Kindralleitnant Merilo: võiduks valmis kaitsevägi hakkab pihta meie kõigi peadest

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 5/2025

Viimati andsite intervjuu ajakirjale Sõdur veidi üle aasta tagasi, vahetult pärast kaitseväe juhataja ametisse astumist. Millised on suurimad muutused, mis on selle aja jooksul kaitseväes toimunud?

Kõige olulisem muutus ongi minu esitatud visioon „Võiduks valmis kaitsevägi“, mis on üks tähtsamaid samme mistahes organisatsiooni üle võttes. Arvan, et oleme tänu sellele kaitseväes omaks võtnud arusaama, et meie eesmärk ei ole lihtsalt lahinguvalmidus saavutada, vaid juba esimene potentsiaalne lahing võita.

Sisulised tegevused, mis on minu hinnangul juba selgelt muutunud, on seotud meie lahinguvalmidusega. Oleme teinud olulisi edusamme. Näiteks oleme integreerinud palju Ukraina sõja õpikogemusi, võibolla mitte nii kõrgel tasemel, kui plaanisin eelmisel aastal, aga siiski oleme teinud suure sammu edasi. Ka viimasel õppusel Siil harjutasime läbi palju uusi tegevusi koos liitlastega.

Samuti oleme tähtsustanud inimesi. Kuigi see on kogu aeg olnud kaitseväe raskuspunkt, jäi see mingil ajal kõikide teiste narratiivide seas tagaplaanile. Ma arvan, et meie inimesed on nüüdseks aru saanud, et nendel on tähtis ja vastutusrikas ülesanne panna sõjaline kaitse ka tegelikult toimima.

Loomulikult ei saa mainimata jätta ka füüsilist ettevalmistust. Kaitseväelastele kehtib minu käsk, et kolm tundi nädalas tuleb kohustuslikus korras sporti teha. Näen, et allüksuse ülemad teevad seda ka koos oma allüksusega. Peale selle on meil nüüd täiendavad motivatsioonipaketid kaitseväe kehaliste võimete testi sooritamise eest teatud punktisummast ülespoole. Need on aspektid, mis on juba praegu selgelt nähtavad.

Tean, et kaitseväes ei olegi nii lihtne midagi muuta. Olen oma karjääri jooksul õppinud, et näiteks pataljoniülemana saab muudatusi teha palju lihtsamini ja kiiremini kui brigaadiülema või kaitseväe juhatajana. Aga samas eesmärgid, mis me endale nüüd seadsime, peaksid olema juba praegu tuntavad.

Kas me oleme seal, kus ma aasta tagasi lootsin, et oleme? Ei ole. Sellel on väga palju erinevaid põhjuseid, aga põhiliselt ikkagi see, et me ise pole ennast piisavalt kiirelt mobiliseerinud. Peame aru saama, et see olukord, kus me nüüd oleme, võib eest ära minna, kui ise aktiivselt ei tegutse.

Teie kirjeldatud „võidu valem“ R = M x W x A seob meie vahendid, võitlustahte ja tegutsemisvolitused. Millistes neist kolmest näete praegusel ajal suurimaid puudujääke, mis võiksid Eesti vastupanuvõimet nõrgendada?

Selleks et see võidu valem matemaatilise tehtena oleks võimalikult tugev, peavad kõik selle komponendid olema kogu aeg hoolsa tähelepanu all. Mis puudutab vahendeid, siis Eesti rahvas on väga kindlalt kaitse-eelarve suurendamise kaudu öelnud, et siin on teile rahalised vahendid, tehke need nüüd sõjalisteks võimeteks ja võimalikult kiiresti. Kinnitan, et see töö käib.

Tuleb tõdeda, et raha sõjaliseks võimeks muutmine on tohutu töö. Ma olen kindel, et kaitseväelased olenemata nende staatusest, olgu nad tegevväelased, reservväelased või ajateenijad, annavad endast maksimumi, et see sõjaline võime kätte saada.

Volitustega käib pidev töö. Peame kõigepealt ise aru saama, milliseid lisavolitusi meil vaja läheb erisuguste olukordade muutuste jaoks. Iseseisvas kaitsevõimes on samuti toimunud olulisi muutusi, rääkimata kollektiivkaitsest. Väga põhjalikult ma sellest rääkida ei saa, aga volitustega oleme juba hoopis teisel tasemel kui aasta tagasi. See teema on olnud väga aktuaalne juba alates 2022. aasta 24. veebruarist alates.

