Vahekohtu roll suurõppustel – Kirde maakaitseringkonna vahekohtunikud Kevadtormil Lõuna maakaitseringkonnas

Kaitseväe ja diviisi tasandi suurõppustel (nt Kevadtorm ja Siil), aga ka Kaitseliidu enda erinevatel suurõppustel on vahekohtunike (ingl arbiters/umpires) institutsioonil teaduspõhisest doktriinist lähtuv objektiivse tagasisidestaja ning dünaamilise simulatsiooni tagaja roll. Aga mida see tähendab?

Sõjateoreetik Carl von Clausewitz on kirjeldanud „lahinguhõõrdumist“ (friction) kui tegurit, mis eristab reaalset sõda paberil planeeritust. Tänapäeva komplekssetel liitlas- ja diviisiõppustel, nagu seda on Kevadtorm ja Siil, ei ole vahekohtunik pelgalt passiivne ohutusvestis vaatleja. Ta on „taktikalis-sotsiaalne andur ja reaalajasimulaator“ ning staapide oluline strateegiline sisendiallikas. Vahekohtuüksuste rakendamine suurõppustel on otsustava tähtsusega tööriist õppuse kordaminekuks ja õpikohtade saamiseks, mis teisendabki õppuse reaalajas maastikul voolava higi ja kulutatud paukmoona valideeritud, andmepõhiseks lahinguvõimeks.

Sõjateaduslikust aspektist on suurõppused komplekssed sotsiotehnilised süsteemid, kus vahekohtunike peamised ülesanded jagunevad peamiselt kolmeks funktsionaalseks sammuks:

1. Reaalsuse ja lahinguhõõrdumise matkimine: vahekohtunikud sisestavad reaalajas süsteemi taktikalis-tehnilisi andmeid (nt relvasüsteemide kineetiline mõju, kaotused, ballistiline tulemus), asendades reaalse hävitustöö standardiseeritud reeglistikuga.
2. Doktriini ja taktika vastavuskontroll: jälgitakse allüksuste tegevuse sünkroonsust, manöövrite standardsust ja juhtimisprotseduure (TLP/MDMP) vastavalt kehtivale Kaitseväe õppuste eeskirjale.
3. Ohutusriski juhtimine: tagatakse reaalsete taktikaliste liikumiste ja matkevahendite ohutu koostoime.

Samamoodi, nagu manööver- ja/või erialaseid toetusüksusi, hinnatakse maastikul ka staapide tööd. Kuidas liigub staabis infovoog, millised kanaleid selleks kasutatakse, mis saab siis, kui infoliikumine on vaja kiirkorras täielikult ümber korraldada ja staap on sunnitud näiteks „hüppama“ turvalisemasse, varem valmis vaadatud või täiesti uude asukohta. Üks olulisemaid hindamiskohti on staabisisene planeerimisprotsess, kus hinnatakse seda, mil moel ja kui tõhusalt toimivad nt LaK (lahingukeskus; Tactical Operations Center – TOC) ja PlanK (planeerimiskeskus, Plans Cell), milline on nendevaheline koostöö/sünergia, kui efektiivne on otsuse vastuvõtmise protsess (OVP; Military Decision Making Process – MDMP) jne.

Teaduslik lähenemine õppimisele: After Action Review (AAR) ja organisatsiooniline mälu

Õppuse Kevadtorm 2026 vahekohtutöö teaduslik ja metodoloogiline kulminatsioon ei ole lahingu võitmine või kaotamine staapides ja maastikul, vaid struktureeritud järelläbivaatus ehk After Action Review (AAR). See USA maaväest alguse saanud ja NATO doktrineeritud empiiriline meetod põhineb blameless-kultuuril ja faktipõhisusel.

Tänu digitaalsele vahekohtule ei vaielda AAR-il selle üle, „kes keda esimesena kuskil märkas“. Vahekohtunik avab rahulikult „lahingulogi“ ning tuvastab ülemate otsused, sidevood, laskude trajektoorid jpms. Pigem spordist ja võistkonnaaladelt tuntud väljend „Kohtunikuga ei vaielda“ on õppustelgi omal kohal.

