Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond harjutas Orkaanil sihtüksuste tegevusi

Kuidas juhtimispunkt, kaks toitlustuspunkti ning põetuspunkt panid aluse maakaitse toetuse süsteemsele toimimisele.

Iga aasta septembris toimub Lääne maakaitseringkonnas aasta üks olulisemaid riigikaitseharjutusi – suurõppus Orkaan. Tänavune õppus viidi läbi juba 20. korda. Sel korral harjutati uusi tegevusi ning ka ülesehituselt oli õppus mõnevõrra teine.

Juubelihõnguline suurõppus tõi uued tuuled

Nädal aega maastikul veetnud Kaitseliidu võitlejatele ja reservväelastele lisaks astusid 18.–20. septembril tegevusse Naiskodukaitse Pärnumaa, Saaremaa ja Lääne ringkonna liikmed, et harjutada uue maakaitse toetuse sihtüksuse tegevusi ja ülesandeid ning saada kogemusi edaspidiseks.

Sellises vormis harjutati koordineeritud toetustegevusi Eestis esimest korda, nii et Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond on selles vallas teerajaja. Naistele oli õppuse peamiseks eesmärgiks katsetada, kuidas suudavad mittesõjalised üksused toetada Kaitseliidu maakaitseüksusi ning teha koostööd kohalike tsiviilasutustega, tagades lahinguvõime ja kogukonna vastupidavuse ka kõige kriitilisemates tingimustes.

MaTo, JuPu ja PõPu – tähendus, funktsioon ja eesmärk

Sõjanduse ja riigikaitse sõnavarasse kuulub palju lühendeid. Suurõppus Orkaan polnud erand – naiskodukaitsjad võtsid kiiresti kasutusse suupärasemad lühendid. Maakaitse toetuse sihtüksusest sai MaTo, seda koordineerivast juhtimispunktist JuPu ning põetuspunktist PõPu.

Kui maakaitse on lugejale tõenäoliselt juba tuttav mõiste, siis maakaitse toetuse sihtüksust tasub veidi lähemalt lahti seletada. Naiskodukaitse veebilehelt saab lugeda, et kõik Naiskodukaitse liikmed, kes ei näe oma kriisirolli otseses maakaitseüksuses, saavad riigikaitsesse panustada toetavates rollides erialaspetsialistina^[1]. Nii on Naiskodukaitse võtnud enda ülesandeks ette valmistada, koolitada ja mehitada just neid toetavaid sihtüksusi. Sama allikas loetleb, et toetavateks tegevusteks on ellu kutsutud Evakuatsiooni sihtüksus (lühidalt Evak), Juhtimise toe sihtüksus (lühidalt JuTo) ning Maakaitse toe sihtüksus (lühidalt MaTo).

Evakuatsiooni sihtüksus, mille ülesanne on toetada maakaitset ja riigiasutusi suurkriiside lahendamisel (nagu ulatuslik evakuatsioon), on veidi vanem kui teised ning selle üksuse liikmed on saanud juba mõned aastad oma toimimist õppustel harjutada. Naiskodukaitse veebileht selgitab, et JuTos toimetavad staabiassistendid, kes toetavad kriiside korral erinevate staapide sujuvat tööd. MaTo liikmed täidavad kriisiajal erinevaid logistilisi ülesandeid (meditsiin, välitoitlustus, majutus ja varustus). MaTo saigi tänavusel Orkaanil oma tuleristsed, kui õppuse käigus neile vastavad ülesanded jagati ja sihtüksuse toimevõimet testiti.

Naiskodukaitse ülesanded ja logistiline võrgustik Orkaan

Õppuse legendi kohaselt pidid naised, kes olid valinud mittesõjalised kriisirollid (MaTo), asuma täitma sõjaaja vajadustest tulenevaid ülesandeid. Naiskodukaitse Lääne, Saaremaa ja Pärnumaa ringkonna naistel tuli luua ja hoida ööpäevaringselt töös terviklik toetusvõrgustik, mis koosnes kolmest punktist:

• juhtimispunkt (JuPu) asutati Pärnusse. Selle keskuse eesmärk oli koordineerida kõiki toetavaid tegevusi, hoida raadiosidet, analüüsida olukorrateavet ning vahendada infot teiste staapide ja üksustega;
• põetuspunkt (PõPu) rajati Paikusele. Eesmärk oli pakkuda järelravi ning kergemat meditsiinilist hooldust Pärnu haiglast suunatud haavatutele ja haigestunutele. Taktikaline eesmärk oli vabastada tsiviilhaiglas voodikohti raskemas seisundis patsientidele;
• toitlustuspunktid seati üles Ares ning Paikusel, et tagada hajutatud toitlustusvõime lahinguüksustele ja toetavale personalile.

