Ükskord prahvatab vimm ehk Alu lahing 1905

Ajaloo- ja mälestusteraamatutes on 1905. aasta detsembrimässu kohta lugematuid kirjeldusi, ent Alu mõisale on pühendatud üksnes napid read. Tõsi, suuremas pildis oligi kokkupõrge, mida hiljem hakati nimetama Alu lahinguks, vaid põgus episood teiste hoopis dramaatilisemate seas.

Ometi kujundas üks lühike talvepäev nüüdseks juba 150aastase mõisahoone tulevikku nii, et tänavu oli Kaitseliidu koolil võimalus tähistada siin oma 25. aastapäeva. Teistsuguste otsuste ja ebaõnne korral oleks saatus kirjutanud sellele majale praegusest hoopis erineva tuleviku.

Teoorjus, kõrged rendihinnad, taludest väljatõstmine ning kaitsetus mõisnike omavoli ja ülemvõimu ees viis loomult stoilise eestlase lõpuks selleni, et 1905. aastal toimus talurahva ja mõisnike vahel verine ja ohvriterohke kokkupõrge.

Kui mõningates nõukogudeaegsetes ajalookäsitlustes on peetud 1905. aasta sündmusi läbinisti „punaseks“ või vähemalt sotsiaaldemokraatlikuks revolutsiooniks, siis siinse talurahva vastuhaku põhiliseks käivitajaks oli viha parunite vastu ja soov vabaneda mõisa ikkest. Teravaks muutunud olukord vajas plahvatuseks vaid sädet ning selleks sobis Tsaari-Venemaal alanud revolutsiooniline liikumine. Osalejad kinnitavad, et mingist sotsiaaldemokraatlikust ideoloogiast ei teadnud sündmuste kaasaegsed midagi. Mässajate regedel lehvisid küll punased lipud, ent need valiti kaugele paistva erksa värvuse järgi, mitte ideoloogilistel kaalutlustel.

Lühidalt Alu härrastest ja härrastemajast

Kuigi Alu mõis – tollal saksapäraselt Allo, varasemalt kandnud nimesid Aluwen (1410), Alun (1456), Allun (1464), Allone (1470), Allow (1528) – oli maavaldusena selleks ajaks juba 500 aastat vana, oli Alu mõisa härrastemaja päris uus, kasutuses olnud vaid napid 30 aastat.

Peahoone lasi ehitada baltisaksa päritolu aadlik Otto Gustav von Lilienfeld, kes oli mõisa 1858. aastal koos Rapla mõisaga oksjonilt ostnud. Vanad kivihooned lammutati ning uue härrastemaja müürid hakkasid Berliinist pärit arhitekti Friedrich Wilhelm Alischi projekti järgi kerkima 1862. aasta suvel. Juba kolme aasta pärast oli hoone katuse all. Ent ehitustööd jäid venima, töötasu maksmisel tekkinud erimeelsused viisid osapooled lõpuks lausa kohtusaali. Ehituse viis lõpule Alischi abilisena tegutsenud ja tollal müürsepp-selliks nimetatud, Virumaalt pärit Friedrich Ferdinand Modi. Algset kavandit muudeti tööde käigus korduvalt lihtsuse suunas, ent ometi sai Alu uuest härrastemajast üks neogooti stiili uhkemaid näiteid. Muidu askeetlikule kindlust meenutavale hoonele lisavad iseloomu sakmestatud karniis ja kuuetahulised nurgatornikesed, massiivne vahitorni meenutav torn ning teravkaarsed aknad.

Hoone sai elamiskõlbulikuks alles 1875. aastal, kui sinna asus oma perega elama Otto Gustavi noorim poeg Rudolf Paul von Lilienfeld. Mõni aasta hiljem päris ta isalt Alu-Rapla ja Sikeldi mõisad ja nii sai just temast mõisnik, kes sattus 1905. aasta sündmuste keerisesse.

Mis juhtus Alu mõisas?

Sündmuste rekonstrueerimisel on abiks olnud Jüri Lipstali, Mart Tapupere, Lui Pikkovi, Mihkel Aitsami ja Villem Männiste mälestused.

