Margo Raju teekond Krabi rühma poisist Noorte Kotkaste peavanemaks

Üks esimesi asju, mida Margo Raju selle sügise hakul Noorte Kotkaste peavanemaks saades tegi, oli minna parimate noortega presidendi vastuvõtule. Margo teab omast käest, mida nõuab parimaks kotkaks saamine. Aga kõigest järgemööda.

Margo astus noorkotkaks juba 2007. aastal ja temast sai Krabi rühma liige. Toonane Krabi rühm oli tegus, vanemad poisid saavutasid võistlustel häid tulemusi. Rühmajuhid mõtlesid varakult järelkasvule ja tänu sellele panustati palju nooremate väljaõppesse.

Margo jäi neile silma oma motiveerituse ja sõnapidamisega. Nii saadeti ta juba 3. klassi õpilasena orienteerumiskoolitusele, kus said aluse tema head kaarditundmise ja orienteerumise oskused.

2010. aastal, 11aastase poisikesena, osales Margo salgajuhtide koolitusel ja temast sai salgajuht. Samal aastal läbis ta oma esimese maakondliku retke. Olles pikka kasvu, füüsiliselt tugev ning mitmekülgsete teadmiste ja oskustega, sai ta hakkama – võistlustelt toodi ära esikoht. Seal sai ta ka tuleristsed, kuidas suhelda vanemate poistega nii, et sind aktsepteeritaks.

Noorkotkana oli Margo aktiivne ja teadmishimuline. Tema oli alati valmis kõike õppima ja uusi asju katsetama. Tänaseni on tal meeles tolleaegse rühma poiste aktiivsus ja ühtekuuluvustunne.

Meeskonnatöö oskused olid ka võistlustel nende põhitrumbiks. Ülesanded olid jagatud ja, nagu poisid hiljem naeruga pooleks on meenutanud, kuulusid meeskonda aju (Margo), juht, tujutõstja ja käsutäitja. Et nalja ja naeru jätkus kogu aeg, olid nad juhendajatele pinnuks silmas. Vahel ähvardati neid sellepärast võistluselt-ürituselt minemagi saata. Kõige selle taustal suutsid nad oma ülesanded ikka teistega võrreldes paremini ära teha. Kuidas see neil õnnestus, jäi kõrvalseisjatele ja küllap neile endalegi sageli selgusetuks.

Kavalus ja meeskonnatöö viisid sihile

Igatahes paistsid poisid silma originaalsete lahendustega. Kord oli tegevuspunktis ülesanne, kus oli tarvis neljakesi matil seistes matt ümber pöörata. Vana tuttav ülesanne. Nemad lahendasid selle nii, et üks poiss võttis teise selga ja Margo kui kõige pikem tõstis lühima poisi jalgupidi üles. Väikse poisi ülesandeks jäi matt kiirelt ümber kerida.

Ühtegi ülesannet ei tormatud kohe lahendama. Võeti aega instruktsiooni lugemiseks. Muidugi eesmärgiga leida sealt midagi, mis oli koostajatel kahe silma vahele jäänud. Kui ikka vee keetmise ülesande juures oli märge, et „aeg läheb käima siis, kui võistleja läheb vee järele“, siis võib ju arvata, et enne pandi priimus põlema ja alles seejärel toodi tilgake vett.

Väikses rühmas pole sul võimalust kusagilt viilida. Kui kord juba aktiivne ja tubli oled, tuleb teha kõike. Kui vaadata võistluste loetelu, kus Margo noorkotkana osalenud on, siis puudub sellest vaid malevõistlus. Seda arvatavasti põhjusel, et Võrumaal korraldati male- ja kabevõistlused samal ajal, seega pidi tegema valiku.

2010. aastal valiti Margo Võrumaa Noorte Kotkaste maleva aasta noorkotkaks. Erinevaid tunnustusi on tal aastate jooksul kogunenud mitmeid, sealhulgas on talle omistatud nii noorhauka kui ka noorkotka hoolsuspael.