AAR-meetodi neli teaduslikku põhiküsimust maastikul:

1. Mis pidi juhtuma? (Ülema kavatsus ja allüksuse algne OPORD jm käsudokumendid.)
2. Mis tegelikult juhtus? (Vahekohtunike ja telemeetria fikseeritud objektiivne reaalsus.)
3. Miks tekkisid käärid plaani ja reaalsuse vahel? (Inimlikud vead, sidekatkestused, tehnilised rikked või vastase ootamatu manööver jne.)
4. Kuidas me sooritust järgmisel korral parandame? (Valideeritud õppetundide, eelnevalt LI – lessons identified – ja hiljem LL – lessons learned – formuleerimine.). Selle protsessi tulemusena konverteeritakse õppusel kogetud taktikalised õpikohad institutsionaalseks koondteadmiseks.

NATO liitlasüksuste valmidust ja taktikalis-tehnilist vastavust hinnatakse rangelt reglementeeritud Combat Readiness Evaluation (CREVAL) protsessi alusel, mis tugineb standardimisloenditele (ingl Standardization Agreements ehk NATO STANAG).

• Hindamisvaldkonnad: CREVAL ei mõõda vaid manöövrit, vaid hindab viit põhisammast. Nendeks on operatiivplaneerimine, väljaõppetase, logistiline suutlikkus, side- ja infosüsteemid (CIS) ning administratiivne suutlikkus.
• Sertifitseerimine: vahekohtunikud (kes on läbinud spetsiaalse NATO hindaja koolituse) kontrollivad, kas Eesti diviisi koosseisu kuuluvad üksused suudavad täita ülesandeid ühtses doktriinses raamistikus.
• Standardiseeritud maatriksid: tulemused kantakse standarditud formaatidesse, kus kriteeriumid on binaarsed (täidetud / ei ole täidetud) või astmelised, välistades riiklikud eripärad ja subjektiivsuse.

Kokkuvõttes võimaldab kogutud andmestik diviisi tasandil tuvastada süsteemseid lünki väljaõppes, doktriinides ja koostöövõimes nii Kaitseväe, Kaitseliidu kui ka liitlasüksustega, sest õppusel Kevadtorm 2026 osales tippajal ligi 12 000 võitlejat. Vahekohtunike tegevus teisendas taktikalise kogemuse valideeritud õppetundideks, mis on aluseks riigikaitse strateegilisele arendamisele. Need vajalikud praktilised õpikohad on edasiste analüüside aluseks, väärtuslikum teave integreeritakse üksuste ja organisatsioonide väljaõppesse, sealhulgas vajadusel Kaitseväe Akadeemia ja Kaitseliidu kooli õppekavadesse.

Eesmärk vs tulem: vahekohtunike tegevuse tulem suurõppustel ja teaduslik refleksioon aitab õppuse korraldajal analüüsida tervikut ja erinevatelt vastutustasanditelt tuvastada vajalikud õpikohad, et riigikaitset strateegiliselt edasi arendada.

Kirde maakaitseringkond toetas naabreid Lõuna maakaitseringkonnast 

16.–22. maini kestnud õppusel Kevadtorm 2026 toetas Kirde maakaitseringkond naabreid. „Meie ringkonna peamine ülesanne õppusel Kevadtorm 2026 oli toetada eri tasanditel Lõuna maakaitseringkonda. Tänu meie tegevväelastele, kaitseliitlastele ja reservväelastele õnnestus ülesanne edukalt täita,“ ütles Kirde maakaitseringkonna ja Viru maleva pealik kolonelleitnant Marek Värk.

„Meie ringkonnast osalesid Kevadtormil nii tegevväelased kui ka kaitseliitlased ja ussisõdalased ehk ringkonnaga liidendatud reservväelased. Vahekohtunike tööd tegime Lõuna maakaitseringkonna malevate ja territoriaalsete juhtimisgruppide tasandil, samuti täitsime vahekohtu rolli, toetades erinevaid üksusi maastikul,“ lisas ringkonna pealik.

