Kaitseliidu snaiprid: ahvi kannatusega kaks korda paremad sõdurid

Maakaitseringkonnas on snaiprirühmal oluline roll. Snaiprirühm on taktikaline lahingutoetusüksus, mille põhiülesandeks on maakaitseringkonna allüksuste toetamine tulega, snaiprivastase tegevuse läbiviimine ning kõrge väärtuse/tasuvusega sihtmärkide kulutamine ja hävitamine, jäädes ise varjatuks.

Et snaiprikutsesse natuke sügavamalt sisse vaadata, tegime juttu mehega, kes on aastaid seda tööd teinud ja koolitab Lääne maakaitseringkonnas uusi snaipreid.

Karri: Alustame algusest. Milline on snaipri roll Kaitseliidus?

Snaiper: „Kätt südamele pannes võin öelda, et alles nüüd on hakatud seda rolli päriselt välja kujundama. Enne lihtsalt olime olemas, nüüd on aru saadud meie efektiivsusest. Riik on hakanud vahendeid andma ja koostöö hakkab sujuma – saame täpsemini aru, kellele me lõpuks allume. Hakkame kandma päris suurt rolli ja viimastel õppustel on see ennast hästi tõestanud.“

Karri: Saad sa seda konkreetsemalt selgitada?

Snaiper: „Hea näide oli õppusel Orkaan. Meie vastas olid prantslased, kes ei olnud kehvad poisid. Neil olid 120 mm miinipildujad, millega nad tegid meie üksustele terve päeva jooksul päris suurt kurja – kõmmutasid kogu aeg. Neid ajasid taga nii luurajad oma droonidega kui ka LaKo droonid, aga kätte ei saadud.

Siis võtad kaardi ja hakkad analüüsima, kus nad üldse olla saavad. Analüüsid selle välja ja paned oma parimad poisid kokku. Ja selle, mida termodroonid teha ei suutnud, tegid meie poisid ära oma silmadega. Läksid täitsa ligi ja tegid tõestuseks miinipildujatest fotod. See operatsioon võttis mu poistel umbes neli tundi. Ja töö oli tehtud.

Kui sul miinipildujarühm maha võetakse, siis omad poisid saavad sirge seljaga edasi minna. See on päris hea õpikunäide, et kõike ei saa ainult tehnika hooleks jätta. Räägitakse, et ainult droon on efektiivne – no näed, ei olnud.“

Asso: Ukraina droonipiloodid on rääkinud, et tänapäeval on snaiper oma tähtsuse kaotanud: lendad drooniga igale poole ja näed kõik ära. Sinu näide justkui lükkab selle ümber.

Snaiper: „Tegelikult oleksid droonid võinud seal näha küll. Ma analüüsisin pärast seda piirkonda, sest maastik oli mulle natuke tuttav – möllasime seal neli-viis aastat tagasi. Kogenud droonioperaatorid oleksid seda märganud. Lihtsalt ei suudetud pikalt ette mõelda või lasti liiga kergekäeliselt üle lennata lootuses, et äkki näeb.“

Alluvus ja kasutamine

Karri: Tuleme tagasi struktuuri juurde. Kellele te nüüd allute?

Snaiper: „Me allume otse ringkonnaülemale. Meie rakendamise plaani koostab operatiivsektsioon, mille kinnitab ringkonnaülem. Oleme tema silmad ja kõrvad. Arvestades ringkonna vastutusala suurust, võidakse meid laiali allutada teiste ringkonnaüksuste koosseisu. On omajagu koordineerimist ja ka erialast selgitamist meie õigeks rakendamiseks, mis on täiesti normaalne, sest oleme oma eriala parimad spetsialistid.“

Asso: Kas snaipreid kasutatakse liiga palju või liiga vähe?

Snaiper: „See oleneb maastikust. Ukrainas, näiteks Donetski või Hersoni piirkonnas, on suhteliselt lage stepp – seal ei saa kuhugi minna ilma vahele jäämata. Aga kui tuled põhja poole, Valgevene piiri äärde, siis on nagu meil. Kui sina kedagi ei näe, ei näe teine ka sind. Eesti on maastiku poolest snaipritele päris hea.“

Asso: Kas see tähendab, et snaiprid sobivad siia paremini kui droonid?

Snaiper: „Just. Lisaks loodusele on siin ka suhteliselt tihe asustus – saab liikuda hoovist hoovi. Kannatad päeva ära ja liigud öösel. Ala vaatlemiseks – muidugi saada droon. Isegi kui see saab pihta, tead sa juba laivis, mis seal oli. Droon hävis, aga ise saad koju tagasi.“

Milline inimene sobib snaipriks?

Karri: Millised eeldused peavad snaipriks pürgijal olema?

Snaiper: „Meil on ka ehku peale tulijaid – kunagi ei tea. Ma ei saa eeldada, et ta peab olema lihamägi, jube tugev ja ilgelt hästi jooksma. Vahel võib jõudu olla küll, aga mõistust mitte.

