Leinaminutid

Soovin teiega jagada Ukrainas kogetut, sest nagu kirjutas üks tuttav: „See, mis ida ja lõuna poolel toimub, on muidugi teada, aga teist perspektiivi tahaks kuulata kindlasti.“ Andkem siis lugejaile teine perspektiiv.

Sõidame projekti „Together Stronger“ raames kolleegidega Ukrainasse sõpruslinnale külla. Võtame kaasa ka sõbrad Läti ja Leedu sõpruslinnadest. Sõidame bussiga. Reis kui nostalgialaks. Sellist ühtsustunnet ja üksteise tundmaõppimist ei kohta ühelgi lennureisil. Kaks päeva möödub nalja ja naeruga.

Meid võetakse vastu kena õhtusöögiga. Kõlavad tervitussõnad külaliste, võõrustajate, naiste ja meeste auks. Linn on rahulik ja rõõmus, hotelli restorani aknast paistab kaunis vaade järvele. 

Promenaadile laskuv trepistik on täis inimesi, kes naudivad pildistamisväärset loojangut.

1 

Hommikul enne seminari lähen jalutama.

Telefonirakendus „Air Alert“ tuletab iga päev meelde leinaminutit sõjas langenute mälestuseks. See teade tuleb mulle juba paar nädalat iga päev kell üheksa. Ma pole sellele suuremat tähelepanu pööranud. Enamasti võtan lihtsalt teadmiseks, mõnikord mõtlen mõne sekundi, enne kui teate kustutan.

Esimene leinaminut

Aga siin ühel hetkel linn hangub!!! Kõik jäävad seisma. Inimesed, autod, bussid, mu arust isegi tuul ei puhu. Kuskilt kostab vaid aeglast tiksumist. Kell on saanud üheksa.

Ma polnud selleks minutiks valmis. Nurga taga on park, mõtlen otsida pingi, kus rahuneda. Park osutub kangelaste alleeks. „Mäletame! Ei unusta! Ei andesta!“ Kahel pool promenaadi on langenute pildid, nimed ja kuupäevad. Mitusada meetrit. Istun pingile. Rahunemise asemel nutan pool tundi …

Ühel pingil istuvad keskealine ja vanem naine, aeg-ajalt teineteisega vesteldes. Teisele tuleb mõtlik noor naine. Eemal on kolmene seltskond, omavahel ei suhtle. Paljud jalutavad mööda. Nähes nutetud nägu, ilmub nende silmadesse mõistev pilk.

Samal ajal küsitakse peregrupis, kas siin hirmus pole. Hirmus!? Ei ole. Aga sellest minutist hakkab valus. See minut lajatas Ukraina reaalsusega valusamini kui kõik need aastad uudiseid.

Lõpuks tõusen lootuses, et liikumine aitab rahuneda. Ei aita… Hotelli ees pargis tuleb vastu vanem reisikaaslane. Tema nägu muutub mind nähes küsimärgiks. Ma ei suuda muud, kui anda talle oma kirjapandud emotsiooni lugeda. Ta noogutab mõistvalt. Tuleb teine. Talle ei suuda ma enam sedagi näidata, kõnnin lihtsalt ära. Küllap talle seletatakse. Hotellitoas küsib toakaaslane, kas juhtus midagi. Annan tallegi lugeda. Saan aru, et ka seminarile astun sisse nutetud näoga ja mu võime imestunud nägusid taluda ning küsimustele vastata on null. Kopeerin teksti e-kirja ja saadan kõigile selgitusega: „Tulen nutetud näoga. Palun ärge küsige, kas juhtus midagi. Kõik on tegelikult väga hästi. Lihtsalt teises perspektiivis.“

Hiljem kuulen kaaslastelt, et suutsin selle seletusega kogu delegatsioonil silmad pisaraisse ajada.

2

Istun seminaril ja isegi ei nuta, lihtsalt pisarad jooksevad. Rahunemine võtab kokku poolteist tundi.

