ESTCOY I loomine 30 aastat tagasi

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 6/2025

Eesti jalaväekompanii tuumik koosnes 34 ohvitserist ja allohvitserist, kes alustasid Eesti rahuvalve üksikkompanii koosseisus Tallinnas Weizenbergi tänaval asuvas endises Nõukogude mereväehospitali hoones keeleõppega. Intensiivne mitmekuuline keeleõpe kulges ladusalt, kuid riikide vahel polnud tase ühtlane. Siiski näitasid kursuse lõpus toimunud testimise tulemused, et õppurid on suutelised alustama väljaõppe järgmise etapiga. Seejärel alustasid rühmad jaanuaris 1995 sõjalise väljaõppega rahvusvahelise väljaõppemeeskonna juhtimisel Läti Vabariigi Adaži õppekeskuses.

I ETAPP. KEELEÕPE WEIZENBERGI TÄNAVAL

Astusin 1990. aasta veebruaris Põlva kaitseliitu ja olin erirühma pealik. Sama aasta sügisel osalesin esimeste piiriinspektorite kursusel „Eesti piir“ ja läksin piirile. Alguses olin piiripunkti ülem, hiljem kompaniiülem õppekeskustes ning seejärel teenisin Tallinnas staabis ehk piirivalveameti teenistusosakonnas.

1994. a juulis osalesin Leedus Pabrade polügoonil toimunud esimesel Balti riikide ühisel rahuvalveõppusel, kus moodustati ühine nn sinikiivrite pataljon. Õppustel pakkus kolonelleitnant Märt Tiru (õppuste Eesti kontingendi ülem) mulle tulevase Balti rahuvalvepataljoni Eesti jalaväekompanii (ESTCOY) ülema kohta. Võtsin pakkumise vastu ja alates 1. septembrist 1994 olin piirivalvest vabastatud ning arvatud kaitseväkke Eesti rahuvalve üksikkompanii (ERVÜK) koosseisu. Personalikäskkirjade alusel kogunes keelerühma 38 kaitseväelast (1/3 ohvitserid ja 2/3 allohvitserid). Polnud paha valik, arvestades, et kokku tulid motiveeritud ja optimistlikud huvilised.

Algul kaaluti ka kohalike keelefirmade ja kodumaiste pedagoogide kaasamist, et tulevased rahuvalvajad kiiresti rääkima saada. Natukene suhtlejatele ja edasijõudnutele leiti parem lahendus just läänepoolsete partnerite survel ja otsustati peamiselt pesuehtsate inglaste kasuks. Tallinnasse trehvas kaks märkimisväärset britti: keskmistes kahekümnendates särav neiu Natalie Schembri-Wismayer ja viiekümnene, aga omapärane lord George Morpeth. Kuna Natalie tegeles peamiselt algajate grupiga, siis jätan ta praegu tagaplaanile.

Sünnilt sinivereline George William Beaumont Howard ehk vikont Morpeth oli 1994. aastast ka 13. Carlisle’i krahv. Lord viis meid kõiki segadusse absoluutselt ebatüüpilise välimuse ehk eksterjööri, interjööri ja ekstravagantse (ekstsentrilise) käitumisega. Kuninglikus soomusüksuses teeninud lord Morpeth osutus positiivselt avatuks, empaatiliseks, väga intelligentseks inimeseks ja heaks suhtlejaks, kuigi tundus iseloomult pehmelt healoomuline. Temas polnud raasugi britilikku kõrkust ja üleolekut, mis suhtlemist takistaks.

Keeleoskusele lisaks oli meil veel palju õppida, et areneda eurooplaseks. Lordi ebapedagoogiline õpetamisstiil kombineerituna tavapärasest eristuva isiksusega kandis märkamatult vilja. Peale viisakuse arenesime ka kultuurselt, õppides filmide põhjal tundma vana head Inglismaad.

