Aasta naiskodukaitsja Kairi Moor: riigikaitse, mis mahub argipäeva

Kairi Moorist rääkides on lihtne alustada rollidest. Kolme lapse ema. Abikaasa. Vabatahtlik. Naiskodukaitse Viru ringkonna Rakvere jaoskonna esinaine. Pikaaegne Naiskodukaitse Viru ringkonna revisjonikomisjoni esinaine (praegu komisjoni asendusliige). Staabiassistendi kogemusega naiskodukaitsja. Reservväelane. Kaitseliidus töötav inimene.

Kui aga Kairiga juttu ajada, ei jää kõlama mitte ametinimetuste rida. Kõlama jääb rahulik, nõudlik ja analüütiline inimene, kes ei tee asju selleks, et teda märgataks, kuid keda on märgatud just seetõttu, et ta tegutseb. Järjekindlalt, süvenenult ja vastutustundlikult.

Tema enda kirjeldus iseendast on märksa argisem, kui pidulikud tiitlid lubaksid arvata: kokk, kondiiter, keevitaja. Rolle on palju ja need vahetuvad vastavalt olukorrale. Mõnel päeval on vaja juhtida jaoskonda, mõnel päeval tuleb teha palgatööd, mõnel päeval olla lihtsalt ema, kes läheb lastega matkama. Kairi lugu ei ole lugu ühest rollist, vaid sellest, kuidas need rollid ühes inimeses kokku saavad.

Valmisolek õppida

Kairi riigikaitseline tee ei alanud suure plaani ega valmis karjäärimudeliga. Gümnaasiumis ta küll mõtles riigikaitse peale, kuid võimalusi oli vähe. Kodutütred ja Noored Kotkad tema kandis ei tegutsenud. Tagantjärele usub ta, et kui oleks olnud võimalus, oleks temast tõenäoliselt juba siis saanud aktiivne organisatsiooni liige – kodutütar. 

Päriselt jõudis ta Naiskodukaitsesse 2007. aastal, kui õppis ülikooli esimesel kursusel keskkonnatehnoloogiat. Ta astus organisatsiooni koos sõbrannaga. Sõbranna läks, Kairi jäi, sest mõistis juba siis, et see on tema koht.

Algus oli kiire ja tagantjärele vaadates ka natuke uljas. Kairi ütleb toonase iseenda kohta: noor, ullike, rumaluke. Ta võttis üsna kohe ringkonna juhatuse liikme rolli, ise veel lõpuni teadmata, mida see kaasa toob. Aga nii see teekond sageli algabki – mitte täiusliku valmisolekuga, vaid valmidusega õppida. 

Aktiivse alguse eest tuli juba esimestel aastatel ka aasta tähe tunnustus, mis antakse Tartu ringkonnas uuele tegevliikmele ning mille puhul saadud kruus tal siiani alles on. Teda kõnetasid eriti militaarsema suunaga tegevused: väljaõpe koos kaitseliitlastega, erinevad patrullvõistlused, laskmistel käimine ja linnalahing. Just viimasest sündis ka selge taipamine, meenutab Kairi: „Mõistsin – minust peab saama tegevväelane!“

See ei jäänud mõtteks. Kairi läks 2008. aastal õppima Kaitseväe Akadeemiasse esimesele õhuväe põhikursusele. Ta õppis 3,5 aastat ning töötas hiljem Ämaris tegevväelasena umbes poolteist aastat. Naiskodukaitse ei kadunud tema elust ka tegevväelasena. Panus oli küll väiksem, aga kohustused said täidetud.

See järjepidevus on Kairi loos oluline. Tema riigikaitseline identiteet ei ole seotud ainult ühe vormi, ühe ametikoha või ühe perioodiga. See on liikunud koos temaga läbi eluetappide: ülikoolist Naiskodukaitsesse, Naiskodukaitsest Kaitseväe Akadeemiasse, tegevteenistusest pereellu, Tartu ringkonnast Viru ringkonda, vabatahtlikust panusest tööni Kaitseliidu maailmas.

Tartu ringkonnas jõudis Kairi juhtida side- ja staabierialagruppi ning meditsiini erialagruppi, ta kuulus juhatustesse ja revisjonikomisjonidesse. Just revisjonikomisjoni töö andis talle hea arusaama sellest, kuidas jaoskonna ja ringkonna juhtimine peab toimima. Need ei ole kõige nähtavamad rollid, kuid on organisatsiooni sisu mõttes väga olulised.

Loob süsteeme

Kui Kairi 2022. aastal Naiskodukaitse Viru ringkonnaga liitus, ei tormanud ta kohe kõike ümber tegema. Alguses oli ta vaatleja. Ta püüdis mõista, kuhu sobitub tema ja kus tema kogemusest päriselt kasu oleks. Nii märkas ta, et ringkonna suurimal jaoskonnal on omajagu väljakutseid ning temal on olemas teadmised, kuidas nende lahendamisele kaasa aidata. 

2023. aastal valiti ta Rakvere jaoskonna juhatuse liikmeks ning temast sai ringkonna revisjonikomisjoni esinaine. 2024. aastast on ta Rakvere jaoskonna esinaine.

