Tipptasemel relvastus annab suurtükiväele suurema vastutuse

Intervjuu ilmus ajakirjas Sõdur nr 5/2026

Eesti diviisi koosseisu kuuluva suurtükiväerügemendi alla koonduvad kogu diviisi tasandi tuletoetusvõimed, sealhulgas viimastel aastatel soetatud liikursuurtükid, raketisuurtükivägi ning varitsev õhuründemoon. Ajakirja Sõdur küsimustele vastas suurtükiväerügemendi ülem kolonel Marko Tomentšuk.

Suurtükiväepataljonist sai 2025. aastal suurtükiväerügement. Milliseid muudatusi see kaasa tõi?

Suurtükiväepataljoni muutumine rügemendiks ei olnud pelgalt organisatsiooniline ümbernimetamine, vaid tulenes diviisi suurtükiväe kiirest arengust ja ülesannete mahu kasvust. Eesti kaitsevägi on viimastel aastatel hankinud ning hangib ka edaspidi uusi tuletoetus- ja süvalöögivõimeid, alates liikursuurtükkidest K9 ja CAESAR ning raketisuurtükiväe relvasüsteemidest HIMARS ja Chunmoo kuni varitseva õhuründemoonani.

Tänapäeva julgeolekuolukorras on oluline teha võimearenduses läbimõeldud otsuseid ning tagada, et soetatud relvasüsteemid jõuaksid võimalikult kiiresti üksustesse ja oleksid seal tõhusalt kasutatavad. Rügemendi üks olulisimaid ülesandeid on anda kaitseväe juhtkonnale ja riigi kaitseinvesteeringute keskusele erialast nõu suurtükiväe relvasüsteemide ja laskemoona valikul ning korraldada suurtükiväe erialast väljaõpet nende võimete kasutuselevõtuks.

Selleks on kaitseväe suurtükiväe spetsialistid koondatud rügemendiülema tsentraalse juhtimise alla. See võimaldab võimearenduse ja väljaõppega seotud tegevusi kavandada ning ellu viia terviklikult, kaasates suurtükiväe parimaid spetsialiste. Samuti vastutab suurtükiväerügement diviisi suurtükiväepataljonide lahinguvalmiduse eest. Nimelt kuulub diviisi sõjaaja koosseisu kolm suurtükipataljoni: 101. liikursuurtükipataljon, 102. liikursuurtükipataljon ning 103. süvatulepataljon. Ka seda ülesannet on tsentraalse juhtimise kaudu võimalik senisest ühtsemalt ja tõhusamalt korraldada.

Seega on rügemendi loomise eesmärk tagada suurtükiväe terviklik ja süsteemne areng kaitseväes, hõlmates kogu võimearenduse protsessi, alates vajaduspõhistest hangetest ja tõhusast väljaõppest kuni üksuste komplekteerimise ning lahinguvalmiduse saavutamiseni.

Kaitseväe juhataja kontseptsioon on, et võimalik agressor peab saama purustatud juba enne meie piiri ületamist. Mulle tundub, et selles on suur osa just kaudtulevõimel. Milliseid kohustusi kaitseväe juhataja kontseptsioon suurtükiväele seab?

Kaitseväe juhataja kontseptsioon seab suurtükiväele selge ülesande: peame olema valmis mõjutama vastast võimalikult varakult ja võimalikult suures sügavuses, enne kui ta jõuab meie üksustega vahetusse kontakti. See tähendab, et lisaks tavapärasele lähituletoetusele suureneb suurtükiväe roll vastase sügavuses paiknevate oluliste sihtmärkide mõjutamisel.

Selle ülesande täitmisel ei piisa aga üksnes suure laskekaugusega relvasüsteemidest. Relvasüsteemi maksimaalne laskekaugus ei tähenda automaatselt, et meil on võime sellel kaugusel vastast tõhusalt mõjutada. Selleks peab toimima kogu ahel sihtmärgi avastamisest ja tuvastamisest kuni otsustamise ning mõjutamiseni. Seetõttu peavad koos kaudtulevahenditega arenema ka meie luure- ja seirevõime, mehitamata süsteemid, side- ja juhtimislahendused ning protsessid, mis võimaldavad informatsiooni kiiresti tuleüksusteni viia.

