Operatsioon Barbarossa 1941. aastal

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 4/2026

Saksamaa väejuhatus asus NSV Liidu vastase sõja plaani, mis sai koodnimeks Barbarossa, ette valmistama juulis 1940 pärast võitu läänerindel. Adolf Hitler kinnitas selle plaani 18. detsembril 1940.

Plaani kohaselt pidi Saksamaa purustama lühiajalise sõjalise kampaaniaga NSV Liidu, Wehrmacht pidi ründama NSV Liitu kolme väegrupiga (137–152 diviisi, liitlastelt 29 diviisi), mille pealetungisuunad kulgesid Leningradi, Moskva ja Rostovi sihis, purustama piirilahingutes Punaarmee jõud ja vallutama NSV Liidu Euroopa-osa mõne kuuga.

Konkreetsed sõjaplaanid ulatusid Leningradi, Moskva ja Rostovini. Päris uskumatuna tundub aga üldine lõppeesmärk jõuda nn Arhangelsk – Gorki – Astrahani joonele. See tähendas, et Saksa sõjavägi pidi edasi liikuma ligi 1700–1900 km. Nagu reaalsuses selgus, ei olnud Barbarossa plaani võimalik täide viia.

Barbarossa plaani töötasid välja sajad Saksa kindralid ja staabiohvitserid. Kindralite hulgas võib mainida Franz Halderit, Alfred Jodli, Friedrich Paulust, Erich Marcksi jt. Saksa sõjavägi suutis plaani teostamiseks koondada Nõukogude Liidu piirile samapalju sõdureid kui 1940. aasta kevadel Suurbritannia ja Prantsusmaa vastu.

Kuna Saksa sõjavägi planeeris rünnakut suveperioodil, siis muutus sõja alguse planeeritav kuupäev 1941. aasta kevadel mitu korda. Üheks segavaks faktoriks oli ka Saksamaa kallaletung Jugoslaaviale ja Kreekale aprillis-mais 1941.

14. juunil 1941 toimus Adolf Hitleri juures viimane nõupidamine Barbarossa plaani ettevalmistamisel, kus täpsustati Wehrmachti koostööd liitlastega. Lõplikult otsustati 17. juunil, et pealetung algab 22. juuni hommikul.

Stalini väidetavad plaanid

Jossif Stalini plaanide kohta teise maailmasõja eel ja ajal on palju erinevaid arvamusi. Oma spioonide kaudu oli ta Barbarossa plaanist ja Saksamaa kavatsustest NSV Liitu rünnata igati teadlik. Loomulikult olid ka Punaarmeel erinevad sõjaplaanid sõjaks Saksamaa vastu.

Nende plaanide koostamise ajal ja heitluse eelõhtul olid sakslased ja venelased veel formaalselt liitlased, kuid nende eesmärgid olid täiesti erinevad.

Ühe populaarse teooria kohaselt valmistus NSV Liit 1941. aasta suvel ise Saksamaad ründama ja Hitleril õnnestus seda pealetungi napilt ennetada. Nii pidi plaani Groza kohaselt Punaarmee asuma ise pealetungile 6. juulil 1941.

Stalin koondas suured Punaarmee jõud otse riigipiiridele, tähelepanuväärsed löögigrupeeringud paiknesid just strateegiliselt soodsates kohtades, nn Bialystoki ja Lvivi eendites.

Palju on vaieldud Stalini mõtete ja kartuste üle Saksamaaga „sõda provotseerida“ ja tema ignorantsuse üle Saksamaa pealetungi algusaja teemadel. Tegelikkuses teatasid NSV Liidu luure ja välismaal asuvad spioonid kogu kevade jooksul erinevaid Wehrmachti pealetungi alguse kuupäevi. Osa neist olid reaalsed, osa ekslikud.

Kuid põhiprobleem oli selles, et Saksa väejuhatus muutis seda alguskuupäeva ise mitmel korral ja see eksitas nii spioone kui ka Stalinit. Igal juhul oli NSV Liit sõjaks valmis ja Punaarmee väeosad seati viimastel päevadel enne 22. juunit 1941 lahinguvalmis, muidugi mitte igal pool ühesuguste tagajärgedega.

Poolte sõjajõud

Ajaloolaste arvamused selle kohta, millised olid sõdivate poolte relvajõud piiril, on väga erinevad. Venelaste arvates olid sakslaste jõud muidugi nende omadest suuremad.