Samuti oli Margo tegus laagrites, matkadel ja muudel üritustel. Ta oskas juba varakult oma aega ise nii planeerida, et saaks kõige meeldivaga tegelda. Väikses koolis vajasid tema panustamist ka õpetajad: muusikaõpetaja tahtis ikka, et ta laulaks, kehalise kasvatuse õpetaja saatis erinevatele võistlustele. Teised õpetajad ootasid, et ta õpiks hästi. Margo õnneks sai ta igas olukorras loota oma täditütrest klassiõele, kes oli nende klassi ainuke tüdruk. Ka siis, kui oli vaja teha väikseid koerustükke. Sest süüdlast otsiti enamasti mujalt.

Iseseisvus, muusika ja tunnustused

Ise endaga hakkama saama õppis Margo varakult. Juba koolieelikuna sõitis ta külas jalgrattaga ringi, mängis teiste lastega ja suhtles kõikidega. Vabadus ja iseseisvus tähendasid ka vastutustunnet ja seda tal jagus.

Elades olematu bussiliiklusega maakohas, otsustas ta laulma hakata poistekooris. Pärast koolipäeva maakonnakeskusse ja tagasi saamine vajas iga kord korralikku kombineerimist ja võimaluste otsimist. Margo osales Audru laululaagris ning laulis ühendkooris noorkotkaste 80. aastapäeva aktusel Pärnus. Meeskooris laulab ta tänaseni.

Kodunt sai Margo kaasa oskuse teha igasuguseid maamajapidamises vajalikke töid. Hiljem endale kodu rajades täiendas ta oma teadmisi raamatukogus. Oma ehitusoskusi on ta rakendanud ka töös noortega. Selle eest pälvis Võrumaa Noorte Kotkaste malev ja 2023. aastal nende malevapealikuks saanud Margo Kaitseliidu 2025. aasta teo tiitli.

Nimelt toimus 26.–28. augustini 2025 Võrumaal Kuutsis Varstu noorkotkaste erikatselaager, mille eestvedajaks ja projekti ellukutsujaks oli Margo. Silmapaistev ettevõtmine ühendas praktilise töö, meeskonnavaimu, isamaalise kasvatuse ning ehitusoskuste õppimise. Kolme päeva jooksul läbisid noored peaaegu kogu ehitusprotsessi palkide koorimisest ja seinte ladumisest kuni konstruktsiooni kinnitamise ja rajatise pinnasega katmiseni. Töö oli füüsiliselt nõudlik, kuid valminud punker pakkus osalejatele võimast saavutustunnet ja siirast uhkust tehtu üle.

Valminud punker asub Eesti kodu mälestuskompleksi juures ning leiab praktilist kasutust laagrites öömajana ja väljaõppe osana. Noortel on plaanis rajatist tulevikus veelgi täiustada.

Juhina tagasi juurte juurde 

Pärast põhikooli lõpetamist asus Margo õppima Tartusse gümnaasiumi. Lõpetades oli tema valik kindel: ta astus Kaitseväe Akadeemiasse. 

Kui 2017. aastani Krabi rühma tegevuses osalenud ning siis sealt vanuse tõttu välja arvatud Margole tehti ettepanek asuda Võrumaa noorkotkaste pealikuks, ei võtnud ta seda pakkumist vastu kergekäeliselt. Mõtles ja kaalus pikalt, enne kui otsustas nõusse jääda. Olid tal ju käepärast head mälestused enda kotka-aastatest, millele olid lisandunud kogemused teenistusest Kaitseväes.

Ta ise on öelnud, et suurimaks üllatuseks oli talle avastus, kui palju aega panustavad vabatahtlikud noortejuhid tegelikult oma ürituste ja võistluste ettevalmistustesse ja läbiviimisse, lapsena ju seda ei märganud.

Margo ei torma kohe lahendusi pakkuma ega olukorda sekkuma. Ta võtab aega vaatamiseks ja kuulamiseks, püüab aru saada, kuidas süsteem tegelikult töötab, arvestab teiste seisukohtadega ja alles siis teeb otsuse. Ta on innovaatiline, valmis positiivseteks muutusteks, kuid kindlasti ei torma neid ülepeakaela läbi viima.

Margo hoiab au sees ka meie ajalugu. Noorte Kotkaste 95. aastapäeva tähistamisele Võrru tõi ta kaasa Teise maailmasõja eelse noorkotka ja NK Võrumaa maleva Krabi rühma vanakotka Voldemar Kiinoja, kes meenutas noorkotkaste organisatsiooni tegevusi, taasloomist Võrumaal ja selle põhimõtteid.

