Kuidas saadakse pataljoniülemaks?

Pataljoniülem Robert Kase teenistus on viinud teda igasse Eestimaa nurka. Nüüd on mees kolonelleitnant ja tagasi koduses Nõmme malevkonnas. Üsna uus maakaitsepataljon tuleb saada funktsioneerima, kohaneda armeereformiga ja nuputada, kuidas kaitseliitlaste niigi napp aeg panna klappima korraliku väljaõppega. Väljaõpe tuleb aga omakorda klapitada sellesama armeereformiga.

Enam kui saja aasta eest kirjutas Eduard Vilde vahva jutustuse „Kuida saadakse miljonäriks“. Vilde versioonis on edu retseptiks segu juhusest, kavalusest ja aususest. Robert Kase teekonnalt pataljoniülemaks ei leia juhust kuigivõrd. Üsna sirgelt ja otse on see kulgenud. Pataljoniülem on pärit tavalisest Nõmme perest, kus isa oli tehnikainimene, hiljem ettevõtja, ja ema töötas lasteaias õpetajana. Haridus sai alguse Nõmme põhikoolis ning seejärel tuli minna Nõmme gümnaasiumi. Pärast ajateenistust elukutsevalikul enam suuri kõhklusi ei olnudki. Aga nüüd pataljoniülemana – eks vahel tuleb ka kaval olla.

Milline oli algus?

„Olen kunagise kuulsa Nõmme juuniorkompanii kasvandik. Jooksime automaatidega ringi ja käisime igasuguseid hullusi tegemas. Ma arvan, et täna pandaks juhtkond sellise tegutsemise eest vangi. Igal juhul olin ajateenistusse minnes jõudnud visata kolm granaati, lasta tankitõrjerelvast ja tulistada kõigist tabelrelvadest. Noorteajal ei olnud mul seega suurt midagi õppida, pigem õppisin kasarmuelu. Kõik oli väga selge – ajateenistusse, siis edasi Kõrgemasse Sõjakooli ja sama rada mööda edasi,“ räägib Robert Kase.

„Sõjakoolis olime vist viimane nii-öelda kasarmeeritud kursus. Me ei olnud alul isegi mitte kadetid, vaid kõigest kadetikandidaadid, ja esimese hooga hoiti meid kaheksa nädalat metsas. Väga äge oli! Kui kord kadetipagunid kätte saime, algas hoopis teistmoodi elu. Kes sai, võis kodus ööbida. Aga täna? Magistrit tehes märkasin, et kadettide elu oli meie omast veelgi vabam. Meie, magistrandid, ei raatsinud endale öömaja üürida, olime ühiselamus. Kadetid kadusid aga õhtul nelja tuule poole.“

Robert Kase lisab veel: „See on ainuke kool Eestis, kus õppimise eest makstakse palka. Sa ei pea muretsema, kuidas (rahaliselt) välja tulla ja kool soosib hariduse saamist väga! Ratsutamist ja vehklemist enam ei õpetata, kuid tantsutunnid olid kohustuslikud. Meil ei ole ju traditsioone, oleme endiselt natuke matsirahvas. Niisiis õpetas etiketiguru Maaja Kallast kombeid, et millisest otsast hakata söögiriistu kasutama, kas kahvliga võib kooki süüa ja muud sellist.“

Tulevase pataljoniülema õppekava oli miinipilduri oma, aga magistritöö käsitles reservõppekogunemiste väljaõppe läbiviimist. Ainuüksi eelkaitsmisi oli kolm ja teema sai lõpuks nii põhjalikult läbi töötatud, et üks teine kolonelleitnant käivat sellega mööda kaitseväge ringi ja kuulutavat: „Olgu selle ülejäänuga, nagu on, aga töö viimane lehekülg on kõige olulisem!“

Miks meil ülepea on maakaitsepataljon?

„Kunagi oli igal ringkonnal oma lahingugrupp,“ selgitab Robert Kase. „Need saadeti laiali ja leiti, et tuleb tagasi minna juurte juurde – ringkondlikus ja kogukondlikus mõttes, mis minu arvates ongi õige. Alles jäi üks maakaitsepataljon. Nimelt on Tallinn koos Harju malevaga nii suur monstrum, et selle sai alles jätta. Ääremaastumise tõttu on mujal aga hoopis teine olukord. Seal on olemas kodutütred ja noorkotkad, aga kaitseliitlased on enamasti 50+ vanuserühmast. Noored on läinud kas Tartusse, Tallinnasse või hoopis välismaale. Näiteks kui me täna teeksime Hiiumaal häire, siis saaksime kokku üsna vähe mehi, sest ülejäänud on Tallinnas tööl.“

Tallinn, Harjumaa ja Rapla on jäänudki veel ainsateks kohtadeks, kus sõjaaja ametikohtadele ei pea määrama võitlejaid üldreservist.

