Venemaa mobiliseerib. So what?

Me elame tsivilisatsioonide kokkupõrkejoonel ning meil on agressiivne naaber, kelle ühiskond on üles seatud ja toimib hoopis teise filosoofia põhjal.

Seda erinevust aitab mõtestada Friedrich von Bernhardi enam kui sajanditagune tees, et sõda on „bioloogiline paratamatus“ ja riikidevahelise elu loomulik regulaator. Meie usume, et rahu naabrite vahel on võimalik, Venemaa toetab paraku Bernhardi mõttemudelit. See on automaatselt elu ja surma, sõja ja rahu küsimus ning meile omase elulaadi hoidmise nimel tuleb väga tõsiselt vaeva näha.

Mobilisatsioon on kindlasti oluline indikaator ja märgiline muutuja ükskõik millise riigi toimimise algoritmis. Seetõttu ei saa seda vaadelda kui sündmust, vaid kui protsessi, millel on mitmekihiline, otseste ja kaudsete mõjudega dünaamika.

Siit tulenebki vajadus küsida ausalt, kas naabri mobilisatsiooni võimalikud järelmid on tegelikult integreeritud meie kaitsepoliitikasse, võimearendusse ja valmiduse planeerimisse. Kas meie ühiskonna tavapärane toimimine on tagatud ka siis, kui naaber toimetab meie vahetus läheduses? Kas mõttekodade arvukad analüüsid ja ettepanekud on kirjutatud sahtlisse või oleme võimelised neid ka tegelikult rakendama nii intellektuaalse, moraalse kui füüsilise komponendi arendamisel ja riigikaitsesse integreerimisel, et olla oma vastasest parem, kiirem ja täpsem? Kas mõistame asümmeetria, intellektuaalse üleoleku ja odavate operatsioonide loogikat ning oleme võimelised vastase sellist tegevust ennetama ja neutraliseerima? Kas suudame välja murda oma lineaarsest mõttemudelist ja hakata mõistma, et mobilisatsioon ei ole vaid Venemaa viis sõdureid juurde saada, vaid mõjutab tegelikult aega, ressursse ja riske nii NATO idatiival kui ka üleilmselt.

Siin jõuame Clausewitzi juurde: sõja eesmärk on sundida vastane täitma meie tahet. Kas oleme teinud piisavalt, et täita efektiivselt strateegilist ülesannet luua olukord, kus Venemaa mõistab juba enne sõda, et ta ei suuda oma tahet meile peale suruda?

Mobilisatsioon ei tähenda automaatselt tugevamat armeed

Kuigi alateadvuses püütakse kvantiteeti ja kvaliteeti vastandada, ei ole see seos siiski nii lihtne. Venemaa inimressursi hõlmamisel on ka kvantiteet sageli kvaliteet. Halvasti väljaõpetatud sõdur ei ole automaatselt sõjaliselt väärtusetu.

Loomulikult tuleb mobiliseeritud inimene muuta sõjaliseks võimeks ning selleks on vaja juhte, relvastust, logistikat ja väljaõpet. Kuid ülekaal elavjõus, eriti linnalahingu tingimustes, ei eelda alati eriüksuse tasandi väljaõpet, vaid väga embrüonaalseid teadmisi. Niinimetatud liharünnakute loogika ei seisne sõdurite säästmises, vaid vastase kulutamises, tema positsioonide ja tulevahendite paljastamises, reservide sidumises ning lõpuks territooriumi hõivamises. Ja siin on tihti mõttelõks, millesse me takerdume.

Me kinnistame oma pilgud Ukraina kaartidele, räägime ruutkilomeetritest ja tohututest elavjõu kaotustest mõne ruutmeetri hõivamisel. Me unustame, et sõda ei ole pelgalt lahinguväli, vaid suuremahuline mõõduvõtt nii psühholoogilise kaitse, ressursside kui tahte mõõdustikus. Siinkohal tulebki tõdeda, et Venemaa ei taotle mobilisatsiooniga ainult massi. Ennekõike ostab ta massiga aega.

Kolm kella: millise järgi planeerime meie?

Meie jaoks on oluline mõista, kuidas Venemaa aega rakendab, ja seda võib vaadelda kolme kella kaudu: operatiivne, strateegiline ja põlvkonna kell.

Operatiivne kell on oma olemuselt kõige lineaarsem ja lihtsam, kuna võrrandi elemendid on tihtilugu mõõdetavad ja vastavad küsimusele, kui kiiresti suudab venemaa taastada operatsioonivõime. Selle ennustamisel ja mõõtmisel oleme me suhteliselt tublid.