Suur-Saksamaa sõjaväes oli juunis 1941 kokku 7,2 miljonit sõdurit, lisaks mitusada tuhat meest Waffen-SS üksustes. Wehrmacht jagunes tegevväeks ja tagavaraväeks (1,2 miljonit meest). Saksa väeosad olid laiali üle kogu Euroopa, kõige suurem grupeering lisaks NSV Liidu vastu koondatud jõududele paiknes Prantsusmaal.

NSV Liidul oli Punaarmees juunis 1941 kokku 5,1–5,5 miljonit sõdurit, lisaks NKVD väeosad, mida hiljem samuti sõjas kasutati. Ka Punaarmee väeosad olid laiali üle kogu riigi, suurem grupeering paiknes Kaug-Idas Jaapani vastu. Suurim osa sõjaväest oli siiski NSV Liidu Euroopa-osas.

Saksamaa, Soome ja Rumeenia piiridel oli venelastel kokku 2,9–3,3 miljonit sõdurit, 190 diviisi, 12 782–15 867 tanki, 10 743 sõjalennukit, 60 000 suurtükki ja miinipildujat, kuid sinna liikus veel suuri lisajõude 22. juuni seisuga.

Kohe pärast sõjategevuse algust juunis-juulis korraldas NSV Liit üldmobilisatsiooni, mis suurendas Punaarmee juba 1. juuliks 10,4 miljoni sõdurini. Otsekohe ei saanud mobiliseerituid muidugi rindele paisata, kuid seda tehti väga kiiresti.

Punaarmee jõud jagunesid seejärel kaheks suureks osaks: tegevväed ja tagavaraväed. Need olid üldjuhul enam-vähem ühesuurused. Lisaks mobilisatsioonile värvati NSV Liidus mehi ja naisi kiiruga hävituspataljonidesse ja maakaitseväkke, mida nimetati rahvakaitseväeks (narodnojeopoltšenije).

Saksamaal oli NSV Liidu piiridele koondatud (põhiliselt okupeeritud Poola territooriumil, Ida-Preisimaal ja Norras) 3,1 miljonit sõdurit, 128 diviisi (reservis oli veel 24 diviisi), 3712 tanki, 5000 sõjalennukit, 47 260 suurtükki ja miinipildujat. Sellele lisandusid veel liitlaste sõjaväed.

Nagu arvata võib, on andmed ja hinnangud sõdivate poolte esialgsete jõudude kohta väga erinevad. Saksa allikad näitavad oma jõude väiksemate ja venelaste omi suurematena, venelaste allikad aga täpselt vastupidi. Igal juhul oli sõjatehnikat venelastel tunduvalt rohkem.

Mõnevõrra hiljem astusid sõtta ka Saksamaa liitlased, neist olulisimad olid Soome 500 000-mehelise sõjaväega (14 diviisi) ja Rumeenia 300 000-mehelise väega (kümme diviisi). Neilt kahelt riigilt oli NSV Liit kõigepealt anastanud tähtsaid territooriume: Soomelt Karjala kannase ja Rumeenialt Moldova. Ungari ja Slovakkia saatsid sõtta väga väikesed jõud, samuti Itaalia, kelle ekspeditsioonikorpus saabus rindele alles juulis-augustis 1941. Soomele tungis muide NSV Liit ise 25. juunil kallale.

Saksamaa relvajõudude kõrgem ülemjuhataja oli Adolf Hitler, Wehrmachti kõrgemat ülemjuhatust (OKW, OberkommandoderWehrmacht) juhtis Wilhelm Keitel, tema operatiivstaabi ülem oli Alfred Jodl. Maavägede (sks heer) ülemjuhataja oli Walther von Brauchitsch. Väegruppide (sks heeresgruppe) juhid olid järgmised: Nord – Wilhelm Ritter von Leeb, Mitte – Fedor von Bock, Süd – Gerd von Rundstedt. Põhja-Norras asuvat armeed juhtis Nikolaus von Falkenhorst, Soome sõjaväge marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim ja Rumeenia sõjaväge marssal Ion Antonescu.

Punaarmeed juhtis kindralstaap, mille ülem oli kuni juulini 1941 Georgi Žukov, seejärel Boris Šapošnikov.

Sõja algul muutusid kõige tähtsamaks kaks uut juhtorganit: poliitiline ja sõjaline. Need olid 30. juunil loodud riiklik kaitsekomitee (GosudarstvennõiKomitetOboronõ), mis koosnes Jossif Stalinist, Vjatšeslav Molotovist, Lavrenti Beriast, Georgi Malenkovist, Anastas Mikojanist, Nikolai Voznessenskist ja Kliment Vorošilovist. Samuti 23. juunil loodud kõrgema ülemjuhatuse peakorter (StavkaVerhovnogo Komandovanija), mis koosnes Stalinist, Molotovist, Žukovist, Šapošnikovist, Semjon Timošenkost, Vorošilovist, Nikolai Kuznetsovist ja Semjon Budjonnõist.