Kuulan ukrainlasi. Saan aru, et sõda on siin igapäevane reaalsus. Pommid küll ei lange isegi mitte iga kuu või poolaasta, kuid viimastel aastatel on ümber korraldatud kogu elu, iga mõeldav ühiskondliku elukorralduse tahk. Ja palju on sellist, millele meie mõtlema ei pea. Sõdurite taassotsialiseerimine, haavatud, langenud, põgenikud siia ja siit ära. Vaimne tervis, rehabilitatsioon ja ligipääsetavus hoopis teisel tasandil kui meil.

Mõned laused ja märksõnad:

• Iga päästetud elu ja aidatud inimene on samm lähemale meie võidule. 
• Et anda inimestele kindlustunne.
• See on huvitav kogemus, teile väärtuslik ja vajalik.
• Keskendume sellele, kuidas kriisisituatsioonis toime tulla ja seda elanikele kommunikeerida.
• Mõista, mis on probleemid, ja pakkuda neile lahendusi.
• Lahendustele orienteeritus.
• Lahendused pikaks ajaks. 
• Mobiilsed hädaabi lahendused.
• Turvalisus ja vastupidavus.
• Kommunikatsioon partnerlinnadega.

Mõeldakse ühiskonna kõigile kihtidele: lapsed, noored, puuetega inimesed, vanurid, kodutud, üksikud, langenute pereliikmed jne. Kõike kokku võttes: iseenda vastutus kogukonnana on suur.

Vaadates slaide mõistan, et siinsed inimesed saavad üdini aru koostöö tähtsusest. Igas valdkonnas on pikad nimekirjad projekte, mis töös. Jah, nad ehk sõltuvad sellest koostööst. Aga just seetõttu mõistavad nad selle olulisust ja hindavad seda sügavalt.

Kogu projekti mõte saab kuulates teise mõõtme. Nad soovivad siiralt jagada oma kogemusi, et neist oleks teistele abi. Meelde jäävad väärtused, koostöö ja tänulikkus.

Vahepeal mõtlen, et alarmrakendus toimib üle Ukraina. See tähendab, et hangub ju kogu see suur riik … iga päev, terveks minutiks … 

Lõpetuseks ütleb linnapea: „Me oleme rääkinud kõige olulisematest teemadest.“ Seest tõmbub õõnsaks. Me oleme kuulnud vaid piskut sellest, millega sõjas olev riik peab tegelema! Mu ilmavaade on poole päevaga muutunud. Ka selleks ei olnud ma valmis.

Teine leinaminut

Järgmisel hommikul võtan teadlikult aja, et olla kell üheksa tänaval. Mõtlen veel, et äkki olin eile lihtsalt õigel ajal õiges kohas, kõlareid pole ju ometi terves linnas ja siit ümber nurga oli hukkunute mälestuspark. Ma alahindan sõdiva riigi olukorra tõsidust ja ukrainlasi.

Mida ma eile ei näinud, on see, et autod mitte lihtsalt ei peatu, vaid inimesed astuvad ka autodest välja. Foorid lülituvad ümber vilkuvale kollasele. Kõlarid on bussipeatustes ja mujalgi. Aeglane tiksumine kostab igal pool. Pärast leinaminutit kõnnin edasi, ümber nurga on oblastivalitsuse suur maja. Imestan, et mööda reguleeritud ja ikka veel vilkuva fooriga ülekäigurada liigub rahvamass oblastivalitsusse. Siis mõistan, et kogu ametnikkond on selleks leinaminutiks suundunud maja ette platsile! See osutub Stepan Bandera platsiks, mida ääristab graniittahvlite rida hukkunute nimedega. Alates aastast 2014. Kirjaga „Загинули за волю Украйни (hukkunud Ukraina vabaduse eest)“. 

Meenuvad eilse õhtusöögi toostid. Tahvlite lõpus on pooltühi tahvel. Ja alus uue tarvis. Ukrainlased valmistuvad praegu kõigeks. Ka eesootavateks surmadeks.

Saadan kaaslastele ka tänased muljed. Lisan, et täna olin minagi ette valmistunud ja nutetud näoga ei tule.