Kairi enda sõnul oli jaoskonna esinaiseks saamine asjade loomulik käik. „Iga jaoskond on oma esinaise nägu.“ Kui juht on nõudlik, süsteemne ja kohal, hakkab see mõjutama kogu jaoskonna rütmi. Kairi eestvedamisel on Rakvere jaoskond saanud uue hingamise. Ta on loonud põhja, millelt edasi minna on juba lihtsam.

Aga tema tugevus ei seisne ainult selles, et ta teeb ise palju. Pigem väljendub tema mõju selles, et ta loob süsteeme ja aitab süsteemidel tööle hakata. Ta on andnud oma osa Viru ringkonna dokumentide väljatöötamisse, vedanud revisjonikomisjonide õppepäevi, toetanud värskete naiskodukaitsjate koolitamist ning juhtinud Viru ringkonnas Naiskodukaitse baasväljaõppe esimest moodulit – organisatsiooniõpetust. Selline töö ei pruugi kõlada sama põnevalt kui öörännak või staabimäng, aga ilma selleta ei püsi organisatsioon koos.

Küll aga ei piirdu tema riigikaitseline tegevus ainult administreerimisega. Ta on staabiassistendina esindanud Viru ringkonda õppustel ning side- ja staabieriala võistlustel. Ta on osalenud Naiskodukaitse juhtide öörännakul, Oomega staabimängul ja Digikotkal, mitmel Naiskodukaitse koormusmatkal. Tema side- ja staabieriala teadmised on toonud talle ka sõjaaja ametikoha Kirde maakaitseringkonna staabi S1 ülemana. Nii põimuvad tema elus vabatahtlik tegevus, reservväelase roll ja Kaitseliidu töömaailm.

Kahe maailma piiril

Kairi ise võrdleb sageli Naiskodukaitse ja Kaitseliidu tegevusi. Kaitseliitu administratiiv- ja personalisektsiooni juhatajaks tööle tulek oli tema sõnul lihtsam just seetõttu, et Naiskodukaitsest oli tugev põhi all ning ka reservväelase kogemus on tal olemas. Samas on oluline mõista, et vabatahtlik näeb organisatsiooni teisiti kui töötaja. Kairi paikneb nende maailmade piiril: ta mõistab vabatahtliku motivatsiooni ja ajapuudust, aga ka organisatsiooni süsteemsuse ja vastutuse vajadust.

Kairi ei idealiseeri vabatahtlikku tööd. Ta teab, et mitme rolli kandmine ei ole lõputult jätkusuutlik. Üha keerulisem on leida inimesi kollegiaalsetesse juhtorganitesse, sest liikmed ei jaksa ega taha lisaks sõjaaja ametikohale võtta veel ka juhtivat vabatahtlikku ametikohta. Seetõttu peab liikmeskonna kasvuks vaatama noorte poole ning mõtlema teadlikult, kuidas muuta organisatsioon neile atraktiivsemaks.

Noored on teema, mille juurde Kairi tahab tulevikus rohkem jõuda. „Meie tulevik on noored. Kui noortesse ei süsti organisatsiooniteadlikkust, siis neid noori ei tule – ei Naiskodukaitsesse ega Kaitseliitu!“ See ei ole lihtsalt lause, selle taga on sisu ja maailmavaade. Organisatsiooni järjepidevus ei teki iseenesest.

Koolitab, korraldab, vastutab

Kui küsida, millal Kairi mõistis, et Naiskodukaitse on tema jaoks midagi enamat kui lihtsalt organisatsioon, ei anna ta selget vastust. Ta ütleb, et ei olegi kunagi nii mõelnud. Nii on lihtsalt kujunenud. Ta on nii sügavalt selle kõige sees, et ei märkagi alati, kui suure osa ajast see võtab. Mõnikord ei saagi kuulumise tunnet sõnadega seletada.

Kõige rohkem on Naiskodukaitse ja tegevteenistus muutnud Kairit inimesena. Tüübilt peab ta end introverdiks, kuigi kõrvaltvaataja seda ilmselt kergesti ei märkaks. Ta on õppinud ennast avama ja mugavustsoonist välja tulema. Organisatsioon on teinud temast inimese, kes juhib ringkonna suurimat jaoskonda, koolitab, korraldab, vastutab ja esindab. Mitte sellepärast, et kõik tuleb alati kergelt, vaid sellepärast, et ta on õppinud tegema ka raskemaid asju, mis on vajalikud.

Samas on Kairi väga teadlik sellest, et Naiskodukaitse ei ole tema ainus elu. Kõige suuremaks õpikohaks neil aastail nimetab ta aja planeerimist. Tasakaalu leidmine on paras proovikivi. Kairi pereelu on tihedalt seotud riigikaitsega. Tema abikaasa töötab tegevväelasena ning viibib õppuste ja teenistusülesannete tõttu sageli kodust eemal. Ühine taust loob hea vastastikuse mõistmise ning abikaasa toetab Kairit tema töös ja panuses riigikaitsesse. 