Punaarmee jõud rindel olid jagatud rinneteks, mis meenutasid Wehrmachti väegruppe. Põhjarinnet juhatas Markian Popov, looderinnet Fjodor Kuznetsov, läänerinnet Dmitri Pavlov, edelarinnet Mihhail Kirponos, lõunarinnet Ivan Tjulenev.

Saksamaa (kokku üheksa armeed ja neli soomusgruppi)

NSV Liit (kokku 14 armeed piiril ja neli armeed lähitagalas)

Saksamaa kuulutab Nõukogude Liidule sõja

Saksa saadik Moskvas Friedrich-Werner von der Schulenburg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul kell 4.30 NSV Liidu välisministrile Vjatšeslav Molotovile üle dokumendid, millega Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadikule Vladimir Dekanozovile üle samasisulised dokumendid.

Tõsi, sõja kuulutamise ajaks olid Saksa väed kell 3.00 (täpsete kellaaegade puhul tuleb muidugi arvestada ka erinevaid ajavööndeid) alustanud suurpealetungi. Sõja kuulutamist põhjendas Saksamaa kolme põhjusega: Nõukogude vägede koondamine piirile Saksamaa ründamiseks, NSV Liidu poolne Saksamaa-vastane diversioonitegevus ning Saksamaa-vastane propaganda ja poliitagitatsioon.

1941. aasta kampaania I etapp (juuni–juuli)

Esialgne suur edu

Saksa vägede edasiliikumise peasuunaks kujunes väegrupi Mitte jaoks Moskva suund ja seal saavutati ka esialgu suurimat edu. 28. juunil olid Saksa väed juba Minskis, suured Punaarmee jõud piirati Valgevenes sisse ja võeti vangi, esialgu oli venelaste vastupanu üsna hajus ja nõrk. Tugevamaks muutus see alles Smolenski piirkonnas, kus paiknes nn Stalini liin, venelaste rajatud kaitseliin NSV Liidu ja Poola vanal piiril.

Seal kulus sakslaste aega kaks kuud 10. juulist kuni 10. septembrini 1941, et murda siin Punaarmee üksuste vastupanu ja edasi liikuda. Smolensk vallutati 16. juulil.

Idarinde põhjatiival suutis Punaarmee Saksa vägede edasiliikumise juuli keskpaigas ajutiselt peatada Eesti keskosas ja Luuga jõel.

II etapp (august-september)

Kampaania kipub venima

Paraku leidis Adolf Hitler, et Moskva vallutamine peab ootama ja suunas suured jõud Mitte väegrupist lõunasse Kiievit kaitsva Punaarmee grupeeringu seljataha. Tulemuseks oli hiilgav võit Ukrainas, suurte maa-alade hõivamine ja ligi sadade tuhandete venelaste vangistamine. Paraku peavad sõjaajaloolased seda sammu otsustavaks veaks, mis lükkas edasi pealetungi Moskvale ja selle võimalikku vallutamist.

Päris kiiresti tungisid sakslased edasi ka põhjasuunas, kus nad takerdusid enne Leningradis alles Luuga jõel. 30. juunil vallutati Riia, 28. augustil Tallinn, 21. oktoobril Lääne-Eesti saared ja 8. septembril algas Leningradi blokaad. 29. augustil vallutasid 10. juulil pealetungile läinud Soome väed Viiburi.

Seevastu ei suutnud idarinde lõunatiival Saksa väegrupp Süd eriti kaugele tungida. Koos Rumeenia armeega vallutati Moldova ja suruti venelased Dnepri jõeni, kuid seal pealetung seiskus. Alles 15. septembril õnnestus koostöös väegrupist Mitte saadetud tankiväeosadega Kiievit kaitsnud Punaarmee suured jõud (665 000 sõdurit) piiramisrõngasse võtta. Edasi vallutati kogu Ukraina, tungiti kuni Rostovini, vallutati Krimm (kus vastu pidas ainult Sevastoopol) ja rinne takerdus novembris 1941.

Muide oli ka üks rindelõik, kus Saksa väed praktiliselt edasi liikuda ei suutnud – see oli Kaug-Põhjas. Põhja-Norrast edasi tungides püüdis Saksa armee Norwegen vallutada Murmanskit, kuid takerdus teedeta tundrapiirkonnas peagi pärast piiri ületamist ja jäi toppama kuni 1944. aasta sügiseni.

