Rakettahi – kuidas seda valmistada?
„Kosmoses viibides on kainestav tunne mõista, et sinu ohutuse peab tagama riigihanke kõige odavam pakkumine,“ on öelnud Alan Shepard, esimene ameeriklane kosmoses. Rakettahju ehitamine ei ole muidugi raketiteadus, ent odav on see küll.
Vaja läheb sõltuvalt konstruktsiooni eripärast kahte kuni kolme plekkpurki. Ühest ei saa. Sellest saab teistsuguse ahju. Millise, seda on Kaitse Kodu! juba varasematel aastatel kajastanud. Kes otsib, see leiab.
Siinkohal vaatame lähemalt, kuidas teha lihtsamat, kahe purgi rakettahju. Kui nüüd kosmoserakettide analoogiat kasutada, siis kolmest plekkpurgist rakettahi sarnaneb oma keerukuselt inimesed Kuule lennutanud Saturn V-le. Kahest purgist ehitatud ahi on aga pigem Mercury-Redstone 3, millega sõnameister Shepard oma ajalukku läinud kosmoselennu sooritas (väidetavalt kolm nädalat hiljem kui tema ametivend Juri Gagarin teiselt poolt raudset eesriiet). Ehk siis tunduvalt lihtsam, Kuu peale ei vii, aga tõestab, et põhimõte töötab.
Milleks rakettahi?
Ent milline on siis rakettahju tööpõhimõte? Ahi on oma olemuselt L-kujuline. Selle ühest, horisontaalsest harust sisestatakse kütus ehk oksad, teises, vertikaalses, liiguvad kuumad põlemisgaasid ja leek kiiresti ülespoole.
Kui tuli süttib, kuumeneb vertikaalne osa kiiresti ning kuum õhk hakkab üles tõusma. See tekitab alarõhu, mis imeb söötetoru kaudu põlemiskambrisse värsket õhku ja uut kütust.
Mida kuumemaks ahi läheb, seda tugevamaks muutub tõmme. Leek ja kuumad gaasid liiguvad suure kiirusega üles, tekitades iseloomuliku vuhiseva heli. See ongi raketiefekt, mille järgi ahi on nime saanud.
Erinevalt tavapärasest lõkkest ei laperda kuumust kandev leek tuule tugevusest ning suunast sõltuvalt laiali, vaid on sunnitud liikuma otse üles. Sama teema on põlemisega – see toimub piiratult, ühest otsast ning järkjärgult. See teeb ahju ökonoomseks ja stabiilseks – piisab peenikestest kuivadest okstest, et saada tugev ja ühtlane kuumus. Ideaalne olukorras, kus küttepuid napib või suur leek ja suitsusammas on vastunäidustatud.
Kuidas ehitada?
Niisiis on vaja kahte plekkpurki. Ühte kõrgemat ja laiemat ning teist kitsamat ja lühemat. Oluline on siinkohal, et need oleksid paksemast materjalist kui tavapärased karastusjoogipurgid. Sobib näiteks Salvesti praekapsa kolmekilone purk ja La Explanada gourmet’ 350grammine oliivipurk. Näiteks.
Kõigepealt tee väiksemast purgist toru. Selleks eemalda purgi kaas ja põhi. Hea on seda teha konserviavajaga, aga sobib ka nuga või muu käepärane tööriist.
Torustamise tagajärjel saadud kahest ümmargusest plekitükist ühe võid utiliseerida. Teise kah, aga enne painuta see kergelt nõgusaks ning aseta suurema purgi alaossa, umbes kahe sentimeetri kõrgusele põhjast. Ja märgi selle järgi lõikeava piirid kas siis noaotsa, markeri või naelaga.
Nüüd eemalda suurema purgi kaas ning konsumeeri selle sisu. Head isu! Kui aga see etapp oli juba eelnevalt läbitud, saad selle sammu vahele jätta ning suunduda kohe järgmise juurde ehk perforeerima suurema purgi ülemise serva.
Selleks tekita näiteks noaotsaga umbes sentimeetri kõrguselt purgi servast sõrmejämedused augud. Need on vajalikud tõmbe säilitamiseks olukorras, kus pliidile on asetatud katelok, pann või mõni muu kokkamiseks vajalik instrument.
Järgmiseks võta kokku julgus ja kätte nuga või, veel parem, plekikäärid ja lõika eelnevalt markeeritud jälje järgi purgi alaossa ümmargune avaus.
Tekitatud augu sakilised, rõvedaid ja kehvasti paranevaid lõikehaavu jätvad servad võib näiteks peene liivapaberiga üle lihvida, et ahju edasine käitlemine oleks ohutum. Ent ohutus on teatavasti nõrkadele, eksole. Valu on ajutine! Rakettahi tegelikult kah. Aga see selleks.
Nüüd võta väiksem torukujuline purk ning torka see suurema purgi sisse. Mitte siis ülevalt, vaid värskelt lõigatud avast. Nõnda, et see ulatuks umbes purgi keskossa. Ja kergelt allapoole kaldu – see soodustab põlemist. Sellega ongi rakettahi valmis.
Kolme purgi lahenduse puhul oleks suurema vertikaalpurgi sees veel natuke kitsam purk ning kahe purgi vahe oleks täidetud tulekindla isolatsiooniga. Näiteks liiva või tuhaga. Selline lahendus ei lase kuumusel plekkpurgi külgedelt välja levida, suurendades nõnda veelgi rohkem rakettahju efektiivsust.
Kuidas kütta?
Rakettahjuga opereerimiseks ei ole vaja halge ega kirvest. Parim kütus on kuiv, peenike puit – sõrmejämedused oksad, pilpad ja laastud. Mida kuivem, seda parem.
Aseta põlev- ja süütematerjal ahju vertikaalsesse põlemiskambrisse ning mõned oksad juba ka horisontaalsesse, kütuselisamistorusse.
Tuli tuleks süüdata vertikaalses osas, mitte söötetoru otsas. Kui tuli süüdata kütusesöötetoru otsas ehk horisontaalses osas, hakkab leek alguses põlema vales kohas ja suits liigub sinna, kuhu parasjagu lihtsam on – tihti kasutaja suunas.
Kui leek on „korstnas“ sees ja ahi hakkab soojenema, tekib loomulik tõmme, mis imeb õhu ja leegi ise õigesse kohta. Kui kõik on õigesti tehtud, hakkab ahi peagi vaikselt vuhisema – see on märk, et raketiefekt töötab.
Nüüd saab kateloki korstna otsa tõsta ning sööta ahju juba kütuselisamistorust. Kütust ei tasu korraga liiga palju sisse toppida. Rakettahi töötab kõige paremini siis, kui oksad põlevad otsast ja järk-järgult. Nii püsib põlemine puhas ja ühtlane ning pott või pann saab maksimaalse kuumuse.
Muide, kui tulla korraks veel tagasi raketiteaduse juurde, siis Gagarin on öelnud, et meie koduplaneeti kaugelt kosmosest vaadates mõistad, et see on konfliktide jaoks liialt pisike – ruumi on vaid koostööle. Ja rakettahjudele.
Vaja läheb:
1 suur plekkpurk (nt 3–5liitrine konserv) – põlemiskambriks
1 väiksem plekkpurk – horisontaalseks kütusesööturiks
nuga või plekitangid
Ajakulu: 20 minutit.