Kuidas terve püsida: kolm leotist loodusest

Ilmselgelt ma kaunite kunstide õpetajaks ei sobi. Ülalnimetatud põhjusel. Ning vaevalt siin ka kuuseokkad, kadakamarjad ja pajukoor aidata saavad. Küll aga võivad need kompenseerida muid puudujääke ning leevendada vaegusi.

Võtame näiteks pajukoore. Käsi püsti, kes teadis, et tegemist on loodusliku aspiriiniga! Just-just, aspiriin töötati välja pajukoorest inspireerituna. Nimelt juba antiikajal, nagu teadis rääkida Hippokrates (mitte siis see, kes oli pärit Chiose saarelt ja oskas hästi arvutada, vaid see teine, kes sündis Kosi saarel ja tahtis saada arstiks), kasutati pajukoort valu ja palaviku vastu.

Muidugi ei teadnud inimesed toona midagi pajukoores leiduvast salitsiinist, mis organismis salitsüülhappeks muundudes asub pärssima põletikku ja valu vahendavate prostaglandiinide ehk kehas toodetavate signaalmolekulide teket, mille tulemusena vähenebki valu, taandub põletik ning alaneb
palavik.

Kui keegi olekski olnud võimeline ilma keelt sõlme keeramata välja ütlema sõna „prostaglandiin“, oleks ta ilmselt joonelt tuleriidale saadetud või elusast peast ära keedetud. Igaks juhuks. Niisiis, kuni 19. sajandini näriti või keedeti pajukoort ja oldi kuss. Igaks juhuks. Siis aga otsustasid helgemad pead, et aitab sellest pullist, ning eraldasid, põhiliselt uhmri ja alkoholi abil, pajukoorest salitsiini. Sealt edasi jõutigi juba ülalnimetatud salitsüülhappeni. „Heureka,“ oleks siinkohal hüüatanud Archimedes.

Jama oli aga selles, et kontsentreeritul kujul salitsüülhappe manustamine põhjustas patsientidel tugevat iiveldust, oksendamist ning maolimaskesta kahjustusi. Alles sajandi lõpus, täpsemalt 1897 mõtiskles Saksa keemik Felix Hoffmann, et mis saaks, kui lisada salitsüülhappele atsetüülrühm. Mis oligi atsetüülsalitsüülhape ehk teisisõnu aspiriin. Ja sellepärast võibki öelda, et pajukoor on looduslik aspiriin. Ja põhimõtteliselt ka vastupidi – aspiriin on keemiline pajukoor.

Ent kuidas siis end loodusliku pajukoorega aidata, kui näiteks pea valutab või palavik kimbutab. Ütlen kohe ära, et uhmrit ja alkoholi sa selleks looduses kaasa kandma ei pea. Ehkki neist võib kasu olla. Ent piisab ka, kui pajukoorest teed keeta. Selleks korja värskeid pajuoksi– mida nooremad, seda paremad, sest kõige rohkem salitsiini on sisemises, rohelises koorekihis. Koori noored pajuoksad ära, haki need peeneks, aseta veeanumasse ning keeda 10–15 minutit tasasel tulel. Seejärel lase tõmmata. Ning siis proovi. Kui leotis maitseb mõru, on kõik õige. Just mõru maitse on indikaatoriks, et salitsiin on koorest eraldunud ja vees lahustunud.

Kuusega tervis tugevaks
Mis on aga lahti siis, kui ühtäkki märkad, et igemed veritsevad, ilma et lähimast minevikust meenuks mõni vägivaldsemat sorti füüsiline kontakt? Sellisel juhul on põhjust kahtlustada skorbuuti. Ja mida siis vaja läheb? Loomulikult antiskorbuuti. Ehk askorbiinhapet, mida laiemalt tuntakse C-vitamiini nime all. Aga kust saada metsas askorbiinhapet? Õige – kuuseokstest ja -võrsetest. Mida värskemad need on, seda rohkem askorbiinhapet. Oluline on siinkohal mitte segi ajada kuuse- ja männiokkaid. Viimased sisaldavad vähesemal määral askorbiinhapet ja märksa suuremal määral vaiku.

