Venemaa „sõjalises erioperatsioonis“ osalejad kui eksistentsiaalne oht Putini režiimile

2024. aasta veebruaris nimetas Vladimir Putin Ukraina-vastases sõjas osalejaid Venemaa tulevaseks „tõeliseks eliidiks“. Samal ajal kuulutati välja programm „Kangelaste aeg“ (Время героев), mis pidi avama silma paistnud sõjaväelastele tee võimu juurde.

Seda avaldust käsitatakse tavaliselt lubadusena, et nn sõjalise erioperatsiooni veteranidele avaneb kiire sotsiaalse ja poliitilise karjääri võimalus. Kuid kohti võimu ülemistel korrustel on vähe ja soovijaid palju. Kes peaks loovutama oma koha uuele „sõjalis-poliitilisele eliidile“? Kas Putini oligarhid on valmis jagama võimu ja äri kaevikutest tulijatega? Selles on põhjust kahelda. Kui Putini lubadused osutuvad üksnes kõlavaks fraasiks ega vasta miljoni Ukraina-vastases „sõjalises erioperatsioonis“ osalenu ootustele, võib Putini režiim seista silmitsi reaalse ohuga oma püsimisele.

Kombatantide purustuspotentsiaal on tohutu ning Venemaa võim, mis on minetanud oskuse sisemiste ohtudega toime tulla, ei pruugi vastu pidada riiki seestpoolt lõhestava võimsa sõjalise jõu survele.

Tere tulemast, „uus eliit“, või võõrastele sissepääs keelatud?

Nelja ja poole sõja-aastaga on Venemaal tekkinud tohutu ja jätkuvalt kasvav lahingukogemusega inimeste sotsiaalne rühm. Välisekspertide, sealhulgas Eesti luure hinnangul on Venemaa relvajõududest ja teistest Ida-Ukrainas tegutsevatest formeeringutest läbi käinud kuni 1,5 miljonit inimest. Vene riik püüab neid ennetavalt olemasolevasse süsteemi lõimida – pakkuda soodustusi, tööd, poliitilist esindatust ja oma kangelasmütoloogiat. See skeem toimib seni, kuni jutt käib suhteliselt väikesest arvust demobiliseeritud veteranidest. Kuid mida kauem sõda kestab, seda raskem on kontrollida sõja loodud „sõjalises erioperatsioonis“ osalenute kriitilist massi.

Tänapäeva Venemaal tähendab poliitiline võim ühtlasi ligipääsu omandile ja riigi ressurssidele. Uue arvuka sõjalis-poliitilise eliidi esiletõus puudutab paratamatult olemasoleva bürokraatia ja äri huve ning teravdab konkurentsi. Venemaal on kujunenud valitsevad mittesõjalised dünastiad, kellele sõjast tulnud võõraid pole vaja. Seepärast luuakse samal ajal, kui Putin lubab kõnepuldist „erioperatsiooni kangelastele“ juurdepääsu võimu ülemistele korrustele, Putini riigi kulisside taga filtreid ja tõkkeid, mis piiravad Ukraina sõja veteranide karjäärivõimalusi. Need on autoritaarse võimu igipõlised põhimõtted: karm kaadrivalik status quo säilitamise tagatisena ning juhuslike ja soovimatute tegutsejate kõrvaletõrjumine, kui nad võivad väljakujunenud valitsemissüsteemi ohustada.

Seetõttu on isegi Putini laialt reklaamitud kaadriprogramm „Kangelaste aeg“ tegelikult selektsioonimehhanism, mis jaotab inimesi omadeks ja võõrasteks. Internetiväljaande Meduza uurimus tuvastas 1305 „sõjalises erioperatsioonis“ osalenut, kes pärast demobiliseerimist said ametikoha riigi- või riigiga seotud struktuuris või mingi tasandi saadikumandaadi. Meduza ajakirjanikud täheldasid aga olulist nüanssi: vähemalt 848 uute kaadrite ettevalmistusprogrammi lõpetanut olid juba enne sõda töötanud riigiaparaadis, sõjaväes või jõustruktuurides. Seega viib sõjalis-sotsiaalne lift sagedamini üles neid, kes kuulusid nomenklatuuri juba varem ja kasutavad sõjalist elulugu üksnes lisaboonusena.

