Droonide mõju kannatanute evakueerimisele Ukraina sõja kogemusel

Käesolev tekst on tõlge Soomes koostatud jaosanitaride ja parameedikute õppematerjalist, mis õpetab peamiselt Ukraina sõja kogemuste najal toime tulema väikeste ja keskmiste droonide tekitatud ohtudega.

Nimetatud droonide lennuaeg on tavaliselt 15 kuni 60 minutit ja kiirus 70 kuni 130 kilomeetrit tunnis. Lennukaugus ulatub kahest kaheksakümne kilomeetrini. Lennuvahendid kasutavad keskmise või hea lahutusvõimega suumivat kaamerat ja suudavad kanda kuni 30 kilo koormat. Juhib peamiselt inimene ja juhtimine toimub otse või satelliidi vahendusel liikuva raadiosignaaliga või kaabli abil, kusjuures ründedrooni pikeerimine sihtmärgile on segamise raskendamiseks järjest enam automatiseeritud.

Rootoriga droonide tehniliste andmete vahemik ongi väga suur, sest suur osa droone on tsiviilotstarbelised ja sõjaliseks kasutuseks modifitseeritud. Spetsiaalselt sõjapidamiseks ehitatud droonidel on mitmeid kasulikke omadusi, näiteks tehisintellekti kasutamise võimalus, krüptitud side juhtimispunktiga ning vastupidavus segamisele, kuid need on ka märgatavalt kallimad. Koorma kinnitamine droonile, olgu see siis lõhkeaine, toidupakk või esmaabivahendid, vähendab lennukiirust ja tegutsemise kaugust tavaliselt 50 kuni 70 protsenti. Varitseva ründedrooni ja tiibadega droonide lennuaeg ning kandevõime on oluliselt suuremad, kuid lahinguväljal moodustavad droonide enamiku nelja tiivikuga droonid.

Drooniüksuse mõju operatiivtasandil

Omad droonid aitavad üksustel koguda luureandmeid ning planeerida ja juhtida lahingutegevust, k.a kaudtuld. Droonid kaitsevad üksust vastast tõrjudes, võimaldavad täiendada varusid, rajavad läbipääse vastase ehitatud takistustesse või ehitavad vastasele takistusi, näiteks miinitõkkeid. Muidugi teevad kõike seda ka vaenlase droonid.

Droonijagu paistab lahinguväljal hästi silma, mistõttu see paigutatakse füüsiliselt hästi kaitstud kohta, näiteks soomusmasinasse, keldrisse või punkrisse kui vastasele suure väärtusega sihtmärk. Suuremad allüksused ei liigu enne, kui droonid on piirkonna põhjalikult üle vaadanud. Eesliinil hoitavaid allüksusi vahetatakse endisest harvemini, sest need on kogu aeg vastase rünnakute sihtmärgiks.

Droonide kasutamiseks kasvab kompanii umbes ühe jao võrra, mis peab olema komplekteeritud nii, et hajutatud lahingutegevuse korral on iga rühma juures vähemalt lahingupaar ning üksusel peab olema ka oskusteave droonide remondiks või koostamiseks algosadest. Välitingimustes on droonide hooldus keeruline, sest akud vajavad laadimist ja on ilmamuutustele väga tundlikud. Droonid ja nende juhtimisseadmed nõuavad transporti, mis suurendab droonidega üksuse logistilist saba ja üksikvõitlejate koormust.

Halb ilm mõjutab nii jalaväe kui kaudtuleüksuste tegevust, sest kaob ära suur osa droonide luureandmetest. Staabi ja juhtimispunkti olukorrateadlikkus on parem kui eesliinil, sest eesliin näeb ainult enda lähedal toimuvat, aga staapi jookseb kokku nii kõrgema üksuse kui oma allüksuse toodetud teave. See tekitab nii üleküllastumist kui infonälga, mis mõlemad segavad. Üleküllastumise näiteks on see, kui kahelt lähestikku paiknevalt allüksuselt saabub info märgatud vastase kohta. Siis peab juhtimispunkt otsustama, kas kirjeldatakse sama või kahte erinevat vastast ning kas see on suures pildis oluline. Infonälja näitena võib tuua olukorra, kus allüksus näeb ja kuuleb mitmesugust lahingumüra, kuid ei tea, kas see on neile oluline, ning sellepärast viivitab manöövri läbiviimisega.

