Major Mart Puusepp 85: Saaremaa poisist Kaitseliidu Tallinna maleva pealikuks, laskespordi arendajaks ja unikaalse aumärkide kogu loojaks

Tänavu 11. novembril tähistab oma väärikat 85. sünnipäeva major Mart Puusepp – mees, kelle elulugu on sama kirev ja väärikas kui Eesti riigi lähiajalugu.

Saaremaal Torgu vallas Ohessaare külas sündinud Mart Puusepp on jätnud sügava jälje Eesti riigikaitsesse, juhtides aastakümne jooksul Kaitseliidu Tallinna malevat. Kuid tema haare on palju laiem: ta on rahvusvahelise kategooria laskespordikohtunik ja lasketreener, osalenud Worldloppeti meistrina suusamaratonidel ning Eesti ühe unikaalsema ja tuhandeid eksponaate loendava aumärkide kollektsiooni omanik. Vaatasime koos juubilariga tagasi elule, mis on täis isamaalist pühendumist, sportlikku indu ja kogumiskirge.

Te olite Kaitseliidu Tallinna maleva pealik aastatel 1994–2005, mil organisatsiooni alles uuesti üles ehitati. Millised olid selle perioodi kõige suuremad väljakutsed?

„Kui 1990. aasta kevadel algas Kaitseliidu taastamine, töötasin ma ETKVLi ehitusvalitsuses juhataja asetäitjana. Meie kontor asus Tallinnas Türi tänaval: ühel pool teed oli ehitusvalitsus ja otse selle vastas mööblivabrik Kooperaator, mis mõlemad kuulusid ETKVLi süsteemi. Kevadel levis teade, et Kooperaatori klubihoones korraldatakse Tondi Kaitseliidu asutamiskoosolek. Võtsin mõned oma alluvad kaasa ja läksime kohale, et näha, kui palju mõttekaaslasi kokku tuleb. Meid oli koosolekul umbes 40 inimest. Kohal viibis ka hilisem Kaitseliidu ülem Kalle Eller, kes pidas põhjaliku kõne Kaitseliidu ideest ja organisatsiooni ametlikust taastamisest. Meie asutamiskoosolekuga oli tihedalt seotud ka kohalik kodanike komitee, kelle ruume saime hiljem kasutada koosolekuteks ja uute liikmete vastuvõtmiseks. Koosoleku lõpus oli vaja valida üksusele pealik ja juhatus. Kuna minu lapsepõlvest saadik kogutud teadmised Kaitseliidu ajaloost ja struktuurist olid teistega võrreldes muljetavaldavad, valitigi mind Tondi Kaitseliidu rühmapealikuks.

1992. aasta kevadel läbisin Kaitseväe peastaabi korraldatud ohvitseride kursused. Enne ohvitseriks saamist oli mulle antud vanemveebli auaste ning täitsin Lõuna üksikrühma ja -kompanii pealiku kohuseid. Arvatavasti 1995. aastal, kui toimus ametlik auastmete andmine, omistati mulle juba nooremleitnandi auaste. 

Murranguline hetk saabus 1994. aastal, kui Kaitseliidu ülem major Johannes Kert kutsus mind enda juurde. Ta selgitas, et Tallinna malev vajab hädasti uut pealikku, sest ametis olev mees jätkab peagi teenistust peastaabis. Minu malevapealikuks olles sai Kaitseliit endale ka praeguse Tallinna maleva staabihoone Narva maantee 81. Võtsime selle kinnistu ametlikult üle 1994. aastal Vene Föderatsiooni mereväelt, kes pidas tollal hoones oma meditsiiniüksust. Vene mereväelased olid seejuures üllatavalt korrektsed ja ausad: nad andsid meile kõik võtmed üle ega lõhkunud majast lahkudes mitte midagi. Hoone oli heas korras, meie teha jäi esialgu vaid ruumide põhjalik koristamine ja hilisem remont, et kohandada see Kaitseliidu vajadustele.

Kui rääkida veel minu malevapealiku perioodi proovikividest, siis kindlasti tooksin välja koostöö politsei- ja päästeametiga, maleva aastapäeva tähistamise Lillepaviljonis, maleva hoonete renoveerimise, malevlaste ühiste suvepäevade korraldamise Eesti eri saartel ning väljaõppe jätkamise, mille oli käivitanud eelmine malevapealik Hillar Tint.