Olgu siinkohal vigade vältimiseks abiks spikker, mis pisikesele, kortsunud paberitükile kritseldatuna tuli väidetavalt välja ühe EPA õppejõu taskust: kuuseokkad – lühikesed, männiokkad – pikad. Ekslik oleks aga arvata, et kuuseokastest on kasu alles siis, kui vana kuri skorbuut ehk C-vitamiini puudus juba kimbutab. C-vitamiini tasub võtta ka ju keha üldiseks turgutamiseks, vastupanuvõime suurendamiseks, haigustest taastumiseks ja üldse enesetunde parandamiseks. Samuti on C-vitamiin vajalik organismis kollageeni tootmiseks – ilma milleta haavad korralikult paraneda ei taha.

Lisaks askorbiinhappele sisaldavad kuuseokkad ka eeterlikke õlisid, mis aitavad lahtistada röga ning vähendada hingamisvaegusi.

Läinud sajandi kaheksakümnendate keskel levis üle Eesti NSV Ülo Kiple plankudele ja seintele kritseldatud sõnum: „Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga 2. Selts – elukoht kellegi juures 3. Prii söökla. /…/“

Arvestades, mida me nüüd kuuseokaste kohta teame, võiksime ka need sellesse instruktsiooni lisada. Ja ehkki kuuseokkaid võib haiguste ennetamiseks ning ka raviks lihtsalt närida, annab leotise tegemine tõhusama tulemuse. Nimelt vabastad närides vaid osa okastes olevatest ainetest, ent suurem osa head kraami jääb kiududesse. Ja kuna inimese magu ei ole loodud okkaid seedima, jääb kasutegur väikseks.

Niisiis tuleb teha leotis Selleks võta peotäis värskeid, peeneks hakitud okkaid, aseta need tassi põhja ning vala üle umbes 70–80kraadise veega. Just nimelt vala kuuma veega üle, mitte ära keeda, sest keetes C-vitamiin laguneb ning kasutegur on väiksem. Lase veerand tundi tõmmata ja saad jällegi kergelt mõrkja joogi.

Kadakaga kõht käima

Kui nüüd vaadata riimis mainitud kolmandat loodusliku leevendit ehk kadakamarju, õigupoolest käbisid, siis need on eelkirjeldatutest mõnevõrra erinevad. Kui pajukoor sekkub põletiku biokeemiasse ja kuuseokkad leevendavad vitamiinipuudust, siis kadakas ei ravi otseselt ühtki haigust, vaid toetab organismi – ergutab seedimist, soodustab vedeliku väljutamist ning aitab mikroobide kasvu pidurdada.

Täpsemalt käivitab kadakamarjade mõru ja aromaatne maitse refleksi, mis suurendab maomahla ja sapi eritumist. Tulemuseks on parem rasvade seedimine ning vähem raskustunnet. Nii et kui oled endale pikemalt laagrisse jäädes ühekülgse toiduga liiga teinud, võib kadakamarjade tarbimine leevendust pakkuda.

Ehkki kadakamarju võib ka niisama närida, on tee mõnusam lahendus. Selleks tuleks tassi põhja asetada näputäis purustatud marju, kallata need üle kuuma, just keemise lõpetanud veega ning lasta veerand tundi tõmmata. Kindlasti kaane all. Muidu lenduvad aromaatsed õlid minema. Tulemuseks jällegi … mis maitsega vedelik? Õigus – mõru!

Näete siin sarnasust, eksole. Mõru maitse ei ole juhus. Inimese maitsemeeled on arenenud ära tundma bioloogiliselt aktiivseid ühendeid – just need ühendid on aga tihti ka ravitoimega. Mõru ei tähenda mürki, vaid signaali: siin on midagi tugevat. Ja see omakorda peaks vähendama ohtu üle doseerida. Ärge siis üle doseerige ja püsige terved!

Ja üks asi veel. Kuidas lõpetaksite teie riimi „kuuseokkad, kadakamarjad ja pajukoor …“?

Vaja läheb

Peotäis:

kuuseokkaid

pajukoori

kadakamarju

250 ml vett

Keedunõu

Ajakulu: 30 min