Droonide mõju taktikalisel tasandil

Droonisõja tingimustes tuleb unustada vana põhimõte, et on ohtlik lahingutegevuse ala ja suhteliselt ohutu tagala. Ohutut kohta ei ole olemas, sest droonid suudavad vaadelda, kaudtuld suunata ja rünnata igal pool. Sellepärast on endisest olulisemaks ja töömahukamaks muutunud kaitserajatiste ehitamine ja logistika kaitsmine.

Passiivse kaitse all mõeldakse kaevumist ning positsioonide ja sõidukite maskeerimist. Aktiivne kaitse tähendab pidevat eetri jälgimist droonisignaalide avastamiseks ning seadmeid nende segamiseks. Samuti on vaja märkimisväärses koguses tõrjerelvi, nagu jämedate haavlitega laetud püssid, õhutõrjekuulipildujad ning -kahurid. Kuna liikumine paljastab ja toob kaasa vastase tulelöögi, liigutakse positsioonidel ja nende vahel minimaalselt ning sõidukeid kasutatakse vähe. Eelistatakse kergemaid masinaid ja hämaras liikumist, et muuta avastamine vastasele keerulisemaks. Samuti peab liikumist alati katma õhuvaatlus ja -tõrje olemasolevate vahenditega.

Need tõsiasjad muudavad ka sõduri elu raskemaks. Kui varem oli võimalik sõita lahingujoonele suhteliselt lähedale ja pärast lahingut lähedale jäetud sõidukitega eemalduda, siis Ukrainas on tavaliseks muutunud kuni 30 kilomeetri pikkused jalgsi liikumised, sest taktikaline sõiduk on droonide piirkonnas sihtmärk ja tabamise korral vennashaud. Tuldud tee ei pruugi enam olla turvaline ehk on vaja leida teine tee või oodata juhtnööre, kust kaudu tagasi liikuda. Täisvarustuses rännak on väsitav ja liikumine aeglane, eriti kui kaasa tuleb tassida ka haavatuid.

Droonide mõju lahinguvälja meditsiiniabile

Venelased ei hooli lahingureeglitest, mis keelavad rünnata haavatute abistajaid. Kindlasti ründavad nad nii meedikuid, sidumispunkte kui evakuatsioonimasinaid, nende hävitamisega suurendatakse vigastatud Ukraina võitlejate kannatusi ja suremust. Need on veel ühed sõjakuriteod venelaste sõjakuritegude lõputus loetelus.

Kõikide vaimne koormus suureneb, sest stress on pidev. Tuntud ja vastikutele miini-, snaipri- ja tankihirmudele lisandub droonihirm, mis põhjustab pikaajalist negatiivset stressi. Stress kurnab, närib vaimu ning halvimal juhul hävitab vaimse tervise ja võitlusvõime, sest enamiku ajast on kuulda mingisugust suminat või sahinat ehk droonide lennumüra oma või naaberüksuse lähedal.

Vaenlane suudab eristada ja rünnata ka üksiksõdureid ning eriti keskendunult olulisi võitlejaid, kelle hulka kuuluvad kindlasti kõik jaosanitarid ja parameedikud. Üksikute võitlejate või sõidukite sihipärane ründamine muudab surmahirmu isiklikumaks ja tekitab tunde, et ollakse kogu aeg sihtmärgiks. See erineb endisaja lahingutegevusest, kus vastase kaudtuli või kuulipildujavalang oli ebaisikuline ja sihitud maa-ala, mitte üksikvõitleja pihta. Praegune olukord sarnaneb varasema snaiprihirmuga, kuid snaiprid sihtisid olulisi võitlejaid ega hakanud tihtipeale juhuslikku sõdurit tulistama.

Ka droonijuhtide vaimne ja kehaline koormus on märgatavalt suurenenud, sest droone ja nende juhte ei ole kunagi piisavalt ning paljud neist töötavad kokkukukkumiseni.

Muutused haavatasaamise viisides ja haavades

Kui varem olid haavatul üksikud killuvigastused, siis nüüd võib neid olla hulgaliselt, sest väiksemad plahvatused toimuvad lähemal ja uued lõhkekehad tekitavad suuremal hulgal väiksemaid kilde.