Kirde maakaitseringkonna vahekohtunike gruppide koosseisu olid liidendatud ka Lääne maakaitseringkonna vahekohtunikud. Üheskoos toetati Lõuna maakaitseringkonda viies maakonnas: Tartumaal, Võrumaal, Valgamaal, Põlvamaal ja Viljandimaal.

Ülesanded olid ringkondade tegevväelastel, vabatahtlikel kaitseliitlastel ja reservväelastel erinevad, nagu ka eelnev kogemus vahekohtunikuna: kes tegi seda esimest ja kes kümnendat korda. Kuid õppuse lõppedes tõdesid kõik, et alati õpib ise midagi uut ja teisi aidates aitame õppida ka neil.

Viru maleva poolt olid tegevväelaste kõrval vahekohtunikena abis ka kaitseliitlased Viru maleva maakaitsekompaniist. „Minule oli täiesti esmakordne kogemus täita vahekohtuniku ülesandeid suuremal õppusel, võimalusel teeksin seda veel. Kui seni osalesin õppustel oma kompanii liikmetega koos oma vastutusalal, siis seekord oli mul võimalus aidata teisi ja samal ajal ise õppida teise ringkonna üksuste tegemistelt,“ ütles seersant Reet Saari.

Lipnik Ahti Valdmets on suurematel õppustel osalenud kolm korda ja iga kord on olnud erinev. „Alati on midagi õppida. Ka vahekohtunikuna on mul olnud täiesti erinevad ülesanded ja kogemused. Seekord oli õppus minu jaoks pikem, mis andis hea võimaluse kõiki tegevusi rahulikult jälgida, analüüsida ja üksustega koos läbi arutada. Teatud olukordades tuli ka mentorina aidata olukordi üle hinnata ja koostöös jõudsime huvitavate lahendusteni. Kuna peaülesanne viis meie üksust erinevatesse kohtadesse ja ülesanded varieerusid objektikaitsest kuni õppelahinguteni, siis sain ise pikema aja jooksul põhjalikumalt jälgida logistika toimemehhanisme, seda just kompanii tasandil,“ sõnas lipnik Valdmets.

Viljandimaal oli ühe kaitseliitlastest ja reservväelastest koosneva kompanii juures vahekohtunikuna abis ka kunagine Jõgeva maleva pealik, kolonelleitnant reservis Tarmo Laaniste. „35 teenistusaasta jooksul on see mul ligi kümnes kord olla vahekohtunikuks suuremal õppusel kas Kaitseväe või Kaitseliidu üksuste juures. Kuigi vahekohtuniku kogemusi on mul tõesti kõikidelt tasanditelt, eelistan võimalusel alati olla maastikul mõne Kaitseliidu kompanii juures ehk n-ö rohujuure tasandil, et analüüsida erinevaid olukordi ja anda oma kogemusi edasi vahetus olukorras, üksikvõitlejatest kuni kompaniiülemani, ka olmeküsimustes.

Nende aastate jooksul on muutunud palju, eriti aga kaitseliitlaste ja maakaitseringkondade juurde liidendatud reservväelaste suhtumine. Praegu on näha, kuidas mehed tulevad, sära silmis, on entusiasmi, arutatakse tõsiselt võtmekohti, mida paremini teha, mida õppida. Ühiselt üritatakse toetada ka rühma ja kompanii juhte, et kogu üksus ühtses rütmis paremini toimima saada, mitte ei võeta neid kui ülemusi, kes võitlejatele vaid käske jagavad. Nii annab iga kaitseliitlane ja reservväelane oma panuse, et reservõppekogunemine oleks maksimaalselt väärtuslik ja kasulik. Kaitseliit ja reservväelased on läbilõige meie ühiskonnast, nende seas on autolukkseppi, ehitajaid, ettevõtete juhte. Näiteks kompanii juhtkond koosnes siin õpetajatest ja kompaniiülem on koolidirektor. Just üksuse seesmine ühtehoidmine on üks põhjusi, miks reservõppekogunemistel ise vahekohtunikuna abis käin. See annab mulle endalegi lisamotivatsiooni.“

