Elu pärast NAKi ehk Vabatahtlike moraalne kompass on kindlalt paigas

Samal ajal, kui nii mõnigi kaasmaalane nuputab, kuis ohu korral Eestist kiiresti Hispaania päikserannikule pageda, teavad Kaitseliidu vabatahtlikud võitlejad kodunurga iga ristmikku, silda, alajaama või mobiilimasti, mille kaitseks võetakse positsioon sisse kasvõi viimase hingetõmbeni.

Nagu paljud keskea lähenedes Kaitseliiduga liitunud mehed, pole ka Viru maleva maakaitsekompanii jaoülem Kain Kivissaar läbinud ajateenistust. Ta tõdeb, et noorena ei saanud tervisekontrollist läbi.

„Ma ei tunne, et ajateenistuse läbinud kaitseliitlastel ja minul, kes pole ajateenistuses käinud, oleks praegu mingit vahet. Arvan, et mõnelgi ajateenistuses käinul, kes teenis, sest pidi, puudub nii tugev moraalne kompass nagu vabatahtlikel. Ma käin ju vabatahtlikuna metsas, tulen kodust oma pere juurest ära, külmetan siin ja saan märjaks. Kui ma mõne kaitseväes käinud sõbraga räägin, kui äge see on, ja kutsun teda Kaitseliitu, ei saa mitmedki aru, milleks mul seda vaja,“ laiutab ta käsi.

Kain liitus Kaitseliiduga 2016. aastal, kuid vahepeal viis elu võõrsile ja regulaarselt hakkas mees Kaitseliiduga väljas käima nii 4–5 aastat tagasi. Ta lõi isuga kaasa peaaegu igal Viru maleva õppusel ja laskepäeval, nii et parimatel aastatel kogunes aktiivsustunde 800 kanti.

Ülivajalik, informatiivne ja arendav

Möödunud sügisel läks ta Kirde maakaitseringkonna nooremallohvitseride kursusele. Vabariigi aastapäeva eel lõppenud kursust meenutades jätkub tal üksnes kiidusõnu: „NAKi kursus oli suureks enesearenguks, sain palju teada, kuidas olukordades käituda, milline vastutus lasub jaoülemal. See oli ülimalt vajalik, informatiivne ja arendav.“

Kevadisel suurõppuse nädalal sai Kain juba ka ise jaoülema rolli täita, kui senine jaoülem viidi rühmaülemaks. Siis sai ta aru vastutusest, sellega kaasnevast pingest ning vajadusest suuta kiiresti otsuseid vastu võtta.

Uue väljaõppeperioodi hakul on ta ootuses, et saaks õpitut rakendada. Ta arutleb, et kui oleks võimalik ja tema teha, tuleks kõik jao liikmed saata NAKi kursusele juba sellepärast, et inimesed saaksid juhi tasandi teadmisi ja mõistmise, kuidas ise ja üksusega olukordades käituda.

„Iga jao liige ja üksikvõitleja peaks aru saama, kuidas juht peab mõtlema ning kuidas nemad jao liikmetena peavad käituma. Mulle tundub, et me õpime palju eesmise kaitseliini kaevikusõda, aga NAKi kursus õpetas, et peame olema mobiilsed, liikuvad, varjatud ja suutelised tegema välkrünnakuid. See on minu arvamus, aga leian, et rohkem on vaja õppida varitsuste ja äkkrünnakute tegemist, linnalahingut ja positsioonide kaitset, vähem kaevikusõda,“ peegeldab ta suunda, millele NAKi kogemus mõtlema pani.

Igapäevaelus töötab Rakvere külje all elav Kain ehituse objektijuhina. Ka seal kuluvad jaoülema abina omandatud kogemused marjaks ära: „Analüüsivõime, organiseerimine, enesekontroll ja distsipliin annavad lisaväärtust nii eraelus kui töös.“

Küll peab Kain tunnistama, et enda jagamine pere, töö ja Kaitseliidu vahel on keeruline. „Pere tahab oma saada. Olen endale normiks seadnud, et pere on esmatähtis ja muud asjad tulevad pärast seda. Naine toetab. Tööandja on mõistlik ja toetab – kui ütlen, et on vaja minna, siis öeldakse, et selge, mine! Muidugi vaatame eelnevalt üle, et tööasjad toimiks. Mitte üht halba sõna pole öelda ega midagi kurta.“ Ta lisab, et suvekuudel on kaitseliitlik elu olnud rahulik ja ta on saanud rohkem keskenduda tööle ja perele.

