Kiirus, üllatus ja eesmärgipärasus ehk Maakaitsepataljoni E-kompanii rünnakul

Päike tõusis keskpolügooni kohale, kui maakaitsepataljoni E-kompanii rünnakule asus. Õhk oli paks püssirohulõhnast ja pingest. Adrenaliin pulbitses veres, sest see oli hetk, mida me olime oodanud aastaid.

Esimest korda ajaloos läks uus Echo täies kompanii koosseisus lahinglaskmistele – kõigi jaorelvadega ja teravmoon salvedes. Varem olime seda teinud ainult rühma tasemel. Nüüd oli kogu kompanii siin, üks hingav tervik.

Just neil hetkedel muutus meie moto „Lihtne nimes, jõuline tegudes“ minu jaoks päriselt tunnetatavaks.

Me olime justkui üks veregrupp. Käputäis tavalisi eestlasi, kes aastate jooksul vaikse, järjekindla tööga kasvanud ühtseks sõjarauaks. Astusime nüüd täies kompanii koosseisus kõige ligilähedasema sammu päris lahingu suunas. Kogu see vaev, higi ja väikeste võitude ahel sai siin, keskpolügooni tolmusel väljal, lõpuks oma kinnituse.

Aga et siiani jõuda, tuli käia pikk tee. See lugu ei alanud tegelikult Ymiri rünnakuga. See algas juba mitu aastat varem, kui kompanii alles hakkas kokku kasvama tavalistest kaitseliitlastest ühtseks löögijõuks.

Lähiajalugu

Enne 2019. aastat olime kerged. Meil oli küll murdmatu tahe ja nutikus, aga kui oleks tulnud päriselt vastu seista soomusele, oleksime pidanud lootma peamiselt oma jalgadele. Raskerelvi polnud, miinipildujate asemel oli vaid TT-rühm. Me olime valmis sissidena metsas tegutsema, aga meil puudus see rusikas, millega päriselt lahinguvälja dikteerida. Siis aga hakkasid rattad liikuma …

2019. aastal toimus Kaitseliidus suurem struktuurne reform. Loodi maakaitseringkonnad ning nende alla hakati formeerima korralikumaid lahingustruktuure. Põhja maakaitseringkonnas hakkasid asjad tasapisi muutuma – ringkonna alla loodi lahingukompaniid, mis allusid ringkonna lahingugrupi ülemale. Toompea kompanii jäi esialgu veel vanasse kergejalaväe rolli, kuigi juba alates 2016. aastast liikusid kuuldused, et meidki hakatakse arendama lahingukompaniiks.

2020. aastal sai Toompea kergejalaväekompanii lõpuks ametlikult selle tiitli kätte. See ei olnud üks suur hüpe, vaid pigem järkjärguline protsess. Varustust hakkas lisanduma osade kaupa, inimesed harjusid uute ülesannetega ning üksustes toimusid ka sisemised ümberkorraldused. Tasapisi hakkas kompanii muutuma millekski enamaks kui lihtsalt kerge toetusüksus.

2021. aasta lõpuks oli Põhja maakaitseringkonnas välja kujunenud uus struktuur, mille keskmes oli ringkonna lahingugrupp. 2022. aastal liikus asi aga veel sammu edasi – tekkis Kaitseliidu maakaitsepataljon, millel oli juba oma ülem ja mis allus otseselt ringkonna ülemale. Sellest alates saan meie kompaniid määratleda ametlikult E-kompaniina maakaitsepataljoni koosseisus.

See ei olnud pelgalt nimevahetus ega formaalne ümbernimetamine. See oli äratundmine, et aastate jooksul oli üksus kasvanud millekski, mis suutis kanda suuremat vastutust ja tegutseda iseseisvamalt. Me ei olnud enam ainult kerge reserv – me olime saanud osaks pataljoni lahingujõust.

E-veregrupi sünd

Alguses valitses väike segadus, millist rolli lahingukompanii õigupoolest kannab. Kõigile oli suur au olla osa sellisest üksusest nagu maakaitsepataljon, kuid täpsem suund ja õppekava muutusid algusaastatel pidevalt. Inimesi tuli vastavalt uutele plaanidele ümber korraldada ning malevkonna tasandil tähendas see üsna suurt paindlikkust ja vajadust inimesi pidevalt ümber õpetada.

