Lõuna üksikkompanii – tugevalt ühtehoidev meeskond
Lõuna üksikkompanii on Kaitseliidu Tallinna maleva territoriaalne üksus, mille vastutusala hõlmab Kesklinna ja Kristiine linnaosa.
Pilguheit ajalukku
Vabadussõjaaegsed Kaitseliidu 4. ja 5. jaoskond, keda loetakse Tallinna maleva Lõuna malevkonna eelkäijateks, moodustati 11. novembril 1918. aastal.
4. jaoskonna esimesteks liikmeteks said umbes 25 meest, kes olid kogunenud sel kuupäeval omaaegsesse Kirsipuu koolimaija Ahju tänavas. Üksuse esimeseks ülemaks sai O. Suursööt.
26. novembril 2018, kui Narva alla nõuti vabatahtlikke, oli 4. jaoskond mõne tunniga pooled oma tolleaegsetest liikmetest Narva sõiduks valmis seadnud ja sõideti punaste vastu sõdima.
5. jaoskond alustas tegevust samal ajal, asudes majja Paldiski mnt 12. Mõne päeva pärast koliti ringi Koidu ja Falkpargi tänava nurgal asuva maja pudukaupluse ruumidesse. Kuigi käskkirjaga oli määratud ülemaks J. Lepp, pani faktiliselt jaoskonnale aluse kapten Orav, sest Lepp oli hõivatud soomusrongide ettevalmistamisega.
Jaoskonnad kasvasid ning tipphetkel kuulus ainuüksi 5. jaoskonda 2000–2200 meest. 1921. aastal jaoskonnad likvideeriti, kuid mõlemast jaoskonnast umbes 50 mehele jäeti relvad siiski kätte.
Pärast 1924. aasta 1. detsembri enamlaste mässu hakkasid jaoskonnad taas kogunema. Koondamise vajaduse tõttu ühendatigi 4. ja 5. jaoskond 1. märtsil 1926 ühiseks Lõuna malevkonnaks. Malevkonna pealikuks määrati nooremleitnant R. Raudsepp, tema abiks lipnik P. Reintam. Endised malevkonnad jäid pataljonidena Lõuna malevkonda. Organiseerimistöö läks edukalt ning näiteks aastal 1931 oli malevkonnas üle 500 kaitseliitlase. Malevkonna juures tegutsesid ka Naiskodukaitse Lõuna jaoskond umbes 40 liikmega ning noorkotkaste Lõuna malevkond ligi 200 noorega.
Edendati majandustegevust, seltsielu, sõjalist väljaõpet ja laskesporti, noorkotkaste malevkonnas tegutses ka noorte orkester. Malevkonna staap asus Tallinna maleva staabiga samas majas.
Huvitavaid paralleele saab tõmmata laskespordi arendamise vahele Lõuna malevkonnas toona ja praegu. Tõsisem tegevus algas 1928. aastal, kui Kaitseliidu peastaabi välja antud laskemäärus suunas laskurite tööd suuremale iseseisvusele. Varasem, kaitseväe eeskiri ei olnud Kaitseliidule päris sobiv. Juba enne määrust, aastal 1927, loodi Tallinna maleva juurde esimene laskespordiklubi, kuhu asutamisajal kuulusid Lõuna malevkonna parimad laskurid ja juhtivad jõud. See laskeklubi oli eelkäijaks ja teerajajaks juba suuremale laskurorganisatsioonile – Eesti Laskurliidule. Lõuna laskurid tõid koju terve hulga auhindu, teiste seas näiteks riigivanema rändauhinna Tallinna malevkondade 1930. aasta laskevõistlustelt. Nagu on kirjas Lõuna laskesporti tutvustavas artiklis: „Järjekindla harjutuse läbi on võrsunud malevkonnast terve rida suurmeistreid, kelledest eriti võib nimetada, eesotsas vanahärrat R. Passuoit, H. Silberit, siis S.-a. rühma üleläinud A .Louni, J. Spuuli ja rida teisi.“