Järvakad tegid vahekohtunikutööd peamiselt Võrumaal. „See õppus oli meie malevale, kaitseliitlastele ja reservväelastele väga hea võimalus toetada oma naabreid Lõuna maakaitseringkonnas, samas õppisime ka ise oma Võru kolleegidelt, kuidas nad lahendavad olukordi kas tiheda või hajaasustusega piirkonnas, keerulisemal maastikul. Meilt osalenud tegevväelased ja vabatahtlikud on saadud kogemusega väga rahul, saame seda edaspidi kasutada oma vastutusalas, kui selline võimalus avaneb. 

Vahekohtuniku roll andis meile hea võimaluse õppusepäevade lõpus, pärast üksustele antud tagasisidet teha kokkuvõte ka oma malevast osalenud kohtunike ringis. Saime huvitavaid mõtteid, mida edaspidi oma tegevustes kasutada,“ ütles Järva maleva pealik major Agur Kibur.

Võru linnast ligi kümnekilomeetrise autosõidu järel, Kääpsa silla juures toetasid Järva maleva tegevväelastest ja vabatahtlikest vahekohtunikud Lõuna maakaitseringkonna reservväelasi, kelle ülesandeks oli hoida Kääpa silla ülesõit õppelahingute käigus vastaspoole üksustele suletuna.

„Tulin siia õpikogemuse ja ka uudishimu pärast, sest vahekohtunikuna pole varem õppustel osalenud,“ sõnas „püssiga“ naiskodukaitsja, nooremseersant Carmen-Elina Vist. „Staabiassistendi roll on huvitav, aga kuna olen loomult üsna püsimatu, siis soovisin ise ka maastikul midagi teha. Olen Järva maleva maakaitsekompaniis pooljaoülem, kus peale minu on ainult mehed, ja loodan end selles rollis pidevalt edasi arendada. Siin õppusel, lisaks Lõuna maakaitseringkonna reservväelaste toetamisele vahekohtuniku ülesannetes, õpin ka ise väikeüksuse taktikat ning mõtlen ja analüüsin kõrvalt, mida siit ise juurde õppida oma ülesande täitmiseks Järva malevas. Mentorlus on ka sellel õppusel ja vahekohtunikuna väga oluline ning oleme üksteist vastavalt vajadusele igal võimalusel aidanud,“ ütles nooremseersant Vist.

Alutaguse maleva vahekohtunikud toimetasid korraga mitmes maakonnas, sealhulgas Tartumaal. „Meie olime peamiselt Tartu linnas ja lähiümbruses ning aitasime Põhja-Tartumaa malevkonna võitlejaid nende tegevustes,“ rääkisid nooremleitnant Ergo Soosaar ja lipnik Kirill Ševtšuk. „Mulle oli see väga õpetlik kogemus, sain jälgida kogu tegevust juhtimistasandilt, aga ka maastikult praktilise poole pealt. Kuna siinne tegevus ei kattu otseselt minu kui vabatahtliku kaitseliitlase erialase tegevusega, sain jälgida ja kontrollida juhtimistasandi teemasid,“ lisas lipnik Ševtšuk. 

„Mina olin siinsete vahekohtunike juht, mis tähendas, et mulle jooksis kogu info kokku ja pidin aitama erinevate üksuste tegevust koordineerida, samas oli ka võimalus maastikul teatud tegevusi otse koordineerida. Õppimist oli kõikidel. See töö annab hea võimaluse teemad ise rahulikus tempos lahti mõelda ning võrrelda seniste tegevustega oma üksuse juures. Kui üksustel tekkis maastikul murekohti, olime mentoriks, ja hea oli näha, kuidas meie öeldust oli järgmisel päeval praktilises tegevuses ka otsest kasu,“ võttis kokku lipnik Soosaar.