Luftwaffe muuseum – sõjalennunduse ajalugu sakslaste vaatevinklist

Saksa relvajõudude lennuväe arengule pühendatud muuseum kannab tänapäevase poliitkorrektsuse mõjul Bundeswehri sõjaajaloo muuseumi Berliini filiaali nime. Vanasti teati seda lihtsalt kui Bundeswehri Luftwaffe muuseumi.

Muuseumi asutajaks oli tavaline riigiametnik Helmut Jaeckel, kes 1957. aastal hakkas Teise maailmasõja aegseid Luftwaffe sõdurite isiklikke esemeid kollektsioneerima ning neid Ueterseni lennuväljal eksponeerima. Kuna muuseum muutus eramuuseumi kohta liiga kulukaks, võttis Bundeswehr selle haldamise 1987. aastal üle. Aastatel 1995–1996 koliti muuseum endisesse Gatowi lennubaasi.

Kuulsusrikka ajalooga koht

Gatowi lennuväljal on pikk ja kuulsusrikas ajalugu. 1925. aastast oli see purilendurite kogukonna lennuväli, kuhu 1934. aastal rajati Saksa transpordilendurite kool (Deutsche Verkehrsfliegerschule, DVS), mille varjus arendati õhuväge. 1935. aastal, kui Kolmas Riik deklareeris end Versailles’ lepinguga seotud piirangutest vabaks, muutus kool üleöö Luftwaffe üheks sünnikoduks, kus õhusõjakoolis nr 2 ja õhusõja akadeemias hakati välja õpetama Teise maailmasõja õhuässasid.

Kogu garnison on säilinud oma algses arhitektuurilises ilus, nii nagu see 1935. aastal rajati. Toona anti igale hoonele Esimese maailmasõja Saksa õhuässa nimi ning paigutati hoone ette tema büst. Viimased ei ole kahjuks säilinud. Gatowi lennuväljalt lendas ka Adolf Hitler regulaarselt oma Alpides asuvasse Berchtesgadeni residentsi. Sealt prooviti viimasel hetkel Hitlerit ka Berliini piiramisrõngast päästa, kui kaks lenduramatsooni, Hanna Reitsch (seni ainuke naisterahvas, kes on saanud I klassi raudristi kavaleriks) ja hilisem Euroopa sekspoodide impeeriumi looja Beate Uhse, maandusid Chaussee tänaval Punaaarmee piiramisrõngas. Hitler otsustas aga teatavasti jääda oma peakorterisse.

Vahetult pärast sõja lõppu kasutas lennuvälja Punaarmee lennuvägi, ent kui Berliin Potsdami kongressi otsusega okupatsioonitsoonideks jagati, sai Suurbritannia peaaegu viiekümneks aastaks lennuvälja enda valdusesse. Gatowi lennuväli saavutas erilise tähtsuse Berliini blokaadi ajal, kui Nõukogude Liit juunist 1948 kuni maini 1949 sulges maismaaühenduse Berliiniga, et läänesektori berliinlased surnuks näljutada ja külmetada. Gatowi lennuväli muutus üheks väravatest, mille kaudu tagati Berliini igapäevane varustamine tuhande tonni toidu ja kütusega. Lisaks Briti kuninglikele õhujõududele (RAF) transportisid lennuväljale asju ka Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa ja Lõuna-Aafrika kuninglikud õhuväed. Seetõttu on muuseumi väliekspositsioonis Austraalia kingitud transpordilennuk C-47 Dakota Skytrain, mis pälvis Taevarongi nime tänu oma suurele kandevõimele. Õhusõiduk oli kasutusel enam kui sajas riigis ning tegi oma viimase sõjalise lennu 1975. aastal USAs.

Pärast Saksamaa taasühinemist 1994. aastal lõppes Briti okupatsioon ning Saksa Liitvabariigi relvajõud võtsid baasi üle. Tänapäeval asub seal Luftwaffe inspektori (ülema) peakorter ja ajalooline lennuväli koos muuseumiga. Sõjaväelinnak kannab kindral Johannes Steinhoffi nime. Tegemist oli Luftwaffe õhuässaga, kes lõpetas Teise maailmasõja ooberstina (kolonelina) ning pärjati Raudristi Rüütliristiga tammelehtede ja mõõkadega. Hiljem sai temast Saksa Liitvabariigi õhuväe ülem, oma karjääri lõpetas ta NATO sõjalise komitee esimehena.

Gatowi lennuvälja ajalugu on kajastatud teisel korrusel muuseumiangaari parempoolses tiivas. Väljapanekus leiduvad õhusõjaõpikud ja komandantuuri signaaltrompet, aga ka konservid, mida toimetati Berliini õhusilla abil. Tutvustatakse brittide õhuväe igapäevaelu ja varustust.

Muljetavaldav kogu

Lennunduse ajalugu algas 19. sajandil. Seda tõukas tagant sõjaline vajadus arendada nii õhupalle, tsepeliine kui lennukeid. Esimesed pommid langesid taevast 15. juulil 1849 Austria-Veneetsia sõjas, kui Austria armee kasutas Veneetsia pommitamiseks mehitamata kuumaõhupalle, mille külge olid kinnitatud ajasütikuga pommid. Juba Teises maailmasõjas hävitasid mõlemad vaenupooled terveid linnu.