Strateegiline kell on juba keerulisema konstruktsiooniga. Suuremaks konfliktiks, sh NATO riikidega mõõduvõtuks vajalike üksuste, varude, logistika ja juhtimise algoritmi tuleb lisada majanduslik, diplomaatiline ja poliitiline mõõde. Asümmeetria kontekstis võib selle võrrandi raskuskese olla hoopis kolmanda või neljanda mõju, mitte esmase mõju tasandil. Meie probleemiks on siinkohal oskamatus kõiki neid mõõtmeid ühtseks tervikuks mõtestada. Me oleme suhteliselt head nimetatud mõõtmeid eraldiseisvalt vaagima ja kalkuleerima, kuid selleks, et luua toimiv kaitsepoliitika, on vaja mõista süsteemide ühtset toimimist. Matemaatika, mis ütleb, kui kiiresti taastuvad suuremaks konfliktiks vajalikud üksused, varud, logistika ja juhtimine, on vajalik teadmine. Kuid vastus küsimusele, milline mõju on sellel majandusele, demograafiale ja riigi sotsiaalsetele arengutele, annab võrrandile mõõtme, mis loob tervikvaate.

Varssavi pakti laialisaatmisega seostub selle viimasele ülemjuhatajale armeekindral Pjotr Luševile omistatud, kuid seni algallikaga kinnitamata mõte, et Venemaa tuleb ühe põlvkonna pärast tagasi. Ajaloolise metafoorina on see tähelepanuväärne. 1991. aastast Gruusia sõjani kulus 17 aastat, Krimmi annekteerimiseni 23 ja täiemahulise sõjani Ukrainas 31 aastat. Ligikaudu ühe inimpõlve jooksul liikus Venemaa strateegilisest taandumisest uuesti sõjalise jõu kasutamiseni oma naabrite allutamiseks. See aegrida ja Venemaa varasem ajalugu annab põhjuse eeldada, et põlvkond ongi Venemaa puhul üks strateegilise taastumise loomulik ajamõõde. Kuid ka siin ei saa me piirduda kitsa küsimusega, kui kiiresti muutub Ukraina sõja kogemus uueks ohvitserkonnaks, doktriiniks ja sõjapidamiskultuuriks. Sama oluline on küsida, kas ja kuidas muutuvad Venemaa ühiskonna toimimine ja hoiakud. Just need järeldused annavad lähtealuse välis- ja kaitsepoliitika pikaajaliseks kujundamiseks.

Mitte vähem oluline ei ole see meie liitlaste harimisel ja veenmisel, et Putini väljavahetamine ei too kaasa märkimisväärset muutust Venemaa strateegilises käitumises. Tänased tähelepanekud kinnitavad, et ka uus põlvkond kasvab Vene imperialismi ja sõja ülistamise keskkonnas.

Seega, põlvkonna kell ei näita aega, mida Venemaa vajab selleks, et muutuda uuesti sõjaliselt ohtlikuks. See võib juhtuda märksa varem. Põlvkonna kell näitab aega, mille jooksul võib välja vahetuda terve sõjaline süsteem, mis hõlmab sõjakogemusega sõdureid ja ohvitsere, kujundab kõrgemat juhtkonda, doktriine ja sõjapidamiskultuuri, taastootes samal ajal ühiskondlikke hoiakuid, millele see süsteem toetub.

Siit johtub oluline järeldus, et Venemaa strateegiline ajahorisont võib olla põlvkond, samal ajal kui meie poliitiline ajahorisont kipub olema valimistsükkel ja sõjalise võimearenduse horisont eelarve- või hankeprogramm. Just nende kellade erinevus võib anda sisulise vastuse Venemaa arusaama kohta asümmeetria olemusest. Ja see peab olema ka meie vastus pikaajaliste visioonide, poliitikate ja võimearenduste kujundamisel.

Kolm Venemaad ja ükski neist pole „rahuaja Venemaa“

Nõukogude Liidu lagunemisest möödunud 35 aasta jooksul ei ole Venemaa relvajõududel sisuliselt olnud sõjata põlvkonda. Sõjalise jõu kasutamine ei ole olnud erand, vaid korduv instrument alates Tšetšeenia sõdadest kuni Gruusia, Ukraina ja Süüriani. Kuid ükski neist ettevõtmistest ei nõudnud ühiskonna ja majanduse sellise ulatusega mobiliseerimist nagu praegune sõda Ukrainas, mistõttu oli võimalik hoida suurem osa ühiskonnast sõjast suhteliselt eraldatuna.

Täna on tekkinud aga olukord, kus senise värbamismudeli võime katta jätkuvalt suuri kaotusi satub üha suurema surve alla. Seni on Venemaa suurus ja sügavus on olnud tema eelis. Ukraina kaugmaalöökide võime hüppeline kasv on tekitanud olukorra, kus kriitiline infrastruktuur on sisuliselt haavatav, sest massiivsel territooriumil ei ole võimalik kõiki olulisi objekte kaitsta ja kõiki pole püütudki kaitsta eeldusel, et need on sügaval tagalas, kuhu vastase löök ei ulatu. Ukraina strateegiline sügavus ja ressursid asetsevad seevastu tema toetajate pinnal, muutes Venemaa tegevuse nende vastu erakordselt keeruliseks. Seega see, mis oli kunagi Venemaa eelis, on muutunud Ukraina eeliseks.