13. detsembril pidasid Rapla talupojad koosolekut, kus valiti endi seast juhid. Ülestõusu üldjuhiks sai Joosep Maksim, tema abideks Anton Martinson, Jaan Uudelt ja Kustas Joller.

Juba samal õhtul asuti tegutsema – käidi Rapla politseimajas, kreisipolitsei kantseleis, kroonu viinapoes ja kirikumõisas, kus rüüstati ruume, hävitati dokumente, rööviti raha ja relvi koos laskemoonaga. Et aeg oli juba hiline, otsustati Alu mõisasse minek hommikusse lükata.

Siiski ilmus samal õhtul veidi enne keskööd mõisasse väike salk mehi, kes relva ähvardusel toapoiss Mihkli käest kolm püssi välja nõudsid ja seejärel saagiga kiiresti lahkusid.

Järgmisel hommikul liitus kohalike meestega umbes kümneliikmeline tõldades ja ratsahobustel saabunud salk Tallinnast. Üks osalenutest Villem Männiste meenutab:

Hommikul vara tuli vallamaja juurde, kus meie ööbisime, linnameeste salk ja üks nendest pidas meile sütitava kõne. Kõneleja ei lubanud mõisaid põletada, sest sakstele tasutakse kahju kindlustussummade näol, raha võetakse aga rahva käest. Pealegi on neid hooneid peale mõisnikelt võimu ülevõtmist rahval endal vaja.

Kella kuue paiku hommikul asus kolonn Alu mõisa poole teele. Osalejate hulka hindavad allikad vägagi erinevalt – kümnest kuni viiesajani. Tõenäoliselt on kõik arvud õiged, lihtsalt loendatud eri hetkedel ja eri paigus – kes rääkis mässajate tuumikust, kes kogu kolonnist koos uudishimulike pealtvaatajatega.

Männiste mälestused maalivad juhtunust ilmeka pildi: kolonni eesotsas sõitsid tõldades linnamehed punase lipuga, osa mehi oli riietunud juba varem saagiks langenud karusnahksetesse kasukatesse. Rahvas sosistas, et tõldades olevat pommid. Tõldade järel olid ratsamehed, nende eesotsas kindralimundris ratsanik, vaskkiiver peas ja mõõk vööl. Kindralist oli asi siiski kaugel – tegemist oli Lohu mõisa töölise Jaan Jõgibertiga, kes kandis samast mõisast röövitud paraadvormi. Ratsameestele järgnesid püssidega jalamehed ja kõige taga uudishimulik rahvahulk ilma relvadeta. Kolonn paisunud üle kilomeetri pikaks.

Et Alu mõisnikku polnud kohal, mindi mõisavalitseja juurde, nõuti raha, väärtasju ja relvi, kuid ei saadud midagi. Seejärel jagunesid mehed kaheks: ühed läksid viinavabrikusse, teised eesotsas Jolleriga härrastemajja.

Mõisa viinavabrik, millest tänaseks pole midagi säilinud, asus praeguse Alu spordihoone kohal. Piiritus lasti tiiki ja kogu aparatuur peksti puruks. Kui kaua lõhkumine kestis ja kas selle käigus ka märjukest mekiti, pole teada, küll aga kiputi nii mõneski teises mõisas ohtralt purjutama. Nii näiteks on Raplamaalt teada juhtum, kus maha valatud piiritus kästi segada hobusesõnnikuga, et ohjeldamatule joomisele ometi kuidagi piir panna.

Ühel hetkel sai viinaköögis toimetanud salk teada, et tragunid on mõisa sisse piiranud, ning neil tekkis plaan, kuidas nood eemale meelitada, et lossi lõksu jäänud Jolleri rühm välja päästa – tuleb kiiresti minna Valtu mõisa, süüdata sealne viinavabrik ja niimoodi tragunid Alust Valtusse meelitada.