Samavõrd oluline on suurtükiväeüksuste liikuvus ja ellujäämisvõime. Tänapäeva lahinguväljal, kus vastane kasutab laialdaselt droone ja erinevaid sensoreid ning suudab kiiresti vastutuld anda, peab tuleüksus suutma tegutseda hajutatult, täita tuleülesande kiiresti ja seejärel positsiooni vahetada. Samuti on eluliselt tähtis tulepositsioonide varjamine ja kindlustamine.

Seega ei tähenda kaitseväe juhataja kontseptsioon suurtükiväe jaoks üksnes vajadust lasta kaugemale. Meie ülesanne on arendada terviklikku tuletoetus- ja süvalöögivõimet, kus relvasüsteemid, laskemoon, sihtmärgistamine, juhtimine, väljaõpe ja koostöö teiste kaitseväe üksuste ning liitlastega moodustavad ühe toimiva terviku.

2020. aastast on meil K9-d, 2025. aastast CAESAR-id ja HIMARS-id ning tellimisel on Chunmoo mitmikraketiheitjad. Kas me võime oma suurtükiväe relvastusega juba rahul olla?

Julgen väita, et Eesti diviis ei pea oma suurtükiväe võimet kindlasti häbenema. Meil on kasutusel väga moodsad ja võimekad relvasüsteemid ning ka nende süsteemide hulk, mille Eesti riik on oma kaitsjatele hankinud või hankimas, on meie riigi suurust arvestades muljetavaldav. K9, CAESAR, HIMARS, erisugused varitseva õhuründe platvormid ja tulevikus lisanduv Chunmoo annavad meile erineva ulatuse ja otstarbega tulevahendid, mis võimaldavad mõjutada vastast nii taktikalises kui ka operatsioonilises sügavuses.

Samas ei tähenda moodsate relvasüsteemide olemasolu seda, et suurtükiväe arendamisega võib nüüd rahule jääda. Relvasüsteem on ainult üks osa terviklikust võimest. Selle kõrval peavad arenema laskemoonavarud, sihtmärgistamine, juhtimis- ja sidesüsteemid, logistika, hooldus ning eelkõige inimesed, kes neid süsteeme kasutavad. Seega võime tehtud otsuste ja saavutatud tasemega rahul olla, kuid loorberitele puhkama jääda ei saa. Suurtükiväe arendamine on pidev protsess ning meie ülesanne on tagada, et hangitud relvasüsteemide potentsiaal oleks täielikult ära kasutatud ja vastaks ka tulevikus meie kaitse vajadustele.

Hiljuti toimus Eestis liikursuurtükkide K9 kasutajariikide konverents. Kas me võime siit järeldada, et meie ja teised kasutajad oleme nende suurtükkidega rahul või kõlas ka kriitikat?

Pean tunnistama, et ajal, mil liikursuurtükkide hankimine Eestis päevakorda tuli ja ma ise selles protsessis osalesin, olin K9 relvasüsteemi suhtes üsna skeptiline. Mulle tundus see tehniliselt keeruka süsteemina ning muret tegi see, kas ja kui hästi suudame selle kasutamise ajateenijatele ajateenistuse jooksul selgeks õpetada. Praeguse kogemuse põhjal tuleb mul tunnistada, et see kartus ei olnud põhjendatud.

Kuue aasta jooksul, mil me neid relvasüsteeme kasutanud oleme, täheldasime, et ajateenijad suudavad K9 kasutamise ajateenistuse jooksul väga heal tasemel omandada. Veelgi olulisem on see, et reservõppekogunemisele naastes suudavad nad relvasüsteemi jätkuvalt oskuslikult kasutada. Praktikas piisab suhteliselt lühikesest meeldetuletusõppest, et meeskonnad oleksid taas võimelised relvasüsteemiga tegutsema ja oma sõjaaja ülesandeid täitma. Minu jaoks on see üks tugevamaid kinnitusi, et K9 oli Eesti jaoks õige valik.