Ideaalne on pigem üle 35aastane mees. Rahulikum. Tal võiks pere olla – siis mõtleb ta ellujäämisele hoopis teise nurga alt. Tal on midagi kaotada ja mille eest sõdida, see teeb ta ettevaatlikumaks.

Ta peab olema rahulik, lausa ahvi kannatusega. Meie töö on selline, et liigud kümme kilomeetrit suure varustusega ja järgmised 72 tundi oled võib-olla ühe koha peal külili maas. Külm, kondid kanged, valus. Ja siis pead järsku uuesti liikuma, külmunud kehaga kiiresti tegutsema. See lõhub. Siin loeb vintskus ja tahtejõud.

Jalaväelasena peab ta olema kaks korda parem kui tavasõdur. Me oleme väike üksus – ellu jäämiseks peab lihtsalt väga hea olema.

Kui SEBK on tehtud, lihvime jalaväeoskusi niikuinii juurde. Minu jalaväe taktikaõpe on hoopis teistsugune kui malevas. Ka laskmised – ma arvan, et seal ei ole midagi häbeneda. Relvadrillid on üliolulised: kiirus, vilumus, lihasmälu. Ohutus on minu jaoks püha, selle koha pealt olen ma kogu aeg kuri olnud. Kui keegi teeb isetegevust – üks kord veel ja see mees enam ei lase.

Mul on mõne ringkonnaga eriarvamusi. Nemad ütlevad, et peab olema täpsuslaskuri põhi all. Mina läksin snaiprikooli ilma selleta. Kui inimene teab, et ta tahab, peab tal olema nii tugev distsipliin, et ta teeb kodutööd ka väljaspool kursust. Kodutööd on väga palju.“

Karri: Kas on veel midagi, mida peaks silmas pidama?

Snaiper: „Kodune toetus on tohutult tähtis. Samuti mõistmine töökohal. Oleneb ülemusest – mõni saab aru, mõni mitte. Töökohti on väga erinevaid.

Kui mingid plokid jäävad vahele ja ma näen inimest aastas kaks korda, siis ausalt öeldes ei ole sel mõtet. Mul ei ole vaja poolikut venda paberi peal.

Mul on olnud kandidaat, kes ütles, et talle kõik sobib ja kõik on äge, aga ta ei suuda poolteist tundi ühe koha peal olla. Tekib motoorne rahutus, tahab liikuda. Selge – talle see ei sobigi.“

Asso: Ja ei peagi sobima, muidu võiks kõik snaiprid olla.

Snaiper: „Just. Snaiper võib olla võimalikult „laisk“, aga kui vaja, peab suutma tegutseda ülikiiresti. Kaitses, kui tead, et ümberringi on omad alad, saad positsioonid teha nagu kodus – see nõuab distsipliini ja labidatööd, aga saad seal olla kuid.

Kui aga lähed kohta, kus vaenlase silmad on peal, siis ei ehita sa endale killuvarjet ega tee olemist mugavaks. Siis on keeruline. Ja järjest keerulisemaks läheb.“

Kodutöö ja oskused

Karri: Mainisid kodutööd. Milles see täpsemalt seisneb?

Snaiper: „Näiteks kauguste hindamises. Käisin kaasaga õhtul jalutamas ja tema küsis, kui kaugel see või teine objekt on. Siis kontrollisime laseriga. Nii õpidki. Päeval või öösel käid linna peal ringi, mõõdulint taskus. Mõõdad märke – poste, kõrgusi, aknaid, uusi ja vanu maju.

Kui sa ei tea objekti tegelikku mõõtu, siis sa ei saa ka niitristiga tegelikku kaugust mõõta. See ongi tugev kodutöö.

Metsamassiivis on teine asi – seal ei ole sul võssist midagi mõõta. Siis tulebki mängu silm ja kogemus. Võib-olla tead mingit puud, tuletad natuke, võtad kahvlisse ja vaatad, mis sobib.

Kuni 500 meetrini ei ole midagi, aga kui lasud lähevad üle 800, siis on viimase meetri täpsus juba ülioluline. Seal ei ole enam eksimisruumi. See ongi see koht, kus pead iseendaga tööd tegema.

Samuti läheb tarvis matemaatikat. Kas või Pythagorast. Koolis mõtlesid, et mis kurat ma sellega teen, aga nüüd kasutan seda peaaegu iga päev.

Väga oluline on looduse tundmine – just loodusmärkide lugemine. Toon hea näite Läti õppuselt. Tegime külgjulgestust ja öeldi, et minge sealt. Aga sealt ei saanud minna, oleksime ära uppunud. Nemad ei saanud aru, miks ei saa. Ma ütlesin, et kui ümberringi on männid ja kõrval kased, siis oled varsti kaelani vees. Ja nii oligi. Märke tuleb lugeda.

Tohutu tähtis osa on topograafia. Me õpetame seda hoopis teistmoodi kui tavalisele jalaväelasele. Sageli vaadatakse ainult kaarti – seal on tee, seal põld, lähen sinna ja lasen ära. Aga ei mõelda, et põld on keskelt kõrgem ja põllu servast ei näe üle.