Linnamehed koos Jolleriga olid suundunud härrastemajja, kus rüüstetöö kulges esialgu vägagi meeleolukalt. Männiste mälestustes rullub ligi poolteist tundi kestnud aktsioon lahti nii:

Kui Alu mõisa jõuti, algas kohe mööbli ja sisseseade lõhkumine. Lukksepp Pits võttis tooli, virutas aknasse, ise ütles seejuures: „Kuradi vereimejad, olete meid küll seitsesada aastat piinanud ja vaevanud, nüüd on tulnud kättemaksmise tund.“

Ruume läbi käies leidsin ühest toast tiibklaveri, istusin toolile ja alustasin mängu, kuna olin koolis klaverimängu õppinud. Klaver oli hea ja ilusa kõlaga, ma polnud veel elus nii heal klaveril mänginud. Minu ümber kogunes veel terve hulk mehi klaverimängu kuulama. Kuulasid küll, kuid siiski lõhkusid klaveri ära.

Järgmistes tubades rännates leidsime ühest toast biskviidikasti, hakkasime sealt sööma. Seda nägi üks nägus toatüdruk ja tõi kuskilt moosipotid. Järsku vaatas keegi aknast välja ja hüüdis ehmatanult: „Tragunid tulevad!“

Ruumidest leitud väärtasjad pakiti kokku ja tassiti tõldadesse, kuid mässajatele jäi sellest veel väheks. Keldrist loodeti leida peidetud varandust. Aitsam meenutab:

Palju higistamist andsid mõisa rahakapid. Üks kappidest oli peidetud keldrisse põletuspuude taha. Tassiti puid eest ja kohale toodi mõisasepp suure haamri ning raudkangiga. Avamisel leiti sellest vaid üks ese – hõbedane leivakandik. Teine raudkapp oli hoopis tühi. Mõisnik oli väärisasjad aegsasti linna toimetanud.

Mõistagi levis juhtunust erinevaid versioone. Viis aastat hiljem kirjutas keegi nördinud lugeja, et Päewalehe väitel olevat mõis rahutuste ajal mässajatest puutumata jäänud, kuid nii see teps mitte ei olnud ja tegelikud asjalood olnud järgmised:

14. dets. ühendasiwad ennast just selle mõisa juures mitmesugused mässajate salgad, põhja ja lõuna poolt tulles; umbes 500 inimest wõtsiwad maja oma wõimu alla ja häwitasiwad kõik ära, mis aga nende kätte langes. Koormate wiisi wiidi asju majast wälja; kardinad ja põrandawaibad kasteti – wististe selle mõttega, et neid põlema süüdata – petrooleumi sisse. Ainult seeläbi sai mõis päästetud, et juhtumise kombel salk tragunisi rittmeister Rimski-Korsakowi juhatuse all sinna ilmus, kes mässajate salgad mõne hästi sihitud püssipauguga laiali kihutas.

Suures rüüstamistuhinas tehti saatuslik viga – oli unustatud välja panna valve, mistõttu tragunite saabumine tabas mässajaid täiesti ootamatult.

Tragunid jätsid hobused veidi eemale tiikide juurde ja ahelikus lossile lähenedes hakati selle pihta tuld andma. Nii suutsid tragunid mõisa ja Kustas Jolleri salga sissepiirata enne, kui keegi reageerida jõudis,ning algas nn Alu lahing.

Mässajate seas tekkis paanika, hakati väljapääsu otsima. Kuna tragunid piirasid hoonet vaid ühest küljest, pääses osa mehi suure maja varjus paraaduksest välja. Tõllad ja ratsahobused langesid kohe tragunite kätte, nendega enam põgenema ei pääsenud.

Männiste meenutab:

Üks juhtidest kamandas kõik [kümmekond meest] üles kolmandale korrale ja keelas väljajooksmise. Sealt hakkasid meie mehed [jahi]püssidega traguneid tulistama. Piirajad olid nüüd jala. Nende poolt lastud kuulid lendasid läbi akna lakke nagu sitikad. Kellel püsse ei olnud, kamandati põrandale lamama.

Selline vastastikune tulistamine kestis paar-kolm tundi. Siis lõpetas Joller selle mõttetu tulistamise, mis oli asjatu laskemoona raiskamine, ja käsutas meid kõiki mõisa torni. Kui viimane mees juba tornis oli, tõmmati ka redel sinna üles ja pandi torni luuk kinni.