Ka K9 kasutajariikide konverents näitas, kui väärtuslik on sama relvasüsteemi kasutavate riikide vaheline koostöö. Selliste kohtumiste eesmärk ei ole üksnes kinnitada, et ollakse relvasüsteemiga rahul, vaid jagada praktilisi kogemusi, tuua välja kitsaskohti ning otsida ühiselt võimalusi süsteemi, selle kasutamise ja väljaõppe edasiseks arendamiseks. Ükski relvasüsteem ei ole täiuslik ning kasutajate tagasiside ja kogemuste vahetamine aitabki seda aja jooksul paremaks muuta.

Räägime nüüd ajateenijate väljaõppest. Kuidas see suurtükiväes kujundatud on ja kuidas see areneb?

Nii nagu kaitsevägi tervikuna, läheb ka suurtükivägi üle uuele ajateenijate väljaõppesüsteemile, mille kohaselt hakkavad kõik ajateenijad teenima kaksteist kuud. Suurtükiväe jaoks annab pikem teenistusaeg võimaluse muuta väljaõpe senisest terviklikumaks ning pöörata rohkem tähelepanu üksuste kokkutöötamisele.

Esimese kuue kuu jooksul on eesmärk õpetada ajateenijast välja sõdur, kes valdab oma eriala ja relvasüsteemi ning on valmis tegutsema oma sõjaaja üksuse koosseisus. See ei tähenda veel väljaõppe lõppu, kuid selleks hetkeks peab sõdur olema saavutanud taseme, mis võimaldab tal vähemasti oma põhiülesandeid lahinguväljal täita.

Teenistuse teises pooles keskendutakse järjest enam allüksuse väljaõppele ja kokkutöötamisele. Kui esimeses etapis on suurem rõhk üksiksõduri ja meeskonna oskustel, siis edasi liigume järjest keerukamate allüksuse tasandi ülesannete juurde. Eesmärk on, et ajateenistuse lõpuks ei oleks meil lihtsalt hulk hästi väljaõpetatud sõdureid, vaid kokkuharjutatud sõjaaja üksus, mille liikmed teavad oma ülesandeid, valdavad relvasüsteeme ning oskavad ühtse meeskonnana tegutseda.

Just see ongi pikema ajateenistuse suurim väärtus suurtükiväe jaoks – meil tekib rohkem aega mitte ainult relvasüsteemide kasutamise õpetamiseks, vaid eelkõige selleks, et õpetada üksus tervikuna sõdima.

Meil on nüüd uued relvad ja veel eriti Lõuna-Korea relvad. Kas laskemoona kättesaadavusega on probleeme? Kas me saame kätte seda laskemoona, mida meil tegelikult vaja on?

Laskemoona kättesaadavus on tänapäeva julgeolekuolukorras kindlasti teema, millega tuleb pidevalt tegeleda. Ukraina sõda on oluliselt suurendanud nõudlust nii suurtükiväe laskemoona kui ka rakettide järele ning see on omakorda pannud surve alla tootmisvõimsused ja pikendanud tarneaegu.

Seetõttu ei ole laskemoona hankimine enam üksnes relvasüsteemi soetamisele järgnev tegevus, vaid see peab olema võimearenduse lahutamatu osa.

Meile on oluline ka see, et uute relvasüsteemide kasutuselevõtt ei tekitaks põhjendamatut sõltuvust ühest tarnijast. Võimaluse korral peame kasutama erinevaid tarnekanaleid ning võtma kasutusele laskemoona, mis vastab meie relvasüsteemide nõuetele ja võimaldab täita meile seatud ülesandeid. Küsimus ei ole seejuures ainult laskemoona koguses. Erinevate sihtmärkide ja ülesannete jaoks on vaja erisuguste omadustega laskemoona ning seetõttu peab laskemoonavalik lähtuma eelkõige sellest, millist mõju me lahinguväljal saavutada soovime.