Südamega asja juures

Kainil oli Kaitseliidus ees hea sõber, kes õppustelt tulles käis tema juurest läbi, puhus juttu oma kaitseliitlikest tegemistest ja kutsus mitu korda kaasa. „Tema jutt kõnetas, tundus huvitav. Nii ma liitusingi,“ meenutab ta vabatahtlikuks riigikaitsjaks hakkamist. „Soomest tagasi kolides soovisin hakata ennast arendama. Kui peaks puhkema sõda, siis mida rohkem on mul oskusi ja teadmisi, seda suurem on mu tõenäosus ellu jääda. Minule on see põhjus, miks hakkasin harjutamisi tõsisemalt võtma,“ ei tee mees saladust.

Ta lisab, et sõjalised oskused on riigikaitses olulised, kuid oskus metsas ellu jääda on sama vajalik ka tsiviilelus. „Kui peaks tekkima põhjus perega metsa jääda, siis aitavad oskused, mida täna Kaitseliidus on võimalik omandada, hakkamasaamisele kõvasti kaasa ja on kasulikud ka muudes igapäevaolukordades,“ leiab ta.

Nagu Kain möönis, on tal kaitseväes teeninud tuttavaid, kes jäävad pigem neutraalseks või on isegi kergelt imestunud hoiakuga, kui kuulevad, et keegi vabatahtlikuna riigikaitsest vaimustub. Ent see pole ainult riigikaitse, mis vaimustab. Need on ka inimesed, relvavennad. „Kui ma võtan oma rühma ja jao, siis need inimesed on üliägedad. Meil on kujunenud selline omavahel nalja viskav ja lõõpiv jagu. Isegi halvas olukorras üritame midagi head leida ja tuju hoida, nii et kui tulebki negatiivseid emotsioone sekka, on ikka hea tunne, et nalja sai ka,“ muheles ta.

Ta kiidab oma jagu, mis koosneb täielikult inimestest, kes tunnevad sügavat huvi, tahavad teha ja võtavad südamega. „See on hästi tore!“ pole ta kaaslaste kiitmisega kitsi.

NAKi lõpetamisel sai miinipildurist sidemees

Eelmisel sügisel astus Kaitseliidu Järva maleva miinipildur kapral Rauno Butov, kes on kaitseliitlane juba 2014. aasta lõpust alates, samale NAKi baaskursusele.

Nagu Kain, nii hindab ka Rauno tagasivaatavalt kursust väga põnevaks ja kasulikuks. Eriti kiidab Rauno skautidest instruktoreid, kes lisasid määrustikesse kirjutatud drillidele oma praktilisest kogemusest saadud vaate koos põhjendusega, miks elus töötavad mõned asjad teisiti.

Tänaseks on Raunost saanud äsja loodud staabi toetusrühma sidejao ülem ja nooremseersant. „Novembris tuleb meil üksusega sissejuhatav õppus. Natuke olen saanud ka varasemal õppusel kätt harjutada ja meeskondi juhtida,“ selgitab Rauno.

Noorpõlves tõmbas tema ajateenistusse minekule kriipsu peale tõsine põlvevigastus: „Tahtsin väga minna ajateenistusse, aga arstlikus komisjonis öeldi, et sellise opereeritud põlvega kaitseväkke ei saa.“

Kaitseliitlast hoiab rivis tahe, kuigi Butov tunnistas, et jalga tuleb säästa nüüdki: „Kui ikka kivi või mingi asi valesti talla alla jääb, siis kipub põlv liigesest välja minema, aga hüppab pups! sisse tagasi. Paar tundi on hell, vahel annab järgmiselgi päeval kergelt tunda, enne kui üle läheb. Mul on metalltugedega põlveside peal, siis laseb olla.“

Ta lisab, et aastate ja trenniga on jalg isegi paremaks läinud, saab hakkama.