Muutunud olukorras võime teha oma poliitika kujundamiseks teatud lihtsustuse ja jaotada Venemaa seisundid kolmeks: sõdiv Venemaa, demobiliseeruv Venemaa ja taastuv Venemaa. Neid seisundeid ei saa aga lugeda järjestikusteks, vaid kõik kolm seisundit võivad ilmneda ka paralleelselt, kuid kõigil neil seisunditel on oma kindlad tunnusmärgid, mis saavad ja peavad olema olukorra lahtimõtestamise aluseks. Sõdiv Venemaa mobiliseerib ja kulutab, demobiliseeriv Venemaa püüab kohandada majandust sõdadevahelisele mudelile omaseks, rähkleb sotsiaalsete probleemidega ja veteranide integreerimisega ühiskonda ning taastuv Venemaa kogub jõudu, varusid, taastab sõjatööstust ning muudab sõjakogemust sõjaliseks võimeks uuele konfliktile.

On oluline aduda, et iga „Venemaa“ nõuab meilt erinevat reageerimist või, täpsemalt, paindlikku ja robustset poliitikat, sest need kolm Venemaad võivad eksisteerida korraga.

Sõdiva Venemaa puhul on meie küsimus: kuidas kasutada aega, mil tema ressursid on seotud ja kuluvad, meie enda kaitsevõime tugevdamiseks, olles samal ajal valmis konflikti võimalikuks laienemiseks? Demobiliseeruva Venemaa puhul: milliseid riske tekitavad sõjast naasvad inimesed, majanduslikud ja sotsiaalsed pinged ning režiimi vajadus neid pingeid juhtida; kuidas võivad need mõjutada Venemaa käitumist meie suhtes? Taastuva Venemaa puhul: kui kiiresti muutuvad sõjakogemus, inimesed, tööstus ja ressursid uueks sõjaliseks võimeks ning kas meie enda võimearendus liigub sellest kiiremini?

Need kolm küsimust ei eelda kolme erinevat poliitikat, vaid üht poliitikat, mis suudab korraga arvestada kõigi kolme Venemaaga.

PMESII: mobilisatsioon ei ole ainult sõjaline nähtus

Selleks, et mõista, kuidas kolm Venemaad kolme kella koosmõjus arenevad, on vaja teha sissevaade ühiskonna toimet kirjeldava süsteemi PMESII kaudu (Political–Military–Economic–Social–Information–Infrastructure). Kuid meil tuleb silmas pidada, et see süsteem ei ole staatiline, vaid seda peab käsitlema nagu dünaamilist mosaiiki, kus ühe kivikese muutmine toob kaasa muutused tervikpildis. Siinkohal tulebki lahti mõtestada, kui palju ja mil moel võib mobilisatsioon mõjutada erinevaid valdkondi ja lõpuks kogu tervikut.

Poliitilises domeenis võivad pinged kasvada, kuid režiimi kontroll, sunnimehhanismid ja mobilisatsiooni poliitiline hind ei ole Venemaa võetud suunda seni vääranud. Valgevene rahutuste näitel võib režiimi vastupidavust hinnata eelkõige kahe muutuja kaudu. Esiteks, kas eksisteerib organiseerunud opositsioon ja sellel on juht või kese, kes suudab ühiskondliku rahulolematuse konsolideerida poliitiliseks jõuks. Teiseks, ja veelgi olulisemana, kas jõustruktuurid jäävad režiimile truuks.

Praegu on põhjust eeldada, et Venemaa jõustruktuurid jäävad sarnaselt Valgevenega režiimile lojaalseks. See ei tähenda, et süsteem oleks muutumatu. Majanduslike ja sotsiaalsete pingete kasv, mobilisatsiooni mõju ning sõja võimalikud tagasilöögid võivad muuta eliidi ja jõustruktuuride sisemisi jõujooni. Jõudude ümberpaiknemine režiimi sees ei tähenda aga veel režiimi muutust ning praegu ei ole piisavat alust eeldada Venemaa poliitilise süsteemi fundamentaalset ümberkorraldust.

Rahvusvahelises mõõtmes võib samal ajal eeldada Venemaa poliitilise isolatsiooni süvenemist eelkõige suhetes Läänega. See ei tähenda Venemaa globaalset isoleerimist, sest Moskva püüab kaotatud poliitilist ja majanduslikku manööverdamisruumi kompenseerida suhete süvendamisega riikidega, kes ei jaga Lääne käsitlust sõjast ja rahvusvahelisest korrast. Ka siin ei pruugi mõju olla lineaarne. Süvenev vastasseis Läänega võib küll piirata Venemaa rahvusvahelist tegevusruumi, kuid samal ajal tugevdada režiimi sisepoliitilist narratiivi piiramisrõngas Venemaast ning aidata õigustada mobilisatsiooni, repressioone ja ühiskonna jätkuvat militariseerimist.