Tänapäeva vigastused on peamiselt ülakehas ja pea piirkonnas, sest rünnak tuleb tavaliselt ülevalt. Vanasti plahvatasid miinid või mürsud pigem maapinnal ja killud tabasid alakeha. Ülakeha, eriti pea killuvigastused on raskemad ja eluohtlikumad kui alakeha vigastused. Suurenenud on põletushaavade, keemiliste põletuste ja kopsuvigastuste hulk, sest sõjakurjategijad kasutavad märgatavas koguses termobaarilist laskemoona, mis plahvatab kahes järgus. Esimene, väiksem plahvatus pihustab laiali kergestisüttiva vedeliku pilve, mille teine plahvatus süütab, tekitades tulekera ja kinnistes ruumides ka märgatava alarõhu. Plahvatuse hetkel sisse hingates on hingamisteede ja kopsude põletus väga tõenäoline. Plahvatused ja lööklained tekitavad ka peapõrutusi ja sellega seotud ajuvigastusi, mis ei pruugi olla silmaga nähtavad, kuid on mõjult osaliselt või täielikult invaliidistavad.

Muutused lahinguvälja esmaabi protseduurides

Haavatuni jõudmise ja abi andmise aeg pikeneb, sest sanitar või evakuatsioonimasin ei pääse haavatuni, vaid satub venelaste uue rünnaku ohvriks. Sanitaril peab olema julgestaja, kes ümbrust jälgides kaitseb nii haavatut kui sanitari. Tihtipeale tuleb haavatu enne abi andmist evakueerida vastase vaatlusväljast eemale ja maskeerida, kuni olukord rahuneb ning on võimalik vigastused üle vaadata ja abi anda. Väikeste killuhaavade leidmine kubemes, kaelal ja kaenlaalustes ning nende sidumine või tamponeerimine on keeruline.

Muutunud olukord tähendab ka seda, et vigastatu evakuatsiooni aeg positsioonilt tagalasse pikeneb. Varem räägiti sõjaväljameditsiinis „kuldsest tunnist“, mille jooksul vigastatu pidi jõudma sidumispunkti või välihaiglasse. Nüüd on see veninud päevadeks. Žgutte ja rõhksidemeid peab kogu aeg jälgima ja vajadusel täiendama. Eluohtliku verejooksu vähendamiseks kasutatakse traneksaamhapet kas tablettidena suu kaudu või vedelikuna soonde. Vereülekanne tervelt inimeselt otse haavatule on samuti võimalik ja vajalik sellest hoolimata, et isegi teoreetiliselt ajab selline mõte enamiku tsiviilmeedikuid pöördesse.

Ellujäämise põhimõtted

1. Ära ole seal. Ellujäämise põhimõtteid on hea meeles pidada „ellujäämise sibula“ järgi (ingl k survivability onion). Venemaa sõda Ukrainas on õpetanud, et haavatute kogumispunktid ja välimeditsiini üksused tuleb hoida lahingutegevusest kaugel ja sellepärast pädeva abi saamine venib. Vigastatuid ei saa tagalasse viia oma jõududega, vaid sellega tegelevad eraldi evakuatsioonimeeskonnad. Vastasega kontaktis olev allüksus on pideva vaatluse all, nad ei saa kiiresti ja turvaliselt eemalduda. Liikumise kiirus on evakuatsiooni puhul olulisem kui kaitstus – pigem väike ja kiire soomustamata masin kui soomusauto. Jätkuvalt testitakse ja kasutatakse muid võimalusi evakueerimiseks ja vigastatu abistamiseks. Näiteks kasutatakse vigastatu liigutamiseks autonoomseid kaugjuhitavaid sõidukeid, saadetakse drooniga esmaabivahendeid või õpetatakse lahinguüksusele rohkem esmaabi ja antakse paremaid vahendeid, et vigastatud võitlejat saaks positsioonilt lahkumata kauem elus hoida. See võimaldab ka vähendada evakuatsioonimeeskonna koormust. Samuti peab haavatu ise tagalasse liikuma, kui ta on selleks suuteline.