Koos politseiga tegime mitu aastat järjest abipolitseinike koolitusi. Koolitusi korraldas peamiselt politsei, kuid tunnistused allkirjastasin mina. Käisime koos politseiga patrullides ja avasime Tallinna linnaosades korrakaitsepunktid, kus osalesid abipolitseinikud. Nendes punktides oli isegi ööpäevane valve. Iga malevkond organiseeris sinna ööseks ühe mehe valvesse, kelle ülesanne oli teada anda, kui midagi vaja on. See oli tollel ajal päris tõsine tegevus koos politseiga.

Päästeametit abistasime peamiselt metsapõlengute kustutamisel. Meenub Aegviidu põleng, mis oli erakordselt ränk. Nii mõnigi meie mees tuli sealt tagasi kopsuvigastustega, mõni osaleja suisa minestas. Pärast seda ütlesin päästeametile, et Kaitseliit ei tule mitte kuhugi appi enne, kui te ei ole meile korraldanud kursust selle kohta, kuidas metsapõlengutel käituda ja ohutult osaleda. Pärast seda hakkaski päästeamet koolitusi korraldama, kui oli soov meie mehi appi saada.

Mõte korraldada malevlaste iga-aastaseid suviseid väljasõite Eesti saartele tuli mul sellest, et kuigi ametlikult saime vabatahtlikega iga nädal staabikoosolekutel kokku, oli niisama omavahelist läbikäimist vähe. Tekkis idee sõita kuskile loodusesse, olla seal paar päeva koos ja omavahel suhelda. Vabas vormis, mitte ametlikus staabiõhkkonnas saab läbi arutada üksteise mõtteid ja kuidas Kaitseliidus asju edasi viia.

Rahvusvahelist koostööd tegi malev peamiselt soomlastega. Alguse sai see sellest, et meie malevas puudusid ohvitserid, kellel olnuks teadmised ja oskused teatud spetsiifilistes valdkondades – pioneeriõpe, taktikaline laskmine, linnalahing jms – väljaõpet korraldada. Koostööd oli hea arendada, kuna meil oli juba varasemast olemas kontakt (Jukka Mattila jt) 1991.–1992. aasta sissikoolitustelt, mida korraldasid soomlased. Sealt meie koostöö pihta hakkaski. Üks minuaegsetest kontaktidest Soomes oli Markus Anaja.

Maleva aastapäevi tähistasime põhiliselt Lillepaviljonis. Meie vastuvõtte külastasid Tallinna linnapea, linnaosavanemad, kaitseminister, Kaitseväe juhataja, politsei peadirektor, Tallinna prefekt, peaminister ning sise- ja väliskoostöö partnerid. Külalisi tervitas alati kas Kaitseliidu laulukoor või maleva orkester, mõni ajaloolane tegi sissevaate Kaitseliidu või maleva ajalukku. Meenub, et kindral Kert helistas järgmine päev tagasi ja ütles, et ma peaksin igale peastaabi ohvitserile näitama, kuidas tuleb sellist sündmust tähistada, ja et Tallinna maleva aastapäevavastuvõtt võiks olla teistele eeskujuks.“

Olete olnud pikaajaline Eesti Laskurliidu juhatuse liige (2002–2023) ja kohtunike kogu esimees kuni aastani 2023. Samuti Kaitseliidu Laskespordiklubi MäLK asutajaliige ja siiani selle juhatuse esimees. Kuidas jõudsite laskespordini ning kuidas hindate Kaitseliidu laskespordi praegust olukorda ja tulevikuväljavaateid?

„Taastatud Kaitseliidus hakkasin tõsisemalt tegelema laskmise ja laskespordiga. Seda eelkõige tänu Ivo Helvikule, kes oli meil maleva staabis relvur ja kantseleiülem. Ta oli varem töötanud Tallinna tselluloosivabriku lasketiirus Sossimäel. Oli seal olnud lasketreener ja tal olid tiirus kõik tuttavad. Tema kaudu saimegi sinna treenima. Kunagine tselluloosivabriku klubi oli likvideeritud ja ruum seisis nüüd jõude. Tiirus oli palju relvi, mida saime hakata kasutama, ning neid sai soetada nii malevale kui ka kaitseliitlastele.

Laskespordi kohtunikuks sain aastal 2004, kui Mati Mark mind kursustele saatis, põhjendades, et nagunii oled iga päev lasketiirus ja võistlustel on kohtunikke vaja. Laskurliidu juhatusse olen kuulunud aastatel 2002–2023 ning Kaitseliidu Laskespordiklubi MäLK juhatuse esimees olen selle algusest kuni tänaseni. Praegu on klubis päris palju noori laskureid, kelle areng on selline, et nad on Eesti tasemel juba medalitele tulnud. Meie klubi on aastate jooksul saanud EMilt ja MMilt 39 medalit, mida ei ole vastu panna ühelgi teisel Eesti laskeklubil. Tänu meile on saanud medaleid ka teised laskeklubid, näiteks Narva laskespordiklubi, kelle liikmeid oleme võistlustele kaasanud, kui meie oma võistlejad ei saanud osaleda. Ka Elva laskespordiklubi ainus rahvusvaheline medal on saadud meie võistkonnas osaledes. Meie klubi noorte liikmete üldine tase on võrreldav teiste Eestis tegutsevate klubide omaga.

