Päike põue ehk kuidas alternatiivsete vahenditega sooja saada

Ma tean, mida sa mõtled, aga ei – alternatiivsete vahendite all ei pea ma siinkohal silmas kangemaid jooke. Need tegelikult ei tööta. Mina räägin kividest, teradest ja veest. Eraldi, mitte koos. Kohe selgitan.

Aga Asso, ükski neist vahenditest ju ei tooda sooja! Täiesti õige, ei tooda tõesti. Küll aga salvestavad need sooja. Ehk nii kive, teravilja kui vett saab ajada kuumaks. Ning see, mis sooja salvestab, annab seda jahtudes ka ära. Nii lihtsalt on. Termodünaamika ja värk.

Meile on oluline eralduv soojus õigesse kohta juhtida, mitte lihtsalt tuulde lasta. Õige koht on antud juhul näiteks magamiskott, tasku, põu või muu selletaoline kehaväline, ent samas kehalähedane koht.

Potitäis vett põues või peotäis kuuma kruusa magamiskotis ei ole siiski kõige mugavam ja jätkusuutlikum lahendus. Seega – soojendatud materjal tuleb mingil moel pakendada ja portatiivseks muuta.

Kohe kõigest lähemalt. Ja kordamööda. Sest olgugi lõppeesmärk sama – soojust üle kanda –, on nimetatud materjalid meie püstitatud ülesandes erineva iseloomuga ning nõuavad seetõttu mõnevõrra erinevat käitlemist.

Kivid kuumaks

Kivide kuumutamine algab kivikorjest. Päris sügavalt metsast on kive muidugi keerulisem leida kui seeni, ent suvaliselt metsateelt, isegi kui see ei ole pinnatud, leiab maapõuest pinnale kerkinud suuremaid ja väiksemaid kive küll ja veel. Suuremaid kui neid, mis peopessa mahuvad, pole mõtet korjata. Pigem olgu palju väikseid kui paar suurt kamakat. On pärast mugavam opereerida.

Ja päris iga kivi ei tasu ka üles noppida. Kõiksugused poorsed ning kihilised kivid võivad kuumtöötlemise käigus pauguga puruks minna. Pahatihti on sellise paugu kõrvalsaaduseks ka lendlevad osakesed. Ja kuum kivitükk silmas ei ole jällegi meetod, kuidas me tahame sooja saada. Sestap tuleks eelistada raudkive, nagu need, millega kaetakse saunakeriseid. Need kannatavad ja kannavad kuuma küll.

Ent kuidas kivid kuumaks saada? Üks võimalus on lõke. Võib küsida, miks peaks üldse kivide soojendamisega jändama, kui saab end sama hästi ka lõkke juures soojendada. Aga näiteks telki ja magamiskotti ju lõket kaasa ei võta. Vot sellepärast.

Aga oletame, et lõket teha pole võimalik. On kiire söögipaus ja aega vaid selleks, et gaasipriimusel toit valmis teha ning edasi liikuda. Ja just seesama priimus sobib ka kivide kuumutamiseks. Näiteks pannil, konservikarbis või muul selleks sobival käepärasel seadeldisel. Vältimaks spetsiifilisi heliefekte ja lendlevaid osakesi, tasub enne kivide kuumutama asumist taas veenduda, et kivid oleksid kuivad. Nimelt kipub märgadesse kividesse ladestunud vesi kuuma mõjul paisuma ja tulemus on jällegi sama: kaboom!

Et niiskust võib olla ka näiliselt kuivade kivide sisemistes kihtides, ei tasuks kive kuumutades igaks juhuks ise nägupidi juures passida. Nii et enda ohutuse tagamiseks ära kuumuta kive lauale asetatud priimusel, ise samal ajal laua ääres istudes, nagu meie seda videos tegime.

Kui kaua kive kuumutada? Hõõguma pole vaja neid ajada. Paras temperatuur on saavutatud siis, kui käega katsudes tunduvad kivid kuumad, aga ei kõrveta. Parasjagu kuumad kivid tuleb asetada millegi sisse. Selleks sobib väga hästi näiteks sokk. Aga kindlasti mitte nailonsokk – see võib kuuma mõjul sulada. Parim on ikkagi villane. Mida paksem, seda parem. Valad soki kive peaaegu täis, teed sõlme peale ja ongi portatiivne soojapatarei. Pistad selle endale kas põue, kaenla alla, taskusse või magamiskotti. Kuni kivid jahtuvad, annavad nad mõnusat sooja. Sõltuvalt kivide kogusest, kuumusest ja ümbritseva keskkonna temperatuurist, võib selline „radiaator“ toimida mõnekümnest minutist paari tunnini.

Terad tuliseks

Võrreldes kõvade, luuleliselt öeldes kivikõvade kividega on pisikestest teradest valmistatud kuumakott märksa kasutajasõbralikum, sest võtab taskusse või kaenla alla surudes keha järgi vormi ja tundub seetõttu pehmem.

Väga hästi sobib soojenduskoti valmistamiseks näiteks tatar. Aga ka nisu, oder või soolaterad. Miks mitte ka kuivatatud herned. Proovige. Kuumutamine käib jällegi pannil või mõnes plekkpurgis. Viimaseid meie loodusest ikka leiab, esimesi mitte nii väga.

Erinevalt kividest on teri võimalik ja tegelikult lausa soovitatav kuumtöötlemise kestel ka segada, et need ühtlaselt kuumeneksid. Mitte nii, et põhjas on kõrbenud ja peal jahedad terad. Ei, kõrbemise vältimiseks ei soovita ma anuma põhja õli valada. Ja terasidki pole vaja ülemäära kuumaks ajada. Kui katsudes kõrvetab, oled liiale läinud.

Paksu soki asemel võib soojendatud teradele leida ka mõne muu improviseeritud konteineri. Sobib näiteks torusall või kolmnurkrätik.

Vesi leigeks

Need, kes just eilased ei ole, mäletavad lapsepõlvest kuumakotte. Olid sellised kummist, korgiga kotid, kuhu kuum vesi sisse valati ja siis ema käsul kaissu võeti või pea alla asetati. Mingil põhjusel. Miks, seda mina ei mäleta. Ju siis oli vaja.

Kummist kotti asendab tegelikult väga hästi ka plastikust pudel. Vett, kui kraani pole, saab näiteks kraavist. Või siis kaasasolevatest varudest. Pärast jahtumist saad seda ju jälle janu kustutamiseks kasutada. Eeldusel, et plastpudel polnud saastunud.

Aja kopsikutäis vett priimusel soojaks – täpselt nii soojaks, et kui näpu sisse pistad, siis tunned, et on soe, aga ei kõrveta – ja villi pudelisse. Kui tundub, et sai liiga kuum, ja oodata ei malda, siis mässi pudeli ümber mingi kangas, näiteks särk. Ja pista siis, kuhu vaja.

Püsige terved, püsige soojad!

Vaja läheb:

Kivid

Terad

Vesi

Plastpudel

Villane sokk

Torusall

Plekkpurk

Gaasipriimus

Ajakulu: 15 min