Nüüd jõuame kolmanda elemendi juurde, mis on ainult meie endi kätes. See on võitlustahe. Minu arvates on see meie kõige suurem pingutus. Me kujundame seda ise oma igapäevastes tegevustes ja väljaõppes. Siin ei saa me mitte kedagi teist süüdistada, kui midagi tegemata jääb või kui see pole piisavalt heal tasemel. See on asi, millega me saame nüüd ja kohe tegeleda, et me oleks päriselt valmis oma esimese lahingu edukaks sooritamiseks. Keegi teine seda meie eest ära ei tee.

Tähtis on ka aru saada, et kas inimesed ikka mõistavad, mis asi võitlustahe on. Ma arvan, et see arusaam on paranenud. Näiteks nädal tagasi toimus koostöös kaitseväe akadeemia keskastme kursusega seminar, mille põhifookus oligi võitlustahe. Seminari eesmärk oli üheskoos luua terviklik kontseptsioon sellest, millest võitlustahe koosneb ja mida on vaja teha, et seda koos harjutada ja ka mõõta.

Kõik kolm komponenti on olulised, aga praegu keskendun eeskätt võitlustahtele, sest siinkohal saame peaaegu kõik ise ära teha. Muudes aspektides käib samuti väga suur ja raske töö. Mõnes mõttes võime öelda, et meil läheb hästi. Selleks et mõista, mida on vaja teha ja kui kiire sellega on, võiksime me kõik enda sisse vaadata ja küsida, et kas me anname endast ikkagi maksimumi.

Teie võidu valemis on komponent authorization ehk volitus tegutseda, sealhulgas liitlaste voli tegutseda koos meiega esimesest hetkest. Milline on praegu liitlaste tegutsemisvolitus Eestis ja kuidas näete selle muutmise vajadust?

Eesti diviisi külge on integreeritud arvuliselt liitlasüksused. Need ei ole ainult manööverüksused, vaid ka kõik teised toetuselemendid. See on selge näide sellest, et oleme volituste puhul liikunud kaugele edasi sellest, kus me enne olime. Otse rääkides, kui varem harjutasime liitlastega põhiliselt lähilahinguid, siis nüüd me räägime juba volitustest, mis katavad ka süvaoperatsioone.

Just selles osas olemegi kogu aeg edasi liikunud ja pidevalt arenenud. Ka liitlased on aru saanud, mida need volitused tähendavad ja kuidas see praktikas välja näeb. Me ei räägi siin ainult juhtimisvahenditest, vaid ka juhtimiselementidest ja teatud struktuuridest meie enda staapides.

Meie peamine raskus volituste puhul on aga nende rahuaegne raam. Väidan, et sõjaolukorras on volitused selgemad ja paremini paigas. Just rahuajal peame hoolega vaatama, mida teha, et saaksime end võimalikult kiirelt rakendada. Selle kallal on juba varemgi tööd tehtud, aga oleme teinud veel üsna palju tähtsaid otsuseid, mida ma siin paraku kommenteerida ei saa.

Kas Eesti rahvas tajub Venemaa ohtu adekvaatselt?

Ma arvan, et pigem ei taju. Eestis kõlab sõjahüsteerikute hääl. Liiga vähe on konstruktiivset ja adekvaatset arutelu praeguse julgeolekuolukorra üle ja mida see potentsiaalselt meile tähendada võib. Õige sõnum, mida seni on edastanud pigem politsei- ja piirivalveamet, päästeamet, riigikantselei ja vabariigi valitsus, aga mitte kaitsevägi, on see, et inimeste teadlikkust tuleb suurendada. Tuleb teha reaalseid ettevalmistusi, mis meie riigi vastupanuvõimet tugevdavad. Aga see sõnum ei jõua meie poolt miskipärast kohale.

Räägitakse, et kohe-kohe on Narva järgmine, mis vaid õhutab seda hüsteeriat ja ei vasta reaalsusele. Ma väidan, et inforuumis on adekvaatsust natukene puudu. Samas tean, et rahvas ikkagi ka mõtleb ise ja küsib. Kui saadakse täpselt aru, mida on vaja teha, siis ka tegutsetakse, et luua need elementaarsed eeldused valmisolekuks. See ei tähenda valmisolekut üksnes sõjaolukorraks, vaid ka mõneks teiseks kriisiks. Näiteks, kui elekter peaks ära kaduma või mõni lumetorm meid lõksu seab.