12. septembril 1931 annetati Lõuna malevkonnale oma lipp. Sündmusega seoses kirjutas toonane Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Roska-Orasmaa: „Soovin ka, et selle lipu alla koonduksid ja sinna jääksid tublimad ja tulisemad Isamaa pojad ja et kosuks ja kasvaks tüse Eesti meel, mida murda ei suuda ükski võim. Koonduge selle lipu alla ka kõik Lõuna malevkonna piirides asuvad noored ja näidake kõigile, kuidas tuleb rahvast ja riiki teenida! Töötage kõik koos endise innuga Isamaale auks ja endile rõõmuks!“
Lipul oli muu hulgas kujutatud paremalt vasakule vaatav lamavast asendist tõusev lõvi, kelle parem käpp toetub mõõgale, mille terav ots on pöördunud alla lõvi vasema käpa ette. Hiljem on lõvi kirjeldatud kujul võetud Lõuna malevkonna sümboliks. Seda põhjendati alljärgnevalt: „Tallinna linna vapi moodustavad kolm lamavat lõvi. Lõuna malevkond on üks osa Tallinna malevast. Lamavast asendist tõusev ja relvale toetuv lõvi sümboliseerib organisatsiooni, mis on igal hetkel valmis rahuseisukorrast asuma kaitseseisukorda ja vajaduse korral pealetungile.“
26. aprillil 1990 toimus Tondi Kodanike Komitee algatusel tolleaegse Kooperaatori saalis Saku tänaval Tondi Kaitseliidu asutamiskoosolek. Kohale tuli 23 inimest, kellest 16 jäi saali, kui hakati moodustama Kaitseliitu. Kõnesid pidasid Kalle Eller ja Trivimi Velliste. Tondi Kaitseliidu vanemaks valiti Mart Puusepp ja abivanemaks Aavo Jaaska. Seda päeva saab lugeda Lõuna malevkonna taastekke kuupäevaks.
13. septembril 1993 koostati esialgne ja 29. novembril teine, täiendatud projekt, mis sätestas, et Tallinna Lõuna malevkonna ja temaga liidetud territooriumil elavad kaitseliitlased taastavad õigusliku järjepidevuse alusel Kaitseliidu Tallinna maleva Lõuna malevkonna (esialgu Lõuna kompanii), kuulutades õiguslikule järjepidevusele tuginedes enda omandiks kõik talle (ja temaga liidetud territooriumile) enne 1940. aasta okupatsiooni kuulunud Kaitseliidu varad. See projekt võeti vastu ja kinnitati Lõuna kompanii üldkoosolekul 17. jaanuaril 1994. aastal. Samal koosolekul kinnitati ka Kaitseliidu Tallinna maleva Lõuna kompanii põhikiri.
Reorganiseerimised viisid suhteliselt kiiresti Lõuna malevkonna taasloomiseni. Kuni 1995. aasta alguseni kasutas malevkond infotundide, üldkoosolekute ja lasketreeningute läbiviimiseks 20. keskkooli nõukogudeaegseid sõjalise väljaõppe ruume ja lasketiiru. Mõned üldkoosolekud korraldati ka Westholmi gümnaasiumis. 1995. aastal saadi Filtri tänavas oma ruumid, mida jagati Ida malevkonnaga. Senisest enam hakati tegelema sõjalise väljaõppega, hoogustus seltsielu. Pärast Mart Puuseppa, kellest sai hiljem Tallinna maleva pealik, juhtisid Lõuna malevkonda eri aegadel Tarmo Reile, Aavo Jaaska ning lipnik Andres Viks.
Poliitilised tõmbetuuled ei jätnud puutumata ka Lõuna malevkonda ning Lõuna, Ida ja Põhja malevkonnad liideti ühendmalevkonnaks. Tegevus loomulikult ei seiskunud, kuid käsuliin muutus pikaks ning meeste endiste üksustega seotud identiteeditunne osutus nii tugevaks, et ühendmalevkonnana tegutsemine tundus eri juhtimistasanditel perspektiivitu.
Juulis 2008 pidasid ühendmalevkonna koosseisu kuulunud Lõuna, Põhja ja Ida kompanii oma üldkoosolekud ning seal valitud esindajatele anti mandaat hääletada ühendmalevkonna üldkoosolekul viimase laialisaatmise poolt, et moodustada kolm territoriaalset üksikkompaniid. Üldkoosolek võttiski sellise otsuse vastu.