3

Külastame paari päeva jooksul kutsekooli, põhikooli, veepumbajaama, taastusravikeskust ja kalmistut. Ühel pärastlõunal lähen koos noore kaaslasega külastama kohalikku noortekeskust. Olgugi, et oleme rindest kaugel, on igal pool tunda, et tegemist on sõdiva riigiga. Kodumaa uhkust ja väärtustamist näeb igal sissepääsul ja igas ruumis. Ka meid ühel õhtul transportivas kohalikus bussis on lipp ja vapp. Kõigile sündivatele lastele on esimeseks riietusesemeks disainitud võšõvanka. Mõelge, milliste väärtustega noored neist tingimustest sirguvad!

Kutsekoolis kuulemegi, kuidas noored hindavad haridust väga, sest teadvustavad selgelt, et neist saavad spetsialistid, kes peavad riigi taas üles ehitama. Meile näha pandud tööd kannavad julgelt ja tugevalt Ukraina visuaalset identiteeti, rahvuslike rõivaste, mustrite ja aksessuaaride ilu. Nähtavad tööd – etnograafiliste mustritega kollektsioonid, lilleseades peakatted, fotod – annavad edasi tugeva sõnumi, et sõja ajal ei tohi ilu loomist unustada. Pilk jääb pidama õpetajate fotoprojekti „Ukraina minu südames“ pildil, millelt vaatab vastu rahvariietes, elutarkust täis silmade ja olekuga naine. On ilmselge, et need silmad on elus palju tunnistanud. 

Ringkäigul näeme kaunite asjade kõrval ka palju praktilisi töid, mida tudengid praktika korras valmistavad. Noorte joonistustes kajastuvad kodumaa-armastus ning sõda. Samuti kuuleme, kuidas kooli tegevus sõja alguses põhjalikult ümber korraldati. Ajutiselt sai koolist põgenike keskus, kus idast tulnud said öömaja ja süüa ning neile pakuti teenuseid, mida koolis rahvuslike erialade kõrval õpitakse – juukselõikust, habemeajamist, maniküüri. Õpetajad korraldasid ühiselt supikööki.

Praegu keskendub kool peamiselt rahvusvahelisele suhtlusele ja projektikirjutamisele. Ettekanne aga lõpeb taas pika ülevaatega koostööprojektidest.

Keskkooli hoone on küll vana, aga värviküllane, soe ja sõbralik. Kõik õpetajad ootavad meid oma klassis, valmis kõigest rääkima ja kõike jagama. Seintel on pildid, koridorides taimed ja pehme mööbel, akendel vitraažid. Klassiustel eneseväärikust ja suhtumist toetavad ütlused. Põrandad lakitud ja värvitud, klassid kaunistatud ja laste ootel. Väheste vahendite ja selgelt nähtava pühendunud tööga on loodud lastesõbralik ja hooliv keskkond, kus ka külalisel on hea olla. Võimalik, et mitte kõik koolimajad ei ole nii tundlikult korrastatud. Koolistaadionil on veel aastakümnetetagused sini-kolla-punased metallist ronimispuud, mida meil enam ammu ei näe.

Ühes ruumis punusid lapsed kaitsevõrke. Keldris on varjendid tuhandele lapsele. Iga klass teab täpselt, mis uksest minna ja kus ruumis istuda. Seinal aga taas pildid sõjast ja vabast Ukrainast.

Aulas tutvustatakse meile kooli hümni, mille viisi ja sõnad kirjutas muusikaõpetaja, ja lippu, mis kirjeldab kooli väärtusi: tarkus, vabadus ja armastus. Hümn on hoogne ja meeldejääva viisiga, lapsed hõiskavad koos lauldes: meie kool, see oleme meie! Hümni saadab video kooli elust ja tegemistest, kus noored on enesekindlad ja tegutsemistahtelised.

Keskkoole on linnas 30, igas tuhatkond õpilast, kellest umbes kümnendik on põgenikud idast. Igas koolis on üks psühholoog. Et need kolmkümmend psühholoogi suudaksid lapsi toetada, on kõigil kord kuus kokkusaamine mentoriga, kus mured läbi arutatakse ja abistaja saab vajadusel ise abi.

Psühholoogi toas aga istub toolil Hibuki, pikkade käte ja jalgadega pehme loom, kellele laps saab soovi korral kaissu pugeda ning oma mured ja pained ära rääkida. Või talle kirjutada. Ei loe, et ka terapeut kuuleb või loeb. Lapsel saab kergem. Meie lastega tegelevad kolleegid ei ole sellest meetodist varem kuulnud, kuid nad võtavad selle tarkuse kaasa.