Praegu tundub mulle, et see sõjahüsteeria teeb meile tõsist karuteenet. Inimene on paraku selline, et ta kardab asja, mida ta ei tunne ja sattub kergelt paanikasse. Aga kui inimene on valmistunud mingiks sündmuseks, siis käitub ta märksa adekvaatsemalt. Tööd on meil veel teha.

Peame leidma lahenduse sellele, et julgeolekuolukorra muutused oleks arusaadavamad ka laiemale ühiskonnale. Kõik peavad mõistma, et rahuaeg on läbi. Euroopas käib täiemahuline sõda. Mis suunas see olukord edasi areneb, sõltub ka sellest, mida me ise teeme. Kui me valmistume kõige mustemateks stsenaariumiteks, siis me hoiame sõja ära. Kui arvame, et midagi ei juhtu, võime korrata ajaloolisi vigu. Sõda pole mingi ajalooline haruldus, vaid üpriski regulaarne nähtus. Tuleb asjakohaselt suhtuda ja võtta rahulikult.

Tuleb tunnistada, et peame üle vaatama kaitseväe rolli ühiskonna teadlikkuse parandamises. Praegu oleme selles narratiivide konkurentsis sõjahüsteeriale alla jäänud.

Kas Eesti rahvas on valmis kandma sõjast tingitud viletsust ja raskuseid?

Ma arvan, et ei ole, sest tänu jumalale, saatusele või meie enda taibukusele elame heaoluühiskonnas. Me võime rääkida ebavõrdsusest, kuid globaalses kontekstis on Eesti ikkagi väga mugav koht elamiseks. Meil on turvaline, rahulik ja kõik elulised teenused on kättesaadavad ja hea kvaliteediga. Oleme sellega harjunud.

Samas arvan ka, et see valmidus ei oma tegelikult tähtsust. Kui sõda eskaleerub ja juhtubki see, mida meie vanavanemad nägid – sõda Eesti pinnal –, siis meil ei ole valikut. Me peame olukorraga harjuma ja kannatama. Ühiskonnana oleksime esimese hooga kindlasti šokis, kui näiteks elutähtsad teenused kukuvad miinimumtasemele või täitsa ära.

Sellepärast mängib ka sõjalise riigikaitse efektiivsuses suurt rolli see, kuidas me harjutame. Kas see, kui me magame mugavalt soojas kasarmus, aitab meil enda valmisolekut suurendada? Ei aita. Me peame olema võimalikult sõjalähedastes tingimustes ja harjuma selle olukorraga. Peame säilitama tegutsemisvõime ka väga rasketes tingimustes, mida me tihti ka õppustel ei suuda täielikult imiteerida.

Arvan, et ühiskonnana me pigem ei ole valmis, aga meil on piisavalt kultuurilist mälu. Ka mina olen sellest põlvkonnast, kes elas tingimustes, kus kõik ei olnud ligilähedaltki nii hea kui praegu. Ma olen täiesti veendunud, et kui see šokk tekib, siis meie ühiskond põrkab tagasi üsna kiiresti ja kohaneb selle olukorraga ning jätkab asjakohast tegutsemist, et oma riiki ja rahvast säilitada. Selles olen ma täiesti kindel.

Kaitseväe juhatajana ütlen, et ma tegelikult ei tahagi, et me tehislikult ühiskonnana iseennast piinaksime ja valmistuksime ainult raskusteks. Elu on elamist väärt sellisena, nagu ta praegu on, ja me peaksimegi just nüüd tegema kõik selleks, et see heaolukeskkond, milles me elada tahame, püsiks ka tulevikus. Mina töötangi selle nimel, et ka meie järeltulijatel oleks vähemalt sama hea või veelgi parem elu kui praegu. Selleks ongi vaeva vaja näha, et see potentsiaalne sõda ära hoida.

Kas Eestil on võimalik olla Venemaaga võrdne vastane lahinguväljal?