Kaitseliidu ja laskespordi kaudu jõudsin laskekohtuniku ja treeneri paberite tegemiseni. Jällegi tänu Mati Markile, kes ütles: oled lasketiiru korda teinud, nüüd on aeg laskmisega tegelema hakata. Mina olen 6. kategooria lasketreener ehk vanemtreener. Laskekohtunikuna on mul rahvusvaheline B-kategooria. A-kategooriat ma ei saa, sest ma ei valda puhtalt inglise keelt, mis on selle kategooria eeltingimus. Olen spetsialiseerunud õhk- ja sportrelvade treeneriks. Hetkel ma enam aktiivne treener ei ole – pigem nõustan ja olen laskjatele mentoriks.“

Lisaks laskespordile olete tuntud ka suusaradadelt – olete suusamaratonide veteran ja Worldloppeti meister. Kust leiate selle väe ja energia, et ikka ja jälle starti asuda?

„Minul on mõned medalid Eesti suusamaratonidelt. Eestis tegutseb Worldloppeti klubi, mis organiseerib suusamaratonidel käimist välisriikides. Maratone olen sõitnud 24 välisriigis. Nendest 20 riiki kuuluvad Worldloppeti sarja ja osa Euroloppeti sarja – mõlemad sarjad olen läbi sõitnud. Olen pälvinud Worldloppeti Global Skieri (või Global Masteri) tiitli, mis antakse siis, kui oled kõik maratonid läbi sõitnud. Minu tiitlil on maailmas 65. number. Pärast 80. eluaastat hakkasin sõitma lühemaid distantse, sest pikkadeks distantsideks valmistumiseks polnud Eestis aastaid lund. Lühidistantsidest on mul kümnest üheksa sõidetud – vaid üks jäi koroonaaja tõttu sõitmata. Kokku olen saanud viis Worldloppeti ja kaks Euroloppeti meistri tiitlit.“

Teie loodud aumärkide ja ordenite kollektsioon (eriti teiste riikide poolt eestlastele antud teenetemärgid) on ainulaadne ja sisaldab tuhandeid eksponaate. Kuidas sündis idee just sellist spetsiifilist kogu looma hakata? 

„Minu kollektsioonis on täna üle 2000 eksponaadi. Sellest suure osa – umbes 1400 eset – moodustavad spetsiaalselt aumärgid ja ordenid, mida välisriigid on läbi aegade eestlastele andnud.

Kui rääkida kollektsiooni algusest, siis tuleb minna tagasi aega, mil Eestimaale jõudis Teine maailmasõda. Enne sõda oli meie perel kodukülas suur talumaja. Sõja esimese ja teise laine ajal kasutati meie taluhooneid sõjaväehaiglana ehk laatsaretina. Meie maja suured elutoad ja õuekambrid, nagu riidekamber ja teised ruumid, tehti tühjaks ning igale poole paigutati laatsareti tarvis voodid sisse. Seetõttu vedeles talus igal pool sõjaga seotud asju. Nagu teame, oli Sõrve poolsaare kant suur sõjatanner, kus toimusid verised lahingud. 

Kui venelased sisse tulid, tõsteti meie kodukohas kolm küla täiesti tühjaks. Öeldi, et need majad on Vene sõjaväe kasutuses ja teie minge, kuhu tahate. Võtke oma nodi kaasa nii palju kui jõuate ja hakake astuma. Kui me siis ükskord metsast koju jõudsime – pärast seda, kui olid läinud nii vankad kui ka sakslased –, leidsime kodukohast hukkunud sõjameeste riideid ja asju. Neid oli nii hoonetes kui ka õue peal. Mahajäetud riietel olid küljes märgid. Mina hakkasin neid kokku korjama, sest need olid minu jaoks uued ja huvitavad. Ise ma neist muidugi midagi ei jaganud, sest olin siis kõigest 4–5aastane. Lapsena kokku korjatud sõjameeste aumärgid seisid mul kaua aega niisama, kuni ükskord tulid välja mehed, kes olid ise teeninud Saksa sõjaväes ja laskurkorpuses. Tasapisi juhtus nii, et need mehed hakkasid oma aumärke mulle andma, mille tulemusena hakkas mul neid vähehaaval kogunema. Suures plaanis niimoodi see aumärkide ja teenetemärkide kogumine alguse saigi.