Iseloomulik on Jevgeni Pervõšovi näide. Enne sõda oli ta Krasnodari linnapea ja Venemaa Riigiduuma liige, seejärel läks teenima Donbassi, läbis programmi „Kangelaste aeg“ ning sai Tambovi oblasti kuberneriks. See ei ole kaevikusõduri muutumine kuberneriks, vaid olemasolevale poliitilisele eluloole rindesertifikaadi lisamine.

2026. aasta sügisesed valimiskampaaniad Venemaal näitasid hästi, kuidas poliitilise värbamise valikumehhanism toimib. Ühtse Venemaa eelvalimistel lisati sõjas osalenud kandidaatide tulemusele 25 protsenti. Kuid isegi selline soodustussüsteem ei aidanud: juba Ühtse Venemaa eelvalimistel langes kombatantidest kandidaate massiliselt välja. Moskvas ei läbinud valikut ükski „sõjalises erioperatsioonis“ osalenu, nad jäid alla meediategelastele ja administratiivset toetust omanud kandidaatidele. Kõigi tasandite valimistel registreeriti 1586 sõjas osalenut ja veterani. Neist osutus valituks 655 ehk umbes 40 protsenti. Venemaa keskvalimiskomisjoni andmetel registreeriti Riigiduuma valimistel 186 „sõjalises erioperatsioonis“ osalenut ja veterani, kellest saadikuks sai 46 ehk 25 protsenti. Seega esindab 450-liikmelises Riigiduumas vaid umbes 10 protsenti saadikutest niinimetatud „uut rahvuslikku sõjalis-poliitilist eliiti“. Kuid kaugeltki kõik neist pole poliitikas uustulnukad.

Väljaanne Važnõje Istorii uuris 46 „sõjalise erioperatsiooni“ kaubamärgi all valitud saadiku elulugu. Selgus, et ainult 25 neist polnud varem täitnud nomenklatuurseid ametikohti riigivõimus ning olid osalenud tegelikus lahingutegevuses. Seda on märksa vähem kui Kremli esialgne plaan anda „sõjalises erioperatsioonis“ osalenutele kuni 150 kohta Venemaa parlamendis – sellest olid Vene propagandistid korduvalt teada andnud. Tulemus ei kinnita Putini väidet, et „kangelaste aeg on saabunud“. Pigem on nende aeg lükatud järgmiste valimisteni. Pealegi näitasid regionaalparlamentide valimised sõjalise kaubamärgi külgetõmbejõu piire. Mõnes piirkonnas ei viinud veterane võidule isegi Ühtse Venemaa toetus. Nii osutus Sverdlovski oblasti 50-liikmelisse seadusandlikku kogusse valituks vaid kaks „sõjalise erioperatsiooni“ veterani – ja mõlemad esindasid opositsiooniparteisid.

Tekib kahekordne probleem. Vana eliit ei taha loovutada rindemeestele tegelikke võimu- ja majanduspositsioone, samal ajal kui enamik veterane pole lihtsalt valmis kaevikutest välja tulema ning ametnikeks ja saadikuteks muutuma. Seetõttu ei püüa Kreml tegelikkuses vana eliiti uuega asendada, vaid lahustab hoolikalt valitud „sõjalise erioperatsiooni“ veteranid olemasolevas süsteemis. Analüütikud on juhtinud tähelepanu tegelike rindemeeste teadlikule segamisele ametnikega, kes on jõudnud endale veteranistaatuse hankida. Selline selektsioon on Kremlile kasulik. Süsteem saab endale „kangelase“, kuid vähendab võimalust, et tekib iseseisev poliitik, kellel on sõjaväelaste seas autoriteeti. Ettevaatlikkuse põhjus on ilmne. 2023. aasta juunis näitas Jevgeni Prigožin, mis võib juhtuda siis, kui relvastatud korporatsioon omandab omaenda rindele toetuva legitiimsuse ja otsustab, et riigi poliitiline juhtkond juhib sõda halvasti. Wagneri kolonnid ei liikunud Kiievi, vaid Moskva poole. Putin vajab seega „uut eliiti“, kuid ei vaja sõjaliste eliitide iseseisvust.

Kaadrite aparaatlik juhitavus on tähtsam kui nende tegelikud või näilised lahinguteened. Seni on karjääriambitsioonidega sõjast naasnud veterane vähe ning võimul on võimalik paigutada neid juhtivatele ametikohtadele mitmesugustes fondides ja asutustes. Kuid ambitsioonidest haaratud veteranide massiline sõjast naasmine võib põhjustada sama massilise pettumuse, kui selgub, et kõik kohad võimu ülakorrustel on juba hõivatud.