Kui me vaatame kaardil riikide suurust ja võimet, siis on ilmselge, et Eestil üksi oleks see väga keeruline. Aga on vaja aru saada, et Eesti ei ole üksi. NATO on maailma tugevaim sõjaline liit. Euroopa Liit on majanduslikult üks maailma mõjukamaid. Kui vaatame kasvõi ainult oma naabruskonna liitlasi ja paneksime needki jõud kokku, siis oleme ikkagi märkimisväärselt tugevad.

Ka Venemaa peab aru saama, et Eesti on piisavalt tugev. Isegi kui ta teeb selle valearvestuse ja meid ründab, siis teda ei saada kiire edu. Ei ole olemas „kolme päevaga Tallinna“ stsenaariumit. See kukuks läbi täpselt nii nagu Ukrainas. Sellise pildi eest vastutame me aga ise. Me ehitame üles iseseisva kaitsevõime, mis panustab kollektiivkaitsesse. Seda teevad ka meie liitlased ümberringi. Venemaa peab seda hindama kui tervikut.

Kui me puhtalt arve võrdleme, siis võime tõesti öelda, et see, millest ma räägin, on utoopia. Aga kui meil endal pole üldse mingit vastupanuvõimet, siis oleme kaotanud juba enne, kui sõda algab. Oleme tegelikult heas seisus, aga kõik algab sellest, et peame ise uskuma.

Kui me Eesti geograafiat vaatame, siis ei olegi kõik tegelikult nii halb võrreldes kasvõi meie naabritega ja vaadates näiteks maismaapiire. Kõik on tehtav. Me peame lihtsalt leidma lahendused ja veenduma, et need oleks õigeks ajaks ja efektiivselt rakendatud.

Miks on oluline just 2027. aastaks valmis olla?

Hinnang on pärit 2024. aasta lõpust. 2027. aasta on hüpotees, mitte fakt. See on mudel, mis on üles ehitatud nende prognooside ja ohuhinnangute põhjal, mida teadsime visiooni kirjutamise hetkel. Julgeolekuolukord areneb väga kiiresti ja ma ei välista, et peame hoopis varem valmis olema. 2027. aastaks jõuame ise ära teha süsteemsed muutused, mis meie lahinguvõimet ja -valmidust parandavad.

Võimalik on ka see, et võibolla hakkab oht mingil ajal hoopis taanduma. Praegu näitavad kõik märgid, et oht kasvab, aga mis juhtub siis, kui Venemaa kukub sõjas Ukraina vastu ikkagi läbi. Mis saab siis, kui Venemaa majanduslikult kulmineerub, nagu juhtus Nõukogude Liiduga külma sõja ajal, ja oht kasvõi ajutiselt taandub. Me peame ka neid asju arvesse võtma. Praegu on see 2027. aasta suunana paigas, kuid ma ei välista, et peame teatud aspektides n-ö pedaali põhja vajutama ja minema kiiremini edasi.

Kui Venemaa ründaks täna, kas kaitsevägi oleks selleks valmis?

Kui Venemaa ründaks täna, samal hetkel, kui me seda intervjuud siin teeme, siis oleme ilmselgelt enda ülesannete täitmisel totaalselt läbi kukkunud. Meie eelhoiatus on praegu toimiv ja annab meile piisavalt aega, et esmased protseduurid käima saada. Teoreetiliselt on loomulikult võimalik, et Venemaa ründab meid õhust tiibrakettidega ilma mingi hoiatuseta, aga see on kõik puhas hüpotees, millel ei ole mitte mingit strateegilist mõttekust praeguse seisuga.

Kui me räägime kaitseväe praegusest lahinguvalmidusest, tuleb arvestada, et meil on hästi palju võimearendusi veel töös, mis tähendab, et need ei ole veel lahinguvalmis. Kui me peaksime minema praeguste jõududega sõtta, siis oleme samamoodi edukad. Algus oleks lihtsalt palju raskem. Kannaksime rohkem kaotusi kui tulevikus, sest siis on meil olemas süsteemid, millega suudame efektiivsemad olla.

Aga palju tähtsam on aru saada, milline on tegelik seis. See, et Venemaa ründab meid siis, kui me seda üldse ette ei oska näha, on praegu ikkagi vähetõenäoline. See ei ole mingi saladus, et kaitsevägi jälgib igal ajahetkel rünnaku tõenäolisust ja meil on valmidus oma mehhanismid käivitada, et jõuda õigel ajal õigesse kohta. Oleksime ka nüüd esimeses lahingus edukad.