Oma kogu põhiosale sain tugeva aluse 1990. aastate alguses Tallinna Kadaka turul, kus tol ajal sai pisku raha eest osta peaaegu kõike. Just siis tekkiski mul idee, et ma ei hakka koguma kõiki aumärke ja medaleid, vaid keskendun neile, mida välisriigid on läbi aegade eestlastele andnud. Minu kogu keskpunktiks jäi Teine maailmasõda – siis on sellel kogumisel ka sügavam mõte. Teise maailmasõja aumärkide kogu on täna väljas Kaitseliidu Tallinna maleva Männiku lasketiirus. Praegu on sealt mulle teadaolevalt puudu veel vaid üks medal ehk orden, mis on pärit Mongooliast.

Minu kogu väärtust on hinnatud nii kõrgeks, et pälvisin Robert de Caluwé rahvusvahelise heraldikaauhinna – faleristika teeneteristi, mida ükski teine eestlane pole saanud ning mida antakse välja väga harva. Tunnustuse sain 2005. aastal. Tunnustuses toodi välja, et sellist kogu ei ole mitte kellelgi. Esildise tegid Soome kollektsionäärid, kes on olnud minuga kontaktis ning teadsid minu kogu teemat ja ajalugu.

Olen korraldanud ka üleriigilisi näitusi, sealhulgas Kaitseliidus. Ametlikult on registreeritud 35 näitust, kus ma oma erinevate kogudega olen osalenud. Kui ma ükskord siit Männiku lasketiirust lahkun, leian kogule uue koha Saaremaal Sõrves, kunagise koolimaja hoones, kus ma ise koolis käisin.“

Te olete sündinud Saaremaal Torgu vallas Ohessaare külas ning hoiate siiani sidet oma kodukandiga (olles seotud ka Torgu Kuningriigi tegemistega). Kuidas on Saaremaa ja Sõrve mehe jonn mõjutanud teie eluteed ja otsuseid?

„Minu ema suri kopsupõletikku kõigest kaks päeva enne minu aastaseks saamist. Sel ajal möllas sõda ning mingit arstiabi ei olnud kahjuks saadaval. Emal olevat olnud väga kõrge palavik, mis päädiski ränga kopsupõletikuga. Ise ma seda aega muidugi ei mäleta – kõigest sellest räägiti mulle alles hiljem, kui olin juba vanem ja hakkasin asjadest aru saama. Pärast ema kaotust jäin isapoolse vanaema kasvatada, kes hoidis ja suunas mind kuni oma surmani 1954. aastal. Pean oma vanaema maailma kõige targemaks inimeseks, kuigi ta oli käinud kõigest kaks talve külakoolis. Hoolimata lühikesest kooliteest oskas ta nii saksa kui ka vene keelt ning luges pidevalt väga palju. Tänu temale oli meil kodus suur ja väärtuslik eestiaegne raamatukogu, mis oli mulle väga tähtis.

Pärast vanaema surma, kui olin vaid 13aastane, jäin oma tädi hoole alla. Oli 1958. aasta, kui ilma isa ja emata jäänud lapsed koguti kokku, sest suurele Venemaa tööstusele oli hädasti uut tööjõudu vaja. Nii toodi mindki Tallinna tööstuskooli – tapi korras, nagu sel ajal kombeks oli. Olen kogu elu pidanud üksinda hakkama saama. Minust mõni aasta vanem õde võeti kasvatada ema vanemate juurde. Nüüdseks on õde juba surnud. Tema poeg on aga tuntud dirigent Andrus Siimon, kes on juhatanud mitmeid noortekoore.

Minu vanematekodust on säilinud ainult 1812. aastast pärinev ait, kõik ülejäänud hooned on kahjuks maha põlenud ja hävinud. Vanaema juttude järgi mäletan, et tema suguvõsa oli seal elanud juba viiendat põlve. Kunagi olevat külla tulnud kaks venda, kes ehitasid oma kodud kahele poole külateed. Nende järglaste kodud ja talud nimedega Innuse ja Hinnuse on kahel pool teed praegugi. Olen väga tahtnud selle talu ajalugu põhjalikumalt uurida, kuid paraku on just Sõrvega seotud kirikuraamatud hävinud või sõjatules ära põletatud.“

Intervjuu major Mart Puusepaga tegime 2026. aasta septembris ja oktoobris Harjumaal, Kaitseliidu Männiku lasketiirus. Pikem versioon intervjuust on kättesaadav Tallinna maleva kodulehel.