Muuseumil on väliala lennukite ja tehnikaga, kuid kõige väärtuslikumad eksponaadid on peidetud angaaridesse. Muuseumi kogusse kuulub 155 lennukit, sealhulgas kõik lennukid, millel lendasid nii Ida- kui Lääne-Saksamaa lendurid Teise maailmasõja järgsetel aastatel. Raamatukogus on 30 000 lennundusalast raamatut. Muuseumil on ka kaks 830 meetri pikkust lennurada, mis on avatud iga-aastastele lennunäitustele, kus esitletakse nii vanu lennukeid kui ka uusi eksponaate.

Keset muusemi väliala on Relvavendluse nime kandev pronksskulptuur, mis pärineb Ida-Saksamaa õhuväe staabi esiselt. See kujutab lennumanöövrit teostavat punakotkast ja teda innukalt jälgivat Ida-Saksa pilooti. Skulptuuril on tekst „Nõukogude Liidult õppida tähendab õppida võitma“.

Välialal on nii lennukid, helikopterid, radarid, õhutõrjesüsteemid kui ka lennuvälja teenindavad tehnikavahendid külma sõja vastasleeride ridadest. Omaette grupi moodustab NATO tuumaheidutus koos selle nurgakivi, kompleksiga Pershing 1, mida Nõukogude Liidus kasutati inimeste hirmutamiseks läheneva tuumasõjaga. Luftwaffe kasutas seda relvasüsteemi kuni 1991. aastani. Samuti on ekspositsioonis luurelennukid de Havilland Canada DHC-1 Chipmunk, millega viidi läbi fotoluurelende Ida-Saksamaa kohal.

Muuseumis saab näha ka mitmeid ajaloolise taustaga lennukeid, nagu Lockheed F-104 Starfighter, mis on Ameerika ühemootoriline ülehelikiirusega hävituspommitaja kuuekümnendatest. Starfighter suutis lennata praktiliselt iga ilmaga. Seda toodeti litsentsi alusel ka teistes riikides ja kasutati laialdaselt väljaspool Ameerika Ühendriike. Sealhulgas Saksamaal, kus seostuvad sellega üsna negatiivsed kogemused – Luftwaffe 916 lennukist kukkus alla 292 ja surma sai 116 pilooti, mistõttu pilootide seas kutsuti seda lendavaks kirstuks.

Lennukite reas seisev suur McDonnell Douglas F-4 Phantom II on Ameerika kahekohaline ja kahemootoriline iga ilmaga kasutatav pikamaa luure- ja hävituspommitaja. Lennuk asus teenistusse 1961. aastal, kokku ehitati aastatel 1958–1981 5195 Phantomit, mis tegi sellest ajaloo enimtoodetud Ameerika ülehelikiirusega sõjalennuki ja külma sõja tunnuslennuki.

Ka vastaspool on muuseumis esindatud. 1950. aastatel Nõukogude Liidus Mikojan-Gurevitši büroos valminud MiG-15 (NATO nimetus Fagot) on maailma arvukaim reaktiivmootoriga hävituslennuk, mida toodeti ligikaudu 18 000 eksemplari. MiG-15 oli laialdaselt kasutusel Korea sõjas ning ületas lennuomadustelt ja tulejõult ÜRO vägede koosseisus lennanud USA õhujõudude hävituslennukeid. Tasakaal tekkis, kui taevasse ilmusid USA hävitajad F-86 Sabre, mis on samuti välialal esindatud. 10 000 eksemplariga sai sellest enim toodetud Lääne hävitaja.

Huvitav on mitmeotstarbeline transpordikopter Mil Mi-8 (NATO nimetus Hip), mis töötati välja Nõukogude Liidus. Pärast Saksamaa taasühendamist jõudis selle tsiviilversioon Luftwaffe käsutuse. Tõenäoliselt oli tegemist Ida-Saksamaa VIP-transpordiks mõeldud helikopteriga.

Välja on pandud ka õhutõrjevahendid. Näiteks Nike Hercules, mis oli külma sõja ajal Ameerika Ühendriikides toodetud esimene pikamaa maa-õhk tüüpi raketikompleks. See oli loodud strateegiliste objektide kaitseks ning mõeldud tabama kõrgelt lendavaid sihtmärke, nagu Nõukogude Liidu strateegilisi pommitajaid. Vajadusel sai rakette varustada ka tuumalõhkepeadega.

Samuti on välialal Saksa-Prantsuse koostöös 1970. aastatel arendatud õhutõrjerakettide süsteem Roland, mis oli mõeldud madalalt ja väga madalalt lendavate õhusõidukite tõrjumiseks. Relvasüsteem oli ilmastikukindel, autonoomne ja elektroonilistele vastumeetmetele vastupidav. Roland võeti 2005. aastal teenistusest maha, sest arvati, et Euroopas ei ole enam vajadust taktikalise õhutõrje järele, Venemaa on ju sõbralik riik.