Ka lapsed on riigikaitselise maailmaga seotud: peres kasvavad noorkotkas ja kodutütar, keskmine laps praegu veel organisatsiooni ei kuulu, sest tema jaoks on kõige tähtsam sport.

Kairi teab, et kõike ei jõua. Ta ütleb, et on teadlikult jätnud mõned asjad kõrvale, et võtta aega laste jaoks. Kui tekib süütunne, tehakse midagi koos – enamasti minnakse matkama. Kord kuus käib pere koos matkal. Kairi tassi täidavad liikumine, kõndimine, matkamine, jooks ja trenn. Aeg iseendale tähendab tema jaoks investeerimist tervisesse.

Töö ja vabatahtliku tegevuse piiri püüab ta samuti teadlikult lahus hoida. „Kui keegi helistab, siis vahepeal ikka suhtlen, aga pigem töö on töö ja vabatahtliku tööga tegelen pärast tööaega.“ Seda on lihtsam öelda kui teha. Eriti kui inimesel on nii palju rolle ja temalt oodatakse palju. Aga just piiride seadmine on tema edu saladus. Vabatahtlik tegevus saab kaua kesta ainult siis, kui inimene ise läbi ei põle.

Langevarjuhüpped ja revisjonikomisjon

Raskustega hakkama saamiseks vajab Kairi läbimõtlemist. Abikaasa on olnud talle suur nõuandja. Läbi rääkimine, vaidlemine ja arutelu aitavad tal endal jõuda hetkeni, kus lahendus muutub selgemaks. Tema põhimõte on lihtne: kiirustada ei tohi. Võib-olla sobib see hästi ka tema 20-aastasele iseendale antud nõuandega: „Mõtle ja alles siis tegutse!“ Selles on natuke eneseirooniat, aga ka kogenud juhi tarkust.

Kairi väärtused on selged: ausus, otsekohesus, pealehakkamine ja aktiivsus. Kui on mure, tuleb tulla ja öelda. Siis saab arutada, rääkida ja lahendada. Teda organisatsioonis köitvad väärtused on ajaga muutunud – alguses tõmbas teda enim militaarne suund, nüüd aga on ta juhtimise ja administreerimise valdkonnas rohkem keskendunud pehmematele, kuid organisatsioonile sama vajalikele väärtustele. Riigikaitses on lisaks militaarsetele oskustele tähtsad eelkõige inimesed, järelkasv, dokumentatsioon ja koolitused.

Kairis peitub ka seiklushimu. Fakt, mida paljud tema kohta ei tea: ta on kolm korda langevarjuga hüpanud. Ja kui küsida, millest ta unistab, vastab ta, et tahaks veel kord käia Naiskodukaitse koormusmatkal. Ühes inimeses võivad täiesti rahulikult kokku saada langevarjuhüpped ja revisjonikomisjon, koormusmatka igatsus ja organisatsiooniõpetuse mooduli detailne planeerimine. Kairi on just selline inimene.

Kui vorm jääb kappi ja ametinimetused kõrvale, ei kao riigikaitsja temas ära. Ta tahaks olla tubli ja aktiivne side- ja staabierialagrupi liige, käia väljaõpetel ja kursustel, milleks praegu juhtimisrollide kõrvalt lihtsalt aega ei jää. Ta tahaks ka rohkem laskmist harjutada. See on kõnekas: pärast kõiki juhtivaid rolle ei unista ta mitte sellest, kuidas olla tähtsam, vaid sellest, et jõuda rohkem erialase tegevuse ja õppimise juurde tagasi. Juhtimine on olnud Kairile vastutus, mitte lihtsalt amet.

Järjekindel panustamine

Küsimusele, mille üle ta kõige uhkem on, vastab Kairi väga lihtsalt: „Olen abielus, kolme lapse ema, töötan ja olen täiskohaga vabatahtlik.“ Selles lauses on nii uhkust kui ka väsimust, nii saavutust kui ka argipäeva. See ei ole täiuslik tasakaal, vaid pigem aus kokkuvõte elust, kus tasakaalu tuleb kogu aeg uuesti otsida.

Kairi ei tee kindlasti midagi lihtsalt ergutuste ja tunnustuste pärast. Ta teeb asju, mis talle meeldivad, ning seetõttu teda ka märgatakse. Aasta naiskodukaitsja tiitel ei muuda teda kellekski teiseks, vaid toob esile selle, mis on olemas olnud juba aastaid: järjekindel panus, süsteemne mõtlemine, vastutuse võtmine ning oskus näha organisatsioonis nii inimesi kui ka tervikstruktuuri.

Kui inimesed loevad lugu Kairist, võiksid nad teada saada just seda: Naiskodukaitse Viru ringkonna Rakvere jaoskonna esinaise tiitli taga on inimene, kes kannab mitut rolli korraga ja püüab kõigis neis jääda ausaks ja tegusaks. Kairi Moor ei ole ainult aasta naiskodukaitsja. Ta on näide sellest, kuidas riigikaitse muutub päriselt tugevaks siis, kui selle sees on inimesed, kes oskavad juhtida, õppida, hoolida ja vajadusel ka lihtsalt korraks peatuda ja mõelda.