EESTI SÕJAMEHE IKOONILISED RELVAD 2: Kergekuulipildujad

Kui relvahuvilistelt küsida, milline on maailma tuntuim kuulipilduja, kõlab esimese vastusena enamasti Maxim või MG. Teisi kuulipildujaid tuntakse küll välimuse järgi, kuid nende täpsemad nimetused on jäänud laiemale publikule võõraks.

Küsimus, millised kuulipildujad on enim mõjutanud Eesti sõjaajalugu ja millised neist on olnud Eesti meeste käes kõige sagedamini, avab aga märksa laiema pildi relvastuse arengust, kasutuskogemusest ja ajastute muutumisest.

Kuulipildujatel on Eesti sõjaajaloos olnud kaalukas roll. Eesti mehed on nii lahingutes kui ka eri ajastute ajateenistuses pidanud lähedalt tundma õppima nende relvade hingeelu ja kasutusloogikat. Universaal- ja kergekuulipilduja kui jao peamine tuletoetusvahend on olnud keskne element, mille ümber on traditsiooniliselt üles ehitatud kogu jaotaktika. Seetõttu on kuulipildurid lahinguväljal vastaspoole jaoks alati prioriteetsed sihtmärgid.

Kuulipildujate areng sai alguse 19. sajandi lõpus ning Esimeseks maailmasõjaks olid erinevad kuulipildujatüübid juba laialdaselt kasutusel. Kergekuulipildujaid iseloomustab üldjuhul väiksem kaliiber ja kergem kaal, mis võimaldab kiiret ja mobiilset tuletoetust, eristades neid keskmistest ja rasketest analoogidest. Kuigi täpsed liigituskriteeriumid võivad allikati varieeruda, saab üldjoontes lähtuda just nendest parameetritest.

Harkjalale toetuvat kergekuulipildujat saab mõnel juhul hõlpsasti muuta raskemaks ja stabiilsemaks, kui paigutada see kolmjalale või lafetile. See teeb temast raskekuulipilduja ning teda nimetatakse seetõttu universaalseks.

Ajaloost leiab teisigi huvitavaid lahendusi, näiteks on ühele raamile ja ühise päästikusüsteemi alla paigutatud korraga mitu kergekuulipildujat ja saadud omas ajas toiminud õhutõrje. Kergekuulipildujad on leidnud laialdast kasutust ka soomusmasinate pardarelvadena, mootorratastel ning erinevates improviseeritud tulesüsteemides.

Nagu nägime püstolkuulipildujate ja automaatide puhulgi, seostub kergekuulipildujate kasutamine Eestis tugevalt eri okupatsioonivägede kohalolekuga. Esimesed sellesse kategooriasse sobituvad relvad – näiteks Taani ja USA päritolu Madsen ja Lewis – jõudsid Eesti aladele juba Vabadussõja ajal Briti sõjalise abi kaudu. Kergekuulipildujate laialdasemast kasutusest Eesti pinnal saab siiski rääkida alates Teisest maailmasõjast.

II maailmasõda ja metsavendlus

Samamoodi, nagu püstolkuulipilduja MP38, sündis ka MG34 (Maschinengewehr 34) Saksa tippinseneride koostöös. Rheinmetalli algsele baaskonstruktsioonile lisati Heinrich Vollmeri patenditud söötelahendused ning relv valmis lõplikult Mauseri tehase arendusmeeskonna käe all. Saksa vintpüssi Mauser Kar98k 7,92 x 57 mm padrunile loodud kergekuulipilduja oli oma efektiivse tulejõu ja võimsa padruniga lahingutes vastasele ülimalt ebameeldiv komponent. Kuni 900 lasku minutis sülitav relv töötas lindisööturiga, tänu sellele sai padrunilinte omavahel liites anda tuld väga pikka aega järjest ja relvameeskond ei sõltunud piiratud mahutavusega salvedest või ketastest.