Sõjalises domeenis ei ole samuti põhjust oodata fundamentaalseid muutusi. Küll aga tuleb seda domeeni tähelepanelikult jälgida. Vene sõjaline koolkond ja sõjaline mõte on ajalooliselt olnud tugevad. Tõsi, kõik talendid ei läbi seda vahekihti, mis võimaldaks neil jõuda arvamusliidrite ja kõrgema juhtkonna hulka, kuid valikubaas on piisavalt suur, et tippu jõuaksid sellised sõjaväelased ja mõtlejad nagu Nõukogude Liidu marssal Konstantin Rokossovski, armeekindral Mahmut Garejev ja hiljutise näitena kindralpolkovnik Andrei Kartapolov.

Samuti tuleb krediiti anda taktikalise taseme isikkoosseisule, kes õpib kiiresti ja adapteerub olukorraga. Kõik taktikalised uuendused ei jõua siiski doktriini ega muutu seetõttu automaatselt kogu süsteemi omaduseks.

Samas tuleb tunnistada, et Vene relvajõud on distsiplineeritud. Siinkohal tuleb selgelt eristada distsipliini selle moraalsest väljundist: distsipliin tähendab eelkõige käsule allumist. Vene operatsioonide omapäraks on, et juhtide initsiatiiv ei ole nende toimimise loomulik osa. Käsud tulevad ülevalt ning neid täidetakse järjekindla visadusega vaatamata suurtele kaotustele. Selline käitumisnorm eeldab distsipliini isegi siis, kui seda hoitakse üleval sunnimehhanismidega.

Probleemsem on vahekiht, kus toimub ametialane edenemine ja taktikalise kogemuse muutmine kõrgema taseme sõjaliseks mõtteks. See on ajalooliselt olnud mõjutatud korruptiivsest nepotismist, mis on pärssinud nii sõjakunsti viljelemist kui ka uuenduste sisseviimist ning soodustanud korralagedust ja varastamist.

Seega võime eeldada, et mobilisatsioon iseenesest ei too sõjalises dimensioonis kaasa kardinaalset muutust. Pigem võimendab see juba olemasoleva süsteemi tugevusi ja nõrkusi: suurendab valikubaasi ja sõjakogemust, kuid ei kõrvalda automaatselt juhtimiskultuuri, nepotismi ega süsteemseid takistusi, mis piiravad õpitu jõudmist taktikaliselt tasandilt kogu sõjalisse organisatsiooni.

Majanduslik domeen

Majanduslik domeen on võrrandi see muutuja, kus mõju saab olema kõige sisulisem, ja mis hakkab teisi domeene nii otseselt kui ka kaudselt mõjutama ja ümber kujundama. Venemaa on üle läinud sõjaaja majandusele, mille üheks peamiseks mootoriks on kujunenud sõjatööstus. See loob töökohti, annab käivet ja hoiab sõda käimas, kuid sellel on omad varjupooled.

Sõjaaja majandus ei tooda samas tähenduses ühiskondlikku hüve, vaid tarbib reserve ning tõmbab ressursse riigi ja majanduse teistest sektoritest. See lööb tavapärase majandusstruktuuri sassi ja loob mõneti olukorra, mida võib tinglikult kirjeldada majandustermini „Hollandi tõbi“ (Dutch disease) kaudu. See on olukord, kus üks ülepaisunud majandussektor hakkab lämmatama teisi sektoreid. Tööjõud, kapital ja tootmisvõimsus liiguvad sinna, kus riik tekitab sõjast tuleneva nõudluse.

Riigi likviidsust mõjutab ka asjaolu, et suur osa sõjatööstuse toodangust läheb käimasoleva sõja toetuseks ega genereeri ekspordi kaudu samas ulatuses uut välistulu. Üks huvitav aspekt sõja rahastamisel ongi see, et kuna sõjatööstus ei tooda valdavalt ühiskonnas tarbitavaid hüvesid, toimub omamoodi ringmäng ressursi tõstmisel riigi ühest taskust teise. Raha liigub, ettevõtted saavad käivet ja töötajad palka, kuid toodetud tank, mürsk või droon kulutatakse sõjas ning selle majanduslik ring lõpeb sisuliselt plahvatusega.

Et kusagilt peab selle süsteemi käigushoidmiseks tulema ka reaalne ressurss, on osa raskusest asetatud kommertspankadele ja suurtele ettevõtetele, kes peavad sõjatööstust finantseerima. Selle mudeli jätkudes muutub üha olulisemaks küsimus, kust võetakse järgmine ressurss. Üheks võimalikuks allikaks on elanike säästud. Kuid säästa suudab eelkõige keskklass, kes Venemaa süsteemis on märkimisväärses osas otseselt või kaudselt riigiga seotud. Seetõttu ei tähenda ka säästude suurem kaasamine automaatselt üldrahvaliku rahulolematuse tekkimist.

Finantssüsteemile lisavad survet Ukraina strateegiliselt läbi mõeldud löögid sõjalis-tsiviilkompleksi vastu, sealhulgas objektidele ja ettevõtetele, mille toimimine on seotud Vene finants- ja tööstusgruppidega. Rahvusvahelised sanktsioonid toimivad selles algoritmis omakorda mõju kordistajana. Need ei pruugi ja reeglina ei suudagi süsteemi iseseisvalt peatada, kuid muudavad selle käigushoidmise kallimaks ja vähendavad valikuvõimalusi.