ELUKORRALDUS

Keeleoskuse arendamine pidi toimuma kindlas raamistikus militaarsete tavade kohaselt, mida reguleerivad mitmed dokumendid ning isegi määrustikud. Väljaõppinud ja kogenud kaadri terav nappus kummitas kõiki selleks ajaks loodud relvastatud organisatsioone ehk jõustruktuure. Olles rühmaülemaks valimatult valitud ja motiveeritud tulevastele eri tasandi juhtidele ja õpetajatele, pidin saavutama mingi talutava standardi paindlikkuse piiritlemisel. Pidasin oluliseks teatud põhimõtete järgimist, mille filosoofiline sisu panustas igaühe enda sisemisele sunnile kohusetundest lähtudes. Tähtis komponent oli aktiivne osalus, enesedistsipliin ning kella ja kaaslaste respekteerimine. Tuli olla õigel ajal õiges kohas.

Eesti rahuvalve üksikkompanii ja tulevane Balti pataljoni ülem major Alar Laneman koos kaitseväe peastaabi rahuvalvejaoskonna ülema kolonelleitnant Märt Tiruga hoidsid meil kogu aeg silma peal. Peastaabis töötav Tiru oli lõpetanud Nõukogude armee sideinseneride sõjakooli. Olles avatud liberaalse suhtumisega sõduritesse, ei tahtnud Tiru konventsionaalse ohvitseri kujundisse hästi mahtuda. Temale vastandus karmikoeline ja kinnine Laneman, kes oli lõpetanud Nõukogude armee ehitusvägede poliitilise sõjakooli. Nagu hiljem selgus, hoidis Laneman ka Tirul silma peal, kuni koostas kaitseväe juhatajale ettekande „sõdurite sõbra“ alkoholi tarbimisest teenistusruumides.

Käsuliinis olin vahetult majori alluvuses, seega pidin kõigepealt Lanemani suuniseid järgima. Tema kinnitas päevakava, sisekorraeeskirjad ja igasugused jooksvad graafikud eesotsas korrapidamisega. Sisemine elu ja infovahetus toimisid iga päev korrapäraselt 24 tunniks määratud korrapidaja abil. ERVÜK kui vastloodud katuseorganisatsioon vastutas meie administreerimise ja logistilise toetuse eest, samal ajal kui selle struktuur alles arenes. ERVÜK polnud meie mure, pigem vastupidi, kuna olime neile murelasteks kaelas, sest palusime igasugust toetust.

13. oktoobril 1994 allkirjastas kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einseln käskkirja nr 77. Selles on kirjas: „Esmakordselt EV ajaloos võtavad kaitseväelased osa NATO PFP rahuvalveõppusest „Cooperative Spirit-94“ Hollandi Kuningriigis, milles osalevad 12 riigi relvastatud jõudude allüksused. Need õppused ei ole tavalised sõjamängud, vaid osa sellest suurest rahvusvahelisest sõjalisest koostööst, mille nimeks on rahuvalve. Olgu selle ürituse motiiviks kunagise ÜRO peasekretäri hr Dag Hammarskjöldi sõnad: „Rahuvalve on reaalselt poliitiline üritus, kuid ainult sõdurid suudavad seda ülesannet täita.“ Olen veendunud õppusel osalevate kaitseväelaste valmisolekus ja tahtes olla võrdväärsete partneritena maailma demokraatlike sõjaväelaste peres.“

Õppusel otsustati kaasata suurt osa ohvitsere ja paari allohvitseri, eelkõige tulevase Baltpati juhtivkoosseisu inglise keele grupist, et saaksime suhtlemist praktiseerida ja harjutada rahuvalvet. Arvestades tolleaegseid piiratud võimalusi välismaale reisimiseks, ajas ainuüksi kuuldus sellest tõenäolisest minekust rahva elevile.

Enam polnud tegemist väikese regionaalse nikerdamisega, vaid tõeliselt kõrgetasemelise rahvusvahelise rahupartnerlusprogrammi PFP (Partnership for Peace) kuuluva õppusega. Kohale pidid saabuma mitmed tollased (ja tulevased) NATO riigid. Kaitseväe peastaabi ülema 17. oktoobri käskkirja kohaselt lähetati 26 kaitseväelast Hollandi Kuningriiki, et osaleda NATO/PFP õppustel Cooperative Spirit 1994, kellest 16 kuulusid meie Weizenbergi (Baltpati) keelegruppi.