Mobiilsemaks kasutamiseks oli relvale loodud ka 50 padrunit mahutav linditrummel ehk „kopsik“ (Gurttrommel 34), aga tulekiirust arvesse võttes sai seda kasutada vaid väga lühikeste kontaktide korral või näiteks kattetuleks positsioonivahetustel.

Saksa relvatööstusele iseloomulikult pidi MG34 vastama kõrgetele kvaliteedistandarditele ja kallid materjalid muutsid selle tootmise aeglaseks ja kulukaks. Sõja edenedes ja ressursinappuse süvenedes ei suutnud tööstus enam nõudlust rahuldada ning otsiti lihtsamaid ja odavamaid lahendusi.

Seetõttu arendas relvainsener Werner Gruner välja uue kuulipilduja MG42, mis kasutas sama padrunit, kuid mille tulekiirus ulatus juba kuni 1200 (mõningatel andmetel isegi 1500) lasuni minutis. Relv oli eelkäijast veidi kergem, kuid peamise eelise andis sellele stantsimine, mis tegi masstootmise oluliselt lihtsamaks, odavamaks ja kiiremaks.

MG42-st kujunes Teise maailmasõja üks ikoonilisemaid relvi, mis pälvis liitlasvägedelt ja vastastelt hirmuäratava hüüdnime „Hitleri vikat“: relva tiheda tulega sai jalaväge sõna otseses mõttes niita. Laskemoonakulu oli tohutu ning raua kiire ülekuumenemise vältimiseks tuli tulistada lühikeste, sihitud valangutega. Intensiivse lahingutegevuse korral tuli ligikaudu iga 250 lasu järel relvarauda vahetada. Tänu MG42 geniaalsele ehitusele kulus aga raua vahetamiseks kogenud kuulipilduri abiga vaid mõni sekund.

Eesti mehed puutusid nende relvadega Saksa okupatsiooni ajal laialdaselt kokku, sealhulgas Eesti Leegioni või pataljon „Narva“ ridades võideldes. Nii MG34 kui ka MG42 leidsid pärast sõja lõppu tee ka metsavendade relvastusse ning sõjajärgset vastupanuvõitlust jahtinud NKVD siseväed said nende kuulipildujate valu tunda veel pikka aega.

Saksa kuulipildujate kasutamist metsavendade juures kinnitavad ka ajaloolised relva- ja laskemoonaleiud. Näiteks on väljakaevamistel leitud metsavendade punkritest MG laskemoona. Tänapäevalgi tuleb Eesti metsadest välja sõjaaegset relvastust – alles 2026. aasta kevadel leiti metsaistutuse käigus Vastseliina–Meremäe tee äärest roostetanud MG34, mis anti üle politseile. Sõjajärgsel Nõukogude perioodil takistas aga Saksa kuulipildujate, nagu ka muude lääne relvade kasutamist laskemoona kättesaamatus, seetõttu olid metsavennad sunnitud nendest ajapikku loobuma ja toetuma rohkem Nõukogude okupatsioonivägede arsenalile.

Nõukogude armee esimeseks laialdaselt kasutatud kergekuulipildujaks oli Vassili Degtjarjovi konstrueeritud DP27 (Дегтярёв Пехотный). Relv kasutas 7,62 × 54 mm R vintpüssi padrunit, mis pärines Mosin-Naganti ühistööst. Huvitava kõrvalmärkusena mängis selle padruni ja vintpüssi kujunemisel ajaloolist rolli ka Belgia relvakonstruktor Émile Nagant, kuigi Nõukogude ja hilisem Vene historiograafia on tema panust sageli alahinnanud või hoopis eiranud.

Ka DP27-l oli mitmeid puudusi. Relv kasutas eranditult relva peale asetatavat 47 padruniga ketasmagasini, mis oli raske, ebamugav ja piiratud mahutavusega. Fikseeritud harkjalg ei võimaldanud kiiret horisontaalset laskesektori muutmist, mistõttu sihtimissuuna korrigeerimiseks tuli relv maast üles kergitada. Samas oli DP27 konstruktsioon lihtne, seda oli suhteliselt odav toota ja hooldada ning relv oli tuntud oma töökindluse poolest. Need olid keerukama MG-ga võrreldes olulised eelised olukorras, kus relvi tuli toota suurtes kogustes ja kasutada sageli rasketes välitingimustes.