„Sõjalise erioperatsiooni kangelastest“ kuritegeliku maailma lüpsilehmadeks

Enamikule „sõjalises erioperatsioonis“ osalenutest on probleem märksa proosalisem: nad ei unista ametniku- ega saadikukarjäärist, vaid tahavad leida tööd, taastada tervise ja õppida uuesti elama ilma sõjata. Kuid sõjajärgses elus ootab rindemehi hulk ohte: tööpuudus, praeguste sõjaaegsete tasudega võrreldes katastroofiline sissetuleku langus, posttraumaatiline stressihäire, alkoholism ja narkomaania. See võib kaasa tuua massilise rahulolematuse. Putini riik mõistab ohu ulatust. Seetõttu on Venemaal loodud ja arendatakse taristut „sõjalises erioperatsioonis“ osalenute kohanemiseks rahuaja eluga. Asutatud on fond Isamaa Kaitsjad (Защитники Отечества), toimivad meditsiinilise ja psühholoogilise rehabilitatsiooni, ümberõppe, töölerakendamise ja ettevõtluse toetamise programmid. Tööandjatele pakutakse endiste sõjaväelaste palkamise eest toetusi. Kuid juba 2025. aasta detsembris tunnistas Kremli esindaja Sergei Novikov, et töötuid veterane on kümneid tuhandeid, ning nimetas neid „ohtlikuks riskitsooniks“. Praegu saavad „sõjalises erioperatsioonis“ osalejad rindel 3000–4000 eurot kuus (siin ja edaspidi on summad eurodes arvestusega 1 euro = 100 Vene rubla). Pärast sõda on nende sissetulekukaotust raske korvata, sest sellise palgatasemega kättesaadavaid töökohti Venemaal peaaegu pole. Sotsiaalsel kohanematusel on ka kriminaalne külg. Venemaa siseministeeriumi andmetel jõudis raskete vägivallakuritegude arv 2025. aasta esimesel poolel 15 aasta kõrgeimale tasemele. Eksperdid seostavad seda kasvu muu hulgas varem karistatud inimeste massilise naasmisega rindelt. Kuid oleks viga kujutada „sõjalises erioperatsioonis“ osalenuid ainult potentsiaalsete kurjategijatena. Sageli langevad nad ise röövimiste ja pettuste ohvriks.

Põhjus on lihtne: riik on sidunud sõjas osalejaga suured rahavood. Lepingu sõlmimine toob ühekordse väljamakse, teenistus kõrge palga, haavatasaamine hüvitise ning surm lubab hukkunu perekonnale miljonitesse rubladesse ulatuvaid makseid. Tekkis „SVO-kapital“. Algul võeti see lihtsalt ära. Näiteks Ukraina sõjas käe kaotanud 21aastane Nikita Nossov Venemaa Primorje kraist sai riigilt umbes 30 000 eurot hüvitist. Nikita sõnul langes ta aga väljapressijate ohvriks, pöördus abi saamiseks politseisse ning, toetust saamata, üritas enesetappu. Moskva lähistel Šeremetjevo lennujaamas paljastas uurimine taksojuhtide jõugu, kes valis ohvriteks sõjaväelasi ja pressis neilt raha välja. Seejärel ilmusid „mustad lesed“. Altai krais näiteks meelitas 13-liikmeline rühmitus „sõjalises erioperatsioonis“ osalenud mehi fiktiivabielusid sõlmima ning sai libaabikaasade kaudu ligipääsu nende pangakontodele ja tulevastele väljamaksetele. Eelistati ründerühmade võitlejaid, kelle hukkumise tõenäosus oli suurem. Tuvastatud on üle 30 kannatanu ning kahju ulatub umbes 600 000 euroni.