Ja just selles kontekstis peame vaatama mobilisatsiooni juba teises mõõtmes. See ei ole enam pelgalt inimeste kokkukutsumine ja relvade alla seadmine. Planeeritava mobilisatsiooni rakendamine viib paratamatult olukorrani, kus sõjaaja majandus hakkab muutuma mobilisatsioonimajanduseks, mistõttu sõja vajadustele allutatakse järjest suurem osa riigi rahast, tööjõust, tootmisvõimsusest ja lõpuks ka ühiskonnast.

Muuseas, mobilisatsiooni peame ka Eestis ümber mõtestama. Mobilisatsioon ei tähenda lineaarselt inimeste kokkukutsumist. Mobilisatsioon tähendab ühiskonna mobiliseerimist, seega kui Venemaa mobiliseerib ühiskonda, ei saa Eesti vastata ainult Kaitseväe mobilisatsiooniplaaniga.

Sotsiaalne domeen

Sotsiaalses domeenis on mobilisatsiooni mõju kõige vahetum ja nähtavam. Venemaa suurlinnade elanikud, kes seni on saanud olla sõjas suuresti kõrvaltvaataja rollis, muutuvad samuti mobilisatsiooni subjektiks. Kasvab mobilisatsioonist kõrvalehoidmine ja oskusteabe väljavool, sest osa mobilisatsiooniealisest ja haritud elanikkonnast lahkub riigist. See süvendab niigi halba demograafilist olukorda, mida omakorda halvendavad lahingukaotused ning tööeas meeste pikaajaline eemaldamine tavapärasest ühiskonna- ja majanduselust.

Mobilisatsiooni mõju ei piirdu mobiliseeritud inimesega. See kandub tema perekonda, töökohta ja kogukonda. Seetõttu muutub oluliseks ka mobilisatsiooni koormuse jaotus. Kui kaotused, mobiliseerimine ja sellest tulenevad sotsiaalsed probleemid koonduvad ebaproportsionaalselt vaesematesse piirkondadesse ja ühiskonnagruppidesse, võib see süvendada regionaalset ja sotsiaalset ebavõrdsust, kuid samal ajal võimaldada suuremate linnade elanikkonnal sõja tegelikust hinnast veel mõnda aega distantseeruda.

Veteranide hulk ühiskonnas kasvab ning koos sellega kasvavad nende ootused riigile. Majandus ja sotsiaalsed programmid ei pruugi olla võimelised neid ootusi täitma. Arvestades sõjas saadud psüühilisi ja füüsilisi traumasid ning asjaolu, et osa võitlejatest on värvatud ka kriminaalse taustaga elanikkonna seast, suureneb risk, et sõjas omandatud vägivaldsed käitumisnormid kanduvad tagasi igapäevaellu. See võib väljenduda kuritegevuses, perevägivallas, noorte mõjutamises ning pikemas perspektiivis kogu ühiskonna käitumisnormide muutumises.

Samas ei ole veteranid ainult sotsiaalne probleem. Neist kujuneb suur, sõjakogemusega ja ühise identiteediga ühiskonnagrupp, kellel võivad tekkida oma poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed ootused. Režiim peab seda gruppi ühelt poolt kontrollima, kuid teiselt poolt ka enda huvides rakendama. Veteranidest võivad saada sõja ja militariseeritud väärtusruumi kandjad järgmisele põlvkonnale.

Mobilisatsioonimajandus tähendab samal ajal raha ja ressursside liikumist sotsiaalvaldkonnast ja teistest eluvaldkondadest sõjapidamise vajadustesse, mis omakorda survestab elatustaset ja avalike teenuste kvaliteeti. Nii hakkavad majandusliku domeeni mõjud võimendama sotsiaalse domeeni mõjusid.

Kõige pikaajalisemat mõju võib aga avaldada sõja normaliseerumine. Kui sõda muutub hariduse, avaliku ruumi, veteranikultuuri ja riikliku identiteedi püsivaks osaks, ei puuduta mobilisatsioon enam ainult tänast tööealist elanikkonda. See hakkab kujundama järgmist põlvkonda. Sellisel juhul muutub mobilisatsioon demograafilisest ja sotsiaalsest probleemist ühiskonna väärtusruumi ümberkujundavaks protsessiks. Ja see viibki meid järgmise domeenini.

Infodomeen

Infodomeen toimib paljuski operatiivse kella skaalal, kuid selle mõju on suuresti suunatud põlvkondliku kella ajaruumi. Koheselt näeme mobilisatsiooni legitimeerimist: väidetakse, et on vaja kaitsta suurt vene kultuuri, et Venemaa on NATO rünnaku all, et pead tõstab neofašism jms. Laias laastus võib seda käsitleda sõja normaliseerimise protsessina, kus see, mis rahuaja ühiskonnas oleks erandlik ja vastuvõetamatu, muudetakse järk-järgult tavapäraseks ja vajalikuks.