Ka DP27 leidis metsavendluse perioodil laialdast kasutust, sest Nõukogude päritolu relvastuse suurimaks eeliseks oli laskemoona saadavus. Nii Saksa kui Nõukogude kuulipildujaid oli võimalik paigaldada ka mootorratastele ja soomusmasinatele, selleks kasutati spetsiaalseid kinnitusi, lafette ja relvaraame (näiteks kuulipilduja DP27 tankiversioon kandis tähist DT ning MG34 modifikatsioon nime Panzerlauf).

Metsavennad hankisid oma relvastust mitmel viisil, kombineerides mõlema vaenupoole varustust. Saksa relvi koguti lahinguväljadelt, hangiti Omakaitse ja politseipataljonide ladudest, saadi lahkuvate üksuste mahajäetud varustusest või võeti välja peidikutest, kuhu need olid teadlikult eelseisva okupatsiooni tarbeks varutud.

Nõukogude relvastust omakorda rööviti okupatsioonivägede ladudest, korjati lahinguväljadelt või saadi trofeedena kokkupõrgetest NKVD ja miilitsaüksustega. Kõiki neid sõjapäevil kätte jäänud või hiljem hangitud relvavarusid kohandati ning remonditi olemasolevate võimaluste piires põrandaalustes töökodades.

Punaarmee varjus

Järgmine eristatav kuulipildujate põlvkond kujuneb pärast Teist maailmasõda ning hõlmab peamiselt Nõukogude perioodi relvastust.

RPD44 (ручной пулемёт Дегтярёва) arendust alustati juba 1944. aastal, saades ilmselt mõjutusi vastaspoole kuulipildujatelt, mis eelistasid lindisöötmissüsteeme. Relva konstrueeris taas Vassili Degtjarjov ehk sama insener, kes oli varasema DP27 autor.

Uues relvas tehti eelkäijaga võrreldes olulisi täiendusi. Kuigi kasutusel oli relva alla kinnitatav trummelsalv, kuhu oli rullina paigutatud saja padruniga lint, sai laskemoona ette anda ka otse lindisööturi kaudu ning linte oli võimalik omavahel ühendada. Trummel parandas eelkõige liikumismugavust ning kaitses laskemoona välismõjude eest.

RPD44 kasutas 7,62 × 39 mm padrunit, mis sai hiljem tuntuks kui Kalašnikovi automaadi padrun. Staažikamad kaitseliitlased mäletavad seda kergekuulipildujat hästi, sest sarnaselt Rumeenia päritolu automaatidele AK47 kuulus seegi taasiseseisvunud Eesti algusaastatel mitmete Kaitseliidu allüksuste tabelrelvastusse.

Siiski polnud ka RPD-s lahendatud mõningaid konstruktsioonilisi puudusi. Näiteks ei võimaldanud selle harkjala lahendus endiselt relva horisontaalselt pöörata ilma seda maast lahti kergitamata. See oli Nõukogude relva märkimisväärne miinus võrreldes Saksa MG-dega, mille harkjala kinnitust ja asendit sai muuta igas suunas.

Paralleelselt RPD-ga võeti varsti kasutusele ka Kalašnikovi kergekuulipilduja RPK47 (Ручной пулемёт Калашникова). Sisuliselt oli see pikema relvaraua, tugevdatud korpuse ja harkjalaga modifitseeritud AK-automaat, mis kasutas kas suurema mahutavusega kaarsalvi (40 padrunit) või trummelsalvi (75 padrunit).

