Jooksusild talvetingimustes: katsumus Soodla jäisel veel

Soodla kandis veedetud hilissügisesel päeval ei olnud ilm kellelegi üllatus. Õhk oli niiske ja karge, temperatuur kõikus nulli ümber ning jõge kattev õhuke jääkirme murdus iga aerulöögi ja saapatalla all. Just sellistes tingimustes kogunesid Põhja maakaitseringkonna pioneerid Tallinnast, Harjumaalt ja Raplast, et harjutada veetakistuse ületamist jooksusillaga– ülesannet, mis ei andesta kiirustamist ega hooletust.

„Seda asja ei õpi paberilt,“ ütles väljaõpet juhtinud pioneer, kui esimesed lauad lumisel pinnal joondati. „Jooksusild on koht, kust tuleb jooksuga üle minna. Seisma ei jää. Kui hakkad kõhklema, mängib sild jala all ja oledki vees. Seda peab tundma, mitte ainult teadma.“

Päev algas laua ja kruviga, mitte jää ja veega. Kuigi ladudes on olemas ettevalmistatud moodulid, otsustati seekord teha kõik nullist. Eesmärk ei olnud luua kiiret taktikalist lahendust, vaid harjutada kogu protsessi algusest lõpuni. Ühtlasi tehti otsus, mis andis hiljem ühe konkreetse õppetunni. „Meil oli ette antud materjal, mis erines algselt planeeritust,“ selgitas jaoülem. „Esialgne arvutus näitas, et materjali jääb napiks, seetõttu tegime keskosa nelja asemel kolme lauaga. Alles hiljem selgus, et materjali oleks siiski jätkunud ka neljandaks.“

Ta rõhutab, et see ei olnud teadmatusest tehtud viga, vaid väljaõppeolukorrale vastav otsus, mis tõi hiljem kaasa uue tarkuse. „See ongi õppuse tuum. Sa näed, mis töötab ja mis mitte.“

Tööriistad olid külmad, kindad niisked ja puit libe – täpselt see, mis iseloomustab talvist väljaõpet. Kuid juba esimese mooduli valmides hakkas rütm tekkima. „Kui esimene valmis sai, siis edasi läks väga ilusasti,“ hindas ülem. „Töö voolas.“

Jää murdmine ja trossi üleviimine

Kui maapealsed moodulid said valmis, liikus osa meeskonnast paadiga ülejooksualale. Seal ootas ees jää. Mitte kandev jää, vaid õhuke, pidevalt murduv kiht, mis muutis iga liigutuse ebamugavaks.

„Jää ei kanna ja ei lase ka töötada,“ kirjeldas üks pioneeridest. „Ta on kogu aeg ees, aga mitte kunagi abiks.“

Esimese asjana tuli paadiga murda rada, et mooduleid saaks üldse vette lasta. Koos sellega veeti üle ka tross, mis kinnitati vastaskaldale.

„Tross ei ole turvaliin,“ rõhutas ülem. „Tema töö ei ole kedagi kinni hoida. Tross on suunaja, ta hoiab silda sirgena, et see vooluga ära ei ujuks, eriti siis, kui jää hakkab paneele kõrvale lükkama. Ohutus algab sellest, et sild püsib seal, kus ta püsima peab.“

Moodulite teatetöö, samm-sammult üle jõe

Silla ehitamise kõige füüsilisem osa algas hetkest, mil esimene moodul vette libistati. Kaldal ulatus vesi kohati põlveni, ent keskel oldi juba sügavas. Seal tegutses ainult paadimeeskond.

Tööprotsess oli rutiinne, kuid nõudis täielikku koordineeritust:

• esimene moodul lasti vette ja lükati natuke edasi,
• teine kinnitati selle külge ja lükati edasi,
• lisati kolmas
• ja nii edasi, 35 meetrit järjest.

Talvised olud muutsid ülesande täitmise aeglasemaks, kuid samas näitasid realistlikult, mida tähendab töötada külmas ja jääga segatud vees. „Kella kolmeks oli 36 meetrit silda üle jõe,“ lisas ülem. „Kuus tundi sellise jää ja külmaga on täiesti normaalne tulemus.“

Kirju seltskond, tugev tulemus

Sellel õppusel ei olnud koosseis tavaline. Seal olid pioneerid kolmest malevast ja noorkotkad ehk nii kogenud kui ka uued tegijad. „Arvestades, et meil polnud siin mingi kokkutöötanud jagu, läks kõik väga hästi,“ sõnas ülem. „Ehitus sai kiirelt käima ja ülespanek samuti.“

Ta toonitas sedagi, et oskused ununevad kiiresti. „Isegi need, kes olid seda silda varem teinud, avastasid, et mõned võtted ja tööriistad olid vahepeal lihtsalt meelest läinud,“ nentis jaoülem. Näiteks trossi pinguti kasutamine ja selle õige kinnitamine ei tule enam automaatselt, kui pole seda mõnda aega teinud. Just seetõttu peabki neid asju regulaarselt harjutama. Seega võiks rühmaga teha jooksusilda vähemalt kord kahe aasta jooksul.

Raske ligipääs ja vajalikud kompromissid

Üllatavaks probleemiks ei osutunud mitte jää, vaid võsa. „See koht oli väga võsane, mooduleid lihtsalt ei saanud joondada. Pidime võsa eemaldama, muidu poleks üldse olnud võimalik silda panna,“ kommenteeris ülem. Ta lisas, et taktikaliselt ei saa alati valida ideaalset ala. „Lagedale pole seda mõtet rajada. Aga kui on võsa, tuleb arvestada ajakuluga. Talvel võtab kõik poolteist korda kauem aega.“

Mis puutub noorkotkaste osalusse, siis see oli mõlemale poolele väärtuslik. Nad ei olnud dekoratsioon, vaid tõeline abijõud. Nad ulatasid tööriistu, hoidsid detaile, aitasid mooduleid liigutada ja said aru, kuidas päris talvine pioneeritöö välja näeb. Kui sild valmis sai ja ülemad selle turvaliseks tunnistasid, lubati neil üle joosta.

Oskus, mis vajab harjutamist

Päeva lõpuks oli kõik selge: jooksusild võib olla ajutine konstruktsioon, kuid oskus seda ehitada ei ole ajutine. „Tavaline inimene vaatab ja mõtleb, et lihtne tegevus. Tegelikult ei ole,“ ütles jaoülem lõpetuseks. „See nõuab planeerimist nii materjali kui ka inimeste mõttes ja õiget juhtimist, et kõik jookseks kokku. Ja talvel ei andesta see ülesanne mitte mingeid eksimusi.“

Soodla jäine päev kinnitas, et:

• oskused ununevad, kui neid ei harjutata,
• materjalivalik mõjutab turvalisust,
• asukoht määrab tempo
• ja koostöö on lõpptulemuse alus.

„Sild on vahend,“ võttis ülem kokku. „Tegelik oskus on see, et me suudame koos minna sinna, kuhu on vaja minna. Ka siis, kui loodus on meie vastu.“