Sama kehtib ka kollektiivkaitse kohta. Venemaa rünnak Eesti vastu ei ole rünnak ainult meie, vaid automaatselt ka NATO vastu. Meie liitlased on iga päev siin ja nemad on igal juhul füüsiliselt sama rünnaku all nagu meie. Ei maksa väga muretseda. Venemaa ei ründaks üksnes Eestit, vaid meid koos meie liitlastega. Kindlasti peaks iga kaitseväelane ikkagi ausalt endale otsa vaatama ja küsima, et kas tema isiklik ettevalmistus on piisaval tasemel, et minna lahingusse ka täna öösel.

Võitlustahte hoidmine ja kasvatamine on Teie visioonis esikohal. Mis on suurimad ohud Eesti kaitseväelaste võitlustahtele?

Kõige suurem oht on väga elementaarne asi. See on laiskus. Minnakse lihtsa vastupanu teed, ei panda ennast ega enda üksust surve alla, sest teistmoodi on lihtsam ja mugavam. Laiskus ja mugavus on meile kõige suuremad ohud.

Väljaõpe on üks olulisimaid aspekte võitlustahte loomisel. Mul on tunne, et meie praegune nõrkus on see, et me ei saavuta seda enesekindlust, mis põhineb edukal sooritusel väljaõppes. Peame seda jälgima, et liiguksime läbi raskuste võidu poole. Lõpuks peaks jääma see tunne, et oli küll raske, aga siiski täitsime oma ülesande. Peame vaatama, kuidas sooritamise õnnestumise fenomeni võitlustahtes võimendada.

„Võiduks valmis kaitsevägi“ visioonis on kirjas, et mõnel võitlejal on pettumus kaitseväe süsteemis. Kuidas hoida oma võitlejaid motiveerituna?

Pettumus võib igal juhul tekkida. Üldiselt tekib see kahel juhul: ei olnud piisavalt katsumusrohke või oli liiga raske. Ei saagi olla, et kõik on kogu aeg rahul. Kui kõik on rahul, siis on midagi väga valesti läinud. See tähendab, et proovime kõigile meeldida. See ülesanne, milleks valmistume, ei olegi meeldiv ja ega jõukohane kõigile. Sellest on väga oluline aru saada.

Aspekt, millest räägitakse vähem, on see, et tihti küsitakse inimeste käest „miks sa ära läksid?“. Ma pole kunagi kuulnud kedagi küsimas ja keegi pole ka minu üle 30-aastase teenistuse jooksul küsinud, et „miks ma jäin?“. Peaksimegi keskenduma sellele, et miks inimesed otsustavad jääda.

Seda olukorda, et kõik on rahul kaitseväe teenistusega, ei teki mitte kunagi. Tuleb lihtsalt aru saada, et kas see pettumus on seotud sisulise poole, mingisuguste hüvede või ka inimeste enda hoiakutega. Kaitseväe hoiakuid defineerivad meie enda põhiväärtused. Esimene küsimus, mida iga kaitseväega liituv inimene olenemata sellest, kas ta tuleb ajateenistusse või tegevväelaseks, peaks olema see, et kas mina ikkagi elan nende põhiväärtuste järgi ja kas need on mulle vastuvõetavad. Kui vastus on ei, siis ta ei sobigi siia organisatsiooni.

Kasutan võimalust ja küsin, miks olete Teie kaitseväkke jäänud?

Mina olen jäänud kaitseväkke selle pärast, et kaitsevägi on mulle võimaldanud elada väga katsumusrohket elu. See on olnud põnev aeg ja olen saanud teha peaaegu kõike: alates üksuste juhtimisest, missioonidest kuni sõjalise hariduseni. Kaitsevägi on mulle selle võimaldanud, sest olen ise vaeva näinud.

Liitusin kaitseväega ajateenijana vabatahtlikult Kuperjanovi pataljonis, misjärel ka elukutselise sõdurina Balti pataljoni Eesti kompaniis. Olen alustanud nullist ja jõudnud kindralini välja. See on olnud väga põnev, kuid samas ka raske teekond. Ei taha küll laskuda loosungitesse, aga mul on tahtmine kaitsta meie riiki. See on alati olnud oluline, sest kaitsen Eesti riiki täpselt samamoodi nagu oma lähedasi, ükskõik mis hinnaga.