Loomulikult tuleb arvestada ka sellega, et Eesti maksumaksja raha ei ole piiramatu. Me peame kasutama igat kaitsekulutusteks eraldatud eurot võimalikult targalt. Eesmärk ei ole lihtsalt võimalikult palju laskemoona kokku osta, vaid hankida sellist laskemoona ja sellises koguses, mida meil oma sõjaaja ülesannete täitmiseks tegelikult vaja on. See tähendab pidevat tasakaalu koguse, kvaliteedi, hinna ja tarnekindluse vahel.

Seetõttu on laskemoona puhul oluline pikaajaline vaade. Relvasüsteemi hankides peame juba algusest peale mõtlema selle laskemoonale, väljaõppevajadusele ja tarnekindlusele kogu süsteemi kasutusaja jooksul. Nii saame olla kindlad, et moodne relvasüsteem ei ole meil lihtsalt olemas, vaid saame seda vajaduse korral ka reaalselt kasutada.

Kui rahul me praegu oma harjutusväljade ja lahinglaskmiste tingimustega oleme?

Tuleb arvestada, et Eesti on geograafiliselt väike riik ning meie võimalused harjutusväljade pidevaks laiendamiseks või uute alade loomiseks on paratamatult piiratud. Suurtükiväelasena sooviks loomulikult alati suuremaid alasid ja rohkem võimalusi, eriti arvestades meie relvasüsteemide arengut, kuid siin tuleb olla realistlik.

Praegu on meie käsutuses kaitseväe keskpolügoon, võimalused harjutada Viivikonna piirkonnas ning mõnede õppuste raames ka merele laskmise võimalus. Nende võimaluste kombineerimisel suudame korraldada ajateenijate ja reservväelaste väljaõppeks vajalikud laskmised ning saavutada väljaõppele seatud eesmärgid.

Suurem küsimus on pigem harjutusväljade järjest kasvav koormus.

Kaitseväe üksuste väljaõppe maht ja intensiivsus on kasvanud ning samu alasid vajavad korraga paljud üksused. See nõuab väga head planeerimist ja koordineerimist, et olemasolevaid võimalusi võimalikult tõhusalt kasutada. Loomulikult annaksid suuremad ja mitmekesisemad harjutusalad meile lisavõimalusi, kuid praegustes tingimustes suudame siiski vajaliku väljaõppe korraldada. Meie ülesanne on kasutada olemasolevaid harjutusvõimalusi niivõrd hästi, et nii ajateenijad kui ka reservväelased saaksid oma sõjaaja ülesannete täitmiseks vajaliku väljaõppe.

Mida Ukraina sõda meile õpetanud on?

Ma ei ütleks, et Ukraina sõda on meile kõiges midagi täiesti uut õpetanud. Pigem on see kinnitanud mitmeid põhimõtteid, millest oleme oma riigikaitse ja suurtükiväe arendamisel juba varem lähtunud. Küll aga annab Ukraina sõda meile pidevalt uusi praktilisi õpikogemusi selle kohta, milline on tänapäevane suure intensiivsusega lahinguväli ja kui kiiresti see muutub.

Üks olulisimaid õpikogemusi on see, et suurtükivägi on jätkuvalt lahinguväljal väga oluline mõjutamisvahend. Samas ei piisa ainult heast ja kaugele laskvast relvasüsteemist. Peame olema suutelised vastase kiiresti avastama, saadud sihtmärgiinfot operatiivselt töötlema ja edastama selleks, et soovitud kaudtule mõju võimalikult kiirelt sihtmärki toimetada. Mida kiiremini ja paremini toimib kogu ahel sensorist mõjutajani, seda tõhusamalt suudame oma relvasüsteemide võimalusi ära kasutada.

Ukraina sõda on väga selgelt näidanud ka jätkusuutlikkuse tähtsust. Suure intensiivsusega konfliktis ei määra edu ainult relvasüsteemide tehnilised näitajad. Sama olulised on laskemoona ja varustuse olemasolu, toimiv logistika ja hooldus, väljaõpetatud inimesed ning võime hoida üksusi lahinguvõimelisena pikema aja jooksul.