Lisaks täitsid mõned liikmed MaTo majutuse ja varustuse valdkonna ülesandeid, pakkudes logistilist toetust Soontagana malevkonnale.

Selline struktuur nõudis selget rollide jaotust ning eri valdkondade spetsialistide tihedat koostööd. Staabiassistendid hoidsid arvutite taga töös infokanaleid, sidespetsialistid tagasid raadioside olemasolu PõPus, meditsiinipersonal viis läbi triaaži ja ravi. Toitlustusmeeskonnad harjutasid kätt nii väli- kui suurköögis. Koos rollimängijatega oli sel nädalavahetusel väljas umbes kaheksakümmend naiskodukaitsjat.

Ettevalmistustest käsu täitmiseni

Ettevalmistus õppuseks algas juba varakult. Toitlustusmeeskond sai uue katla koolituse kevadel. MaTo meditsiinigrupi liikmed läbisid kaks põhjalikku väljaõppenädalavahetust kevadel ja suvel.

Aktiivne tegevus sai alguse reede, 18. septembri õhtul, mil naised kogunesid Pärnusse Pika tänava staapi käsu kuulamiseks. Laupäeva, 19. septembri varahommikul algas Paikusel põetuspunkti (PõPu) ülesseadmine.

Esmapilgul sarnanes ruumide ettevalmistus evakuatsioonikoha rajamisele: meeskond vaatas ruumid üle, jagas need tsoonideks, sildistas uksed ning seadis seintele viidad. Samuti seati sisse ladu, jagati välivoodeid, tekke, patju ja linu ning seati üles PõPu staap. Kui aga ruumidesse ilmusid erimärgistusega prügikastid ning seintele kinnitati sildid „Saastunud ala“, „Nakkusosakond“, „Intensiivravi“, „Protseduurid“ ja „Morg“, tõusis adrenaliinitase märgatavalt.

Toitlustuspunktide tegevus Ares ja Paikusel

Toitlustuspunktides toetas evakuatsioonirühma toitlustusmeeskond MaTo toitlustusmeeskonda. Toitu valmistati nii tuttavas väliköögis kui ka suure võimsusega tsiviil-suurköögis. Õppus kinnitas, et toitlustajad suudavad kriisiolukorras kiiresti kohaneda erinevate olemasolevate ressursside ning köögiseadmetega.

Põetuspunkti meditsiiniline töö ja elustamise õppetund

Põetuspunkti meeskonda kuulusid varem mainitud Naiskodukaitse kolme ringkonna MaTo liikmed ja üks evakuatsioonirühma meessoost julgestaja. Kuigi PõPu juht Silvia Koljal töötab ka tsiviilelus arstina ja mitmel meeskonnaliikmel oli meditsiiniline taust, kuulus personali hulka ka naisi, kes tegutsevad argielus hoopis teistes valdkondades. Siiski olid naised korralikult valmistunud – kevadel ja suvel läbitud põhjalikelt koolitustelt omandati teadmised ja oskused, mida oli nüüd võimalik praktikas rakendada.

„Patsientide“ esimese laine saabudes alustati koheselt triaaži ehk vigastatute raskusastme määramist. Kergelt haigestunud või traumaga „võitlejad“ suunati tavapalatitesse, samal ajal kui raskemad „haiged“ paigutati intensiivravi alale, kus monitooriti pidevalt nende vererõhku, pulssi, kehatemperatuuri ja veresuhkrut. Ühele „patsiendile“ manustati tilkinfusioonina valuvaigisteid ning tema südame tegevust jälgiti kardiomonitori abil. Nakkusohtlikud „patsiendid“ (tunnuseks oksendamine ja kõhulahtisus) paigutati eraldatud nakkusosakonda.

Õppuse üheks dramaatilisemaks ning õpetlikumaks hetkeks kujunes „raske kannatanu“ elustamine. „Patsient“ saabus tugevate valude, uimasuse ja iiveldusega. Veidi hiljem tuvastati tal ka ebastabiilne vaagen, millega kaasnes massiivse sisemise verejooksu oht. Kui selgus, et MaTo standardsest medivahendite komplektist puudus vaagna fiksaator, rakendas PõPu juht Silvia Koljal TCCC (Tactical Combat Casualty Care) koolituselt pärit võtet ning meisterdas termokilest improviseeritud vaagnafiksaatori. „Kannatanu“ andis hiljem tagasisidet, et fiksaator pakkus väga mugavat tuge, millest võib järeldada, et abivahend oli hästi paigaldatud.