2. Ära lase ennast avastada. Ülioluline on nii võitlejate kui ka üksuste positsioonide maskeerimine ja varjamine. Liikumine, tausta ja olukorda sobimatu värv või kuju, peegeldus, valgus, vari, soojajälg, heli, lõhn või raadiolaine paljastavad. Suur osa vastase positsioone avastatakse jätkuvalt inimeste tähelepanematuse tõttu. Samuti tuleb hoolikalt maskeerida vigastatud, evakuatsioonivahendid ja sõidukid. Ülesanne tuleb planeerida hoolikalt, võttes arvesse varjumise võimalusi õhuvaatluse ja otsese vaatluse eest. Kõige otsem teekond ei ole alati kõige parem, vajadusel tuleb vastase tähelepanu kõrvale juhtida ajaks, mis on ülesande täitmiseks hädavajalik. Vihm, tuul, udu ja pakane on jätkuvalt meie sõbrad, sest teevad vastasele vaatlemise ja droonide kasutamise keerulisemaks!

3. Ära lase ennast tuvastada. Märkamine ei tähenda veel ära tundmist. Vastane peab aru saama, milline soojuskiirguse allikas on inimene või sõiduk ja milline avastatud sihtmärk on tähtis. Näiteks kärssav ja tugevat soojusjälge tekitav objekt võib olla varem purukslastud autovrakk, mida jälgides ja pommitades ei suudeta teisi kohti jälgida ja tulistada. Venelased otsivad ja püüavad hävitada vastase oluliste oskustega sõdureid, näiteks droonioperaatoreid, sapööre ja sidemehi. Nende eraldusmärgid ja varustus ei tohi olla eristatav, sest tuvastamine toob kaasa rünnaku. Venelased ei hooli ka punase ristiga märgitud meditsiiniabi masinatest, kogemus on, et neid hävitatakse võimalusel esimeste hulgas. Äratundmise osa on ka olukorra jälgimine ja sellest järelduste tegemine. Kas kohas, kus pidevalt liigub masinaid, asub logistikakeskus või juhtimispunkt või tähendab vastase liikumine rünnaku ettevalmistusi? Oma tegevuse jälgimine ja äratundmine tuleb teha võimalikult keeruliseks, tekitades näiteks valesihtmärkide ning tavalisest intensiivsema raadiosidega muljet suuremast üksusest või manöövrist.

4. Ära ole hea sihtmärk. Drooniüksus püüab leida kõige tähtsama sihtmärgi, kuid ründab võimalusel ka väiksemaid sihtmärke, kaasa arvatud üksiksõdureid. Tegevuse hajutamine ja varjamine ning piisavad vahemaad üksuste ja sõdurite vahel vähendavad rünnaku sihtmärgiks sattumise ohtu ning rünnaku korral kaotusi. Mõnus ja soojaks köetud jaotelk supipotiga muutub hetkega vennashauaks, sama üksus eraldi laskepesades magamiskottides kuivikuid närimas jääb võitlusvõimeliseks isegi juhul, kui kuhugi kukub miin.

Seega on ettevaatusabinõud alljärgnevad. Varustus, eriti töötavad sideseadmed ja sõidukid tuleb jätta üksusest eemale, keegi ei maga sideauto all. Minimaalselt liikumist varude täiendamiseks ning evakuatsiooniks tähendab ka seda, et üksusel peab kaasas olema rohkem varustust. Droonirünnak ei ole kunagi viimane, sest kui vaja, ründab vaenlane uuesti. Oma asukoha varjamiseks tuleb ära kasutada kõiki looduslikke ja inimese loodud võimalusi, näiteks segada vastase droonisignaali, minna tihedate puude või võrgu alla, mis takistavad droonijuhil sihtmärki näha ja drooni selle pihta juhtida.

5. Ära saa pihta. Kõik peavad droonivastase tegevuse põhimõtteid teadma ja neid järgima. Drooniohu jälgimine ja tõrjeks valmisolek peab olema pidev. Õhumärkide pihta tulistamist peab harjutama, sest sihtima peab ennakuga, sinna, kuhu droon jõuab hetke pärast! Võimalusel varju droonikindlasse ruumi või leia maastikul droonile raskesti kättesaadav koht. Droonirünnaku korral peab varjuma ja põgenema ning seda tuleb eelnevalt treenida. Droonil on suur inerts ja raske teha kiireid kursimuutusi, mistõttu võivad takistuseks olla järsud käänakud sissepääsudes ja kaevikutes. Autodes liikudes tuleb hoida aknad ja turvavööd lahti, et saaks võimalikult kiiresti välja hüpata. Akende ette riputada kardinad, võrgud või kiled, millesse droon võib kinni jääda. See, kui plahvatus toimub eemal, võib päästa elusid, sest lööklaine kustub õhus kiiresti. Otsetabamuse asemel kümne meetri kaugusel plahvatanud droon teeb palju vähem kahju.