Samuti on väga olulisel kohal olnud võimalused, mida kaitsevägi on pakkunud. Sellest ka paljud inimesed ei tea. Kaitsevägi on andud mulle lisaks elukutsele ka hariduse. Selle eest olen tänulik mitte ainult kaitseväele, vaid ka eesti rahvale ja liitlasvägedele. Olen saanud hariduse, mis on mind ette valmistanud praegust ülesannet täitma.

Millised konkreetsed sammud suurendavad lähiaastatel meie olukorrateadlikkust nii, et kõik tegevväelased ja reservväelased mõistaksid ohtu ühtemoodi?

Me kõik ei peagi mõistma ohtu ühtemoodi. Me teame, et eksistentsiaalne oht tuleb Venemaalt. Meil läheb vaja mitmekülgsust ohutunnetuses, sest siis suudame paremini mõista oma vastast ja oskame leida kõige tõhusamad vahendid temaga tegelemiseks. Minu eesmärk ei olegi, et kõik mõistaksime seda ohtu ühtemoodi.

Peame olema ühel lainel selles, et mõnus rahuaeg on läbi. Sõda Euroopas käib ja potentsiaalne eskalatsioonioht on olemas. Tuleb aru saada, et sõja ärahoidmine on meile Eesti rahva poolt püstitatud ülesanne. Peame muutma agressiooni teostamatuks ja selleks peame olema valmis sõda võitma. Kui me võtame selle ühiseks aluseks, siis oleme samal lainel.

Kui keegi on praegu kaitseväes tegevteenistuses ja arvab, et sõda Eesti pinnal ei tule mitte kunagi, siis pean teile ütlema, et olete paraku valinud vale elukutse. Kui arvate, et ei olegi vaja oma lähedasi ja riiki kunagi kaitsta, siis ei saa ma aru, miks olete kaitseväkke üldse tulnud.

Mis on need sõjalised võimed, mille hankimist või arendamist peab Teie arvates Ukraina sõja kogemuste põhjal Eestis kõige enam kiirendama?

Ukraina sõja kogemus on kinnitanud meie teadmisi ja hinnanguid, mis on kaitseväes olnud juba aastakümneid. Kui keegi arvab, et me teeme midagi fundamentaalselt uut, siis tegelikult see nii ei ole. Oleme Venemaa sõjalist doktriini mõistnud hästi. Küll aga areneb see ajas edasi ja oleme ilmselt ajaloos esimest korda olukorras, kus meil on olemas ka see potentsiaalne ressurss, et ennast enne Venemaad lahinguvalmidusse saada.

Minu arvates ei pea olema sõjateaduste doktor, et mõista, et on sõjalisi domeene, kus peab see areng olema natukene kiirem kui seni. Praegu on kinnitunud minu arusaam, et peame õhudomeenis saavutama võime piirata vastase tegevusi meie õhuruumis võimalikult kiiresti. Eestil puudub ka siin sügavus. Ukraina on meiega võrreldes märksa paremas seisus. Neil on territooriumi tohutult palju rohkem kui meil.

Maadomeenis on seis hea. Meredomeenis on vaja üht-teist veel parandada. On pikaajalisi protsesse, mis on ka jõus. Praegu tuleb tõdeda, et kõik, mis on seotud Eesti kihilise õhukaitsega, peame kõige kiiremini valmis tegema ja integreerima. See ei tähenda nüüd, et me keskendume ainult õhukaitsele, aga see on üks tähelepanu vajav koht, millest on ka avalikult räägitud nii meil kui kogu NATO-s.

On väga lihtne öelda, et on vaja, aga reaalsete lahenduste leidmine, mis sobiksid meile nii ajaliselt kui rahaliselt, on tohutult keeruline ülesanne. Praegu võime öelda, et me tõepoolest tegutseme, aga peame siiski kriitilise pilguga üle vaatama, mida saaksime veel kiiremini teha, et integreerida see oma õhuruumi kaitsesse.

Kuidas tagada, et kõikide uute relvasüsteemide hankimise ja selgeks õppimise kõrval suudame oma tegevkoosseisuga ka ajateenijatele kvaliteetset väljaõpet anda?

