovetlikke riike mitmesuguste varjatud kanalite kaudu. Seda tehakse nii järjekindlalt, et selle kirjeldamiseks on juurdunud termin „hübriidsõda“, mis hõlmab kõiki viise, kuidas Venemaa püüab destabiliseerida ja nõrgestada riike, nagu näiteks Moldova, kes soovib Euroopa Liiduga ühineda. See hõlmab küberrünnakuid, ebaseaduslikku rahastamist (nii valimiste ajal kui ka väljaspool neid), desinformatsioonikampaaniaid, sabotaažioperatsioone ja viimastel aastatel ka drooniintsidente.

Hiljutised parlamendivalimised Moldovas olid väga tähtsad, tõstatades taas küsimuse, kas ida või lääs? Tegude ja solidaarsuse partei võitis suure enamuse ja oma Euroopa-meelse suunaga on Moldova kursi hoidmine EL-i suunas kindel. Aga isegi valdava enamuse korral ei tohi alahinnata Venemaa võimet mõjutada demokraatlikke valimisi. See on praktika, millega Moskva on väga harjunud nii kodus kui võõrsil.

Tõendid viitavad sellele, et Venemaa püüdis sekkuda valimistesse ja muuta Moldova kurssi. Maia Sandu hoiatas, et Venemaa kulutab „sadu miljoneid eurosid“ valimistulemuste mõjutamiseks, rahastades valeinfokampaaniaid, küberrünnakuid ja mõnel juhul otsest häälteostu.

Et sekkumise ulatust paremini mõista, märkis riikliku julgeoleku nõunik Stanislav Secrieru, et „Venemaa sekkumise mastaap ületab tänapäeval kaugelt seda, mida me nägime 2024. aastal“. Hoolimata oma nõrgenenud sõjalisest ja majanduslikust võimest suunab Venemaa enneolematuid ressursse destabiliseerimistegevusse. Põhjus on lihtne.

Peaaegu neli aastat pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas otsib Venemaa meeleheitlikult uusi liitlasi. Eriti otsitakse neid, kes võiksid aidata Venemaad Ukrainas. Moldova pöördumine EL-i kursilt tagasi Venemaa-meelsele rajale oleks olnud Ukrainale halvim stsenaarium, sest see oleks tähendanud lisasurvet nii Venemaa kui ka Valgevene kõrval. Õnneks pole see juhtunud. Moldova on jäänud kindlaks kaitsetõkkeks Venemaa hirmutamistaktika vastu ning tähtsaks liitlaseks Ukraina võitluses Vene imperialismi vastu.

Tõlkinud n-ltn Jan Robert Janson

Uilson Jones
Ukraina-Itaalia päritolu autor on elanud mitmes riigis, sealhulgas Ukrainas, Tšehhis, Portugalis, Araabia Ühendemiraatides ja Hollandis. Viimases omandas ta
ka bakalaureuse- ja magistrikraadi politoloogias Leideni ülikoolis. Praegu elab ta Hollandis ning kirjutab üleilmsetest aktuaalsetest teemadest, keskendudes
eelkõige Ida-Euroopale kui oma peamisele uurimisvaldkonnale.