Üks on kindel, Margol on tekkinud noortega hea kontakt. Tal jätkub kannatust rahulikult selgitada ja õpetada, kuidas midagi tehakse. Tagasiside tehtule on aus ja konstruktiivne.

Tasakaalukas ja tulevikku vaatav juht

Täna, astudes vastu uutele proovikividele Noorte Kotkaste peavanemana, on Margo Raju teekonna ring täis saanud. Poiss, kes kunagi tegi Krabi rühmas kaardi ja kompassiga esimesi samme, juhib nüüd tervet organisatsiooni.

Nagu kinnitas Noorte Kotkaste peavanema asetäitja Maris Esko, on Margo näidanud end igapäevategemistes äärmiselt tasakaaluka ja põhjalikuna. Kõigile selle aja jooksul ette tulnud muredele on ta rahulikult ja sihipäraselt lahendused leidnud.

„Margo ei karda küsida ega tunnistada, kui ta kõike veel ei tea. Talle on oluline leida parim võimalik lahendus, mitte lihtsalt kõige kiirem vastus,“ tunnustab Esko ka Margo oskust leida inimesi, kes oskavad talle nõu anda, kui endal pole kohe vastust võtta.

Ehkki Margo on oma tegemistes äärmiselt põhjalik, kaalub enne otsuste langetamist erinevaid võimalusi ja kuulab ära ka teiste arvamused, on Esko hinnangul üks tema suurimaid tugevusi huumorimeel. Nimelt oskab värske Kotkaste peavanem isegi keeruliste otsuste juures nalja teha, mis aitab pingelisemaid olukordi veidi kergemalt võtta.

Tema senine elukäik kinnitab, et tõeline juht ei kasva mitte käskude, vaid isikliku eeskuju, huumori, sitkuse ja vankumatu pühendumise kaudu.

Kommentaar:
Sisu, sitkus ja siht Kaitseväe Akadeemias

Mihkel Veski, reservleitnant, Riigikaitse Kaitseinvesteeringute Keskuse projektijuht ja Margo Raju kunagine kursusekaaslane

„Mul oli au tutvuda Margo Rajuga Kaitseväe Akadeemias, kus ta oli minu kursusevend 22. maaväe põhikursusel. Hea kokkusattumusena olime Margoga samas jaos, mistõttu oli meil algusest peale võimalik ohtralt õlatunnet kasvatada.

Juba esimese kursuse sügisest meenub juhus, kui rühma rünnakuharjutuse eel küsiti, kas keegi on valmis Browning M2 raskekuulipilduja jalgsi rünnakule kaasa võtma. Margo oli esimene, kes algatust üles näitas ja mindki kaasa tõmbas. Mulle tõi see kaasa hulga üsna piinarikkaid sisseimbumiskilomeetreid raskekuulipildujat kandes, kuid võimaldas saada hea kogemuse ning õppida palju kaaslase sisu ja sitkuse kohta.

Just sisust, sitkusest ja tahtest ei ole Margol kunagi puudu jäänud, ta on seda korduvalt tõendanud nii õpingute vältel kui ka hiljem teenistuses Eesti Kaitseväe ohvitserina.

Margole on iseloomulik aktiivsus igal rindel. Mäletan, kuidas ta juba õpingute ajal leidis aega nii õpinguteks, kadetikogu tegevustesse panustamiseks kui ka mitmekülgseks spordiks.

Pole vähem oluline, et Margo on hea huumorimeelega seltskonna hing, sest see omadus aitab keerulisel hetkel karja koos hoida ning uut indu anda. Kui jõud on otsas, aga pool jooksukraavist veel kaevamata, viskab Margo mingi krõbeda nalja, haarab siis labida enda kätte ja tõmbab oma entusiasmiga kaasa teisedki.

Ikka ja aina väärib minu siirast imetlust tema pühendumine Eesti riigi asjale, läbi ja lõhki. Olukorras, kus ma ise pärast pikki õppusenädalaid end tihti rampväsinuna tundsin, võttis Margo vaevaks terved nädalavahetused energiliselt noorkotkaid ja kodutütreid kasvatada, et seejärel esmaspäeval põhitöö osana taas pikka metsalaagrisse siirduda.

Ma ei kujuta ette sobivamat inimest noorkotkaste peavanema rolli. Tuult tiibadesse, kotkapealik!“