Alates 2008 aasta novembrist tegutseb Kaitseliidu Tallinna maleva koosseisu kuuluv Lõuna üksikkompanii iseseisvalt. Seda on juhtinud aastail 2008–2013 leitnant Tanel Viks, 2013–2018 nooremveebel Kristjan Pütep ning 2018. aasta kevadest leitnant Alar Nigul. Kompanii koondab mehi väga erinevatelt elualadelt, alates õpilastest, üliõpilastest, oskustöölistest, autojuhtidest ja eraettevõtjatest ning lõpetades kutseliste sõjaväelaste ja õppejõududega.
Lõuna üksikkompanii nüüd ja praegu
Lõuna üksikkompanii mehitab täna maakaitsepataljoni koosseisu kuuluvat A-lahingukompanii 3. jalaväerühma. See tähendab, et liitudes kompaniiga saad osaks meeskonnast, kes on motiveeritud, aktiivne ja soovib tegutseda nii, nagu asju päriselt tehakse.
Jalaväerühma liikmed lähtuvad ühisest põhimõttest „train as you fight“. Sellest tulenevalt harjutame, õpime ja kinnistame oskusi alati kuni kõige väiksemate detailideni. Samuti eeldab nii maakaitsepataljoni kui ka A-lahingukompanii koosseisu kuulumine kõrget sõjalise väljaõppe taset, mistõttu toimub meil aastas vähemalt 12 väljaõppeüritust.
Jalaväerühm koosneb väga aktiivsetest ja kokkuhoidvatest liikmetest. Üksuse kõrge teotahe on loonud rühma, kus iga liige saab usaldada oma lahingupaarilist, oma jagu ning rühma tervikuna – nii rahuajal, kriisis kui ka sõjaolukorras.
Samas tuleb Lõuna üksikkompanii jalaväerühmaga liitudes arvestada, et peab olema valmis väljuma mugavustsoonist ning nihutama ja ületama nii oma füüsilisi kui ka vaimseid piire. Õppustel ja väljaõppes ei vali me kunagi kõige mugavamat, lihtsamat ega kergemat teed. Me otsime igal õppusel võimalusi, et väljaõpe oleks võimalikult sarnane tegeliku olukorraga juhul, kui peaks tekkima vajadus kaitsta Eesti iseseisvust.
See nõuab sõdurilt sageli rohkem pingutust, „kastist välja“ mõtlemist ning ka kõige elementaarsemate oskuste, nagu salvevahetuse või laskeasendite järjepidevat drillimist.
Kokkuvõttes võib öelda, et Lõuna üksikkompanii jalaväerühmaga liitudes saad sa tugeva ja sisuka taktikalise väljaõppe, võimaluse osaleda mitmekülgsetel ja huvitavatel õppustel nii jao, rühma, kompanii kui ka pataljoni tasemel, sageli ka suurematel õppustel, ning leiad uusi sõpru ja kamraade.
Soovitame kindlasti tutvuda Lõuna üksikkompanii tegevusega ka Instagramis, Facebookis ja meie kodulehel.
Mitmekülgsus on tugevus
Miinipilduritele uusaasta ilutulestikud muljet ei avalda – oleme seda kõike juba näinud. Kui meie laseme, siis maa müriseb ja tolmupilved varjutavad päikese.
Lõuna üksikkompanii mehitab täna maakaitsepataljoni A-lahingukompanii miinipildujarühma. Rühm moodustati 2009. aastal, kui Kirnas korraldatud miinipilduja reservõppekogunemisel koolitati tavalistest kaitseliitlastest, kellest enamik ei olnud varem miinipildujatega kokku puutunud, miinipildurid. Värske rühm hakkas kuuluma Tallinna esimese lahingukompanii koosseisu, mis 2013. aastal esimest korda ka Kevadtormil osales. Samal aastal osales miinipildujarühm Poolas õppusel Steadfast Jazz, kus toetati Scoutspataljoni. Sellest ajast saati oleme kaudtule oskusteadmisi edasi kandnud ja ennast sel alal täiendanud.