Lisaks kuulus 1960. aastatest alates arsenali kuulipilduja PK (Пулемёт Калашникова), mis erinevalt varasematest kasutas taas võimsat 7,62 × 54 mm R Vene vintpüssi padrunit. Seda universaalset relva oli võimalik paigaldada ka kolmjalale, muutes selle kiiresti raskekuulipildujaks. PK seeria (tankiversioon PKT) on ja oli laialdaselt kasutusel ka soomusmasinatel ning tankidel. RPK seeria relvi toodeti aga nii 7,62 mm kui hiljem ka (mudel RPK74) 5,45 mm kaliibriga ning neist on loodud arvukalt modifikatsioone.

Kuigi RPD ja RPK ei pruugi kuuluda maailma kõige märgilisemate tulirelvade hulka, jätsid need poole sajandi pikkusel Nõukogude perioodil Eesti sõjameeste mälestustesse selge ja püsiva, kuigi sageli soovimatu ajastumärgi – läbisid ju tuhanded Eesti mehed nende relvadega kohustusliku ajateenistuse Nõukogude armees või tolle aja relvakonfliktides. Seetõttu on nende kergekuulipildujate mõju Eesti sõjanduskogemusele vaieldamatu.

Eesti NATOsse

Pärast 2004. aastat, mil Eestil õnnestus liituda NATOga, nägi uus relvastusformaat ette järkjärgulist ja täielikku loobumist Nõukogude relvapärandist. Kuulipildujatest hakkasid Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu arsenali iseloomustama peamiselt kaks jao taseme universaalset tuletoetusvahendit: KSP58 ja MG3.

KSP58 (Kulspruta 58) põhineb Belgia relvatööstuse kuulsa FN MAG-i konstruktsioonil, mida toodeti Rootsis litsentsi alusel. Tegemist on 1950. aastatel välja töötatud töökindla relvaga, mis kasutab NATO standardkaliibrit 7,62 × 51 mm. Esimesed KSP58 kuulipildujad jõudsid Eestisse Rootsi kuningriigi abiprogrammide raames juba 1990. aastatel. Kaitsejõud on seda relva intensiivselt kasutanud ning see täidab oma ülesandeid edukalt siiani – nii jao koosseisus kui ka pardarelvana erinevatel transpordivahenditel.

Teine samm-sammult teenistusest lahkuv, kuid legendina püsiv MG3 on Eesti Kaitseväge ja Kaitseliitu teeninud samuti pikka aega ning on oma eelkäija MG42 otsene järeltulija. Relva konstruktsioonis on võrreldes Teise maailmasõja aegse mudeliga tehtud vaid minimaalseid muudatusi, millest peamine oli üleminek NATO kaliibrile 7,62 × 51 mm.

Tänapäevaste sihikute ja lisaseadmete kasutuselevõtt on relva efektiivsust lahinguväljal oluliselt kasvatanud, kuid selle kõige märkimisväärsemaks omaduseks on jätkuvalt ülisuur tulekiirus – ligikaudu 1100–1200 lasku minutis.

Muutunud on ka relva meeskonna ülesehitus ning lahingutaktika. Kui Teise maailmasõja ajal kuulus kuulipilduja meeskonda olenevalt struktuurist ja relva rollist (kerge või raske) kuni kuus võitlejat – meeskonna ülem, kuulipildur, kuulipilduri abi ning mitmed laskemoona ja julgestuse eest vastutavad sõdurid –, siis tänapäevases jaotaktikas tegutseb kuulipildur enamasti vaid koos oma abiga.

MG3 on olnud laialdaselt kasutusel ka Eesti välismissioonidel ning paljud kuulipildurid peavad seda siiani üheks eelistatumaks ja hirmuäratavamaks tuletoetusvahendiks. Selle iseloomulik ja äratuntav laskmisheli on paljudele relvahuvilistele tuttav ning muutunud omamoodi ajastutähiseks ja kvaliteedisümboliks.