6. Ära saa vigastada. Droonitabamus ei tähenda alati vigastust. Kaitstud positsioon peab kaitsma rünnaku eest igast suunast ja kaitse võiks olla kihiline. Näiteks sissepääsul võiks olla mitu ust või käänakut, sest ründedroonid võivad lennata hanereas: esimene hävitab takistuse, järgmine ründab sihtmärki. Võitlejad peavad kandma kaitsevarustust. Põhitähelepanu olgu ülakeha ja pea killukaitsel, lisaks kaitseprillid ning kõrvaklapid, sest vigastusi tekitavad peamiselt väikesed killud ja lööklaine. Plaadikandja ja kõrgete sisselõigetega kiiver võivad tunduda taktikaliselt seksikad, kuid suurema kaitsepinnaga killuvest koos vanamoodsa kiivriga kaitsevad paremini. Süütesegude ja põletushaavade vastu aitab, kui eemaldada positsioonidelt kergestisüttivad esemed ning kasutada raskestisüttivatest materjalidest riidevarustust.

7. Ära lase end mõjutada. Droonihirmu kaudu mõjutavad droonid tegevust ka ilma ühegi tabamuseta, pidev jälgimine ja tõrjeks valmisolek nõuab palju töötunde. Hästi läbimõeldud ja ettevalmistatud tegevus vähendab kaotuste ohtu ja tõsidust. Selleks on vaja arendada üksuses olemasolevaid lahinguvälja esmaabioskusi ja vahendeid, k.a süütesegude kustutamiseks ja põletushaavade ravimiseks. Näiteks peavad käepärast olema esmased tulekustutusvahendid ning loputusvesi põletushaavade puhastamiseks ja jahutamiseks. Vigastatu peamine soov ja ülesanne on ellu jääda, üksus jätkab ülesande täitmist. Vigastatu peab tegema end lihtsasti abistatavaks, näiteks peab IFAK olema nähtaval, kokkulepitud ja teistele kättesaadavas kohas. Lahinguvälja esmaabi tuleb treenida kõigil, mitte ainult sanitaridel, ja võimalikult rasketes tingimustes, pimedas ja kiirustades. Sanitare ja päästemeeskondi ei tohi seada liigsesse ohtu, sest vaenlane ründab abi andjaid uuesti, kui selleks võimalus on. Riske tuleb vähendada ja ohtude eest varjuda.

Soome keelest tõlkinud Heikki Kirotar

Lisateave:

Vilho Ronkainen

Käesoleva teksti autori nimi on pseudonüüm, mille taga on korduvalt Ukrainas tegutsenud Soome välimeditsiinispetsialistide kogemused. Õppematerjali kasutatakse soomlaste ja ukrainlaste täiendõppeks välimeditsiinis. Ukrainat aitavate välismaalaste seas on tavaline kasutada enda ja lähedaste julgeoleku huvides pseudonüümi.

Helsingist pärit õige Vilho Erik Ronkainen läks Jätkusõtta 1941. aasta suvel, esialgu suurtükiväelasena. Hiljem viidi ta üle mereväkke madruseks. Noormees langes ja jäi kadunuks Teikarsaare lahingutes 5. juulil 1944.

Kuna Soomes tegeldakse tänaseni langenute ja kadunute otsimise ning ümbermatmisega, leiti Viljo maised jäänused 19. juunil 2021 Teikarsaarelt mürsuplahvatuse kraatri lähedalt. Sugulaste DNA ja leitud esemete, sh nimeplaadi järgi tehti isik kindlaks 25. jaanuaril 2023 ning ta maeti lastelaste ja sugulaste osalusel sõjaliste auavaldustega Hietanieme surnuaeda oma 102. sünniaastapäeval 6. aprillil 2023.