Võitleja linnalahingus: varustuse ja relva käsitsemine hoonestatud alal
Nii tänastes kui ka varasemates konfliktides on lahingute kulgemise maamärkideks ikka ja jälle asulad. Selles keerulises, mitmedimensioonilises keskkonnas tegutsemiseks tuleb sõdurile anda vajalikud tööriistad.
Linnalahing on keeruline ja mitmetahuline tegevus, mis nõuab kiiret otsustamist, head koostööd ning põhjalikku ettevalmistust. Teema on väga lai ja lahenduskäike mitmeid. Teatud ettekujutuse sellest annab ainuüksi taktika kirjeldamiseks kasutatavate lühendite rohkus: MOUT, CQB, CQC, FIBUA, OBUA, UO, UC[1].
Artikkel on koostatud autori teenistuse jooksul omandatud teadmiste ja oskuste põhjal, kaasa arvatud Briti, Soome ja Prantsuse liitlaste õpetatu, ega kirjelda Kaitseväe ja Kaitseliidu standardprotseduure.
Võitlust hoonestatud alal iseloomustab mitme tasandiga lahinguruum, seega on vastast leida keerulisem, samuti on rohkem ohusektoreid ja hävitusalasid. Tingimuste eripäraks on kindlasti varjete suur hulk, mis osalt pakuvad kaitset, kuid samas piiravad vaatlus- ja tulealasid.
Ala või objekti vallutamine on aeganõudev protsess, milleks kulub väga suur ressurss. Kiirus on kahtlemata oluline, kuid varjes olles on võimalik tegutseda rahulikumas tempos. Lahingud on tihti lühikeselt distantsilt, seega on relva käsitsemise oskused eriti tähtsad.
Võitleja linnalahingus
Varustus ja relvastus
Konflikti lõpptulemus sõduri lahinguvarustusest tõenäoliselt ei olene, küll aga on iga sõjalise ülesande täitmiseks vaja isiklikku varustust võimalikult efektiivselt kasutada. Toome välja mõned tegurid, mis seostuvad just hoonestatud alal tegutsemisega. Alustuseks on suurem võimalus ennast vigastada. Selleks tuleb kindlasti kanda põlve- ja küünarnukikaitsmeid. Prillid, tropid, kindad ja kiiver on iseenesestmõistetavad. Lahinguvarustus peaks olema optimeeritud, kandmaks salvedes ja varuks hulganisti lahingumoona, samuti on tähtsad käsigranaatidele kohandatud taskud ja meditsiinivarustus. Tühja salve tasku tuleb kindlasti kasuks.
Kuna hoonestatud alal tuleb tegutseda pigem kitsastes oludes, võiks lahinguvarustus olla kerge ja õhuke, aga tingimata kaitset pakkuv. Ülejäänud varustuse saab jätta seljakotti. Relvastuse kohandamisel võitluseks hoonestatud alal on hea lisada relvale lasersihik ja valguslamp.
Ohuhinnangu järgi on hoonestatud alal tegutsemisel suureks riskiks ka KBRT (keemia-, bio-, radioloogiline ja tuumarelv). Seda just kinniste ja kitsaste ruumide tõttu, mistõttu selle varustuse kättesaadavusele tuleb samuti tähelepanu pöörata.
Erinevalt lahingupidamisest looduses tuleb hoonestatud alal kasuks erivarustus – redel, hooligan-kang, vasar –, mis võimaldab olemasolevaid avausi kasutades hoonesse sisse pääseda. Taktikaliselt annab eelise avause loomine endale meelepärasesse kohta, näiteks lõhkematerjale kasutades.
Relva käsitsemine
Kasutusel olev relvaõpe annab suurepärase ettevalmistuse hoonestatud alal tegutsemiseks. Toe kasutamine ja lühikestelt distantsidelt topeltlaskude tegemine loovad head eeltingimused.
Lahinguvälja kontroll ja varje kasutamine on samuti tähtsad. Mõlemast õlast laskmise oskus annab selge eelise. Relvarihm peab võimaldama kiiresti tuld avada ja käed ruttu vabaks saada, et läbipääsu rajada või takistust ületada.
Iga relvakandja teab, et relv tuleb hoida sihtmärgi poole suunatuna. Linnalahingus võib tekkida olukord, kus selgelt vastaseohtlikku suunda määrata ei ole lihtne. Samuti on tingimused kitsamad ning võitlejate omavahelised kaugused lühemad, seega pole alati võimalik suunata relva ohule, ohustamata oma lahingupaarilist või tsiviilisikut.