NATO PFP programmiga astusime pika sammu organisatsiooniga liitumise poole, kuid kulus veel kümme aastat, kuni mainekasse klubisse sisenesime. Suure rahvusvahelise õppuse muljeid ei saanud alahinnata: kui mitte otsesele keeleoskusele, siis motivatsioonile oli see mõjunud positiivselt.

Lisa 1. Kronoloogilised väljavõtted autori märkmikust

• 5. september 1994 – esimene ametlik tööpäev keeleõppes. Kell 11 algavad testimised, et osalejaid gruppidesse (3) jaotada.
• 6. september – täispingega tööpäev. Kodune töö on essee kirjutamine, igal aega 5 minutit oma ettekandele.
• 7. september – kõik esitavad oma ettekande valitud teemal. Õhtul allohvitseridega lepingu sõlmimine ning ohvitseride nõupidamine (probleemide arutelu).
• 8. september – hommikul grupipilt. Kell 17–18 füüsiline ettevalmistus. Jookseme Kadrioru pargis, teeme harjutusi.
• 29. september – kehalise katsed kell 12. Lõuatõmbamine ja 3 km jooks Kadrioru pargis.
• 21.–28.10 NATO PFP õppus Cooperative Spirit 1994 Hollandi Kuningriigis.
• 19. jaanuar 1995 – EV president Lennart Meri külaskäik.
• 22. jaanuar 1995 – keelerühm sõidab Läti Vabariiki.

II ETAPP. PRAKTILINE ÕPE ADAŽIS

Adaži õppekeskus oli linnak nagu tüüpiline Nõukogude relvajõudude linnak ikka, mis isegi uuest peast nägi välja nagu oleks vana. Arvestades Vene vägede lahkumisega kaasnevat lagastust, olid lätlased suuremad tagajärjed likvideerinud ja teenistust korraldati endist viisi, kuna paremini ei osatud. Meie projekt pidi näitama Baltikumi militaristidele, et saab ka teisiti. Selleks pidime tükk aega Adažis õppima ja harjutama.

Kodumaalt eemalviibimist lubati kompenseerida monetaarselt ehk lähetustasuga või täpsemalt öeldes päevarahaga seaduses ettenähtud korras ja ulatuses (1/3 maksimummäärast). Peastaap manipuleeris vahel makstava tasu vähendamisega, sest raha polnud piisavalt. Kindral Einseln tõi süsteemi teistsugust läänelikku mõttelaadi ja raha maksti, kuigi käskkirjad ja paberid liikusid aeglaselt. Meile lubati, et makstakse, ning see rahustas kõhklejaid.

Sõitsin paar päeva meeskonnast varem kohale. Seadsin ennast sisse tulevastele rahuvalvajatele eraldatud kasarmu kolmandal korrusel. Kasarmu kallal olid Läti ehitajad pingutanud ning suutnud Nõukogude standardi ühele korrusele roodusuuruse üksuse majutamiseks ümber kujundada. Varem magas sadakond võitlejat ühes suures ruumis mitmekorruselistes raudvoodites. Nüüd oli korrustele vaheseinte ja ustega tekitatud toad jagudele.

Korrustele pidi mahtuma tegelikult kompanii, kuid sügiseni olime rühmadena. See tähendas, et igal rühmal kui rahvuse esindajal oli terve korrus. Meie käsutuses oli seega kolmas, lätlastel teine ja leedulastel esimene korrus.

Sõjaliste baasoskuste kursuse algus

Järgmisel hommikul alustasime Basic Military Skills kursusega. Oskusliku tõlkimisega võib kursuse nimest välja lugeda, et tegu on militaarse baaskursusega. Pealikud lubasid, et tuleb sõjaline väljaõpe, mida annavad parimad instruktorid, misjärel saame ka oma kompanii välja õpetada. Kõik tundus loogilisena ning olime selleks valmis.

