Välikindlustamise õpe aitab säästa elusid 

Välikindlustus on ajutise iseloomuga kaitsepesa või varje, mille rajab peamiselt üksus ise. Rajamine ei eelda enamat kui pioneerialast juhendamist ja pioneerivarustuse kasutamist.

Võime öelda, et jutt käib tegevusest, mis sündis antiikajal koos Rooma leegionidega, õilmitses läbi keskaja, kogus jõudu uusajal ning puhkes õide 20. sajandil. Praegu käimasolev Venemaa-Ukraina täiemahuline relvakonflikt näitab, et välikindlustamine on ülioluline praktiline tegevus, mis ei ole kellegi jonn, vaid reaalselt elusid säästev praktika. Tegemist on küll pioneeritegevuse alaliigiga, kuid seda peavad oskama kõik lahinguväljal olevad üksused. Hukukindluse eesmärk on kaitsta isikkoosseisu, relvastust ja varustust avastamise ning relvade mõju eest. Suuresti saab üksus enda avastamist vähendada passiivsete meetmetega (maskeerimine, hajutamine ja petteteobjektid). Juba avastatud üksust kaitseb kaudtule ja droonide mõju eest ainult kaevumine.

Tähelepanekuid Ukrainast

Ukrainas on rajatud tuhandeid kilomeetreid kaevikuid mitmes liinis. Vastutus jaguneb seal kolmeks: rinde lähistel rajavad jalaväe allüksused esimese liini ise, sest pioneeride rasketehnika vastase ohu tõttu sinna ei liigu. Teise liini rajamise vastutus lasub peamiselt transpordivalitsuse ja pioneeriüksustel, kes tegutsevad vahetult esimese eesliini taga ohutus alas. Kolmanda liini ehitamine on tagatud aga riiklike lepingutega ning seda ehitab tsiviilsektor.

Võrreldes Eesti omaga on Ukrainas pinnas savisem. Sellest tulenevalt ei ole sealsed tüüplahendused meie oludes üks ühele rakendatavad. Näiteks kaevikuid toestada on seal lihtsam, kuna pinnas ei varise enamasti kokku nagu meil. Teisalt on savisel pinnasel väljakutseks niiskus ja vesi, mis muudab ümbritsevad alad tehnikale raskemini läbitavaks ning elamis-ja liikumistingimused kaevikutes keeruliseks.

Kaevikuliinid kaetakse pealt reeglina kinni. Avalike allikate põhjal võime öelda, et hinnanguliselt 80 protsenti kaevikuliinidest on kaetud. Peaaegu kõik sisenemise ja väljumise koridorid ning laskeavad on kaetud droonivastaste võrkudega. Eesmärk on pakkuda isikkoosseisule kaitset ja varjet vastase vaatlus- ja ründedroonide eest.

Tugipunktide toetuseks rajatakse nii taktikalisi kui ka kaitsvaid tõkkeid. Kui tugipunktide kaitsesüsteemi tõkkeid ei integreerita, siis on vastase edasitung mitu korda kiirem. Arvestama peab, et mitte ükski tõke ei pea igavesti ning nende hilisem täiendamine on suur väljakutse.

Ühendus- ja kaitsekraavi ühe järgu (sirge osa) pikkus jääb üldiselt 10 ja 15 meetri vahele. Kahe lõigu omavaheline nurk on reeglina 110–150 kraadi. Laialdaselt kasutatakse moodullahendusi. Näiteks paigaldatakse saematerjalist raamile keevisvõrk ja geotekstiil. Kaks valminud moodulit asetatakse vastastikku ning toestatakse lisaks püst- ja rõhtlaudadega (või poolpalkidega). Selle lahenduse eeliseks on rajamise kiirus, teisalt tuuakse välja, et pärast lahinguid on taastamine keerukam võrreldes tervenisti puidust objektiga. Kaeviku jooksukraavi standardkõrgus on 2 m ja laius 1 m. 