„Sõjalises erioperatsioonis“ osalejatel põhineva kuritegeliku äri evolutsiooni järgmine etapp oli juba lepingulise sõduri enda „tootmine“. Näiteks Kirovi oblastis ja Tatarstanis otsis kuritegelik rühmitus kodutuid, alkoholi kuritarvitavaid ja lihtsalt äärmiselt vaeseid mehi. Neil aidati dokumendid korda ajada ning nad viidi sõjaväelepingut sõlmima piirkondadesse, kus regionaalsed väljamaksed olid suuremad. Värvatule endale võidi jätta 3000–4000 eurot, ülejäänud raha omastati pangakaartide, volikirjade ja fiktiivabielude abil. Tuluallikaks muutus inimese kogu edasine saatus: leping, palk, haavatasaamine ja isegi surm. Nii liikus sõja kuritegelik majandus „SVO-kapitali“ omastamiselt selle kandja tootmiseni. „Kangelasest“ saab „lüpsilehm“. See on oluline täiendus veteranidest lähtuva ohu käsitlusele: relvastatud ja lahingukogemusega inimene võib korraga olla nii potentsiaalne kurjategija kui ka sotsiaalselt abitu kuritegeliku ekspluateerimise objekt. Pärast sõja lõppu täidavad sajad tuhanded „sõjalises erioperatsioonis“ osalenud Venemaa linnade ja külade tänavaid. Vene õiguskaitsesüsteemile tähendab see kahekordset koormust: ühelt poolt tuleb ennetada kuritegevust ja kaitsta inimesi nende võimaliku vägivalla eest, kes on harjunud probleeme jõuga lahendama; teisalt tuleb võidelda maffiaga, kelle ohvriks võivad langeda suuri summasid saanud sõjaveteranid. See on Putini riigile veel üks tõsine väljakutse.

„Sõjakoerad“ ei allu dressuurile

Kogu „sõjalises erioperatsioonis“ osalenute kontingendi võib tinglikult jagada kolme rühma. Esimesed on staatusega osalejad, kes unistavad võimust ja karjäärist. Teised on ambitsioonideta reaveteranid, kelle jaoks võib rahuaja ellu naasmine kujuneda šokiks. Kolmandasse rühma kuuluvad kombatandid, kellel kohanemisprobleemi justkui polegi, sest nad ei taha rahuga harjuda – sõjast on saanud nende eluviis. Need on ideelised ja veendunud Z-sõdalased. Nende jaoks võrdub rahu Ukrainaga kapituleerumise ja reetmisega. Nad unistavad Ukraina relvajõudude täielikust purustamisest, Kiievi langemisest, Odessa „vabastamisest“, Lvivi ümberpiiramisest ja Ukraina kui riigi hävitamisest. Nende peamine meem kõlab: „Ukrainlus on haigus. Mina olen arst ja sõidan seda ravima.“ Aastaid kaevikutes elanud inimeste jaoks ei tähenda rahu üksnes demobiliseerimist, vaid ka sissetuleku, staatuse, „võitlusvendluse“ vaimu ja elu mõtte kaotust. Need on tõelised „sõjakoerad“ ning kujutavad Putini režiimile kõige tõsisemat ohtu. Oht ei seisne niivõrd võimaluses, et väike veteranide rühm ründab Kremlit – ehkki ka seda ei saa täielikult välistada –, vaid selles, et Venemaal võib tekkida organiseeritud relvastatud korporatsioon, millel on oma, rindele toetuv legitiimsus. 2023. aasta juunis näitas Prigožin juba, kui kiiresti võib selline struktuur muuta kohaliku konflikti sõjalise juhtkonnaga keskvõimu kriisiks. Vene võim ei suuda neid „koeri“ taltsutada – ta kardab neid. Enesesäilitamise nimel saab Kreml üksnes piirata kombatantide võimalust sõjast tagasi tulla.

Üks võimalus sellist plahvatusohtlikku inimmaterjali absorbeerida on pakkuda sõjaprofessionaalidele tööd. „Mässaja“ Prigožin, kes lõi erasõjafirma, murdis riigi monopoli sõjalise jõu kasutamisele, muutus ohuks ja likvideeriti Venemaa eriteenistuste operatsiooni käigus – sellest sai Venemaa kaitseministeeriumile õppetund. Riik lõpetas Wagneri grupi iseseisvuse, kuid ei loobunud erasõjafirma mudelist endast. Venemaa Aafrika-struktuurid anti kaitseministeeriumi kontrolli alla ja muudeti Africa Corpsiks. Malis hinnatakse selle suuruseks umbes 2000–2500 inimest. Siin seisnebki Africa Corpsi oluline erinevus endisest Wagnerist: riik ei taha „sõjakoeri“ mitte üksnes kasutada, vaid ka hoida neid vahetu kontrolli all. Aafrika ei suuda aga vastu võtta potentsiaalselt sadu tuhandeid sõjalise kogemusega inimesi. Siis lakkab probleem olemast üksnes Venemaa-sisene.

