Soontagana malevkonna laskepäevad – tulemused räägivad enda eest
Soontagana malevkond on juba kuus aastat korraldanud oma liikmeskonnale laskepäevi, et hoida ja parandada malevkonna liikmete laskeoskust ning suurendada huvi laskespordi vastu.
Vajadus sellist laskepäeva korraldada tekkis, kui seltskond laskespordihuvilisi koondus 2020. aastal kinnisesse sotsiaalmeediagruppi, kus hakati laskevõistlusteks ja nendeks harjutamiseks plaane pidama ja infot jagama. Seejärel hakati laskmishuvilistele kaitseliitlastele kodusele hoiule andma poolautomaatseid vintpüsse M14. Kuidas aga teada saada, milline relv jookseb ja milline mitte? Alguses sai seda tehtud, „määrides ennast kaela“ harjutavate-treenivate laskekorüfeede Joe Lepa ja Toomas Juksaare treeningutele. Üsna pea jõudis kohale tõdemus, et selline kombinatsioon ei ole jätkusuutlik, sest osalejate seltskond paisus iga korraga ja tipplaskjate harjutamine hakkas kannatama.
Mugavustsoonist välja
Mis siis ikka, tuli mugavustsoonist välja tulla ja „teiste seljas elamine“ ära lõpetada. Malevkonna koordinaatori kaudu saime broneerida laskeväljale ajad, igas kvartalis esimese kuu viimane pühapäev. Laskepäevadele me toitlustust ei planeerinud, pigem lähtusime põhimõttest, et pakume välja päeva, broneerime lasketiiru ja moona ning kes soovib, see veedab ennelõuna laskmist harjutades. Malevkonnas oli olemas ka laskeinstruktori paberitega võitleja Fred Kaas, mistõttu töö sai jaotatud nii, et laskurpealik organiseerib koordinaatori kaudu laskepäevaks vajaliku relvastuse, moona, märklehed ja muu vajaliku ning laskeinstruktor on päeva läbiviija.
Algselt oli laskepäeva mõtteks, et saad valida endale M14 relva, selle sisse lasta ning harjutada 100 meetri distantsilt võistluslaskmist lamades, põlvelt ja püsti asendites. Peagi lisandusid pikemad distantsid 200 ja 300 meetrit. Siis tulid malevkonda R-20 Rahed, need said laskepäeval sisse lastud. Ja et asi rutiinseks ei läheks, oleme mõned korrad sisse toonud ka kuulipilduja laskeharjutused ning tankitõrjegranaadiheitja Carl-Gustav kipsmoonaga laskmised, sest jalaväejao relvi peab iga jao liige oskama kasutada ja nendega ka vastast efektiivselt tabada.
Kui esialgu oli osalejaid parasjagu nii palju, et jälgida laskja sooritust, anda tagasiside ning teha korrektuure täpsemateks tabamusteks, siis ajapikku on osalejate arv suurenenud ja tagasisidestamisega läheb raskeks. Teisalt oskavad staažikamad osalejad nüüd ka ise lasketulemusi analüüsida ja korrektuure teha, mis jätab võimaluse algajaid laskjaid juhendada. Laskepäevadel osalejaid on stabiilselt 15–25, tipphetk oli R20 sisselaskmisel, kus osalejaid oli üle 40.
Laskmine piiratud nähtavuse tingimustes
2025. aasta detsembri laskmistele olime plaaninud ka laskmise pimedas / piiratud nähtavuse tingimustes. Taktikalisi laskmisi, nagu Test 3, korraldatakse maleva tasandil ja neid me oma laskepäevade kavva võtnud ei ole. Kuid pimedas laskmist ei ole pikka aega harjutatud ja kuna üks meie malevkonna liige, Imre Baumann, oli just lõpetamas relvainstruktori kursust ning pidi selle raames sooritama hinnatava laskeharjutuse korraldamise, siis parimat varianti ei osanud tahtagi. Samuti on R20 relvadega koos soetatud lasersihikud, kuid kuna nendega väljaõpet läbi viidud ei ole, seisavad need riiulil. Otsustasime ka selle vea parandada. Kogu laskepäeva ülesehitus oli teistmoodi – kui tavapäraselt algab laskepäev pühapäeva hommikul kell 10, siis seekord toimus see laupäeva pealelõunal. Muudatus tuli teha mitmel põhjusel, üheks neist see, et pimedas laskmist õnnestub harjutada just detsembrikuu õhtupoolikul. Sihtmärkidena kasutasime metallist rinnakujusid, mis annavad kiire tagasiside tabamustest. Tulevärk metallsihtmärkide pihta ja trasseeriva moonaga oli muljetavaldav, kuid selgeks sai ka see, et ei laser- ega punatäppsihikuga pole lihtne valgusraketi, autotulede või prožektori lühiajalise valguse jooksul leida oma sihtmärk ja seda efektiivselt tabada.
Tulemused räägivad enda eest
Nende laskepäevade korraldamise tulemusena oleme esindanud malevkonda erinevatel laskevõistlustel. Samuti oleme läbi viinud malevkonnasiseseid Kaitseliidu laskur- ja kütiklassi võistulaskmisi, mistõttu on nii mõnelgi liikmel vormile kinnitatud laskeoskust tõendav embleem. Tänu laskepäevadele on mitu meest või naist paigutanud kodusesse relvakappi M14 või siis hoiustavad seda malevas püramiidis pealekleebitud nimega. Ja mis peamine – liikmetel on teadmine, et 100 m distantsilt on võimalik lasta kümneid ja 200 m distantsilt tabada rinnakuju A-ala, kuid 300 m distantsilt läheb juba keeruliseks.
Eesmärk edaspidiseks on hoida ja parandada malevkonna liikmete laskeoskust ning suurendada huvi laskespordi vastu. Uue väljakutsena lisandub kiirelt liikuvate õhusihtmärkide tabamine.