Kui vaadelda Venemaa noore kooliealise põlvkonna kooliprogramme ja patriootilist kasvatust, näeme juba uute põlvkondade ettevalmistamist sõja mõttemaailma ja Vene imperialismi jätkumiseks. Paljud analüütikud ei kirjelda Vene identiteeti mitte niivõrd rahvuspõhisena kui imperialismist juhinduvana. See omakorda eeldab, et vastasseis Lääne kultuuriruumiga on ühiskondliku identiteedi üks osa. Kuna kasvatussüsteem on suunatud põlvkondliku kella rakendamisele, võime eeldada, et vastasseis on pikaajaline ega muutu Putini või tänase poliitilise juhtkonna väljavahetumisega.

Infodomeeni teine funktsioon on konstrueerida sõja ja mobilisatsiooni jätkamiseks vajalik reaalsuspilt. Mobilisatsiooni ei pea ühiskonnale esitama mitte riigi poliitiliste valikute tagajärjena, vaid väljastpoolt peale sunnitud vajadusena. Sellises konstruktsioonis ei mobiliseeri Venemaa ühiskonda mitte Ukraina vastu peetavaks sõjaks, vaid Venemaa, tema kultuuri ja ajaloolise õiguse kaitseks. Nii muutub infodomeen üheks mehhanismiks, mille kaudu mobiliseeritakse kogu ühiskonda.

Kindlasti intensiivistuvad ka infooperatsioonid, mille eesmärk on kasutada ära demokraatlike riikide nõrkusi, mõjutada nende kognitiivset domeeni ning selle kaudu otsustusprotsesse. Selleks ei ole vaja panna Lääne ühiskondi Venemaa narratiive uskuma. Sageli piisab kahtluse tekitamisest, ühiskonna polariseerimisest, usalduse vähendamisest institutsioonide vastu ning otsustusprotsesside aeglustamisest. Selles mõttes on infooperatsioon üks odava operatsiooni vorme: suhteliselt väikese ressursiga võib sundida vastast kulutama ebaproportsionaalselt palju aega, poliitilist tähelepanu ja ühiskondlikku kapitali.

Nii ühendab infodomeen kõiki kolme kella. Narratiiv võib sündida operatiivses ajas, hakata mõjutama poliitilisi otsuseid strateegilises ajas ning kujundada ühiskonna identiteeti põlvkondlikus ajas.

Infrastruktuuri domeen

Infrastruktuuri domeen mõjutab samuti Vene ühiskonda, sest järjest suurem osa ressursist tuleb suunata kasarmute, polügoonide, raudteede, ladude, remondibaaside ja väljaõppekeskuste remonti või ehitusse. Kuna suur osa neist on ka seaduslikud sõjalised sihtmärgid, vajavad paljud juba eksisteerivad rajatised Ukraina süvalöökide tõttu nii löökide tagajärgede likvideerimist kui ka täiendavaid turvameetmeid. See tähendab omakorda ressursikulu, mis tuleb teiste riigi ja ühiskonna vajaduste arvelt.

Sama puudutab objektide kaitsmist. Ukraina kaugmaalöökide ulatuse kasv sunnib Venemaad hajutama õhukaitset ning kulutama järjest rohkem ressursse sõjaliste, tööstuslike ja kriitilise infrastruktuuri objektide kaitsele. Kõike kaitsta ei ole võimalik. Seetõttu muutub küsimus, mida kaitsta ja mis jätta riskile avatuks, juba iseenesest strateegiliseks valikuks.

Samal ajal jätkub relvajõudude reformi käigus planeeritud uute baaside ja muu sõjalise infrastruktuuri ehitamine. Viimasel on huvitav mõju ka meie arusaamadele ning loomulikult peame siin silmad lahti hoidma. Märkimisväärne osa meie jaoks olulistest uusarendustest on käsil Loode-Venemaal ehk Venemaa Euroopa-osas, Lääne kultuuriruumi suhteliselt vahetus läheduses. Sellel on ka ratsionaalne seletus. Nimelt asuvad baasid harilikult seal, kus on inimesed, toetav tsiviilinfrastruktuur, teede- ja raudteevõrk ning sotsiaalne elukeskkond. Kuid just sama infrastruktuur võimaldab vajadusel rakendada nii asümmeetriat kui ka tekitada vahetut füüsilist ohtu.

Mobilisatsiooni seisukohalt ei ole baas ainult kasarmu. See on kogunemis-, formeerimis-, väljaõppe- ja logistikasõlm, mille sõjaline tähendus sõltub seda ümbritsevast raudtee-, maantee-, energia-, side- ja tsiviilinfrastruktuurist. Mobilisatsioon muudab seega osa tavapärasest tsiviilinfrastruktuurist sõjalise süsteemi osaks.