Vestlustest saame teada, et linna neljas ülikoolis õppis enne sõda ligi kaks korda rohkem tudengeid. On kurb tõsiasi, et paljud on riigist lahkunud ja kardetavasti ei tule enam kunagi tagasi. Koos lastega, kes võiksid selle riigi kord taas üles ehitada.

4 

Õhtul noortekeskuses näitab 22aastane (!) veteran meile oma kollektsiooni, mille abil ta õpetab noori ohtusid ära tundma, neile vastu seisma ja olema teadlik kõigest, mida sõda ka siinses üldiselt rahulikus tagalalinnas siiski ette toob. Noormees on jõuline, silmis kindel pilk. Gruppides, mida ta õpetab, on 15–20 noort ja huvi on suur. Laudadel ja seintel on palju varustust, relvade ja pommide makette ning muid esemeid. Eriti rabab meid pommikildude kogu. Saame neid suuri ja nurgelisi tükke käes kaaludes vaid ette kujutada, millist kahju need teha võivad. 

Noorsootöögi on sõja tingimustes muutunud mobiilsemaks. Töötajad lähevad ise noorte juurde, et vähendada distantsi ja luua tähenduslikku suhet kogukonnana. Suhtlus ja töö noortega on eriti tähtis, sest propaganda on suunatud eelkõige neile. Noored ise aga osalevad aktiivselt vabatahtlikus tegevuses. Noortekeskustest, nagu paljudest teistestki kohtadest, said sõja alguses põgenikekeskused, kus majutatakse, jagatakse vahendeid ja lahendatakse muid logistilisi ülesandeid.

Haavatute taastusravikeskuses tunnen isegi vaid selja tagant vaadates, et siin treenivad mehed läheksid rindele tagasi. Hoolimata puuduvast jalast või käest. Või mõlemast. Hiljem kuulemegi, kuidas 95 protsenti neist saavad niipalju terveks, et püüda ühiskonnas hakkama saada. Ning et enamik neist tahab siiski rindele naasta. Nende meeste moto pole „viimse vaenlaseni“, vaid „viimase lihaseni“. 

Õhtul loen Postimehest Andres Joala loost: „Sõdur võib lahkuda rindelt ja sõjast, aga sõda ei lahku temast enam kunagi. /…/ Sõjast ei tule keegi päriselt tagasi. /…/ Me oleme kõik siin liiga seotud, et tulla [tagasi]. /…/ Ja teen ma mida [kodus]? Vaatan pealt?“ 

See kõik on nende meeste hoiakusse põletatud. 

Üks kaaslane ei suuda mehi nähes pisaraid hoida. Personal on professionaalne ja toimetab ta kiirelt eemale. Neil meestel ei ole vaja näha pisaraid ega tunda teiste haletsust. Aga mida neil vaja on? Psühhoteraapia on väga tähtis, noogutab patsient, kelle sessiooni oleme segama sattunud. Rõhutatakse, et tuleb mõista: sõdurite taassotsialiseerumine on väga keeruline. Siin ei vaja abi mitte ainult sõdurid, vaid ka nende pereliikmed. Kuid milline psühholoog ja milliste meetoditega suudab aidata neid mehi, kellest enamik kipub rindele tagasi? 

Kõigis asutustes on tunda, kuidas neil on päriselt hea meel meid võõrustada, sest „kui oleme koos, oleme tugevamad“. Projekti nimigi ütleb sama. 

Kalmistul hajub meie grupp kiiresti. Igaüks leiab oma tee ja tempo. Liigume vaikselt ning mõtlikult. Parasjagu käivad ümberehitustööd. Puidust hauad ja ristid asendatakse kindlate betoonist haudade ja ristidega. Kõige kurvem on ala, kus veel haudu ei ole, aga mida neiks ette valmistatakse. Mõne haua ees istub vanem naine, teise ees seisab noor. Mõne juures askeldatakse mitmekesi. Möödun ühest istujast, ilmselt sõduri emast, ja mul tekib tahtmine käsi tema õlale panna. Seda ma siiski ei tee. Kalmistu parkla servas müüri taga näen samuti üksikuid lippe, mille vahelt paistab sinikollane sõjaväekalmistu osa. Saan teada, et need lipud on seal aastast 2014.