Olime kui hiired lõksus, ainult torni väikestest akendest jälgisime hoolega ümbruses toimuvat. Nagu hiljem kuulsime, oli meie tulistamisest saanud haavata üks ohvitser ja üks soldat. [—] Olime seal niikaua, kui õhtuse videviku tulekul tragunid Rapla poole edasi läksid, neid oli 50 mehe ümber. Olime mõisas varjul umbes 5–6 tundi.

Õhtu hakul tragunid lahkusid, kartes, et põgenema pääsenud mässajad võivad pimedas tagasi tulla ja neile kallale tungida. Seepeale söandasid mässajad tornist alla tulla ja kahjud üle vaadata. Härrastemajas olevat viimne kui asi ära lõhutud.

Lipstal mäletab olukorda mõnevõrra teistmoodi:

Vastastikune laskmine kestis veerand või pool tundi. Laskmine vältas niikaua, kuni mässajad olid kõik põgenenud. Et tragunid oleks enne lahkunud, kui viimane osa mässajaist, ei vasta tõele.

Dragunid piirasivad ainult ühelt poolt maja ja hakasivad sellest küljest laskma, nii et teinepoolt oli hea põgeneda. Kui oleksivad nõmme poolt tee kaa kinni pannud, siis oleks palju maha jäänud. Ülepea öölda dragunid ei tahtnuvat palju vist tappagi, nemad on lasknud ülesse, seda näitasid välja lastud kuuli asemed mõisa katusel ja korstnate külles.

Mässajad kaua vasta ei lasknud, panivad suurem jagu kohe minema ja olivad siis kõik juba kadunud kui dragunid sisse läksivad.  Paar või kolm, mis dragunite kätte jäivad, pärast oli kuulda, et need on ka nende käest ära jooksnud.

Aitsam lisab omalt poolt:

Tragunitel olid küll paremad püssid, kuid puudus kaitse mõisapõletajate kuulide eest. Tõllas sõitjad jätsid sõiduki kus seda ja teist ning jooksid üle põllu metsa. Ka teised hakkasid taganema. Üks tragun sai haavata, selle järel raskesti ka ohvitser. Tragunid lõpetasid tulistamise, paigutasid ohvitseri tõlda ja lahkusid.

Mis täpselt ikkagi juhtus, jääb ilmselt teadmata. Erinevad lahingukirjeldused on ootuspärased, sest igaüks näeb vaid väikest osa sündmustest ja tõlgendab seda oma kogemuste kaudu, pealegi teeb aeg mälestustes oma korrektuurid. Ilmselt on kõigil neil omal moel õigus, kuigi nende lood võivad üksteisele vastu rääkida.

Ühes on kõik sama meelt – tulevahetuses hukkus kaks mässajat. Mihkel Rosenberg, 48aastane Hagudi mõisa karjamees, pidas haavatuna vastu veel 4–5 tundi, kuid suri siis mõisa õuel, paarsada sammu peahoonest.

Männiste meenutab: Nägin, kuidas keegi jooksis lahtiste hõlmadega pihtkasukas tiigi poole, kukkus tragunite kuulidest tabatuna ja lendas nagu lastud vares laiali tiibadega tiigi kaldale maha.

Teine, Alfred Krimming, vaid 15aastane Tallinnast pärit nooruk, hukkus mõisatrepil. Vanemad tulid poja surnukehale mõne päeva pärast järele. Tragunite poole peal oli kaks haavatut.

Tõsiasi, et Alu mõis pääses süütamisest ja suuremast lõhkumisest, võis olla nii kaalutletud otsus kui ka puhas juhus. Rüüstamiste laine esimesed päevad olid üldiselt kergemad – koguti pigem relvi, laskemoona ja võib-olla ka julgust. Samuti oli väga oluliseks mõjuriks talumeeste ja mõisnike omavaheline läbisaamine. Kuna Alu mõisnik oli rahva seas heas kirjas ja lugupeetud mees, siis osales Alus vähem kohalikke mässumeelseid talupoegi, rohkem mehi oli naaberkihelkonnast ja linnast, kuid needki sattusid olema mõõdukama meelelaadiga. Mõisamajapidamise kui kohaliku rahva elatusallika lõhkumine polnud arusaadavalt kohalike huvides, eriti kuna levis kuuldus, et Alu mõisas plaanitakse avada kool.