Sellepärast võtamegi ühel aastal vähem ajateenijaid teenistusse, et oma tegevväelasi ja ka reservväelasi arendada. Meil, see tähendab minust kuni kõige noorema instruktorini välja, on vaja enda oskused uuele tasemele viia. Peame Ukrainast saadud õpikogemused integreerima enda lahingudrillidesse, et need oleksid veelgi efektiivsemad kui praegu. See samm on vaja ära teha. See suurendab meie enesekindlust ning parandab teadmisi ja oskusi, et õpetada välja jälle tavapärane arv ajateenijaid aastal 2027.

Uute relvasüsteemide integreerimine hakkab niikuinii olema osa ajateenijate väljaõppest. Ajateenistus on ju kõige olulisem etapp, mis valmistab ette reservteenistuseks. Uued relvasüsteemid õpetame eelkõige selgeks just ajateenijatele. See väljaõpe käib käsikäes nende integratsiooniga. Selleks et väljaõppes teha kvalitatiivne hüpe, peavad kõik, kes praegu teenivad kaitseväes, enda oskusi parandama. Me ise teame ju kõige paremini, kus on need kitsaskohad ja saame need ise ka kõrvaldada.

Visioon räägib efektiivsest „tapmisahelast“, mis võib vajaduse korral viia efektid agressori territooriumile. Mida see praktikas tähendab?

Võitleja, kes seda visiooni loeb, saab mõelda tapmisahelale nii: see on sihtmärgi nägemine, otsus päästikule vajutada ja sihtmärk hävitada. Tegelikult tähendab see väga head sensor to shooter ühendust, et see oleks võimalikult kiire, efektiivne ja autonoomne.

Meil on vaja leida need moodsad tehnoloogiad, mis mõjutaksid selle tapmisahela otsustusprotsessi kiirust. Tuvastada, kus on need aeglased lüngad ja kõhkluskohad, et see otsustusprotsess ka päriselt toimiks. Kõikides sõjakoolides õpetatakse neid asju praktikas ühtemoodi. Me teame, kui oluline on üks kiire ja efektiivne tapmisahel. Küsimus on selles, et kas meil on vahendid nende sihtmärkide leidmiseks ja mõjutamiseks võimalikult kaugelt ning kas meil on igal ajahetkel toimiv otsustusprotsess, mis selle käivitab ja täide viib.

Eesti tuleviku tapmisahelasse peab kindlasti integreerima tehisintellekti. Etteruttavalt öeldes ma ei usu, et me lähiaastatel anname otsustusõiguse inimeselt üle masinale, kuid see on oluline faktor ja peame sellega kogu aeg kaasas käima.

Milline on „võiduks valmis“ kaitsevägi?

Võiduks valmis kaitsevägi on selline, kus võiduvalemis olevad muutujad on kõik kõrgel tasemel. See kõik algab meie endi peast pihta. Me peame ise uskuma, et saavutame selle. Meil ei ole tegelikult ka valikut. Eesti rahvas on meil käskinud seda teha. See ei ole minu väljamõeldis või suurusehullustus, vaid meie julgeolekupoliitika alustes on see väga selgelt välja toodud. Võiduks valmis kaitsevägi ongi selline, mis annab panuse heidutuse usutavusse ja muudab potentsiaalse agressiooni teostamatuks.

Kui meie usume, et suudame võita, ja teame täpselt, mida ja kuidas on vaja teha, et tegutseda lahinguväljal efektiivselt, ja viime selle ka võimalikult kiirelt täide, siis on see saavutatav. See ei ole selliselt mõõdetav, et mitu HIMARSi süsteemi meil on, mitu raketti või sõdurit, aga need sõjalised võimed defineerivad väga palju ära. Tänapäevast sõda ei olegi võimalik võita, kui sa ei ole suuteline tekitama strateegilist kahju vastasele – seda me näeme Ukrainas iga päev. Võiduks valmis kaitsevägi tähendab lihtsustatult seda, et oleme võimelised igal ajal keelama vastase tegevusvabaduse kõikides sõjadomeenides ja suutma seda teha iseseisvalt kuni kollektiivkaitse mehhanismide rakendumiseni. See ei tähenda seda, et me ise ründame kedagi esimesena, aga vastase rünnaku korral viime surmavad sõjalised mõjud vastase territooriumile otsekohe tagasi.