Kõige olulisem õpikogemus on aga ehk kohanemisvõime. Tänapäeva lahinguväli muutub erakordselt kiiresti. Vastane õpib ja kohandab oma tegevust ning tehnoloogia areneb pidevalt. See tähendab, et ka meie ei saa jääda kinni ühte kindlasse tegutsemisviisi. Peame Ukraina kogemust järjepidevalt analüüsima ning olema valmis selle põhjal muutma oma väljaõpet, taktikat ja tehnilisi lahendusi. Minu kui suurtükiväerügemendi ülema ülesanne on teha kõik selleks, et need tuvastatud õpikogemused saaks meie suurtükivõimearenduses rakendatud.

Soome on meie väga suur toetaja olnud ja tema abil on suurtükivägi üldse Eestis käima saadud. Aga kuidas me praegust rahvusvahelist koostööd hindame?

Soome rolli Eesti suurtükiväe arengus on raske üle hinnata. Soomlased olid need, kes aitasid meil omal ajal suurtükiväe üles ehitada, jagades meiega nii oma teadmisi, kogemusi kui ka väljaõppe põhimõtteid. See pani väga olulise aluse sellele, kus Eesti suurtükivägi praegu on.

Nüüd on meie koostöö jõudnud järgmisse etappi. Kasutame ja hangime mitmeid samu või sarnaseid relvasüsteeme ning see loob järjest rohkem võimalusi teha koostööd nii väljaõppe, relvasüsteemide kasutamise kui ka võimearenduse valdkonnas. Ühised süsteemid tähendavad ka seda, et meil on järjest rohkem ühiseid teemasid, milles kogemusi vahetada ja üksteiselt õppida.

Mul on eriti hea meel selle üle, kuidas meie suhe Soome suurtükiväega on aastate jooksul muutunud. Kui Eesti suurtükiväe algaastatel vaatasime soomlaste poole mõnes mõttes nagu vanemate vendade poole, kellelt meil oli väga palju õppida, siis nüüdseks on sellest kujunenud märksa võrdsem partnerlus. Meil on endiselt palju, mida Soome pikaajalisest kogemusest õppida, kuid samal ajal tunnevad ka Soome kolleegid järjest enam huvi meie kogemuste vastu. Viimastel kohtumistel oleme olnud juba olukorras, kus ka meil on olnud neile teadmisi ja kogemusi edasi anda.

See ongi minu arvates hea rahvusvahelise koostöö tunnus – me ei ole enam ainult teadmiste vastuvõtjad, vaid suudame ka ise oma partneritele väärtust pakkuda. Sama põhimõte kehtib laiemalt koostöös teiste liitlaste ja samu relvasüsteeme kasutavate riikidega: mida rohkem suudame kogemusi vahetada, koos harjutada ja üksteiselt õppida, seda tugevam on meie ühine kaitsevõime.

Kui nüüd vaadata üle Peipsi, siis Luugas asub Venemaal raketibrigaad oma Iskanderi rakettidega. Eestil ei ole Venemaale ballistilisi rakette vastu panna, aga kas meil on midagi ka Vene raketiväest õppida?

Kui vaadata Ukraina sõja kogemust, siis tuleb tunnistada, et ballistilised raketid kujutavad endast väga tõsist ohtu. Venemaa on suutnud nende kasutamist jätkata ning oma raketivõimet säilitada ka olukorras, kus tema ligipääs mitmetele tehnoloogiatele ja komponentidele on sanktsioonidega piiratud. Ballistiliste rakettide tõrjumine on tehniliselt keeruline ning selleks sobivaid vahendeid on piiratud hulgal.

Ukraina sõda on näidanud, et erisuguste õhuründevahenditega võitlemiseks tuleb üles ehitada kihiline õhukaitse, kus eri süsteemid täiendavad üksteist. Ballistiliste rakettide oht on mõjuv põhjus, miks peab ka Eesti jätkuvalt investeerima õhukaitsesse ning arendama võimet kaitsta nii oma üksusi kui ka riigi toimimiseks olulisi objekte. Tulevikus on siin suur roll ka loodaval õhukaitsebrigaadil.