Ühel hetkel olime HLT-üksus, kes pidi olema võimeline tegutsema ka vastase tagalas, ning arendasime oskusi eri lahinguliikides toimetulekuks. Samal ajal teadsime, et löögijõuna peame lisaks arendama läbimõeldud ründemanöövreid ning õppima võitlema olukorras, kus oleme osa suuremast üksusest. Selget ja ühtset sihti aga veel polnud.

Täiemahuline sõda Ukrainas tõi kaasa uue reaalsuse. Meie idanaabri tegevus osutus väga tõhusaks Kaitseliidu värbajaks ning pidevalt tuli koolitada nii olemasolevaid kui uusi liikmeid. Pärast suuremaid liikumisi hakkasid rühmad ja toetusüksused vaikselt paika loksuma. Kevadtormile läksime juba hinnatava üksusena pataljoni koosseisus. See oli esimene tõsisem proovikivi, mis jäi paljudele meelde ning mille najalt hakkasid kasvama taasavastatud vendlus ja uus hingamine.

Järgmisel aastal muutus väljaõpe juba selgemaks ja sihipärasemaks. Arendasime lahinguvõimet selles suunas, mida pataljon meilt ootas. Need aastad tõid kaasa kompanii ülesannete järkjärgulise kasvu pataljoni koosseisus. Meie vaev ja pühendumus ei jäänud märkamata ka kõrgemal tasandil ning meile usaldati aina suuremaid ülesandeid. Just nende sündmuste käigus hakkasid tollane pataljoniülem ning teised üksused kutsuma meid Easy Company. See pole lihtsalt kutsung, see on nimi, mis kannab endas legendi murdmatusest ja vennaskonnast. Me teadsime, et ei saanud seda tiitlit niisama kingituseks – me olime selle Eesti metsades oma higi ja pühendumusega välja teeninud ning sellest sündis ka meie moto.

Panustatud nädalavahetuste arv tõusis mõne aasta jooksul keskmiselt neljalt kaheteistkümneni, osadel meist mitu korda suuremaks. See ei tähendanud lihtsalt numbreid tabelis. See tähendas kümneid öid oma perest eemal, vahele jäänud sünnipäevi ja kurnatust esmaspäevahommikusel palgatööl. Iga metsas veedetud tund tuli kellegi arvelt. Aga võitlejad tulid ikka ja jälle tagasi, sest teadmine, et me ehitame midagi päriselt olulist, kaalus üles iga magamata öö. Koostöö pataljoni teiste üksustega lõi nii võimaluse kui ka vajaduse arendada oskusi nii juhtimise kui spetsialisti tasandil. Üksuste ülemad ja võtmeisikud käisid aastate vältel tasemekursustel ning kompanii taseme harjutustel. Samal ajal panustasime instruktoritena ka uutele võitlejatele ning viisime ise läbi kursusi, et täita kõrgemalt tulnud ootusi.

Varustus jõudis meieni järk-järgult. Õnneks nägi toonane pataljoniülem palju vaeva, et varustus meile saada, kuigi mõningad asjad pole siiani täielikult käes. Siinkohal tuleb välja üks Kaitseliidu võludest ja valudest – mida teeb kaitseliitlane, kui tal puudub varustus? Ta soetab selle endale. See ongi Kaitseliidu olemus: kui süsteem jääb aeglaseks, teeme ise. Meie RKP-jagu on selle elavaks tõestuseks. Võitlejad ei jäänud ootama lattu saabuvaid kaste. Sõpruskond pani seljad kokku, ostis ise masinapargi, ajas välja relvad ja organiseeris väljaõppe. Täna ei ole nad teenäitajaks mitte ainult meie pataljonile, vaid panustavad terve Kaitseväe innovatsiooni. Me ei oota lahendusi, me loome neid.

Teekond tippvormi

Eelpool tõin välja, et meie roll on aastate jooksul oluliselt muutunud. Vahepealne visioon tegi meist midagi enamat kui tavaline maakaitse – meist sai diviisi reservi kiirreageerimisüksus. See tähendas kopteritega üle Eesti lendamist. Kujuta ette olukorda: ühel hetkel vaatad kopterist Eestimaa metsi, adrenaliin üleval, ja teisel hetkel pead maandudes olema koheselt valmis tõrjuma dessanti või sulgema auku kaitseliinis. Me balansseerisime kuskil vabatahtliku ja elukutselise piiril. See oli äärmiselt suur vastutus, mis pani inimvõimete piirid selgelt proovile.