Kaitseliitu kutsusid Raunot isa ja mõned tuttavad. „Avalduse tegin ära, käisin vestlusel ja kohe algas sõdurioskuste kursus. Olin pikka aega formeerija. Kui Järva malevas hakati looma miinipildujaüksust, liitusin sellega. Miinipilduriks saades suurenes minu aktiivsus kaitseliitlasena märgatavalt. Enne tegelesin laskmisega rohkem, nüüd pole selleks enam nii palju aega,” hindab ta aasta keskmiseks aktiisususeks 300–400 tundi.

Tänu nooremallohvitseride kursusele tuli tal nüüd sügisest kevadeni tunde keskmisele kõvasti lisaks, kuid üksuse vahetus on esialgu tempot veidi pidurdanud.

Butov oli kursusele minnes miinipildurina arvutaja, kelle töö hulka kuulus ka otsuste langetamine. „Sellel ametikohal võiks olla seersandi pagun peal. Rääkisin rühmaülemaga kursusele minekust. Ta arvas, et see on hea mõte, leidis mulle võimaluse ning siin ma olen,“ rääkis ta eelmisel sügisel kursust alustades.

Tahab ja läheb

Eraelus töötab türilane Rauno turvasüsteemide töödejuhina, tema objektid on üle Eesti. Ta on ka pereinimene.

„Nad on poolt. Pereelu see ei takista, keegi ei vaata kurja silmaga, et jälle sa lähed, pigem julgustatakse. Teinekord, kui väljaõpe kestab mitu nädalavahetust järjest, on endal rohkem planeerimist, et kõik vajaliku saaks kodus ja tööl tehtud,“ kinnitab Rauno koduseinte toetust.

„Üks töökaaslane küsis, miks sa loll sinna selliste külmade ja märgade ilmadega ronid. Ma ei osanudki talle kohe midagi vastata. Eks see ole huvi ja kutsumus. Sõnadega on seda keeruline seletada. Lihtsalt tahan minna ja nii on,“ tunnistab ta.

Oma miinipildujaüksust kiites Rauno sõnu kokku ei hoia: „Me suhtleme omavahel palju ka vabal ajal. Ei ole nii, et saame ainult metsas kokku. Tänava peal näeme, jääme juttu puhuma, on oma suhtluskanalid, kus jagame vahvaid tähelepanekuid,“ kiidab ta relvavendade ühtehoidmist.

Uues üksuses tuleb alles hakata meeskonda üles ehitama ja kokku harjutama. „Muidugi on kahju miinipildujatest lahkuda. Mais oli nendega viimane õppekogunemine ja lahinglaskmised. Sidejao ülemana olen aga oma igapäevatöö valdkonnale lähemal,“ võrdles ta.

Mida ta soovitaks neile, kel Kaitseliiduga veel seost ega sidet pole? 

„Igasuguseid huvitavaid jutte võib kokku rääkida, aga inimesel peab ikka endal motivatsioon olema. Kui ise endas seda tahet ei leia, siis asja ei saa. On mul olnud mõni tuttav, keda olen kutsunud, käis esimesed kaks korda ära, aga rohkem ei tulnud. Need, kes tahavad, leiavad ka viisi, kuidas liituda,“ arvab ta, et kuskile tabelisse nime kirja saamiseks pole mõtet tulla, kui tõsine huvi ja soov puudub.

Ta toob näiteid mullustelt Siili ja Põhjakonna õppustelt, kus tema miinipildurite üksus sai täienduseks mõned reservväelased. „Üks neist, Tallinnast pärit reservväelane, tuli pärast Põhjakonna Kaitseliitu ja meie üksusesse, sest talle meeldis see, mida me teeme. Samuti liitus rühmaga üks liige ussisõdalaste seast. Õppustel meiega olnud reservväelastelt saime head tagasisidet, nad rääkisid, et sattusid lõpuks ka õppekogunemisele, kus on päriselt äge ja aktiivne tegevus.“

Rauno täpsustab, et ega nad muud erilist teinudki kui viisid läbi oma tavapärast väljaõpet: „Meie lõpuharjutus oli õppusel viimane ja selleks, et metsas aeg ei veniks poste tõugates, panime päeval relvad üles, lennutasime drooni, vaatlesime positsioone ja tegime muud sellist. Reservväelased said kõiki neid asju meiega kaasa teha.“