Kibelesime koolipingist välja, et teooria asendada praktikaga. See oli suur ja mitme tasandiga projekt: poliitiline, rahvusvaheline, riikidevaheline, organisatsioonidevaheline, rahvuslik ehk relvajõudude, peastaapide, väeosade, inimestevaheline jne.

1995. aasta 23. jaanuaril (esmaspäeval) alustasime kursusega. Põhiosa päevast kulus teatud ettevalmistavate või administratiiv-bürokraatlike toimingute läbimiseks, mille eesmärk oli tagada Adažisse tulnud allüksuste sisenemine.

Esimene päev polnud tundidega sisustatud. Alustuseks tervitasid tulevasi õppureid suuremad pealikud, nagu Briti merejalaväelaste (mariinid) meeskonna ülem kolonelleitnant Stewart ja rahvusvahelise väljaõppemeeskonna ülemana üks Norra kolonelleitnant.

Kolmekorruselisse ja üsna muljet avaldava suurusega õppehoone esimesel korrusel leidsime koridori lõpus meie rühma käsutusse antud klassi. Selles oli hiljuti remonti tehtud ja klass koos sisustusega vastas ootustele. Soome kapten alustas enda tutvustamisega ning tema soome-ugri aktsendiga inglise keel oli grammatiliselt korrektne ja arusaadav. Seejärel jõudis järjekord UK kuningliku merejalaväe allohvitserideni, kelle liider väitis ennast olevat Falklandi sõja kogemusega colour sergeant (OR-7) Boorn. Tema kolmel triibul oli nagu kroon peal, mida teisel kahel polnud. Igaks juhuks konverteerisime selle vaikival kokkuleppel vanemveebliks, mitte mingiks värviliseks seersandiks otsetõlke kaudu, kuna brittidel on lepinguline teenistus elukutselises mõistes ja ajateenijaid polegi.

Teisena rääkis lühem ja jässakam seersant Sheppard, kes rõhutas samuti Falklandi kogemust. Sheppard jättis asjaliku mulje, kuid rääkis liiga kiiresti. Kolmas seersant Evans oli kõige kõhnem ning tema ei rõhutanud lahingukogemust, vaid hoopis seda, et liitus merejalaväelastega 16-aastaselt. Vihjas, et oli olnud valida kas vangi või sõjaväkke. Ikka sõjaväkke, sest seal võis teisi relvaga taga ajada ning selle eest anti medaleid.

Kuulates tulevasi instruktoreid, pidin pingutama, et räägitavast aru saada. Olin juba arvanud, et oskan inglise keelt. Merejalaväelased arvasid, et räägivad inglise keelt. Väljaõppe esimestel päevadel olime pigem segaduses, kuna Briti allohvitserid rääkisid mingit teistsugust keelt, mis meenutas inglise keelt või oli midagi ingliskeelelaadset. Rivistusel loeti ette ülesanded ja saadeti laiali ettevalmistusi tegema, karjudes „Carry on!“ või „Carry out!“, millest ei saanud suurt keegi aru, mida ja kuhu pidime tassima või kandma.

Vormiline ja sisuline külg

Ladu asus kohe õppehoone kõrval, kuid laohoonesse ei saanud sisse marssida. Siin oli suureks pealikuks pikk Taani major ja ukse taga tuli jääda äraootavale seisukohale. Lattu oli pataljoni projekti raames ladustatud mitmesugust eri riikide annetatud riide- ja muud varustust. Pakuti USA armee laigulist välivormi (Battle Dress Uniform – BDU), mis selle annetajariigi heakskiidul pidigi saama pataljonlaste igapäevaseks töö-, tava- ja pidulikuks vormiks. Ühtlustamine oleks olnud pataljonile kasuks küll, kuna kolme rahvuse vormid ja varustus olid üllatavalt erineva, kui mitte öelda rikkaliku sortimendi või nomenklatuuriga. Ma poleks ka parima tahtmise juures osanud disainida nii erinevaid välivorme, nagu meil kolme riigi esindajatel saabudes seljas olid. Seega vajasime alustuseks kasvõi välist ühtsust.