Siiski jääb kahtlus, et süütamine võis olla kaalumisel, sest ettevalmistused selleks olid tehtud – kardinad ja põrandavaibad jõuti petrooleumiga üle kasta. Tragunite ootamatu saabumine nurjas võimaliku süütamisplaani ja nii pääses mõis suuremate kahjudeta.

Alu mõisahärra ise oli lahkunud mõisast nädal aega enne neid sündmusi. Rahvas arvas, et mõisnik aimas, mis tulemas, ja seepärast olid ka väärisasjad aegsasti linna toimetatud.

Siiski oli jõutud nii palju lõhkuda, et mõisnik pidi märtsi keskpaigani Tallinnas elama, kuna maja elamiseks täitsa kõlbmata oli, ehkki selle kallal küll kõige agaramalt töötati.

Alu mõisale tekitatud kahju hinnati 18 462,17 rubla suuruseks, umbes 1200 rubla sellest moodustas 14 262 liitrit hävitatud piiritust. Võrdluseks: hea lüpsilehm maksis umbes 35 rubla ja korralik tööhobune umbes 90 rubla.

Kahjudele vaatamata suhtunud 61aastane Rudolf Paul juhtunusse rahulikult ega olnud kedagi süüdistanud, öeldes, et tema on vana mees ja tahab oma mõisas rahulikult surra.

Mõisa peahoone, erinevalt viinaköögist, taastati ja Rudolf Paul von Lilienfeld elaski seal kuni oma surmani 1910. aastal, mil mõisa päris tema lesk koos nende viie tütre ja ühe pojaga. Pärast surma avaldas Ristirahwa Pühapäewaleht tema kohta südamliku artikli, milles kiideti mõisniku ausust, sõbralikkust, abivalmidust ja mõistlikkust.

Girgensohn – saatan pastorirüüs

Mõisate põletamisele järgnesid detsembri lõpus verised karistusoperatsioonid. Ilma kohtupidamiseta lasti maha sadu inimesi, sõjakohtud mõistsid surma veel ligi 200, ihunuhtlust sai 600 inimest ja sadu pandi vangi või saadeti Siberisse.

Raplasse jõudis esimene karistussalk jõululaupäeval, 24. detsembril 1905. Eriti verise kuulsuse omandas kohalik pastor praost Hermann Girgensohn, sest just tema näpuviibutused saatsid mitmed inimesed peksupingile või püssikuulide alla.

Rahva hulgas levinud laulus „Must ronk“ öeldakse tema kohta:

See Rapla hingekarjane

oli musta ronga sarnane.

Ta saatis surma mitu meest

ei teadnud keegi, mis asja eest. [—]

Eht saatan ise oli ta,

ei muud saa temast ütelda.

Aega raiskamata asuti mässajaid karistama. Juba mõni päev hiljem lasti Alu mõisa maadel maha viis meest, nende hulgas Kustas Joller, Alu ülestõusu üks grupijuhtidest.

25. jaanuaril keelanud Alu mõisahärra von Lilienfeld oma maa peal tapatalgud ära. Verejanuline pastor leidis uue sobiva koha kirikumõisa jõe kaldal, kus surmamõistetud ühekaupa puu külge seoti ja maha lasti. Tema teenijad olevat hiljem rääkinud, et Girgensohn ja Kuusiku mõisahärra Otto Hermann von Lilienfeld, kes oli Alu mõisniku vend, vaadanud hukkamisi aknast pealt, lugenud hoope kaasa („et keegi teenitust vähem ei saaks“) ja tõstnud iga mehe mahalaskmise puhul napsiklaasi, tundes vaatepildist saatanlikku rõõmu.

