Säästumarketi tankifilm

Tahate filmi, mille vaatamine on ränk? Nii ränk, et pärast silmad valutavad? Inglismaal paisati 2026. aastal avalikkuse ette just sellele kriteeriumile vastav tankifilm „Landship“. Idee tasandil suurepärane, aga valmisprodukt poeb tanki alt läbi.

„Landshipiga“ on jah selline lugu, et nii-öelda alghariduse saamiseks kõlbab ka, aga edasijõudnutele väga ei julge soovitada. Kui „Fury“ on nähtud, tasub lähedastega nõu pidada, kas „Landship“ üldse menüüsse võtta või leppida mõne asisema teosega. Ohutus ennekõike.

1917. Esimene maailmasõda. Millalgi augustikuus on eesliinil jalaväge toetamas tank märgistusega F41, Mark IV. Tegu on tolle aja tankiehitusele tüüpilise hiigelsuure masinaga, milles pidi hakkama saama peaaegu terve jalgpallimeeskonna jagu tankiste. Pealetungi käigus, ühel mitte eriti ilusal hetkel, jääb tank aga mutta kinni. Liikumisvõimetu tankiga on jällegi väga keeruline peale tungida. Niisiis otsustavad jalaväelased ikkagi taganeda ning tank kõige meeskonnaga jääb kuskile Saksa ja Briti vägede vahele lõksu. Selline on ajaloost võetud sündmustik, mida on jõudumööda filmi sisse ümber tõstetud.

Üldiselt on „Landship“ parajal määral ikaldunud. Mõte ise on ülimalt tervitatav: teha film esimese ilmasõja aegse tankiga peaosas. Sihukesi filme ei ole just ülearu palju. Teostus aga on, ütleme, küsitav. Õigust öelda ei saagi aru, mis meediumi ja publikut silmas pidades on „Landship“ valmis treitud. Tundub justkui televisioonile toodetud kraam. Samas saadakse filmis ikkagi surma ja haavata, mis suunab eetriaja pigem õhtusesse vööndisse. Või kinno. Kino jaoks on aga teostus hirmus stuudiomaiguline. Ei välista üldse, et filmitigi ühes suures pimedaks tehtud angaaris.

Filmi tegijad on ilmselt suures tuhinas ära unustanud, et tegevus vältab mitu päeva. On ju loogiline oletada, et seetõttu on päeval valgem, öösel pimedam. Mis võiks ka ekraanil kajastuda. Vaat oletada te ju võite, aga siin filmis võimutseb lakkamatu pimedus. Ma tean lapsepõlvest ütlust „pime öö kartulivao vahel“. „Landshipi“ iseloomustama sobib see suurepäraselt. Valget aega nagu polekski, pidevalt tume ekraan tekitab soovi saavutada öönägemisvõimet. Lisaks on kõikjal udu. Noh, seda võib ju lihtsalt seletada. Iga Inglise sõduri seljakotis on marssalikepi asemel teatav kogus udu otse Londonist. Lisaks on udu ja pimeduse komboga võimalik varjata, et tegelikult filmitigi kõik üles suures tühjas angaaris. Angaarimuljet süvendab veider kaja. Kirjade järgi võiks tanki ümber laiuda suur lage plats, aga ometi kuuleb õuestseenides kaja. Noh, läks helindamisel meelest ära, et tankiga toas ei sõideta. Juhtub.

Peategelaseks on filmis loomulikult tank. Briti tank Mark IV ja isane. Sel ajal jagunesid tankid veel isas- ja emastankideks, vegetatiivne paljunemine tuli tankidel hiljem. Kahurit ei hoitud tänapäeval levinud kombe kohaselt katusel. Need olid külje peal. Lisaks polnud varastel tankidel kiirust ollagi. Nii, et ajaloolistel põhjustel on ulja kihutamise asemel siin filmis kasutusel uljas roomamine.

Oma minimalismiga sobiks see tank rohkem teatrilavale kui filmi. Paljud lahendused räägivadki pigem teatri- kui filmikeeles. Ometi, kui nüüd järele mõelda: kas ma sooviksin veeta teatris poolteist tundi „Landshipi“ vaadates? Tõenäoliselt ei sooviks. Pakun, et hakkaksin niisamuti nurisema. Eestis on olemas mõiste teleteater. See žanrimääratlus oleks „Landshipi“ kohta arvatavasti kõige täpsem. Ometi on näha stsenaristi-režissööri soovi teha ikkagi filmi, mitte teatrit. Selline ebamäärasus muudab minu kui vaataja kahtlevaks ja kõhklevaks. Tekib soov külastada külmkappi, võimaluse korral igavaid kohti edasi kerida või, mis kõige hullem, telefoni sügada.