Kui riietuse puhul oli lahendus leitud, siis millegipärast polnud keegi osanud mõelda peakatete ühtsusele. Nagu Taani major väitis, olevat peakatete (must barett) suhtes kokkulepe olemas ning need saabuvad mõne kuu jooksul. Seni pidime kandma rahvuslikke, mis meie rühma puhul olid laigulised nokkmütsid. Ka USA armee saapad polnud paraku mõeldud „külma sõja“ pidamiseks tolleaegse bipolaarse maailma jahedamal poolel.

Aga söökla üllatas nähtusega déjà-vu (hääldatakse kui dežavüü). Eriti maitse- ja lõhnameele, kuid mitte heameele kaudu. Söökla meenutas Vene sõjaväge, kuna oligi sellele kuulunud. Järjepidevuse ja kuuluvusega polnud probleeme, ühed ja teised (Nõukogude armee ja Venemaa) relvajõudude esindajad olid lahkunud ja infrastruktuurigi üle andnud. Aga mispärast polnud nad spetsiifilist lehka kaasa võtnud? Nagu ütleb vanarahvas: „Alati on kaks võimalust – kas sööd või ei söö!“ Piltlikult tähendas Adaži meile sisseelamise algfaasis olukorda, nagu oleksime ajamasinaga põrutanud mõne aasta võrra tagasi.

Õppegrupid

Tehti selgeks, et baltlastel on mariinidest allohvitseridest moodustatud kindlad õppegrupid, mida juhib colour sergeant. Temal on tavaliselt kaks seersanti ehk abikoolitajat. Igale sellisele kolmikule oli juurde antud üks Põhjamaa ohvitser ja sellise skeemi kohaselt joonistus välja alljärgnev ESTCOY Training Team: Cpt M. Hirvonen (Soome), Csgt Boorn (UK), Sgt Sheppard (UK) ja Sgt Evans (UK).

Meie õpetasime alguses oma mariinidele AK-47automaati. Need olid paraku Hiina päritolu ja roostetavast metallist tehtud, aga koos relva külge integreeritud vastase auklikuks torkamise täägiga. Näitasime sedagi, kuidas on võimalik taolist massihävitusrelva lahti võtta vähem kui kümne sekundiga. Seda nad selgeks ei saanudki.

Igapäevase rutiini ja elukorralduse panime alguses paika: rühm on kolmejaoline ning iga päev on keegi korrapidaja, kes vastutab päevakava täitmise ja informatsiooni edastamise eest. Tähtsal kohal oli väljaõppes päevakava:

• kell 6 hommikul äratus
• hommikuvõimlemine
• kell 7 hommikusöök
• kell 8 rivistus
• õppetunnid
• kell 13 lõunasöök
• õppetunnid
• kell 19 õhtusöök
• kell 23 öörahu

Adažis toimuva tsentraliseeritud juhtivkoosseisu väljaõppe (jaanuarist juulini 1995) peamine eesmärk oli õpetada jalaväetaktikat kuni kompaniitasandini brittide ja Põhjamaade doktriini järgi. Väljaõppekava sisaldas järgmisi teemasid: taktika, lahingutoimingud, rünnak ja kaitse, patrullimine, kolmnurklaager, varitsused, administreerimine, relvaõpe, laskeasjandus, välioskused, topograafia, esmaabi ja välihügieen, miiniõpe ja pioneeriasjandus, juhtimine, sideõpe, kehaline treening.

Keeleõpe jätkus, kuid keskendus peamiselt militaarsetele teemadele. Samuti toimus palju grupitöid ja esitlusi. Alates augustist keskendus väljaõpe rahuvalvele.

Kollektiivsest karistamisest ehk mariinide traditsioonidest

Rahvusvaheline meeskond korraldas väljaõpet võrdlemisi arusaadavalt ja läbipaistvalt, vähemalt suures plaanis ja põgusalt vaadates. Skandinaavia riikide päritoluga rahuvalvekogemusega ohvitserid vähemasti arvasid nii. Paraku andsid enamiku tundidest mariinid. Kõike seda tehti väga asjatundlikult ning korpuse parimatele traditsioonidele toetudes.