Meie jaoks tähendab see, et uut sõjalist infrastruktuuri ei saa hinnata ainult seal rahuajal paiknevate üksuste järgi. Tuleb hinnata ka seda, millise mobilisatsioonipotentsiaali see loob. Kas ja kui kiiresti on võimalik sinna inimesi koondada, üksusi formeerida, varustada ja välja õpetada ning sealt edasi operatsioonialale liigutada. See on oluline aspekt nii meie heidutuse kui ka tõrjetegevuse planeerimisel.

Kõiki neid domeene koos vaadates muutub nähtavaks mobilisatsiooni tegelik ulatus. See ei ole enam sõjaline toiming, vaid protsess, mis muudab riigi ressursside jaotust, ühiskonna toimimist, inimeste käitumist, inforuumi ja lõpuks ka füüsilist keskkonda. Ühes domeenis toimuv muutus kandub teistesse ning võib seal esialgset mõju kas võimendada või vähendada.

Seetõttu ei ole meie jaoks oluline ainult küsimus, kui palju inimesi Venemaa mobiliseerib. Olulisem on mõista, milliseks Venemaaks mobilisatsioon Venemaa muudab ja mida see omakorda sunnib tegema meid. See viib meid loogiliselt tagasi Venemaa asümmeetrilise tegevusmooduse juurde.

Asümmeetria: meie suurim probleem ei pruugi olla Vene armee

Kuna asümmeetria on sümmeetria puudumine, siis võib meie suurim väljakutse olla Venemaa tegevustele lineaarselt reageerimine – ja just reageerimine, mitte ennetamine. Kõige ohtlikum võib seejuures olla käitumise ja aja asümmeetria. Venemaal toimub sõja normaliseerimine, kuid Lääne ühiskondadele ei ole selline seisund loomulik ning paljudes ühiskondades on juba märgata sõjaväsimust või pigem tüdimust. Erinevalt Ukraina inimestest saavad Lääne kultuuriruumi inimesed uudistevoo kinni keerata, Ukraina inimesed peavad aga Venemaa jätkuva terrori all edasi elama.

Teadmine, et konflikt võib levida ka Euroopasse, on nii mõnelgi inimesel alateadvuses olemas, kuid varjunud igapäevaste toimingute ja probleemide alla. Just sellist tüdimust proovibki Venemaa oma infooperatsioonidega võimendada. Selleks annab suurepärase võimaluse põlvkondliku kella rakendamine, sest Lääne kultuuriruumis on põlvkondliku ajahorisondi hoidmine raskendatud demokraatia tsüklilise toimimise tõttu. Venemaa strateegiline järjepidevus ja meie poliitiline tsüklilisus tekitavad juba iseenesest asümmeetria.

Ent kui mobilisatsioon toimub Venemaal nii või teisiti, siis ei ole Venemaal vaja selle loomulikule kulule lisaks suunata meie mõjutamiseks kuigi märkimisväärset lisaressurssi. Meil seevastu tekib vajadus toimetada õigesti ja õigeaegselt, et olla valmis Venemaa tegevusi ja võimalikke üllatusi ennetama ning tõrjuma. Venemaa mobiliseerib, meie tõstame valmisolekut. Venemaa roteerib üksusi, meie teeme lisaõppekogunemise. Venemaa koondab vägesid, meie suurendame kohalolekut.

Siin tekib veel üks oluline asümmeetria tunnusjoon, reageerimiskulu. Venemaa tegevuse tegelikku mõju ei saa mõõta ainult selle järgi, kui palju läheb tegevus maksma Venemaale, vaid ka selle järgi, millise kulu sunnib see peale meile. Üks Venemaa niigi toimuv mobilisatsiooni- või rotatsioonitegevus võib meie poolel tähendada reservväelaste väljakutsumist, töölt eemalolekut, ettevõtete häiritud toimimist, täiendavaid sõjalisi kulutusi, liitlaste ressursside ümberpaigutamist ning poliitilise ja ühiskondliku tähelepanu sidumist. Sel juhul ei pea odav operatsioon olema isegi eraldi kavandatud. Asümmeetriline mõju võib tekkida meie reageeringu kaudu. Venemaa jaoks marginaalse lisakuluga tegevus võib tekitada meile ebaproportsionaalselt suure reageerimiskulu.

Sellise mustri kordumisel võib tekkida niinimetatud valmidusväsimus ja sellega koos võlts enesekindlus. Me harjume tekkinud olukorraga ning järjestikused häiresignaalid hakkavad tunduma normaalsusena. Selle tulemusena võime ühel hetkel reageerida sündmustele loiult või mitte enam proportsionaalselt. Just proportsionaalne vastus on vaja lahti mõtestada nii kontseptuaalse, moraalse kui ka füüsilise komponendi mõistes, et vältida nii üle- kui ka alareageerimist. Autoritaarsel Venemaal ning demokraatlikul Eestil ja teistel NATO riikidel on samade tegevuste ühiskondlik hind täiesti erinev.