Maakaitsepataljonil on ometi selge fookus olemas. „Pataljon treenib kui tavaline kergejalaväe pataljon selleks, et peatada vastane, kes on läbi murdnud kas kirdest või lõunast ja liigub Tallinna suunas. Seega – oleme kaitseväe juhataja reservpataljon,“ kinnitab Robert Kase.

Uued vajadused ja argipäeva piirid

„Tänapäeva sõjapidamine on läinud niivõrd tehniliseks, et tehnilise taibuta enam drille ära ei tee,“ tunnistab Kase.

„Aastaid õpetasime, et luurepatrull läheb ülesandele ühte rada pidi, tuleb tagasi teist rada pidi ja teeb enne lõppu rebasehaagi. Kui ongi keegi sappa võtnud, siis lastakse see maha. Nüüd leiutatakse, et ka droon peab nii liikuma. Proovisin! Panin kokku sellesama FPV – see on lihtne. Lendamine ei ole enam lihtne, sest droon – see ei ole igameherelv. See nõuab treenimist, aga samal ajal on vaja treenida ju vanu asju! Topelt aega pole paraku kusagilt võtta.“

Nüüdseks on avastatud päris mitu droonitöö iseärasust, millega peab arvestama. Esiteks ei saa sugugi kõik inimesed simulaatoris hakkama. Teiseks jäävad umbes kaks inimest kümnest FPV-prillidega merehaigeks. On ka mõned, kes saavad simulaatoris hakkama, kuid kel päris drooniga tekib kahe kõrva vahel ületamatu takistus ja nad ei saagi lennata. Neid asju ei oska me praegu ennatlikult välja uurida. Seega võib kulutada kümme nädalavahetust, et tõdeda: need kulusid asjatult. Sama ajaga võinuks sellest võitlejast aga koolitada tipp-topp jaoülema!

„Niisiis, kui mul on vaja kuulipildurit, on seegi raske. Kuidas siis veel leida aeg droonioskuste koolitamiseks? Seejuures on kümme nädalavahetust enam-vähem kõik, mida saab vabatahtlikust välja pigistada. Vaja on ka tööl käia ja kodus olla. Seega tekib küsimus, mida neisse kümnesse nädalavahetusse mahutada. Võtame või jao taseme meediku, kelle väljaõppe kuuele nädalavahetusele peab liitma teist sama palju koduõpet. Millal ta siis lastega Pokumaal käib?“ küsib Robert Kase.

Kuidas lasta inimesel teha, mida ta tahab, ja saada temalt seda, mida pataljon vajab, on niisiis küsimus, millele praegu väga head vastust ei ole.

Tööampsud ja järjepidevus 

Aasta eest ütles Robert Kase välja tööampsude idee. Nüüd ollakse niikaugel, et esimesed lepingud ongi tehtud. Peamiselt on need tööampsud suunatud väljaõppe toetamisele. Sügiseseks lahinglaskmiseks on ettevalmistustöö päris mahukas ja vabatahtlik, kes selle oma kanda võtab, saab käsunduslepingu. Seda ei saa pidada teab mis rasvaseks teenimisvõimaluseks, kuid on igati aus tasuda nende päevade eest, mis inimene kulutab, sest see on töö nagu iga teinegi.

Siiski ei lähe kõik alati libedalt, sest vahel tundub, justkui aega oleks maa ja ilm. 

„Olen püüdnud kaheksa kuuga siin-seal vabatahtlikke kaasata. Praegu on vaja, et keegi aitaks just nende droonidega järje peale. Palun siis, et tule ja aita! Ma teen kõik adminni osa ära, aga hakkame lihtsalt tegema! Vaja on, et sina jooksutaksid seda väljaõpet! Ja nii läheb nädal ja teine nädal, ilma et midagi toimuks. Kui lõpuks ütlen, et võtan su projekti pealt maha ja panen teise inimese, tuleb korraga kümme kirja järjest. Peamiselt selgitusega, miks see järgmine mees ei kõlba. Just droonide osas on käinud kolm aastat hoogsat paigalmarssi. Aga õnneks on nüüd Kuperjanovi pataljonist tulnud terviksüsteem, mis on ka paberil,“ selgitab Robert Kase.

Ilus eesti keel

Ajateenijate keeleoskuse üle on arutatud palju, aga päris selge pole veel miski. Noored instruktorid, kellel õpetamise kogemus alles kasin, on niigi pinges. Kui nad peavad kahes keeles õpetama, on see neile juba väga keeruline. Kutsehariduses on mure samasugune. Lihtsamate ainete juures saab sõber aidata. Sel hetkel, kui hakatakse õpetama keerulise tööpingi elektroonikat, muutub õpilane kas iseendale ohtlikuks või lõhub kalli tööpingi, sest ei saa aru ei õppejõu jutust ega juhendist.

