Jäljekoer Rosin tõi Liisa Kaitseliitu – ja kandis ta läbi raske lõpurännaku

Kaitseliidu väljaõppest rääkides mõeldakse tavaliselt inimestele. Relvad, metsarajad, rännakud, õppused ja pikad päevad välitingimustes on osa pildist, mida enamik oskab ette kujutada. Märksa harvem satub selle pildi keskmesse koer. Veel harvem juhtub aga seda, et just koerast saab põhjus, miks inimene üldse Kaitseliiduga liitub.

Liisa tunnistab, et ilma Rosinata poleks ta tõenäoliselt Kaitseliitu astunudki.

Pärast jäljeeksami läbimist sai selgeks, et edasi liikumiseks on vaja tegevliikme staatust. Vaja oli välivormi, uusi teadmisi ja oskusi. Taktikaline jäljeajamine tähendas omakorda sõdurioskuste omandamist ning relvakäsitsemise väljaõpet. Üks kursus viis teiseni ning peagi oli Liisa leidnud end maailmast, kuhu ta ilma Rosinata vist kunagi sattunud ei oleks.

Uued olukorrad

Rosin ei jäänud kõrvaltvaatajaks. Kooskõlastatult kursuste korraldajatega osales ta nii palju kui võimalik – lõpurännakul, ühismatkadel ja väljaõppeüritustel. Isegi lasketiiru atmosfäär ei jäänud talle võõraks. Eesmärk oli harjutada koera keskkondadega, kus müra, inimesed ja pidev tegevus on tavapärasest märksa intensiivsemad.

Kõige suuremaks proovikiviks ei osutunud aga mitte paugud ega keeruline maastik. Palju keerulisem oli koerale suur inimhulk. Kujutlus ligi neljakümnest inimesest, kes pimedas pealampidega liiguvad, varustust pakivad ja ülesandeid täidavad, võib ajada segadusse isegi inimese. Koera aga veelgi enam. Just sellistes olukordades õppis Rosin järjest paremini toime tulema ning iga korraga kasvas tema enesekindlus.

Koeraga väljaõppes osalemine pani ka Liisa teistmoodi mõtlema. Paljud tegevused, mis kaitseliitlasele tunduvad rutiinsed, on loomale täiesti uued kogemused. Näiteks veoauto kastis sõitmine, kus müra, vibratsioon ja inimhulk loovad keskkonna, millega tuleb samm-sammult harjuda. Samamoodi nõuab tähelepanu koera varustus – alates spetsiaalsetest rakmetest kuni joogivee ja esmaabivahenditeni.

Jagatud vastutus

Praktilisi õppetunde kogunes palju. Selgus näiteks, et koertele mõeldud puljong võib olla välitingimustes väärt abimees, kui loom tavalisest veest eriti ei hooli. Samuti sai kinnitust teadmine, et koer vajab oma vajadustele vastavat meditsiinivarustust ning koerajuhi ettevalmistus ei lõpe kunagi.

Loomulikult ei puudu ka humoorikad seigad. Rosina üks silmapaistvamaid andeid oli oskus tuvastada söödavat kraami märksa kiiremini kui inimesed ise. Seljakotid, kus leidus midagi maitsvat, ei jäänud tema tähelepanuta. Suurimaks „saagiks“ osutus ühe majori poolik võileib, mis jäi liiga ahvatlevalt lahtisesse kotti.

Samuti meenub juhtum ühe truubiga Laagri kandis. Kui grupp valmistus külmast veest läbi minema, sööstis Rosin julgelt esimesena vette. Ent poolel teel leidis ta, et ettevõtmine pole siiski tema maitse järgi, ning otsustas tagasi pöörduda. Nii tuli ka perenaisel suunda muuta ja kuivemat teed otsida.

Kõige eredamalt on aga meeles sõdurioskuste kursuse lõpurännak. Paberil 33-kilomeetrisena tundunud teekond venis maastikul ligi 40 kilomeetrini ning väsimus kogunes iga kontrollpunktiga. Just selle rännaku keskel liitus Rosin taas jaoga.

„Aga ma vastutan tema eest – seega lihtsalt ei ole enam võimalust ära väsida,“ meenutab Liisa mõtet, mis talle kõige raskematel hetkedel jõudu andis.

Motivatsiooniallikas kogu jaole

Juhtus midagi ootamatut. Koera eest hoolitsemine ei lisanud koormust, vaid vastupidi – Rosin muutus kogu jaole motivatsiooniallikaks. Ta märkas kohe, kui keegi maha jäi, ning tundis ära ees liikunud kaaslaste jäljed. Mõni kilomeeter enne finišit võttis ta härmatisega kaetud teel jälje üles ja vedas kindlalt edasi.

Koera energia mõjus nakkavalt. Kui mõni võitleja tundis, et samm enam hästi ei kanna, ilmus kusagilt Rosin, kes nuuskis, sagis ja tegutses sellise innuga, et pani ka inimesed liikuma. Hiljem meenutas üks jaokaaslane, et just Rosina ja Liisa rõõmus tegutsemine aitas rasketel hetkedel meeleolu üleval hoida.

Rännaku lõpuks jõudis jagu finišisse täiskoosseisus. See polnud ainult füüsiline saavutus, vaid ka näide sellest, kuidas üks koer võib mõjutada tervet meeskonda rohkem, kui esialgu arvata osatakse.

Usaldus on olulisim

Täna vaatab Liisa sellele teekonnale tagasi suure rahuloluga. Kõik kogemused – nii õnnestumised kui ka eksimused – on õpetanud paremini koostööd tegema, olukordi läbi mõtlema ja üksteisega arvestama. Kõige olulisem on aga usaldus, mis aastatega inimese ja koera vahele on kasvanud.

„Temaga koos on lihtsalt palju rohkem tegemisrõõmu,“ võtab Liisa oma peamise tiimikaaslase rolli kokku.

Ja võib-olla peitubki selles loo kõige olulisem mõte. Kaitseliidus räägitakse sageli usaldusest, koostööst ja vastutusest. Liisa ja Rosina lugu näitab, et need ei sünni ainult klassiruumis või harjutusväljal. Mõnikord kujunevad need välja pikkadel metsaradadel, ühistes raskustes ja hetkedel, mil üks koer tuletab tervele jaole meelde, et finišini on siiski võimalik jõuda.