5 

Pärast ametlikku programmi võivad soovijad minna kaubanduskeskusesse. Keskus nagu meilgi, vähemalt seestpoolt. Kuid ukse ees on droonitabamuse saanud maastur. Peal kiri, et kõik mehed jäid ellu (sest droon tabas kapotti), kuid nad jäid ilma sõidukist.

Selle näitlikkusega kutsutakse annetama, et brigaad saaks taas endale vajaliku vahendi … 

Kolmas leinaminut 

Tean, et täna ei jaluta ma kell üheksa üksi. Mitmed meie seast on minu jagatu tõttu pisaraid valanud ega saa muudmoodi, kui olla ka ise sel minutil koos ukrainlastega. Hiljem tullakse kogetut minuga jagama.

Koolis rääkisid õpetajad, et leinaminuti teade kõlab ka klassides, kuid lapsed tõusevad püsti juba enne seda. Kodus vabal päeval aga käitutakse kuidas keegi. Ilmselt seisatavad koos teistega pigem need, kelle kaotused on lähemad. Nii inimeste kui aja mõttes.

Viimasel õhtusöögil soovivad paljud meist oma muljeid jagada. Ka mina tõusen, et saada hingelt kõige pakitsevam, ka võõrustajaile teadmiseks. Noor kaaslane üle laua vaatab mulle otsa ja ütleb, et loodetavasti ei aja ma neid nutma. Ma ei saa seda lubada. Selle küsimuseta oleksingi ehk veidi kauem vastu pidanud. Nüüd kõnelen murdunud häälel ja pisarad silmis: „Alustan esmaspäevahommikusest minutist, mida olen juba oma kaaslastega jaganud. See üks minut esmaspäeva hommikul kell üheksa tabas mind väga tugevasti ja ülimalt sügavalt. See minut muutis mu perspektiivi. Ma loodan siiralt, et mehed siin laua ümber, mujal linnas ja riigis ei pea kunagi minema rindele. Ja, et mehed, kes praegu on rindel, tulevad tagasi. Elusa ja tervena.“

Lõpetades näen, kuidas abilinnapea vajub näost tõsiseks. Kokku lüüakse vaikides. Näen mitmeid pisaraid. Ka sõbra silmis, kes on Ukrainas palju käinud ja teab sellest kõigest mõõtmatult rohkem kui mina. Hiljem tuleb minuga rääkima leedulanna. Tuleb lätlanna. Tulevad mehedki. Vist elus esimest korda saan ma puhtast südamest öelda, kui rääkijal enam sõnu ei jagu, et ma tean, mida ta tunneb. Mõistame üksteist sõnadeta vaikuses.

Pärast kuulen projektijuhilt, et uue projekti alged on juba idanemas ja meid kutsutakse tagasi. Saame ka isiklikke kutseid. „Üksi, koos, kuidas tahes. Peaasi, et tulete! Jõudke vaid kohale, me katame siin kõik kulud. Organiseerime kõik kohtumised, mida tahate. Jagame, näitame, räägime.“ Kui see neile pealesunnitud kogemus vaid kellelegi kasulik oleks!

Söögi kõrvale jutustame, kuidas keegi meist projektiga liitus. Sedagi, kuidas paljud mahajääjad ei kandideerinud, sest ei julgenud Ukrainasse tulla. Ka ukrainlased räägivad, kuidas neile ei juleta külla minna. Mina näen seda hirmu alles kodus kogemusi jagades ja kojujõudmise teadetele kergendunud vastuseid saades. Inimesed, ärge kartke! Minge! Nii neile kui meile on ääretult tähtis nende kogemust jagada ja saada, et olla paremini valmis.

Loomulikult soovime, et meie ei peaks selliste teemadega kunagi sõjaolukorras tegelema. Kuid nende sõnul on see sõda kui kriis olnud ka tohutu arengumootor. Sellest kõigest on kasu ka tavaelus. Alarmirakenduseski on ohu kohta öeldud: ära ole hooletu, liigne enesekindlus on sinu nõrkus! Me peaksime seda tõsiselt võtma.