Selle usalduse toetamiseks oli meil kogu aeg selge siht – jõuda tasemele, kus treenime lisaks paukmoonale ka teravmoonaga. Teadsime juba aastaid tagasi, et kuigi oleme „kopterimehed“, peame pärast maandumist hakkama saama igas olukorras ja igas lahinguliigis. Kompaniiülema koostatud kolmeaastane plaan kulmineerus Ymiri õppusega. Selleks ajaks pidime olema tippvormis. Meie jaoks oli see omamoodi olümpia, mida võtsime täie tõsidusega.

2024. aastal ühtlustati tasemed ja mindi taas kaevikuid õppima, sest oli teada, et Ymiril tuleb kaevikut rullida. Järgmisel aastal osales juhtiv koosseis pataljoni tuletoetuse kursuste seerial, kus lisaks tule planeerimisele õpetati lahingute planeerimist igal tasemel. Siili viimasel päeval saime taas kaevikut rullida ning tegime seda pärast üle-eestilise QRF-i ülesannet, viimaste jõuvarudega, siiski edukalt. Ülejäänud aasta vältel toimusid rühmade tasemel laskelaagrid, et laskeoskusi ühtlustada, ning erialaüksused said oma viimase lihvi enne teise poolaasta suursündmust.

Kulminatsiooniks oli pataljoni korraldatud Kilp ja Mõõk, mis oli sisuliselt Ymiri peaproov. Muuhulgas oli see ka n-ö süütuse kaotamise hetk MPR-rühmale, kes laskis esmakordselt teravmoonaga ja sai väärtusliku kogemuse. Õppuse jooksul tegid kõik allüksused kuni rühma tasemeni oma soorituse edukalt ära. Vajab mainimist, et selleks ajaks olid ka droonid meie struktuuris edukalt sisse töötatud ning õppuselt mindi laiali eduelamusega ja selge teadmisega, mis vajab veel parandamist. Tunnistasime endale taas, et sellises kiiresti muutuvas olukorras ei harjuta me enam pelgalt laskmist, vaid kõiki lahingu elemente – alates moona etteveost kuni meditsiinilise toetuseni välja.

Sestap mahtus tiheda kava lõppu veel erialarelvade laskelaager koos meditsiiniväljaõppega, kus kõik võitlejad said ristõppena harjutada nii ÖVS-i kui ka erialarelvade kasutust.

Ymiri aasta

Aasta alguses oli ootusärevus suur. Veebruaris ja märtsis toimusid veel üksikvõitleja ja jaodrillid ning laskeoskuse viimane lihv. Aprillis tegi Echo oma traditsioonilise õppuse Trots raames samadel aladel võimalikult ligilähedast trenni, et kinnistada veel kõik teadmised ja leida üles viimased kitsaskohad. Suur osa oli droonidel ja 3D-sõjapildil ning sellel, kuidas paigutada lahingute toetuse kett. Ymir ootas ukse ees.

Ymir oli kõik seesama ja natukene rohkem. Koidikul alguse saanud rünnak algas päris kuulide vihinaga. Liikudes oma lahingurühmade järel, tungis meile ninna püssirohu lõhn ning nägime päris kuuliauke kaevikutes ja sihtmärkides. Õhk oli droonihelisid täis, taamal paukusid miinipildujad, kuskil laulsid raskekuulipildujad ning aeg-ajalt mütsusid kauguses TT-d. See oli sümbioos.

Juba lahingute keskel valdas mind uhkustunne, et oleme jõudnud sellele tasemele. Kõik need nädalavahetused, mis inimesed oma peredest eemal olid veetnud, said korraga tähenduse. Samal ajal tekkis kummaline segu uhkusest ja raskest vastutusest, kui nägin, kuidas üksused liikusid edasi – hõivati kaevikuid, kanti ja lapiti haavatuid. Lahingumüras püüdis mu pilk kinni ühe stseeni: nägin, kuidas kaks võitlejat tirisid kolmandat, rajal määratud haavatut. raskest varustusest hoolimata läbi liivase kaeviku varju, samal ajal kui ülejäänud jagu neid kattetulega kaitses. Nende näod olid higised, tegutsemine aga rutiinne ja täpne. 

See polnud enam lihtsalt õppus. See oli hetk, mil sain aru, et me mitte ei treeni, vaid õpime kandma vastutust üksteise elude eest. Ja kuigi me õpime inimesi tapma, õpime samal ajal ka seda, kuidas üksteist elus hoida – lootuses, et me ei pea kunagi tegema seda esimest. Ja teades, et kui peaksime, siis oleme selleks valmis.