Pastor võttis oma ametinimetust – hingekarjane – ilmselgelt liiga tõsiselt. Kui kirikuhärra käest küsitud, miks ta verevalamise koha just oma akna ette määranud, kostnud ta pühalikult:

Kui hingekarjane pean ma ometi järele valvama, et nende äraneetute hinged ihust lahkudes põrgusse läheksivad. Muidu võiks juhtuda, et mõni neist taevasse tikub, sest ega mässajaid või uskuda!

Üldse olnud pastori arvates mahalaskmine liiga kerge karistus, ta ütelnud, et olla ka tarvis sääreluid murda, siis tunneks nad ka valu.

Rahva usaldus oma pastori vastu oli kadunud ning 1906. aasta suveks oli aeg küps kättemaksuks – pastorile korraldati atentaat. Ajaleht Postimees kajastab lugu üsna dramaatiliselt:

Ülemineva pühapäeval tulistati Valtu Liiva poe juures Rapla kirikuõpetajat Girgensohni. Girgensohnil on 9 haava, peas, kätel ja reitel. Kirikuõpetaja on ravil Tallinnas Diagonissi haiglas. Tulistatud on mitu pauku, laskjad põgenesid teo kohalt ja on seni tundmata ja teadmata, kuigi politsei otsib hoolega taga. Kahtlustatakse küll ühte ja teist, aga õiged süüdlased on siiski leidmata.

Laskjad jäidki toona tabamata. Alles aastakümneid hiljem selgus tegelikult toimunu. Jaan Uudelt ja Anton Martinson – mõlemad Girgensohni koostatud surmamõistetute nimekirjas – tulid Soomest tagasi ja haudusid kättemaksu. Tee peal olid nad hankinud kaks pommi. Ühe proovisid rabas ära, see olla jätnud päris suure augu järele. Teise hoidsid pastori ründamiseks alles, kuid viimasel silmapilgul otsustasid pommi siiski mitte kasutada, kartes süütule kutsarile viga teha.

Juulikuu viimasel pühapäeval varitsesid mehed Valtu poe juures noores kuusemetsas. Postitõllas kirikusse kiirustavat pastorit tulistati teine teiselt poolt teed. Enne jalgalaskmist kuulsid nad veel papi härjamoodi röögatust ja nägid, et tõllast hakkas midagi punast tilkuma. Hiljem selgus, et see polnud mitte pastori veri, vaid laualevõtmise veini pudel.

Girgensohn jäi ellu, kuid kaotas ühe silma. Paranemise järel lahkus ta Raplast Kaukaasia eesti koguduse õpetajaks ja hiljem Saksamaale, kus ta vaid 55aastasena suri. Raplas peetud lahkumiskõnes nimetas hingekarjane raplamaalasi Aafrika metslasteks ega unustanud surnuaialt nonde vääritute keskelt kaasa võtta oma kolm aastat varem surnud isa säilmeid.

Kustas Joller – mässaja või kangelane?

Üks Alus toimunud ülestõusu juhtfiguuridest oli Kustas Joller, toona 28aastane Kodilast pärit Valtu tellisetehase tööline, kes oli Raplas tuntud kui raskejõustiklane vabamaadluse eelkäijas rabelemises – mees, keda Lurichki ei suutnud seljatada.

Aktiivsematel ülestõusust osavõtjatel soovitati minna Soome või mujale välismaale ja oodata karistussalkade tegevuse vaibumist. Teised seda tegidki, kuid Joller ei läinud varjule, öeldes: Ega ma pole inimesetapja, vaid olen õigusenõudja, mul pole karta midagi. See meelekindlus – või lihtsameelsus – maksis talle peagi elu.

Läinud Kodila mõisa hobuste järele, kohtas ta seal tuttavat teomeest, kes meelitas ta endale külla, lubades pakkuda head koduõlut. Pakutigi, toop toobi järel ja siis juba viinaga segatuna, nii et Joller peagi magama heitis, misjärel ta köitega kinni seoti, reele tõsteti ja Rapla leerimajja vahi alla toimetati.