Kui on tuvastatud selge oht või asutakse ülesannet täitma, on üksuse esimese võitleja relv tavaliselt madalas valmisolekuasendis, mis võimaldab üle sihikute lahinguvälja jälgida.
Relv on fookusest väljas, samas on võitleja valmis vajadusel kiirelt ja otsustavalt päästikule vajutama. Relvakaba on kokkupuutes kehaga, pea on kõrgusel, mis võimaldab vaadata ette ja mõlemale küljele. Samuti võimaldab see relvalambiga valgustada enda ees olevat ala.
Kirjeldatud valmisolekuasendi juures tuleb tähelepanu pöörata sellele, et enne päästikule vajutamist tuleb tõsta relv kõrgemale, vastasel juhul võivad tabamused olla liiga madalal. Hea praktika, mis aitab vintrauda paremini suunata, on laesäärel oleva käe nimetisõrme suunamine sihtmärgile.
[1] Military Operations Urban Terrain, Close Quarters Battle, Close Quarters Combat, FIghting in Built Up Areas, Operations in Built Up Areas, Urban Operations, Urban Combat
Teine variant on hoida relva kõrges valmisolekuasendis. See annab teatud olukordades võimaluse relva kiiremalt ja täpsemalt sihtmärgile viia, kuna vintraud on võitleja silme ees.
Tähelepanu tasub pöörata ka sellele, kuidas vältida relva otstarbetut kantimist, sest see võib tekitada vajaduse teha lisaliigutus, et saavutada korrektne sihikupilt. Kõrge valmisolekuasendi eeliseks on, et kui relvakandja peaks kukkuma, säilib võimalus tuld avada.
Selline relvakandmise viis sobib hästi järjestikus teisena liikujale, sest kui esimene võitleja peab vaatama pingsalt ette, siis teine võitleja saab kontrollida kõrgust, et avastada liikumine ülemistel korrustel ja selle avaustel, juhuks, kui seal paiknev vastane otsustab tule avada või granaadi pillata. Samuti tuleb drooniohu tõttu jälgida taevast.
Relva kandmiseks järjestikus või kitsastes tingimustes need viisid alati ei sobi, sest võivad ohustada lähedal viibijaid.
Sellisel juhul on üks võimalusi kanda relva madalas või kõrges kandmisasendis. Relvakaba ei ole õlas ja vintraud on suunatud otse maha või üles. Muidugi tuleb ka siin käsitleda kaitseriivi ja päästikusõrme erilise tähelepanuga, sest hoonete puidust vahelaed ei püüa kuuli kinni!
Kui on tarvis kasutada ühte kätt, on relva endiselt sihtmärgil või ohtlikul suunal hoidmiseks mõistlik asetada relvapära kaenla alla. Selliselt säilib valmisolek sihtmärki tabada ja vajadusel saab täpsemaks sihtimiseks teise käe kiiresti laesäärele tuua.
Kitsasse ruumi sisenedes ja lähikontaktis võib juhtuda, et automaatrelva pikkus ei võimalda õlast laskmisel piisavat ulatust, tabamaks erinevatel kõrgustel sihtmärke. Selleks, et õnnestuda, tuleks ruumi sisenedes kasutada „relv õlast“ lahtist valmisolekuasendit.
Relvalamp on hea abivahend pimedate ruumide kontrollimiseks, samuti saab seda kasutada märguanneteks. Näiteks vahetult enne ruumi sisenemist relvaga üles-alla liigutades annab võitleja märguande edasi liikuda. Hea variant on kasutada relvalampi lõksude avastamiseks. Enne ukse täielikku avamist ja sisenemist tuleks kogu ukseava ulatuses kontrollida võimalikke ukse avamisel.
Hoonestatud alal relvaga opereerides on kindlasti tähtis kasutada tuge. Tugi muudab laskeasendi stabiilsemaks. Küll aga tuleb seejuures pöörata tähelepanu varjet ja kaitset pakkuvate materjalide omadustele.
Relv on võitleja kõige tähtsam vahend. Hoonestatud alal tuleb seda kasutada võimalikult efektiivselt ning just distsiplineeritud relvakäsitlemine loob head eeldused kiireks ja otsustavaks tegutsemiseks. Kasutades erinevaid relva valmisoleku- ja kandmisviise, loome eeldused selleks, et relv õnnestub viia sihtmärgile koheselt ja oma meeskonnale ohutult. Kindlasti tuleb lasketiirus kõvasti harjutada nii ebastandardseid asendeid, relva sihtmärgile viimist, salvevahetust kui ka toe kasutamist. Neid ja teisi teemasid käsitleme pikemalt ajakirja järgmistes numbrites.