Vaatamata meeskonna pingutustele ei suudetud „patsiendi“ elu päästa. See andis meeskonnale võimaluse harjutada läbi lahkunu käsitlemise protseduur.

Kaplani roll ja meeskonna hingehooldus

Tavaelus mõeldakse harva sellele, millised õiguslikud, eetilised ja emotsionaalsed sammud kaasnevad sõjaolukorras inimese hukkumisega. Põetuspunktis viibinud kaplan suunas ja nõustas meeskonda kogu protseduuri vältel. Selgus, et kuigi dokumentatsioon jääb meedikute hooleks, kuuluvad mitmed muud olulised toimingud kaplani pädevusse – näiteks kuidas tagada lahkunu inimväärikus, mis saab isiklikest asjadest ning kuidas toetada omakseid.

Pärast vahejuhtumit viidi kaplani ja arsti juhtimisel läbi meeskonna põhjalik supervisioon. Arutati läbi, mis juhtus, mis läks hästi ja mida saaks tulevikus paremini teha. See pakkus meeskonnale nii professionaalset analüüsi kui ka olulist psühholoogilist tuge. Oluline oli see, et arutelusse kaasati eranditult kogu meeskond, mitte ainult need, kes olid vahetult lahkunuga tegelenud. See tõstis märgatavalt üksuse lahingumoraali ja ühtsustunnet.

Õppuse analüüs ning peamised õpikohad

Võib julgelt väita, et õppuse peamised ülesanded täideti edukalt. Intensiivne praktiline nädalavahetus tõi siiski välja ka mõned õpikohad ja andis olulist sisendit edaspidiseks.

1. Varustuse komplekteerimine ja haldus

Õppusele saabunud meditsiinivarustus oli esialgu pakitud üsna juhuslikult ja läbisegi. Protseduurivahendid, isikukaitsevahendid, tilkinfusiooni tarvikud ja ravimid nõudsid üsna ajamahukat sorteerimist. Pühapäeval komplekteeriti varustus enne MaTo lattu tagastamist täielikult ümber, mis peaks järgmisel korral tagama tunduvalt kiirema valmisoleku. Veel pandi õpikohana kõrva taha, et lisaks ravimite tundmisele tuleb juurde õppida tuvastama spetsiifilisi meditsiinilisi instrumente ja seadmeid.

2. Infovoog ja sideühendused (JuPu–MaTo–Medevac)

Õpikohti leidus ka infovahetuse vallas. Põetuspunkt oli oodanud põhjalikumat eelteavet saabuvate patsientide arvu ja nende terviseseisundi kohta. Eelinfo puudumine muudab keerulisemaks voodikohtade ja ressursside planeerimise. Samuti vajab veel arendamist meditsiiniliste evakuatsiooniüksuste (Medevac/Casevac) töö korraldamine. Ka põetuspunktis peab info liikuma sama täpselt ja rütmiliselt nagu haigla erakorralise meditsiini osakonnas. Siiski võib kinnitada, et põetuspunkti meeskond sai ka ootamatute ja erakorraliste patsientidega kenasti hakkama ning tuli kõigi punktile antud ülesannetega toime.

Tugev Lääne maakaitse ja edasine vaade

Pühapäeval kell 12.20 kõlas sidekanalites: „ENDEX! ENDEX! ENDEX!“ Suurõppus Orkaan XX oli selleks korraks edukalt lõppenud. Kokkuvõttes said kõik lahinguüksused toidetud, haavatud vajalikku ravi, dokumendid täidetud ning staabid hoiti töös.

Lääne maakaitseringkonna Naiskodukaitse instruktor ja üks õppuse korraldajatest Siret Tammekänd ning Pärnumaa ringkonna instruktor ja JuPu juht Leiu Lepik jäid tulemustega rahule. Õppust külastanud LäMKR ülemal kolonelleitnant Raigo Paimlal jagus naiste aadressil vaid kiidusõnu.

Õppus kinnitas veenvalt, et Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kohalik võrgustik suudab tsiviil- ja sõjalisi ressursse ühendades tagada riigikaitse toetuse ka kõige raskemates tingimustes. Pärnumaa ringkonna teerajaja roll MaTo sihtüksuse testimisel muudab meie maakaitse ja riigikaitse otseselt tugevamaks ning on heaks eeskujuks kogu ülejäänud Eestile.

---

^[1]      https://www.naiskodukaitse.ee/Kriisirollid_4362