Jumalasulane Girgensohn, etendades nüüd silmakirjalikult päästja rolli, pakkus talle hukkamise eel armuleiba. Joller vastas: Söö ise kui tahad, sinu jumal mind niikuinii ei aita, kui minu oma jumal mind ei aita. Kui Joller mahalaskmiseks plangu äärde viidi, taheti tal silmad kinni siduda, kuid ta keeldus: Kui teil pole häbi süütut inimest maha lasta, siis pole mul ka häbi surra. Kui lajatas esimene pauk, hüüdis Joller valju häälega oma viimased sõnad: Elagu vabadus, ärge unustage selle eest langenuid!

Nii sai Kustas Jollerist Alu lahingu kolmas ohver.

1975. aastal suvel avati mõisa seinal kakskeelne mälestustahvel kirjaga „Siin toimus 14. (27.) detsembril 1905. a. lahing ülestõusnute ja tragunite vahel.“ Vähemalt 2002. aastal oli see kivi veel alles, kuid tänaseks on eemaldatud ja selle asukoht on teadmata.

Mõis püsis von Lilienfeldide käes kuni maareformini, mil mõisa maad jagati 37 krundiks. Loss, park, tiigid ning nende ümbrusest natuke põllu-, heina- ja karjamaad, kokku umbes 30 hektarit, määrati kooli tarbeks.

1922. aastal avatigi siin Alu algkool, mis tegutses mõisas 1954. aastani, mil ruumikitsikuse tõttu koliti mujale. Teadmisi ja oskusi on siinsete müüride vahele jagunud aastakümneteks, alustades Alu kultuuriühingu korraldatud loengusarjadest, algkooli kõrvalt tegutsenud täienduskoolist ja masina-traktorijaama traktoristide kursustest ning lõpetades Alu klubis kogunenud kõikvõimalike huviringidega: kümned muusikakollektiivid, näitering, mälumänguklubi, seenioride klubi ning tehnika- ja raadioamatööride ring on pakkunud isetegemislusti ja silmasära tuhandetele, just nagu Kaitseliidu kool täna.

1990ndate lõpus jäi mõis tühjaks ja seni elu täis ruumid vajusid vaikusesse. Ent nii, nagu sajand tagasi oli kooli rajamise mõte päästnud väärika hoone suuremast hävingust, juhtus see Kaitseliidu kooli loomisega uuesti. Näib, et selle maja saatusesse on kirjutatud õpetamise ja õppimise vaim – justkui leiaks ta oma tõelise kutsumuse ja õige hingamise just siis, kui tema seinte vahel jagatakse teadmisi ja kogetakse õppimisrõõmu.

Elagu Alu mõis! Elagu Kaitseliidu kool!

Allikad:

Aitsam, M. (2011) 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis. Tartu: Ilmamaa.

Ajalooline pärimus Raplast. (2019) https://www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/rap/rap.html

Karjahärm, T. (2016) 1905. aasta Eestis: mälestused. Tallinn: Argo.

Karjahärm, T. (2013) 1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vägivald maal. Tallinn: Argo.

Pikkov, L. (2006) 1905. aasta Raplamaal. rmt: H. Treimann, & T. Treimann, Rännud Raplamaa minevikku (lk 197-214). Rapla: Rapla Haridusselts.

R. (15.02.1910) Kirjad toimetusele. Päewaleht, lk 3, https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1910/02/15/10

Tapupere, M. (20.08.1966) Miks „mustale rongale“ anti tinamarju? Ühistöö, lk 2–4. https://dea.digar.ee/article/uhistoo/1966/08/20/9

Tapupere, M. (07.03.1957) Rapla talupojad 1905. aasta revolutsiooni sündmustes III. Ühistöö, lk 3. https://dea.digar.ee/article/uhistoo/1957/03/07/7

Tapupere, M. (23.05.1957) Rapla talupojad 1905. aasta revolutsiooni sündmustes IV. Ühistöö, lk 2. https://dea.digar.ee/article/uhistoo/1957/05/23/6

Lahing Alu mõisas. (25.01.1966) Ühistöö, lk 3. https://dea.digar.ee/article/uhistoo/1966/01/25/12