Täna koosneb rühm peaasjalikult Lõuna üksikkompanii liikmetest, kuid siin on ka teiste malevkondade ja naiskodukaitse liikmeid. Rühm ja selle väljaõpe on aktiivne koos ülejäänud A-lahingukompaniiga, lisaks miinipildujateadmistele hoiame vormis ka jalaväelase baasoskusi, mis on ju kõige aluseks. Tavaks on osaleda kõigil Kevadtormidel, vastavalt vajadusele kas „punaste“ või „siniste“ poolel. Suurõppused on küll võitlejate kodusele elule koormavad, sest eemal tuleb olla kaua, kuid nende regulaarsus annab teistsuguseid kogemusi, 10 päeva metsas veeta on midagi hoopis muud kui käia nädalavahetuse kaupa.
Miinipilduja kui relvasüsteemi väljaõpet teostame täna aastaringselt. Kaudtulesüsteem nõuab toimimiseks paljude komponentide – tulejuhid, side, relvameeskonnad, mõõdistus, tagala – head koostööd ja meie töö lõppväljundiks ei ole tegevus iseeneses, vaid peamine on toetada manööverüksust. Ehkki miinipilduja kui relv sarnaneb olemuselt sajanditagusega, on kogu väli pidevas muutumises, see aga nõuab meilt õppimistahet ja -võimet, et kohaneda uute tehnoloogiate ja viisidega ning olla efektiivsemad. Ka sõda Ukrainas on näidanud kaudtule olulist rolli lahinguväljal.
Oleme aastate jooksul kasvanud koos oma relvasüsteemiga. Algusaegade kobamised on asendunud väljakujunenud protseduuride ja kindla rutiiniga. Iga õppus, iga laskmine ja positsioonivahetus on andnud midagi juurde – nii õnnestumisi kui ka vigu, millest õppida. Siin on aidanud ka enese pidev koolitamine, mida pakub Kaitseliit.
Rühma tugevuseks on väga laia taustaga liikmeskond. Tavaelust toome kaasa oskusi ja kogemusi, mida elukutselistel kaitseväelastel ei pruugi olla. Mitmed liikmed on rühmas selle loomisest alates ning see on andnud meile pikaajalise miinipildujatega töötamise kogemuse, oleme kasutanud mitmeid relvasüsteeme ja näinud erinevaid lähenemisi. Kogu meeskond on tugevalt ühtehoidev ning kes juba kord on liitunud, sellel on väga raske lahkuda.
Raske, aga huvitav
Ma ei usu, et tee oma üksuse ridadesse on kõigil kaitseliitlastel ühesugune. Minu oma on kindlasti nii eriline, et ei usukski, kui poleks ise läbi teinud.
Esmalt sai minust üldse naiskodukaitsja – seda sadade teiste sarnaselt siis, kui Vene orkid otsustasid marssida Kiievi peale. Kogusin Naiskodukaitses aastakese kogemust, võib öelda ka julgust, sest ilma igasuguse riigikaitselise ettevalmistuseta ei olnud mul just suurt arusaamist, mida tähendab olla jalaväelane, mis on tankitõrje või millega tegelevad pioneerid. Küll aga oli olemas teadmine ja ka aina süvenev tunne, et sõjalises kriisis ei taha ma jääda kaugele tagalasse, vaid olla koos oma kolleegidega sissetungijaid metalliga tervitamas. A-lahingukompanii uksele koputama läksin siiski kogemata – kuna minu Naiskodukaitse jaoskond kandis Lõuna nime, siis võtsin esmalt ühendust Lõuna üksikkompaniiga. Ikka midagi tuttavlikku sel muidu tundmatul teel.
Esimest korda malevkonnapealikuga kohtudes mõtlesin, mida küll öelda talle selgituseks oma soovi kohta nendega liituda. Ärevusega päälikut oodates mõtlesin, et kui sealt tuleb eitav vastus, mis siis küll edasi. Veebilehe olin üksipulgi läbi lugenud ja pilte passinud, aga ega ma selle pärast paremini aru saanud, mida see koosseis lahinguolukorras teeb. Laseb püssi ja eee … pillub miine. Aga kuidas see üldse käib? Ei hakanud ma malevkonnapealikule oma ignorantsust demonstreerima, lasin tal küsida ja püüdsin vastata, kuidas õigem tundus. Läbi ma sellest proovikivist tulin ja juba järgmisel nädalal olin kontaktis oma uue rühmaülemaga – nii et siis miinipildurid.
