Kaitseliitlased ja päästeameti demineerimiskeskus puhastasid Utsali pommituspolügooni

Maailma julgeolekuolukord kinnitab, et suurte maa-alade puhastamine plahvatusohtlikest esemetest, nende tühjadest kestadest ja kildudest on endiselt aktuaalne. Kogu selline tegevus aitab muuta ümbritsevat keskkonda ohutumaks. Selle töö läbiviija peab aga väga hästi teadma piirkonnas aset leidnud sündmusi. See on ettevalmistuse juures väga oluline ning ajamahukas töö – viia end kurssi sellega, kui suurel maa-alal on midagi toimunud ja mida on seal kasutatud.

Plaaniline demineerimistöö on eesmärgipärane ja eelnevalt kavandatud tegevuskindla maa-ala (nt endiste lahingupaikade, sõjaväepolügoonide või ehitusalade) süstemaatiline puhastamine maamiinide ja plahvatusohtlike esemete fragmentidest.

Dubrovski 287. lennuväepolügoon (s/o 06706) asukohaga Utsalis

Jõgeva ja Tartu maakonda Kursi ja Laeva metskondadesse rajati 1953. aastal Dubrovski (Utsali) polügoon. Sellega pandi alus 287. lennuväepolügoonile (s/o 06706), mis oli lendurite seas tuntud ka kui Rõika polügoon ja rahvakeeli Laeva polügoon. Teeninduslinnak rajati Puurmani lähedale Kirna tallu.

Algselt oli pommituspolügooni suurus ligikaudu 1587 hektarit. Aegapidi harjutusala aina laienes. Tegevuse käigus sundlikvideeriti sealne küla. Juba 1954. aastal alustati polügooni territooriumil massilist metsa väljaraiumist. Samal ajal algas lennukitelt pommide heitmine. Et kasutati mitmesuguse lõhkejõuga pomme, tekkisid polügooni eri piirkondades erineva suurusega kahjustused. Samuti tulistati pardakuulipildujatest, tekitades pinnasesse poolemeetrise läbimõõduga auke. Öistel pommituslendudel visati lennukitelt langevarjudega alla valgustuspomme, millede konteinereid võib mitmel pool metsas praeguseni leida.

Pommituspolügooni sihtmärgialal asus ka mitmeid makette: imiteeritud lennuväli, tehnika kogunemiskohad, kütusehoidlad jne. Tänaseni on endisel lennuväe pommituspolügoonil palju metallijäätmeid ja ja muud prügi. Samuti võib seal kohata lõhkemata pomme, mürske ning nende detaile. Keskmine pommitussagedus oli 5 päeva nädalas ja nii kuni 1991. aasta augustini, mil Nõukogude okupatsioonivägi seal oma tegevuse lõpetas. See tähendab, et maa-alale pommide heitmine kestis seal ligi 40 aastat.

Viimased Nõukogude sõjaväelased lahkusid Utsalist 1992. aastal. Polügoonile oli laskmiste täpsuse vaatlemiseks rajatud ka kolm suurt vaatlustorni, millest tänaseks on säilinud ligi 40 meetri kõrgune maamärk – Madisemäe vaatlustorn.

Eesti riigisisene demineerimistegevus

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on demineerimistöödega tegeldud praeguseks ligi 35 aastat. Riigi tasemel on sellega vähemal või suuremal määral olnud seotud siseministeeriumi ja kaitseministeeriumi allasutused. Demineerimisvõime arengut on tugevasti mõjutanud riiklik poliitika, mistõttu tänaseks on välja kujunenud kaks eraldiseisvat riiklikku asutust, kes pakuvad sarnast teenust. Tulenevalt laiapindsest riigikaitsekäsitlusest on oluline, et sarnaste ohtudega tegelevad asutused oleksid iga hetk valmis oma võimetega teineteist toetama. See nõuab ühtseid arusaamu ja olukorrateadlikkust.

Kaitseväe demineerijad tegutsevad kaitseministeeriumi hallatavatel territooriumidel, harjutusväljadel ja muudel väljaõppealadel, sh Kaitseliidu õppeväljadel, lõhkemata lõhkekehade demineerimisel ja vananenud lahingumoona hävitamisel. Vastava kvalifikatsiooniga Kaitseliidu liikmed võivad samuti kehtestatud reegleid järgides seda tööd teha. Eelkõige hävitatakse tänapäevast, plahvatamata jäänud ja aegunud lahingumoona. Samuti osaleb Kaitsevägi oma demineerijatega rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, kus ülesandeks on lahingdemineerimine.

Päästeameti demineerijad tegelevad pommiohu, lahingumoona ohu ja plahvatusohu tõrjumisega maismaal ja siseveekogudes. Doktriinid on väga sarnased, mis loob eeldused heaks koostööks. Teisest küljest on kummalgi oma töökeskkond ning lahingumoona spetsiifikast tulenevalt teadmiste ja oskuste eripära, mistõttu koostöövõime saavutamiseks on mõlema asutuse demineerijatel vaja vahetada teadmisi, omandada vastastikku praktilisi kogemusi ja harjutada tegutsemist keskkondades, kus nende abi võidakse kasutada.

Demineerimistööde õiguslik korraldus

Kaitseväe, Kaitseliidu ja Päästeameti ülesanded on riiklikult sätestatud erinevates õigusaktides. Kuna demineerimisvõime on olemas nii ühel, teisel kui kolmandal, oleks vaja selgeks teha, millised on õiguslikud alused demineerimistööde läbiviimiseks Eesti Vabariigis üldiselt.