Paljud ei oska kaarti päriselt lugeda. Seal on kõrgusjooned peal, kõik vajalik info on olemas. Mingil hetkel hakkad oma marsruudikaarte ise joonistama. Ja vähemalt viis kilomeetrit liigud enda tehtud kaardiga. Siis vahetad kaardid ära – kui minuga midagi juhtub, peab teine oskama edasi minna.

Just seal tekivadki vead. Inimesed ei ole oma kodutööd teinud, ei tunne maastikumärke. Tegelikult on meil korstnaid, maste ja muid orientiire väga palju, aga paljudele jäävad need märkamata.

Ja kui ei ole üldse midagi, siis teedki oma saja meetri kaupa – asimuut paika ja kõnnid kasvõi kilomeetri läbi metsa.“

Meeskonnatöö

Asso: Me räägime palju individuaalsest vastupidavusest ja analüüsivõimest. Kas snaiper on pigem individualist või on see ikkagi meeskonnatöö?

Snaiper: „See on puhas meeskonnatöö. Paljud eeldavad Teise maailmasõja põhjal, et snaiper oli üksik vend, kes käis üksi ringi ja tegutses. Tänapäeval see nii ei ole. Meie miinimum, millega üldse välja läheme, on kaks, tegelikult neli inimest. See on meeskond.

Kui sinuga midagi juhtub ja te olete ainult kahekesi, siis eluga välja ei tule. Sa ei jõua haavatud sõpra tassida. Ja isegi kolmekesi on see juba väga raske. Nelja mehega on loogika lihtne: kaks tegelevad kannatanuga ja üks julgestab.

Lisaks aitab meeskond ka vaimselt. Kui sinul on raske ja tahaksid loobuda, aga näed, et sõber on veel vait ja teeb edasi, siis on sul häbi loobuda. Ja see hoiabki sind püsti.“

Varustus ja koormus

Karri: Kui raske on snaipri varustus ja mis selle kaalu siis kokku ajab?

Snaiper: „Võtame lahingupaari. Üks on pikapüssimees. Tal on spetsiaalne seljakott, toetusrelvaks Rahe ja lähikaitseks püstol. Seljakotis tassib ta peakaliibrit.

Vaatlejal võib olla optilise sihikuga täpsuslaskuri püss, parema optikaga. Kui ta väga tahab, võib ka Rahe kaasas olla. Lisaks vaatlustorud, moon igale kaliibrile, lahingu-TOS – seda on päris suur kogus.

Peakaliibri padrun on juba ise suur ja raske. Siis on veel külgmiinid julgestuseks, kolmjalad vaatlustorudele. Need ei pruugi palju kaaluda, aga võtavad ruumi. Lisaks tavaline seljakott mugavusvarustusega ja eraldi väike seljakott ACEga – All Critical Equipment. Kui midagi juhtub, jätad suure koti maha, aga kriitilised asjad võtad kaasa. Magamiskoti saad tagalast uue, aga vaatlustoru mitte.

Kui droonid ka juurde tulevad, siis see on kõik lisaks. Pärast üht õppust panin varustuse kaalule – 62 kilo. Ja see oli kogu aeg seljas.“

Väljaõpe ja kursused

Karri: Kui kandidaat on vastuvõetavaks tunnistatud, mis teda ees ootab?

Snaiper: „Kõigepealt tuleb SEBK – snaipri eriala baaskursus. Seal õpitakse individuaalselt, igaüks on iseenda eest väljas. Õpitakse põhiasju: liikumist, roomamist, relvakäsitlust, kauguste mõõtmist, topograafiat. Ja järjest pannakse detaile juurde.

Lõpus on eksam, mis ei ole kerge. Keskeltläbi ligi 50 kilomeetrit, peaaegu magamata. Viimane päev, viimased kaks tundi – seal võib väga lihtsalt põruda. Oled 48 tundi üleval olnud, kõik on juba läbi, ja teed ühe vea. Hinnatakse kümmet asja. Näiteks saad miinuse, kui ei suuda relvaflash’i ära peita.

Edasi tuleb meeskonnakursus – neljakesi. See on juba jaoõpe, aga palju keerulisem. Kaitseväes on see lihtsam, meil võtab jaoõpe tegelikult kaks aastat.“

Karri: Kui kandidaat kukub esimesel korral eksamil läbi, kas siis on kõik?

Snaiper: „Ei ole. Me näeme, milles ta läbi kukkus, kus on nõrgad kohad. Küsimus on, kas tal on endal tahtmist jätkata. Ta saab õppida ja järgmisel aastal uuesti proovida.“

Asso: Mis snaiprikutse juures head on? Miks peaks keegi selle tee valima?

Snaiper: „Enamik arvab, et see on äge. Ma üritan selle üsna ruttu murda. Kui sa oled tulnud ainult nime pärast, näitab SEBK eksam selle kiiresti ära. Ainult sellepärast ei ole mõtet tulla.

See on võitlus iseendaga. Raske, valus, kurnav. Aga mingi hetk tahad tagasi tulla ja uuesti teha. Patriotism hoiab samuti. Muidu ma ilmselt ei teeks seda üldse.“