Ukrainas käimata ei ole seda võimalik mõista.

6 

Komandanditund.

Võimalikule turistile on see ainuke väliselt nähtav sõjamärk peale leinaminuti ja langenute mälestuskohtade. Südaööl vaibub linnamelu kümne minutiga. Mõnda aega liigub akna taga vaid mõni üksik auto, peamiselt takso.

Õhtused koosviibimised hotellis venivad meil aga pikale. Ühel hommikul kuuleme, kuidas üks kolleeg on öösel proovinud komandanditunni toimivust, kõndides laiale tänavale hotelli ees. Kiiresti jõudis temani auto, kust paluti tagasi tuppa minna.

Olime just arutlenud, kuidas see tund toimib, kui linn on pime. Arvame, et valvajatel on öövaatlusseadmed. Või on hotellide juures rumalate turistide ohjamiseks suurem valmisolek. Viimasel õhtul jääme aga ka ise komandanditunni ajaks valvesse. Lahkumissõnad venivad pikale ja nii jääbki võõrustaja koos meiega istuma.

See öö muutub meile maagiliseks hoolimata pärast keskööd läbi linna kaikuvast sireenist, mille kõla endale mällu söövitame. Häire ajal järgime võõrustaja juhendeid, tunneme end turvaliselt ja oleme tänulikud, et meiega on teadlik ja kogenud inimene.

Öö jooksul kuulame muusikat, laulame, tsiteerime kuulsaid väejuhte, jagame reisil kogetut. Meelejäävaimana kõlab viide Periklese matusekõnele, kus ta räägib demokraatia alustest, langenute aust ja kuulsusest, sellest, kuidas nad surid ühise hüvangu nimel, hüljates isiklikud tahtmised ja kahtlused. Nad ei surnud imperaatori eest, nad surid oma rahva eest. Nendime, et tänapäeva inimesed ei mõista seda, mida inimesed mõistsid juba sajandeid tagasi. Soovime, et tuhandeid aastaid tagasi kirja pandu, mis peaks olema meie ühiskonnakorralduse alus, ka päriselt meis elaks ja meie väärtusi kujundaks. Suunaks looma paremat elu.

Tunneme kõik, et meie jaoks on aeg viis päeva seisnud. Aga selles öös tekib kui ajakuristik. Langeme sellesse, unustades kõik muu.

Neljas leinaminut koduteel 

Kell hakkab saama üheksa. Bussijuhtidega on läbirääkimised peetud. Loodame võimalusele peatuda. Võtan mikrofoni, et kaaslasi teavitada. Kuigi üldiselt arvan, et magaja und ei häirita, loodan siiski, et nad ärkavad, sest soov võtta minutiks aeg maha oli ühine. Leiame neli minutit enne üheksat bussipeatuse. Väljume ja seisame vaikides. Meile nähtaval sirgel lõigul peatub üsna meie lähedal üks takso. Muu liiklus jätkub. Kuid meie jaoks on see hetk püha. Ka siin näen kaaslaste silmis pisaraid… 

Epiloog 

Tee ääres on reklaamtahvlil pilt sõduriga ja tekst: me oleme siin selleks, et elada! Kuid igas külas, kust läbi sõidame, on surnuaed, igas surnuaias nurgake lippudega.

Enne piiri hakkavad taas pisarad voolama. Ääretult kahju on lahkuda. Kirjutan kergenduse saamiseks mahajäänud värskele sõbrale. See koht ja need inimesed on pugenud sügavale hinge. Meenub komandanditunnil öeldu, et sõbrad lähevad, pere jääb.

Leedus sealsetest sõpradest lahkudes ütleb noor ärgas mees, et loodetavasti jõuab see teekond tõelise põhjuseni, millest kõik tekkis. Jääb vaid üle loota koos temaga. Ja tegutseda!

Kodus seda kõike kirja pannes pean aeg-ajalt võtma pause. Leevenduseks vaatan tehtud pilte ja salvestatud videoid. Suhtlen kaaslastega. Meenutan jutuajamisi. Meie ehe rõõm ja elusus ning sõprade tarkus annab jõudu ja aitab end koos hoida. Annab lootust.

Слава Україні!

Lugu ilmus esmakordselt ajalehes Sakala