Kaitseväe korralduse seaduses on selgelt lahti kirjutatud Kaitseväe õiguslik seisund ja ülesanded, ülesehitus, juhtimise alused ja jõu kasutamise alused. Päästeseadus sätestab päästeasutuse ülesanded, korralduse ja õigused. Seadused määratlevad detailselt Kaitseväe ja Päästeameti demineerimise vastutusalad. Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud Kaitseväe ja Kaitseliidu politsei ülesannete täitmisse, päästesündmuse lahendamisse ning eriolukorra tööde tegemisse kaasamise kord kirjeldab muu hulgas, kuidas toimub kaitseliitlaste ja kaitseväelaste ning nende valduses olevate vahendite kasutamine Päästeameti toetuseks, sealhulgas demineerimistöö teostamisel.

Demineerimisalane pädevus on kahe asutuse vahel jaotatud eelkõige territoriaalselt: maismaa ja siseveekogud on Päästeameti vastutusel; sise- ja territoriaalmeri, majandusvöönd, Kaitseväe/Kaitseliidu territoorium ning harjutusväljad aga Kaitseministeeriumi valitsemisala demineerijate vastutusel.

Laiapõhjalise riigikaitse edendamise eesmärgil on sõlmitud koostöökokkulepe Kaitseliidu ja Päästeameti vahel ning selle juurde erinevate koostöövaldkondade alalepped, sh demineerimistööde alane koostöö. Osapooled on sõlminud ametkondadevahelise demineerimisalase kokkuleppe, mille eesmärgiks on suurendada reageerimisvõimet ühiste ressursside parema kasutuse kaudu. Seega on Kaitseliit ja Päästeamet seadnud eesmärgiks teha demineerimise valdkonnas koostööd, mis näitab organisatsioonide kontseptuaalset arusaama laiapindsest riigikaitsest ja nende avatust kasutada ühise eesmärgi nimel vajadusel teineteise võimeid.

Koostöö kui laiapindse riigikaitse tähtis eeldus

Sellest tulenevalt sai Päästeameti ja Kaitseliidu vahel kokku lepitud, et 2026. aastal korraldatakse endisel Utsali pommituspolügoonil Päästeameti demineerimiskeskuse juhtimisel plaaniline demineerimine. Kuigi pärast Nõukogude okupatsioonivägede lahkumist on erinevad osapooled seal alasid puhastanud, ei ole need tööd kahjuks väga hästi dokumenteeritud või siis pole need dokumendid lihtsasti leitavad.

Selleks, et minna maastikule süsteemselt ala puhastama, on vaja end kurssi viia ala ajalooga, uurida juba tehtud demineerimistöid ja välja tulnud või leitud lõhkekehade nimistut, et oleks teada, mille otsa võib maastikul sattuda. Järgneb reaalne maastikuluure alas, et mõista, milline on keskkond, kuhu me isikkooseisu tööle saadame. See aitab planeerida vajaminevaid ressursse.

Utsali endine polügoon ei ole täna riigikaitseline objekt ning sellest tulenevalt juhtis plaanilist demineerimistööd just Päästeameti demineerimiskeskus. Kaitseliit kaasus koostöö alaleppe alusel. Olgugi, et Päästeameti ja Kaitseväe/Kaitseliidu demineerijate kvalifikatsioonide alused on erinevad, on need üsna lihtsasti võrreldavad ning see ei sega koostööd absoluutselt.

Tänavu mindi määratletud alale üheskoos eesmärgiga leida ja kõrvaldada võimalikud lõhkekehad ning muud plahvatusohtlikud esemed ja nende jäätmed. Kirna on köitev asukoht, sest Alam-Pedja looduskaitsealana on see praegu inimestest üsna hüljatud. Demineerijate jaoks tähendab piiratud ligipääs seda, et potentsiaalselt leidub alal ohtlikke esemeid. Teisest küljest käib seal matkamas loodussõpru, kes võivad sattuda lõhkekehadele.

Maastikul liikus otsingumeeskond ahelikus ja markeeris leiud, igale esemele anti sealsamas ka esmane ohuhinnang. Määratud meeskond vajadusel kaevas ja seejärel transportis esemed alalt välja. Raskete lõhkekehade transportimiseks kasutati esmakordselt ka UGV THeMis maismaatransportööre. Tagasiside oli positiivne, sest nendega oli võimalik raskel maastikul seda kahjustamata välja vedada suures koguses lõhkekehi ja nende detaile. Tööde juhtimiseks kasutasime KOLT süsteemi, kuhu kanti koordinaat ja lõhkekeha (detail) eesmärgiga luua ala kaart. Kaardile joonistus muster lõhkekehade asukohtadest, mille abil sai teha järeldusi, kust suunast ja mis kompositsiooniga esemeid alal praegu leidub.

Kõik väljatoodud lõhkekehad vaadati veel kord üle identifitseerimispunktis, kus kinnitati nende lõplik staatus – ohtlik või mitte ohtlik. Ohtlikud leiud transporditi hävitamiskohta. Täna, ligi 35 aastat pärast pommitamise lõppu, on lennukipommid ja nende erinevad versioonid ikka veel väga heas seisukorras, saab lugeda isegi markeeringuid ja värvikoode. Tulevikus muutub asi keerulisemaks, sest aeg teeb oma töö ning objektide identifitseerimine on aina raskem.

Kokku leiti õppuse ajal alalt kahe tööpäeva jooksul üle 70 erineva lõhkekeha või selle olulise detaili. Enamik leidudest olid lennukipommid, mille hulgas oli nii õppe- kui ka lahinguversioone. Õppusel osales üle 30 demineerija ja abidemineerija, üle 50 kaitseliitlase, päästeameti logistikud ja muud abijõud.