Selles avaldub üks asümmeetria kõige ebamugavamaid vorme. Vastane ei pea alati tegema midagi uut, et sundida meid midagi ette võtma. Ta võib oma tavapärase mobilisatsiooni, vägede formeerimise, rotatsiooni või õppuste kaudu tekitada olukorra, kus meie reaktsioon ise muutub tema tegevuse efektiks. Küsimus ei ole seega, kuidas reageerimiskulu vältida. Peame tunnistama, et valmisolek maksabki ning meie väljakutse seisneb selles, et leida parim viis, kuidas kujundada meie süsteem selliseks, et Venemaa ei saaks väikese sisendiga tekitada meile ebaproportsionaalselt suurt kulu.

Huvitaval kombel võib meile suurima väljakutse esitada aga hoopis demobiliseeruv Venemaa. Sõdiv Venemaa hoiab ohu nähtavana ja sunnib meid tegutsema. Demobiliseeruv Venemaa võib seevastu tekitada soovmõtlemise, et Venemaa normaliseerub, järelikult saame ka meie pöörduda tagasi rahuaja tegevuste, kulutuste ja poliitiliste prioriteetide juurde. Samal ajal liigub Venemaa demobiliseerumisest edasi taastuva Venemaa kursile. Ta taastab varusid, reorganiseerib üksusi, muudab sõjakogemuse doktriiniks ning valmistab ennast ette järgmiseks sõjaks. Ja see võib olla juba sõda meiega.

Seetõttu ei ole Eesti, NATO ja Euroopa keskne küsimus ainult see, millal Venemaa taastab mingi arvu brigaade, tanke või rakette. Küsimus on selles, kas meie poliitiline, sõjaline ja ühiskondlik süsteem suudab säilitada valmisoleku kauem, kui Venemaa suudab säilitada survet, ega lase sellel survel halvata meie ühiskonna tavapärast toimimist.

Siit tuleneb ka vajadus mõtestada ümber meie enda valmisoleku mudel. Eesmärk ei saa olla reageerida igale Venemaa tegevusele samasuguse mehhanismiga, vaid kujundada piisavalt paindlik ja robustne süsteem, mis võimaldab muuta reageeringu intensiivsust ilma iga kord kogu ühiskonda ümber lülitamata. Selle eelduseks on hea eelhoiatus, selged reageerimisläved, sõjalise ja tsiviilvalmiduse integreerimine ning võime eristada tegelikku ettevalmistust survestamiseks mõeldud tegevusest.

Lõpuks tähendab see, et meie eesmärk ei ole üksnes Venemaa järgmiseks sammuks valmis olla. Me peame kujundama oma süsteemi selliseks, et Venemaa ei saaks dikteerida meie reaktsiooni aega, viisi ega hinda. Just selles seisnebki üks võimalus pöörata asümmeetria enda kasuks. Siin jõuame tagasi artikli alguses püstitatud küsimuseni. Meie eesmärk ei saa olla Venemaad tema enda mudelis üle mobiliseerida. Meie eesmärk peab olema muuta Venemaa mobilisatsioon tema jaoks kalliks ja selle sõjaline väljund võimalikult väheväärtuslikuks, hoides samal ajal enda reageerimiskulu võimalikult madalal. See olekski asümmeetriline vastus asümmeetriale.

Kokkuvõtteks

Venemaa mobilisatsiooni ei saa mõõta ainult kokkukutsutud inimeste arvuga. Kolm kella näitavad, et selle mõju ulatub operatiivsest hetkest strateegilise ja põlvkondliku ajahorisondini. Kolm Venemaad – sõdiv, demobiliseeruv ja taastuv – näitavad, et oht ei kao koos lahingute vaibumisega. PMESII omakorda näitab, et mobilisatsioon ei puuduta ainult relvajõude, vaid kujundab ümber poliitika, majanduse, ühiskonna, inforuumi ja infrastruktuuri. Mobilisatsioon tähendab lõpuks ühiskonna mobiliseerimist.

Meie põhiküsimus ei ole seetõttu mitte kui palju Venemaa mobiliseerib, vaid mida see võimaldab teha Venemaal ja mida see sunnib tegema meid. Kui vastame igale Venemaa sammule lineaarselt, võib vastane väikese lisakuluga sundida meid kandma ebaproportsionaalselt suurt reageerimiskulu.

Seetõttu peab meie eesmärk olema muuta iga täiendava mobiliseeritud Vene sõduri marginaalne sõjaline väärtus võimalikult väikeseks, hoides samal ajal meie enda reageerimiskulu võimalikult madalal. Me ei pea Venemaad tema enda mudelis üle mobiliseerima. Me peame olema temast targemad, kiiremad ja täpsemad.

Kolm kella, kolm Venemaad ja PMESII viivad lõpuks ühe järelduseni: meie kaitsepoliitika peab suutma mõelda korraga erinevates ajahorisontides, näha Venemaad erinevates seisundites ja mõista nende mõju kogu ühiskonnale. Heidutus töötab siis, kui Venemaa mõistab juba enne sõda, et sõltumata sellest, kui palju inimesi ta mobiliseerib, kui kaua ta ootab või millist asümmeetriat rakendab, ei suuda ta oma tahet meile peale suruda.