III etapp (oktoober-detsember)

Pealetung Moskvale nurjub

Sügisel oli Saksamaa suurim eesmärk peale tungida Moskvale ja see vallutada. Teised suunad Leningradi ja Rostovi juures olid vähetähtsad. Wehrmacht koondas väegruppi Mitte suured jõud, sealhulgas kõik neli soomusgruppi, ja alustas 30. septembril 1941 suurpealetungi. Esialgu kulges see igati edukalt, suured Punaarmee jõud piirati Vjazma ja Brjanski juures sisse ja oktoobri keskel tundus sakslastele, et tee Moskvani on peaaegu avatud.

Moskvas algas paanika, olulisi valitsusasutusi ja välissaatkondi evakueeriti Kuibõševi (Samaarasse). Punaarmee juhtkond saatis kiiruga rindele kõikvõimalikke käepärast olevaid jõude, sõjakooli kadette, maakaitseväeüksusi jt. Muidugi toodi kiiresti abivägesid ka teistest rindelõikudest, tagalaväeosadest ja ka Kaug-Idast. Venelaste vastupanu üha tugevnes, samal ajal kui sakslastel süvenesid kõikvõimalikud probleemid.

Detsembri algul oli Saksa väegrupi Mitte pealetung Moskvale kinni jooksnud. NSV Liidu pealinnani oli jäänud kõigest mõnikümmend kilomeetrit, kui sakslaste kurnatus, suured kaotused, sõjatehnika olukord ja reservide nappus sundisid neid edasiliikumise lõpetama. Esialgu sügisene pori, seejärel juba talvekülmad ning venelaste tugevnev vastupanu mängisid samuti olulist osa.

5. detsembril 1941 alustas Punaarmee Moskva all vastupealetungi ja tõrjus Wehrmachti sadakond kilomeetrit lääne poole. Nii lõppes 1941. aasta kampaania Saksa sõjaväele paradoksaalselt.

Wehrmacht tekitas Punaarmeele hiiglaslikke kaotusi (surmasaanute, sõjavangide ja haavatutena ligi 3,5 miljonit meest või ehk isegi rohkem), vallutas ennenägematult suure territooriumi – 1 600 000 ruutkilomeetrit, kus elas 70 miljonit inimest – kuid taktikalised edusammud ei toonud kaasa strateegilist edu.

Sõda kestis edasi, venis üha pikemaks ja ka Saksamaa kaotused, mis 1941. aastal olid Punaarmee kaotustega võrreldes küllaltki väikesed, aga Lääne-Euroopa sõjatandri kaotustega võrreldes üpris suured (surnute ja haavatutena kokku 842 000), üha suurenesid. Moskvat ja Leningradi ei õnnestunud vallutada, venelaste sõjatööstus tegutses edasi ja lisaks hakkas neile saabuma USA ja Suurbritannia relvaabi.

Miks Nõukogude Liit hoolimata rasketest löökidest 1941. aastal kokku ei varisenud?

Hoolimata Saksamaa väejuhatuse plaanidest ei murenenud Nõukogude Liidu riiklik struktuur ja Punaarmee tõsistele kaotustele ja suurte territooriumide kaotustele 1941. aastal. Selleks oli palju erinevaid põhjusi.

Seni oli Wehrmachtil olnud tegemist peamiselt Euroopa väiksemate riikidega, kus olid paremad teed ja ka vaenlase territooriumi oli kergem hõivata. Nii oli Saksamaa piirist Varssavini vaid 150 km ja Pariisini 300 km, nüüd aga Moskvani üle tuhande kilomeetri. Lisaks muidugi olematud teeolud Venemaal (eriti kevad- ja sügisperioodil) ja karm talv.

Saksa sõjaväe logistika muutus Nõukogude Liidu territooriumil teravaks probleemiks lisaks pidevale mootorikütuse nappusele, Euroopa laiusest erineva rööpmelaiusele, rasketele looduslikele oludele ja kliimale ka Moskvast oskuslikult organiseeritud partisaniliikumise tõttu.

Siinkohal ei saa jätta märkimata, et Saksa arrogantne okupatsioonivõim Venemaal ja mujalgi ei paistnud silma kohaliku elanikkonna jaoks millegi positiivsega, kui jätta kõrvale kirikute taasavamine. Balti rahvaste ja ukrainlaste lootused taastada riiklik iseseisvus nurjus kohe, kuid Stalini totalitaarse režiimi jaoks oli väga ebameeldivaks nähtuseks tuhandete eri rahvusest NSV Liidu kodanike aktiivne koostöö sakslastega.