Harulduste paraad

Luftwaffe esimeseks lennukiks oli 1910. aastal ostetud, Prantsuse lennunduspioneeri Henri Farmani 1909. aastal loodud biplaan FARMAN III, mis sai Türgi-Itaalia Liibüa sõjas esimesed tuleristsed. Lennuk ise ei ole säilinud, kuid muuseumis on selle koopia. Veel seisavad angaaris erinevate Fokker-tüüpi lennukite koopiad Esimesest maailmasõjast. Nende hulgas hävitustriplaan Fokker Dr.I, millega lendas legendaarne piloot Manfred von Richthofen ehk Punane Parun. Kolm tiiba andsid lennukile väga hea tõstejõu ja suurepärase manööverdusvõime, kuid tekitasid ka palju õhutakistust, mis piiras lennuki tippkiirust.

Luftwaffe arengule andis hoo Legion Condori ekspeditsioonikorpuse osalemine Hispaania kodusõjas. Muuseumis on see ajastu kajastatud vormide, teenetemärkide ja ka lennukimudelite kaudu, mida kaunistavad eraldusmärkidena mustad püha Andrease ristid. Ekspositsioonis on Hispaanias ühe põhilise lennukina kasutusel olnud ikooniline hävituslennuk Messerschmitt Bf 109. Ühemootoriline ja ühekohaline hävituslennuk kuulus uude monoplaanide põlvkonda, mida iseloomustas suletud kokpit, sissetõmmatav telik ning täismetallist kere. Ligikaudu 33 300 toodetud lennukiga on see üks Teise maailmasõja enimtoodetud lennukeid ja ajaloo enimvalmistatud hävituslennuk. Esimene lend toimus 1935. aasta mais ja tänu pidevale täiustamisele oli lennuk konkurentsivõimeline kuni sõja lõpuni.

Muuseumis on postamendil ka Messerschmitt Me 163 Komet, mis oli Saksamaa esimene raketijõul töötav lennuk. See oli üks Luftwaffe ülisalajastest projektidest, mille arendus algas 1938. aastal, kuid erinevalt V1-st ja V2-st ei reklaamitud seda imerelvana. Komet oli esimene lennuk, mis suutis ületada tuhandekilomeetrist tunnikiirust, saavutades maksimumina 1003,67 km/h. Huvitavaks teeb selle lennukile kantud embleem, millel parun von Münchhausen lendab kahurikuulil. Kometi kõrval on Ühendkuningriigi õhuväemuuseumist laenuks saadud ainuke säilinud kahekohaline hävitaja Focke-Wulf Fw 190 F-8/U1. Selliseid lennukeid toodeti vaid 20 eksemplari ning neid kasutati treeninglennukitena. Antud õhusõiduki said Briti üksused kätte 1945. aastal Taanis Grove lennuvälja vallutamisel.

Väljapanekus on aastast 1936 pärit, pikkade tiibade ja kõrge teliku tõttu toonekureks kutsutud kolbmootoriga lennuk Fieseler Fi 156 Storch, mis ei vajanud pikka stardirada. Õhusõidukit kasutas Otto Skorzeny kukutatud Itaalia diktaatori Benito Mussolini päästmiseks operatsioonis Eiche (Tamm). Lennuk suutis maanduda ja startida Gran Sasso kaljusel ja kivisel platool, mis oli vaevalt paarisaja meetri pikkune ja asus enam kui 2000 meetri kõrgusel. Teise maailmasõja ajal kasutati lennukit põhiliselt vaatlus-, kuller- ja sidelennukina Luftwaffe ja Saksamaa liitlasriikide õhuvägedes. Strorch püsis õhus ka kiirusel 50 km/h. Kokku toodeti seda 2900 eksemplari.

Angaaris on näha Luftwaffe lennuk Panavia Tornado IDS, mis teenis luureeskadrillis Immelmann (Esimese maailmasõja õhuässa Max Immelmanni järgi). Tornado Interdiction/Strike (IDS) on loodud madalal kõrgusel lendavaks hävituspommitajaks. Tegemist on kahekohalise, muudetava tiivaga, mitmeotstarbelise lahingulennukiga. Lennuk arendati välja Saksamaa Liitvabariigi, Ühendkuningriigi ja Itaalia ühistööna aastatel 1979–1998.

Tänapäeva tuletavad meelde angaari lae alla riputatud UAVd, näiteks luuredroon Canadair CL-289. Droon valmis koostöös Kanada, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsusmaaga ning võeti teenistusse 1990. aastal. Seda kasutati Jugoslaavia konfliktis, kus Jugoslaavia armee tulistas alla neist vähemalt üheksa.

Kolmandasse angaari seatud näitus „Vahepeatus“ on jagatud kaheksaks osaks ning annab ülevaate Saksamaa sõjalennunduse ajaloost alates esimestest rabedatest keiserlikest biplaanidest kuni tänapäevase Bundeswehri Luftwaffe lahingulennukiteni. Angaaris on kaheksa konteinerit, mis edastavad iga ajastu kohta tähtsaima sõnumi, ning interaktiivsed peatused, kus saab hankida lisateadmisi.