Odavlahendused on need, mis filmile kõige rängemalt mõjuvad. Muistsel ajal võrreldi sääraseid Säästumarketi kaubaga, tänasel päeval populaarsete netikaupluste omaga. Nii pilt, heli kui paraku ka dialoogid on madaltasemel. Oleks nad seda kvantiteedilt, oleksin tõenäoliselt rõõmus. Sest mis saaks olla parem kui „Godot’d oodates“ militaarversioon? Paraku ei ole see film mitte sugugi „Godot’d oodates“. Kvaliteet on samuti puudulik. Ometi on tunda, et tegu ei ole reedese või palgapäevajärgse kvaliteedilangusega. Näikse, et pingutatud ikkagi on. Sest positiivseid momente ju leiab, mis siis, et need on hästi ära peidetud. Aga eelarveliste või mõnede muude kaalutluste mõjul on tulemus saanud selline, nagu ta on saanud.

Stsenaarium on Callum ja Andrew Burnil kentsakas. Et mitte öelda imelik. Filmimaailmas on mõlemad üsna uued tegijad. Mõned tehtud tööd on juba selja taga, eeldaks juba mõningast kogemust. Liiatigi on mõlemad valinud oma lemmikžanriks just sõjafilmi. Ometi on filmis episoode, mis kulmud pealaele kergitavad. Mõned näited.

Miks on pahad sakslased gaasimaskistatud? Mis hea pärast? Taheti, et film oleks natuke ka kollifilm? Või leiti, et vaenlane peab ilmtingimata olema võimalikult näotu? Mingit otsest vajadust ennast maskeerida ju pole, Briti tankistid askeldavad ringi ilma maskita ja saavad hakkama küll. Mu meelest ei ole mingit vajadust filmi, mis on niigi võimatult udune, keerata veel täiesti mustvalgeks kahe poole vastandumiseks.

Sündmustikkugi jagub huvitavaid pöördeid. Niipea, kui meeskonnas esiti veidi põlatud ohvitser pildi taskusse viskab, muutub suhtumine. Miks just nii, miks just siis, jääb arusaamatuks. Samas on sel kombel lihtsam stsenaariumi edasi kirjutada. Muidu, hoidku küll, peaks veel sisse pikkima mingeid dialooge, teemaarendusi ja tont teab mida. Läheb käest ära. Hoiame parem madalat profiili edasi. Muidu vaataja veel ehmub. Ja hakkab telefoni sügama.

Näitlejate töö on „Landshipis“ peaaegu ainus, millega mina isiklikult rahule jäin. Seedimisjääkidest saia tegemine ei ole kunagi olnud tänuväärne tegevus. Midagi eriti säravat, komeedina tõusu just ei näe. On ilus Harju keskmine. Kuulad, vaatad ja jääd rahule. Keegi puunukku ei mängi, üle ei pinguta. Selline täitsa okei. Silma jääb pigem seetõttu, et filmi ülejäänud komponendid paistavad olema tõesti kusagilt üle jäänud ning kombo on kokku visatud näppuhakanud laojääkidest. Näitlejate mäng hoiab kõike natukenegi koos, muidu oleks päris kole.

„Landship“ on saanud kohmakas, kandiline ja aeglaselt liikuv film. Nagu üks esimese ilmasõja aegne suur tank. Lõppeks jääbki film omadega kapitaalselt mutta kinni ning erinevalt ajaloolistest tankistidest ei pääsegi mülkast välja. Sümpatiseerib idee teha film tolleaegsest huvitava, kuid lühikese elukäiguga tankist. Väga kahjuks ei jõua aga väärt mõtted ja teostus omavahel kuidagi kokkuleppele. Tulemuseks on Jaan Tatika imemasin, mis sai hakkama ühtviisi halvasti nii õhus, maal kui uulitsa peal.

Film ei ole lõpmatuseni halb. Vaadata kannatab küll. Ikkagi tükk maad parem sellest tuntud ja räägitud B-kategooriast. Täisväärtusliku A-ni aga kahjuks ei küündi. Millest allakirjutanul on natuke kahju. Ajalooline tank F41 ühes meeskonnaga väärinuks tiba paremat teostust.

„Landship“

Osades: David Dobson, Vin Hawke, Jeffrey Mundell

Lavastanud: Callum Burn

1 tund ja 29 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 9. Kajastamist väärt seik ajaloost.

Teostus: 4. Kohmakas, pime ja udune.

Näitlejatööd kokku: 6. Hea keskmine.

Lavastajale: 3. Palun arvestada öö ja päeva erinevusega.