Mõned neist tekitasid üsna alguses küsitavusi. Eriti need, mis puudutasid nn kollektiivse karistamise või füüsilise kasvatamise juhtumeid. Märkasin, et leedulased tegid terve rühmaga kätekõverdusi relvaõppe asemel. Lätlased jooksid kahekorruselises õppekorpuses ringiratast poole relvatunnist, relvad peakohale tõstetud kätes ja maja oli kisa täis. Midagi vindus õhus vaikselt ja järjekindlalt.

Meie rühmaga olid mariinidel siiski erisuhted. Mitmel korral olin sekkunud, enne kui midagi taolist kasutati. Hoiatasin rühma kategooriliselt, et meie suhtes ei kasutata „mariinide parimaid traditsioone“ ning andsin käsu: „Taoliste võtete kasutamine pole lubatud ja keegi ei tohi täita Briti allohvitseri korraldust füüsiliseks tegevuseks, mis ei ole konkreetse tunni peaeesmärk või põhitegevus (nagu näiteks kehaline treening ehk sport).“

Kolonelleitnant Tiru ei tahtnud meile kirjalikku käsku anda, et peame seda tegema, mida britid oma traditsioonidele vastavaks peavad. Laneman nõudis, et teeksime noid nn lisaharjutusi, kuna need on kuningriigis traditsiooniks. Meie rühma instruktorid otsisid lahendusi ja proovisid kavalalt toimida. Meie rühmale määratud vaneminstruktor oli väga vihane, kuid selgitasin meie seisukohti ja hoiatasin teda, et nn traditsioonide järgimine segas õpet. Rääkisin samal päeval staabis kolonelleitnant Stewartiga, et selline „huvitav“ tegevus segab õpet, sest ei lase keskenduda õpetatavale ja raiskab aega.

Enne tegin baltlastest liitlastele selgeks meie seisukohad. Lätlastel oli ükskõik ja leedukatel oli vaim valmis, et füüsilisi harjutusi (karistusi) teha, kuna neile oli ülevalt poolt antud vastav käsk ja nemad olid niigi sitked mehed. Küsisin leedukatelt: „Kas ise kah mõtlete?“ Vastati, et kui kästakse, siis mõtleme.

Brittide pealik oskas diplomaatilisel viisil oma mariine veenda. Need suutsid mingitest traditsioonidest loobuda ja keskendusid väljaõppele. Arusaamatusi ei lahendatud enam kätekõverduste või muude sportlike tegevustega, vaid otsiti segaduse põhjusi ja paremaid lahendusi. Olime selgroogu näidanud ning sellega saime jõujooned (tasandid) paika.

Meie ei olnud väljaõppes mitte nende alluvad, vaid kolleegid. Olime võrdsed pooled, kellel on ajaloolistel ning kultuurilistel põhjustel mõned erinevused ja erisused. Ilmselt ei lepitud projekti käivitamisel kokku käsuliini erisustes. Kui oleksime täiskäsuõiguse (full command) alla sattunud, siis olnuks brittide traditsioonide tutvustamine lihtsamini läbi läinud. Edaspidine koostöö sujus ning mariinid osutusid professionaalseteks instruktoriteks ning headeks koostööpartneriteks.

Norralaste juhtida

Briti merejalaväelaste ehk mariinide käe all ja rahvusvahelise väljaõppemeeskonna juhtimisel edenes väljaõpe Lätis plaani järgi. Viimases veerandikus meieni imbunud kuulujutud heitsid valgust juhtriikide sõlmitud salalepetele, mille põhjal tulevased rahvuskompaniid olid jagatud nn sponsorriikide vahel. Jagunemise üksikasjad pole teada, kuid ilmselgelt sattusime heasse seltskonda, kui norrakaid arvestada.