„Keeleõppeks ei saa kutseharidus ega ajateenistus olla õige koht. Sest keele mittemõistmine toob ohu kas varustusele, iseendale või kellelegi kolmandale. Ja Kuperjanovis nägi hiljuti, et keeleõpetaja oli valmis ja ootel, kuid mitte ainsatki õppurit polnud. Poisid ei viitsinud lihtsalt tulla. Seega on keeleõpe (paralleelselt ajateenistusega) ajaraisk,“ usub Robert Kase.

„Erika Salumäe filmi lavastaja German Golub oli minu ajateenija. Algul rääkis ta eesti keelt väga halvasti. Nüüd räägib väga hästi. Ka praegune vahipataljoni veebel oli pärit puhtalt venekeelsest perekonnast, aga õppis keele selgeks. Nemad on edulood! Selle kõrval on mul olnud hunnikus poisse, kes tulevad, ei oska eesti keelt ega saagi oskama. Sellepärast arvan ma täna, et meie ei peaks tegema haridussüsteemi tegemata tööd. Pealegi, mida teha siis nendega, kes on terve elu elanud Inglismaal või Kanadas ja tulevad siia ajateenistusse puhtalt ingliskeelseina?“

Armeereform

Robert Kase selgitab: „Ees on hetk, kus muutmisele läheb kogu see loogika, mille alusel on 20 aastat tegutsetud. Kuna ajateenistus hakkab olema kaks korda aastas ja teenistuse pikkuseks tuleb 12 kuud, muutub väljaõppetsükkel. Niisiis peab Kaitseliit omakorda kohanema. Tuleb valida, kas olla üks aasta suvises tsüklis ja teine talvises, kuid muutus tuleb igal juhul. Ja meie peame sobituma armeega, seega tuleb olla kaval ja valida endale ajad, mis meile (kaitseliitlastele) rohkem sobivad.

Nii ehk naa on maikuine Kevadtorm problemaatiline, sest maainimestel ajab just siis üks töö teist taga ja mujale nihutada neid töid ka ei saa. Ka juuli pole põrmugi parem, sest lasteaiad on kinni. Kui vanavanemaid tagataskust võtta pole, siis ei saagi õppusele tulla. 

Reform on samas väga terviklik – me peame päriselt oma käitumismalle muutma. Näiteks seni sai keskpolügoonile augustis, sest seal ei toimunud siis midagi. Reformi tõttu võib arvata, et meie pääseme sinna edaspidi alles oktoobris.“

Väikesed-suured mured

Mitmed pealtnäha pisikesed mured, millel pole justkui otsa ega ühisosa väljaõppega, on samas suuremad meist endist. Näiteks Plangu tänaval parkimine on peavalu, millele mõeldakse enamasti suurõppuste algul. Seejärel vajub see justkui unustusse, et oodata järgmist suuremat õppust. Nii on kestnud juba pikki aastaid.

„Septembris on meil 300 kohaga parkimine!“ ütleb Robert Kase välja. „Linnaosavalitsus ei luba meil kasutada okastraati ja 2,4 meetri kõrgust aeda. Tuleb rajada kahe meetri kõrgune. Esialgu! Hiljem on aega paigaldada kõrgendus ja kui saamegi seejärel 10 minutit hurjutada, on see väga odav hind. Juhatuse abil saab teinekord suuri rumalusi ära hoida, kuid vahel peab ka juhatus järele andma, sest linnaosavalitsusega vaieldes jääme igal juhul kaotajaks. Juba tegeleme valgustuse ja pääsla projekteerimisega. Nii kaugele kui praegu ei ole parklaga varem veel jõutudki.“

Kuida saada pataljoniülemaks?

„Esimesed 20 aastat käi ja teeni kõikjal. Selleks, et aru saada – igal pool on ühtemoodi halvasti. Ainult ühele regioonile keskendunud tegelased jäävad järjekorras enamasti tahapoole. Tee oma tööd, aga sa ei pea teiste tööd tegema. Sind hinnatakse ainult sinu enda töö järgi – „Igaüks on oma õnne sepp“ kehtib ka armees. Klubid (või klikid) ei aita. Täna on skautide klikk. Eelmine klikk oli Tartu pataljon. Veelgi varem oli piirivalve. Klikkidesse ei pea kuuluma, kuigi mõnel juhul kaart liigub siis kiiremini. Lihtsalt keskendu oma tööle ja küll jõuab järjekord ka sinuni,“ lõpetab Robert Kase.

Ja siia lõppu tuleb lisada: see kõik kokku võtab aega kõigest 28 aastat.