Positsioonide katmisel on eelistatud killukaitse. Selleks asetatakse pinnas rajatiste katustele. Levinud katusematerjalid on puit või kaareplekid (viimane pole Eestis väga levinud). Muudel juhtudel kasutatakse erinevaid võrke ja muid materjale, et varjestada isikkoosseisu tegevust.

Tihtipeale meisterdatakse kattesse ka valgusavad, mis võimaldavad teha õhuvaatlust ja lasevad valgust jooksukraavidesse (mis on nagu tunnelid). Avad peavad olema kindlasti võrguga kaetud, et vältida droonide sisselendu või „dropper-droonidelt“ kukkuvaid üllatusi. Väljapääsud ühendus- ja jooksukraavidest on rajatud üldjuhul iga 50 m tagant. Võimalusel pannakse kaeviku põhja ka laudis – see hõlbustab sõdurite liikumist niisketes oludes ning takistab muda teket jooksukraavi põhja, milles sõdurid peavad sumpama. Kui võimalik, siis rajatakse laudise alla eraldi drenaaž.

Punkritest ja varjenditest rajatakse alati kaks väljapääsu, millest üks läheb ühenduskraavi ja teine mitte. Kõik väljapääsud on kaetud droonivastaste katetega. Ka kõik laskepositsioonid on täielikult kaetud ning laskeavade ette on paigutatud droonivastased katted.

Üleüldine arusaam on, et kui positsioon juba avastatakse, siis on vaid aja küsimus, millal see hävitatakse. Seetõttu pööratakse väga suurt tähelepanu positsioonide maskeerimisele ja äratuntavate kontuuride varjamisele. Viimane suundumus on, et suurtelt tugipunktidelt on mindud üle pooljao/jao positsioonidele. Neid on kergem varjata ja väheneb ka pioneeritööde maht. Eelistatult rajatakse positsioonid metsasele alale.

Vaenulikud ohud

Välikindlustamise planeerimine ja ehitamine nõuab põhjalikku arusaamist vastaspoole kasutatavatest relvadest ja nende võimekusest. Otsetulerelvad sihivad laskekehad otse positsiooni või struktuuri pihta. Kaitseks otsetule eest tuleb luua pind, mis on piisavalt paks ja tugev, et taluda tabamust. Võimalik on kujundada kaldus sihtpind, mis muudab kuuli trajektoori.

Kaudtulerelvad (miinipildujad, suurtükid, raketid) tekitavad rajatistele plahvatus-, süüte- ja killukahjustusi. Mürsuplahvatusest tekkiv lööklaine võib seinad või katusestruktuurid laiali lüüa. Plahvatuse mõju on seda väiksem, mida kaugemal asub objekt plahvatuse kohast. Välikindlustusi rajades peame küsima endalt: kui plahvatus tekib selles kohas, siis kus peaksin olema mina, et jääda terveks?

Kaudtule vastu on killukaitseks vajalikud samasugused meetmed nagu otsetulerelvade vastu. Kildude kaitseks tuleb rajada piisavalt tugev katusstruktuur, mis „neelab“ killud endasse ja kaitseb sees olevat isikkoosseisu. Kaudtule otsetabamuse mõju leevendamine nõuab tavalisest rohkem tööd.

Tehnoloogia ja oskusteabe kombinatsioon on muutnud väikesed droonid lahinguvälja kõige surmavamaks osaks. Teatavasti tekitavad väikesed droonid kaks korda rohkem kahju kui kõik muu kokku – sealhulgas suurtükivägi, raketid, tankid, raketisüsteemid, miinipildujad ja lennuvahendid. Tänu FPV-droonidele on võimalik lennata kohtades, kuhu igasugused suurtükimürsud suure tõenäosusega kukkuda ei saa. Kõige ekstreemsemad juhtumid on need, kus droonid lendavad kaevikuliini sisse ning otsivad varjendites olevaid sõdureid. Seda taktikat kasutavad nii ukrainlased kui ka venelased.