Pikka pidu selles üksuses ei peeta, kohe saadeti mulle Test 3 sooritamise aeg. Ma olin selleks hetkeks tiirus AK 4st mõne korra paar pauku lasknud ja teinud ära Test 1 ilma isegi aru saamata, miks seda vaja on. Läbimata oli ka SOK. Aga kui õppustele saamiseks vaja, siis vaja. Ühel tööpäeva õhtul võttis rühmaülem mu oma šefluse alla ja paari tunni jooksul sain harjutada, mida automaatrelva Test 3 tähendab. Ärge oodake siit mingit imelugu, esimesel korral põrusin ma muidugi läbi – üks punkt jäi puudu –, aga vähemalt ohutuses ma ei vigu teinud. Ometi andis see kogemus mulle väga olulise teadmise, et A-kompaniis on igal juhul olemas kaaslaste julgustus ja tugi.
Selle toe najal olen saanud üksuses kokk-kondiiter-keevitajaks – või, noh, saamas, sest võimalusi pakutakse heldelt ja mina võtan kõik vastu ka. See ei ole nali: kui vaja, olen kuulipildur, kui tarvis, siis tankitõrjur, kui küsitakse, siis loen hülsse kokku, kui kutsutakse, siis ronin Unimogiga mööda seina üles. Muidugi on mul selle kõige kõrval oma sõjaline ametikoht, aga kõike, mida on vaja, et vajadusel olla valmis ja olemas, on selles üksuses võimalik õppida.
Meie õppused on rasked, aga huvitavad. Ja kordagi pole mulle antud mõista, et võib-olla oleks mul mujal parem. Ei, mul on hea olla A-kompaniis. Miinipildurina. Ja nüüd ma juba tean ka, mida see tähendab. Õnneks.
Meie inimesed
Selleks, et rääkida organisatsioonist, on kaks võimalust – arvud, mis näitavad, kelle või millega on tegemist, ja inimesed. Mina räägin inimestest.
Kristjan – leebe naeratusega miinipatarei ülem. Kui viimastel õppustel saime brittide helikopteriga dessanti teha, olid liitlastel silmad suured – „Estonians, you are stone guys“. Paari minutiga kiirsööst täisvarustuses metsa äärde, miinipildujad kaisus ja masinad õhus. Poisid ütlesid, et ainult Prantsuse leegion oli midagi sarnast teinud, aga neil olid miinipildujad väiksemad.
Lauri – tema on rääkinud, et Kaitseliitu saatis ta omal ajal ema. Ta oli 17aastane ja läks riiki tegema. Jutt käib siis Eesti Vabariigi esimestest päevadest. Saime lõkke ääres kuulda, kuidas esimesel paraadil oli Lauri marssinud valgetes botastes, püss käes.
Kaks doktorihärrat Mart ja Märt – parimad sihtur ja laadur üldse. Pole varem näinud, kuidas neli kätt rütmis ühte ülesannet täidavad. Kaksikud. Telklaagris saab pannkooke, burksi ja kui veab, ka kooki. Vaja vaid õigel ajal õiges kohas olla.
Hermo – jalaväerühma ülem. Aasta 52 nädalast on tal üks nädalavahetus vaba, ülejäänutel teeb jalaväerühmaga trenni – laskmine, matkad, ellujäämine, droonindus.
Mina liitusin, kui kaabakad läksid naabritele kallale. Tundus, et lihtsalt näpuviibutamisest on vähe. Täislaetud salv on palju parem argument. Eesti ei ole lihtsalt punkt kaardil, see on kodu ja pere ja inimesed, kellega suhtled. Inimesed, kellega koos saad selle kõige eest seista.
Sellepärast on Lõuna üksikkompanii minu jaoks just õige koht.