Samas ei tähenda Venemaa raketivõime seda, et peaksime püüdma vastase iga relvasüsteemi üks ühele kopeerida. Me peame mõistma, kuidas vastane oma raketiväge kasutab, millist mõju ta sellega saavutada soovib ning kuidas vähendada selle mõju meie enda tegevusele. See tähendab lisaks õhukaitsele ka hajutatust, varjamist ja üksuste võimet jätkata oma ülesannete täitmist vastase kaugtule tingimustes.

Seega on Venemaa raketiväe üks olulisimaid õppetunde meie jaoks see, et tänapäeva sõjas tuleb arendada nii võimet vastast kaugelt mõjutada kui ka võimet kaitsta enda üksusi ja kriitilisi võimeid vastase samasuguse mõjutamise eest.

Mida droonide ajastu suurtükiväele kaasa toob?

Veel mõni aeg tagasi lähtusime suuresti arusaamast, et suurtükiväe üks peamisi ohte on vastase vastusuurtükiväe tegevus – pärast tuleülesande täitmist võib vastane meie positsiooni tuvastada ja seda omakorda suurtükitulega mõjutada. Ukraina sõja kogemus näitab aga, et droonide massiline kasutamine on lahinguvälja selles osas suuresti muutnud. Ka meiega oma kogemusi jaganud Ukraina ohvitserid on toonud esile, et droonidest tulenev oht on muutunud suurtükiväeüksuste jaoks üheks põhilisemaks probleemiks.

See tähendab, et peame üle vaatama ka oma senised tegutsemispõhimõtted. Kui varem lähtusime suuresti põhimõttest, et pärast tuleülesande täitmist tuleb võimalikult kiiresti positsiooni vahetada, siis droonidega kaetud lahinguväljal võib ka liikumine ise üksuse paljastada.

Ukraina kogemus näitab, kui oluliseks on muutunud hea maskeerimine, hajutatus ning oskus hinnata, millal on mõistlik liikuda ja millal on ohutum jääda varjatuks.

Drooniohu vastu ei ole ühte universaalset lahendust. Tehnilised vahendid, sealhulgas elektroonilise võitluse lahendused, moodustavad sellest ainult ühe osa. Sama oluline on üksuste taktika, väljaõpe ja oskus oma tegevust ohust lähtudes kohandada. Seetõttu peab droonivastase võitluse areng käima käsikäes meie enda taktika arenguga.

Droonide ajastu tähendab suurtükiväe jaoks eelkõige seda, et peame pidevalt kohanema. Me peame suutma droone enda tegevuses ära kasutada, kuid samal ajal vähendama vastase droonide võimalust meid avastada ja mõjutada. See muudab nii meie taktikalist tegevust, väljaõpet kui ka suurtükiväe võimearendust tervikuna.

Kuidas suurtükivägi Eestis edasi areneb?

Aus vastus on, et suurtükiväerügement on saanud enda kanda väga suure ülesande ning selle terviklik käivitamine nõuab meilt keskendumist, pühendumist ja aega. Järgmise kolme kuni viie aasta peamine eesmärk on panna uus struktuur sisuliselt toimima ning võtta täielikult kasutusele kõik need võimed, mille arendamine on meile ülesandeks antud.

Kõik algab inimestest. Me peame leidma ja välja õpetama inimesed, suurendama nende teadmisi ja kogemusi ning moodustama neist üksused, mis suudavad neile määratud ülesandeid täita. Seejärel tuleb need üksused kokku harjutada ning viia nõutud lahinguvalmiduseni. Uute relvasüsteemide kasutuselevõtt on selle arengu oluline osa, kuid nagu kogu intervjuu jooksul oleme rääkinud, ei moodusta relvasüsteem üksi veel võimet – selle taga peavad olema väljaõpetatud inimesed ja toimiv organisatsioon.

Kaugemas perspektiivis areng sellega ei lõpe. Riigikaitse arengukava 2035 kohaselt kasvavad suurtükiväele seatud ülesanded ja koos nendega peab arenema ka organisatsioon. Praeguse rügemendi ülesanne on luua selleks tugev alus ning olla valmis järgmisteks arenguetappideks.