Saksa sõjaväe jaoks oli võimatu kuidagimoodi kontrolli all hoida vallutatud hiigelterritooriumi ilma tuhandete kohalike vabatahtlike abita. Kohe sõja esimestest päevadest alustasid Saksa julgeolekuorganid vabatahtlike värbamist tagala julgestamiseks (abipolitsei ridadesse) ja Saksa sõjavägi hakkas värbama vabatahtlikke abilisi rindemeeste toetamiseks (nn hiwid, Hilfswillige – vabatahtlikud abilised).

Saksamaa jaoks oli üllatuseks ka see, et kui suvel 1941 suutis Wehrmacht tappa, haavata ja vangistada suurema osa NSV Liidu kaadrisõjaväest, siis venelased moodustasid kiiresti mobiliseeritutest üha uusi ja uusi diviise ning paiskasid neid järjest minimaalse väljaõppega rindele viivituslahinguid pidama – suurtest inimkaotustest hoolimata.

Nii olid sakslased alahinnanud Nõukogude Liidu tohutuid inimreserve. Tegelikult oli Saksa väejuhatus juba enne valesti arvestanud Punaarmee diviiside koguarvu, samuti venelaste sõjatehnika hulka.

Üllatuseks oli ka venelaste plaan ja võime evakueerida sõjatööstusettevõtteid NSV Liidu Euroopa-osast Uuralimaale, kus need teatud pausi järel taas tööle pandi. Hoolimata hiiglaslikest kaotustest tankide, sõjalennukite ja muu relvastusena ei lõppenud venelastel otsa ka relvad ja laskemoon.

Saksa väejuhatus ei suutnud arvestada ka sellega, et viimases hädas võttis Stalini režiim lisaks julmale terrorile (ähvardused punaväelaste perekondade pantvangistamiseks nende vangiandmise vältimiseks, desertööride hukkamine jms, kohe sõja algul lasti maha läänerinde juhataja kindral Dmitri Pavlov ja tema staabiülem Vladimir Klimovskihh ja veel teisigi kindraleid) ka uutmoodi propaganda. Kuna „proletaarne internatsionalism“ ja muu taoline punaagitatsioon enam ei toiminud, siis hakati rõhutama suurvene šovinismi.

Alanud sõda esitati nüüd kui sõda Venemaa ja Saksamaa vahel, hakati ülistama vana Venemaa kuulsaid väejuhte (Aleksander Nevskit, Aleksandr Suvorovit, Mihhail Kutuzovit jt) ja võite, koguni osa Vene õigeusu kiriku vaimulikke vabastati vangilaagritest ja toodi propagandat toetama.

Saksamaa ja NSV Liidu vahelist sõda hakati nimetama juba äraproovitud nimega isamaasõda – juba kolmandat korda (eelmised kaks olid 1812. aasta sõda ja esimene maailmasõda).

Samal ajal likvideeriti 28. augustil 1941 ka sügaval tagalas asuv Volgasakslaste autonoomne vabariik ja 440 000 volgasakslast küüditati Siberisse ja Kasahstani, kus nad pandi sunnitööle, mis kestis edasi ka peale sõja lõppu. Sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel erines tunduvalt lahingutest läänerindel, olles idas julmem ja barbaarsem.

Muidugi oli Stalini režiim valmis inimkaotustest hoolimata võitlema viimase venelaseni, sest kaotus tähendanuks NSV Liidu juhtidele nende võimu lõppu ja elust ilmajäämist.

Kuidas muutus poliitiline olukord maailmas ja teises maailmasõjas 1941. aasta lõpus?

Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelisele sõjale avaldas suurt mõju Jaapani kallaletung USA-le ja Suurbritanniale Vaikse ookeani regioonis 7. detsembril 1941, mis laiendas sõjategevust selles piirkonnas. Esiteks ei olnud Jaapani sõjaväel nüüd võimalusi tõsiselt rünnata NSV Liidu Kaug-Ida piirkonda ja teiseks olid Ameerika Ühendriigid sunnitud nüüd sõtta astuma.

Lisaks kuulutas Saksamaa 11. detsembril 1941 ametlikult USA-le sõja. Nüüd olid kõik maailma tolleaegsed suurriigid omavahel sõjas, välja arvatud Nõukogude Liit ja Jaapan (selline anomaalne olukord kestis kuni augustini 1945).