Euroopa käsitleb endisi Vene sõjaväelasi juba eraldiseisva pikaajalise julgeolekuohuna. 2026. aasta jaanuaris keelati 261 Venemaa „sõjalises erioperatsioonis“ osalenul Schengeni alale siseneda. Suvel saavutas Eesti selle, et Ukraina sõja Vene veteranide sissesõidu piiramise küsimus lisati ELi 21. sanktsioonipaketti. Piirangute põhjus on oht, et endised kombatandid võivad Euroopa riikides toime panna kuritegusid. Eesti võimud on nimetanud „sõjalises erioperatsioonis“ osalenuid Venemaa eriteenistuste võimalikuks värbamisreserviks sabotaaži ja õõnestustegevuse korraldamisel ning organiseeritud kuritegevuse rakukeste loomisel Euroopa Liidus. See oht pole ainult hüpoteetiline. 2026. aasta septembris teatas Eesti valitsus ametlikult, et augustis Tallinnas kaitsetööstusettevõtte Milrem Robotics hoone süütamise tellisid Venemaa eriteenistused. See ei tähenda, et toimepanijad olid „sõjalise erioperatsiooni“ veteranid, kuid näitab sabotaažiskeemi, milles lahinguväljaõppega inimesed võivad osutuda nõutud ressursiks.

Haavatavas olukorras on ka Eesti piiriala. Venemaa relvajõudude, sealhulgas FSB piirivalveteenistuse ebatavalise tegevuse episoodid vahetult Eesti piiri ääres 2025.–2026. aastal ning kontrolljoone rikkumine Vasknarvas ei tõenda iseenesest tulevaste sissetungimarsruutide luuramist. Eesti julgeolekuteenistustele tõstatavad need aga paratamatult küsimuse ka sellisest stsenaariumist – eriti olukorras, kus Venemaa on Euroopas sabotaaži toimepanijaid juba tõendatult kasutanud. Need on eri ohutasandid. Operatsioonid, mis jäävad allapoole avaliku sõjalise kokkupõrke läve, ei too tingimata kaasa Põhja-Atlandi lepingu kollektiivkaitset käsitleva artikli 5 rakendamist. See annab Moskvale võimaluse kasutada diversante, eitades formaalselt oma seotust nende tegevusega. Ning sellises tegevuses on Donbassi „koerakuutidest“ pärit kombatandid asendamatu ressurss.

Putini lõks

Sõda Ukrainaga on Venemaale juba toonud hulga väljakutseid ja probleeme, sealhulgas erilise sõjaväelaste seisuse kujunemise, mis elab sõjaaja reeglite järgi ja unistab täielikust võidust Ukraina üle. Sõja jätkumine kasvatab selle sõjalise seisuse kriitilist massi. Seetõttu on Ukraina konflikti külmutamine Putinile ohuks. Rahu ilma võiduta, mida president on neli ja pool aastat Vene ühiskonnale lubanud, võib tekitada „sõjalises erioperatsioonis“ osalenute seas pettumust ja agressiivsete meeleolude kasvu. Režiimile ei pruugi kõige ohtlikumaks osutuda mitte need relvastatud inimesed, kes on lakanud Putinit uskumast, vaid need, kes jäid pimesi uskuma Putini propaganda loodud müüti: Venemaa võidab Ukraina, igast „sõjalise erioperatsiooni“ veteranist saab rahvuskangelane ning kaevikutest väljuv „uus sõjalis-poliitiline eliit“ saab riigis kogu võimu.

Putin lõi selle müüdi ise. Nüüd peab ta ärevusega jälgima, et Kiievi kolme päevaga vallutamise legendide kangelased ei nõuaks lubaduste täitmist relvad käes Kremlit ümber piirates. Paradoks seisneb selles, et režiimi säilitamiseks ei piisa Putinile enam sõja lõpetamisest. Tal tuleb demobiliseerida ühiskond ja sõjaidee ise – idee, millele on rajatud Putini võimu legitiimsus.

Ja see võib osutuda märksa raskemaks kui armee demobiliseerimine.