Tänapäev – uus põlvkond

Samamoodi, nagu viimaste aastate suurte käsitulirelvahangetega varustati Kaitsevägi ja Kaitseliit moodsate LMT R20 Rahe automaatidega, on põhjaliku uuenduskuuri läbinud ka meie kuulipildujapark. Suures osas amortiseerunud ja oma aja ära teeninud universaalsed kergekuulipildujad asendatakse järk-järgult Iisraeli päritolu kaasaegsete kergekuulipildujatega Negev NG7, millest on Kaitse Kodu! veergudel pikemalt juba juttu olnud.

Negev kuulipildujaid on Eesti kaitsejõududes tegelikult kasutatud juba üle kahe aastakümne, kuid varasem 5,56 mm versioon on asendunud võimsama 7,62 × 51 mm NATO kaliibriga. Uuele relvale on võimalik paigaldada mitmesuguseid lisaseadmeid, mis muudavad selle väga efektiivseks ja ergonoomiliseks jao tuletoetusrelvaks.

Üheks NG7 suurimaks taktikaliseks eripäraks on üksiklaskude režiim. Selle olemasolu on kuulipilduja puhul haruldane ning suurendab märgatavalt relva paindlikkust ja täpsust erinevates lahinguolukordades, säästes ka laskemoona.

Relva kaal tühjalt jääb alla 9 kilogrammi, mis teeb sellest oma kaliibri kohta silmapaistvalt kerge ja mobiilse tuletoetusvahendi. Kuni 1000 meetrini ulatuv efektiivne laskekaugus sobitub ideaalselt Eesti maastiku iseärasuste ja jaotaktika vajadustega.

Uue põlvkonna relvasüsteemi tegelikku tõhusust ja kasutuskogemust meie kliimas saab lõplikult hinnata alles aja jooksul. Siiski räägib Negev NG7 kasuks asjaolu, et relv on olnud eri riikide relvajõudude arsenalis juba alates 2012. aastast. Tegemist on reaalses lahingutegevuses karastunud ja end rahvusvahelisel turul kindlalt tõestanud kuulipildujaga, mis viib Eesti üksuste jao tulejõu täiesti uuele kvaliteeditasemele.

Kuulipildujad ei vaiki

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et kuigi sõjapidamise tehnoloogiline raskuskese on üha enam liikunud kaugmõju- ja autonoomsete relvasüsteemide suunas, ei ole kergekuulipildujad oma tähtsust lahinguväljal kaotanud. Vastupidi, nende roll on muutunud palju täpsemaks ja spetsiifilisemaks.

Seal, kus tegutsetakse vahetus tulekontaktis, kus maastik piirab sensorite või droonide efektiivsust ning kus üksuse edukus sõltub kiirest, tihedast ja usaldusväärsest otsetulest, jäävad kergekuulipildujad endiselt asendamatuks.

Võitleja, relv ja taktika peavad moodustama siin lahutamatu koosluse. Hästi väljaõpetatud kuulipildur suudab ka tulevikukonfliktides lokaalsete lahingute kulgu otsustavalt mõjutada, pakkudes vajalikku tuleülekaalu, toetades jao manöövreid ning tekitades vastasele tugevat psühholoogilist ja moraalset survet.

Nii seovad kuulipildujad piltlikult vana ja uue sõjapidamise loogika ühtseks tervikuks. Kunagised metsavennad, kes paigutasid oma MG-sid või DP-sid punkrite laskepesadesse, ei teinud tõenäoliselt selliseid kõrgtehnoloogilisi analüüse, kuid tänapäevane lahinguväli on märksa komplekssem. See eeldab nüüdisaja kuulipildurilt lisaks kindlale käele ka väga head taktikalist väljaõpet, distsipliini ja operatiivset kohanemisvõimet.

Seetõttu ei saa kuulipildujat kindlasti mitte käsitleda kui hääbuvat minevikurelva, vaid kui pidevalt kohanduvat lahinguvälja elementi, millel on kindel ja jätkuv roll ka modernsel ajastul. Seal, kus toimetab jalavägi (boots on the ground), jääb kuulipilduja alati üheks kõige otsustavamaks ja kaalukamaks mõjutusvahendiks lähitulekontaktides.