Otsetule- ja kaudtulerelvade ohtudega oleme me harjunud. Drooniohu vastu saame teatud määral üle võtta tähelepanekuid käimasolevast Venemaa-Ukraina täiemahulisest sõjast ja rakendada neid siin, Eestis.

Tänapäevane välikindlustamise õpe 

Võime vist väita, et Eestis koondub parim välikindlustamise oskusteave Kaitseväkke – pioneeripataljoni, kes on seda väljaõpet läbi viinud aastakümneid. 2025. aastal korraldati Põhja maakaitseringkonnas õppekogunemine, kuhu ringkonda kuuluvatest pioneerirühmadest kutsuti kokku jaosuurused üksused ja moodustati nende baasil sihtüksus, mis saadeti pioneeripataljoni juurde nädalapikkusele välikindlustamise koostegevusõppele. Eesmärk oli tuua värskeim teadmine igasse Põhja maakaitseringkonna pioneerirühma, et osalenud isikkoosseis jagaks kogemusi edasi oma allüksustes.

Juba sama aasta sügisel osalesid Kaitseliidu vabatahtlikud tegevliikmed pioneeripataljoni pioneerikoolis välikindlustamise instruktorikursusel. Kursuse eesmärk oli õpetada välikindlustamise väljaõppe ja organiseerimise eest vastutavat personali planeerima ja läbi viima välikindlustamise valdkonna tegevusi. Kursuse lõpetas ka Kaitseliidu Rapla maleva pioneerirühma rühmaülem. Kuna nende kahe sündmuse lõpuks oli Rapla malevas olemas 1/3 pioneerirühma koosseisust, kel oli juba esmane välikindlustamise kogemus, ning ka värskelt haritud rühmaülem, siis sai 2026. aasta plaani võetud Rapla maleva pioneerirühma õppekogunemine – eesmärgiga kinnistada tänapäevase välikindlustamise põhimõtteid ning selle tulemusena anda allüksusele hinnang.

Juba tänavu kevadel lõi pioneerirühm endises Pahkla raketibaasis kopad maasse. Õppekogunemise lõpuks oli kogu isikkoosseis omandanud nüüdisaegse välikindlustamise teadmised ja oskused ning rajatiste ehitamisel rakendati põhimõtteid, millega vähendada vaenulikke ohte nii palju, kui võimalik. Selle tulemusena ehib mainitud ala tänaseks tugipunkt, mida lähemad ja kaugemad Kaitseliidu allüksused saavad enda väljaõppes kasutada.

Kokkuvõttes tuleb tunnustada Põhja maakaitseringkonda, kes lähenes efektiivselt välikindlustamise teadmuse toomisele oma võitlejateni. Saame öelda, et igas ringkonna koosseisu kuuluvas pioneerirühmas on esmane teadmine ja oskused olemas. Rapla pioneerirühma õppekogunemine andis sellealase väljaõppe kogu rühmale. Maakaitsepataljonil on plaanis saavutada sama väljaõppetase käesoleva aasta peale jaotatud õppenädalavahetuste kaudu.

Ning lõpetuseks: 24.–28. augustini 2026 toimub välikindlustamise instruktorikursus, mida viib läbi pioneeripataljon. Registreeri end malevas MHK 24JUL2026.

Lisateave

Rapla maleva pioneerirühma õppekogunemisel osales ka pioneeripataljoni rasketehnikajagu ning pioneerid Prantsuse kergejalaväekompaniist (La Compagnie d’infanterie Légère) ehk CIL-6, kes on toetamas Kaitseliidu väljaõpet.

2026. aastal osales Lääne maakaitseringkonna pioneerirühm õppekogunemise raames täies koosseisus (sh rasketehnika) pioneeripataljoni välikindlustamisel ja saavutas väga hea väljaõppetaseme.