Vähemalt niipalju olid norrakad meile otseselt vihjanud, telgitagustes käis endiselt aktiivne lobitöö. Norra kolonelleitnant luges suuremal kogunemisel ette viimased pakkumised: „Estcoy Norra pataljoni koosseisus Liibanoni UNIFILi, Latcoy Rootsi pataljoni koosseisus ja Litcoy Taani pataljoniga endisesse Jugoslaaviasse UNPROFORi.“

Nüüd oli liisk langenud ning meid väärilisteks partneriteks tunnistatud. Olles norrakate egiidi alla valitud, osutasid nende tähtsad isikud meile teravamat tähelepanu. Nii külastas meid ühe väliharjutuse käigus Norra kaitseminister ning uuris, millised plaanid meil on ja kuhu me suundume. Vastasin sümboolselt, et suundume põhja (North), kuna nende kuningriik jäi Adažist vaadates just sinnapoole. Vastus meeldis ministrile ja tulevaste partneritena olime lisaks poliitilisele aktsepteeritud ka inimlikul tasandil.

III ETAPP. Kompanii väljaõpetamine Paldiskis (nov 1995 – okt 1996)

Pärast rahvuslike jalaväekompaniide juhtkondade kokkuliitmist ja väljaõpetamist Lätis tegelesime alates novembrist 1995 Paldiskis kompanii komplekteerimise ja koolitamisega parimal moel. See oli pikk protsess, mille jooksul hulk huvilisi üle vaadati ja nendest sobivamad välja sõeluti. ERVÜK tegeles värbamise ja personalitööga, et oleks võimalik valikut teha.

Huvitaval kombel polnud vabatahtlikke kuigi palju, seega tuli valida kaalutletult. Kompaniide arenguid järgisid-jälgisid nii meil kui naabrite juures mitmed rahvusvahelise meeskonna sideohvitserid. Tehnilise termini taga peituvad pigem militaarnõustajad. Peamist rolli mängis välismaiste ohvitseride jagunemisel kokkulepe, mille kohaselt lätlased kuulusid rootslaste, leedulased taanlaste ja meie kompanii norralaste huvisfääri. Meie kompaniis olid Norra sideohvitserid kapten Sandal ja kaptenleitnant Remme.

IV ETAPP. Väljaõppel Norras

Åkershusi rügement võõrustas meid vääriliselt ning selle juhtkond suhtus uude projekti positiivselt. Arutasime projektiga seotud ohvitseridega ESTCOY kaasamisega seotud küsimusi: juhiload, inglise keele õpe, juhtivkoosseisu õpe, arstlik kontroll, kaitsesüstid, vajalikud dokumendid, isiklikud ankeedid ehk kaardid, elutingimused, liikumisvabadus, MP volitused, SOP, pataljoni, kompanii ja rühmade struktuurid, vajalik õppematerjal UNIFIL ja Liibanoni kohta.

Ajaliselt jäi ettevalmistusteks mitu kuud, kuid kõikide vastuste leidmine ei sõltunud ainult kompaniist ja meie katusorganisatsioonist rahuvalve üksikkompaniist Paldiskis. Kõige rohkem huvitas meid kompaniid puudutav ajakava:

• 32.–33. nädal – projektiga seotud isikute reis Liibanoni (Fact Finding)
• 38. nädal – kompaniiülem ja tagalaülem sõidavad Norrasse kohale
• 39. nädal – kompanii saabub
• 39.–42. nädal – baasväljaõpe ehk ühtlustamine (instruktorid jalaväekoolist)
• 43.–44. nädal – juhtimiskursus ohvitseridele
• 43.–44. nädal – sõdurite õpetamine
• 45.–49. nädal – missioonile orienteeritud väljaõpe
• 44.–45. nädal – puhkus
• UNIFIL

Graafiku järgi jäi veel kolm kuud Norrasse sõidu ettevalmistamiseks. Lõpetasime 1996. aasta suvel kompanii moodustamise, kuid väljaõpe jätkus kuni väljasõiduni. Riikidevahelisel tasandil kirjutati alla vastastikkuse arusaamise memorandumile (MOU), millega pooled kohustusid astuma teatud samme ühiseks osaluseks rahvusvahelisel rahuoperatsioonil UNIFIL.

Parimal moel saime tuleristsed Lätimaal toimunud rahvusvahelise suurõppuse Baltic Challenge 1996 korraldamisel. Mitme riigi osalusega rahuvalveõppuse esimeses faasis mängisid meie kompanii instruktorid võtmerolle, kuna tegid koolitust põhivaldkondades: miiniasjandus, konvoi, patrullimine (jalgsi ja autoga), vaatluspostid ja kontrollpunktid. Hiljem teises faasis said allüksused kõik elemendid läbi harjutada ja kinnistasid missiooniks vajalikke teadmisi. Õigupoolest oli Baltic Challenge 1996 viimane eksam, mis näitas kompanii valmidust eelkõige meile endile. Lätist naasmise järel polnud aega puhkuseks, rühmadega tuli jätkata meeste kokkuliitmist. Peale selle ootasid mitmed administratiivsed ja muud vajalikud toimingud.

V ETAPP. ESTCOY I osalemine rahvusvahelisel rahuoperatsioonil UNIFIL

Tehti otsus: „Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ÜRO rahuvalvemissioonil Liibanoni Vabariigis (UNIFIL).“ (riigikogu 12. juuni 1996. a otsus) Eesti Vabariigi põhiseaduse § 2 lõike 2 kohaselt otsustab riigikogu: „Kasutada Balti rahuvalvepataljoni (BALTBAT) Eesti jalaväekompaniid ÜRO rahuvalvemissioonil Liibanoni Vabariigis (UNIFIL) Norra Kuningriigi pataljoni koosseisus tähtajaga kuni kuus kuud, alates Eesti jalaväekompanii rakendamisest missioonil.“ (Riigi Teataja I 1996, 42, 813)

BALTBAT ESTCOY I KRONOLOOGIA

1993. aasta novembris kuulutasid Eesti, Läti ja Leedu kaitsevägede juhatajad välja kavatsuse moodustada ühine rahuvalveüksus.

1994. aasta juulis korraldati Leedu Vabariigis Pabrade polügoonil Eesti–Läti–Leedu rahuvalve ühisõppused pataljonisuuruse üksusega. Esimest korda moodustatakse ühine rahuvalvepataljon, milles on kolm rahvuslikku jalaväekompaniid.

1994. aasta septembris kirjutasid Balti riikide peaministrid alla nõusoleku ühise rahuvalvepataljoni (BALTBAT) formeerimiseks. Algab inglise keele õpetamine BALTBAT rahvuslike jalaväekompaniide juhtivkoosseisule Eestis, Lätis ja Leedus.

1995. aasta jaanuarist kuni oktoobrini toimub jalaväekompaniide juhtivkoosseisu kaheosaline väljaõpe Läti Vabariigi Adaži õppekeskuses: Briti kuninglike merejalaväelaste korraldatud sõjaline väljaõpe, rahvusvahelise väljaõppemeeskonna (peamiselt Põhjamaade instruktorite) korraldatud ÜRO rahuvalvetaktikaline koolitus.

1995. aasta novembrist kuni 1996. aasta oktoobrini toimub rahvuslike jalaväekompaniide formeerimine ja isikkoosseisu väljaõpe.

1996. aasta oktoobrist kuni novembrini toimub ESTCOY I missioonieelne väljaõpe Norras: sissejuhatav ehk sõjaline baasõpe, rahuvalvekoolitus kompaniitasandil, õpe pataljoni koosseisus (kokkuharjutamine).

1996. aasta novembrist kuni 1997. aasta maini osaletakse rahvusvahelisel rahuoperatsioonil (PSO) UNIFIL Liibanonis NORBATT XXXVIII koosseisus.

1997. aasta juunis on Paldiskis tagasi, suvel ja sügisel toimub juhtkonna vahetus.

1997. aasta juulis osaletakse rahvusvahelisel suurõppusel Baltic Challenge 1997.

1998. aastal toimub uus missioon endises Jugoslaavias.