Kaiu üksikrühm: kamraadlus ja suured torud

Veerandsaja aastaga on Rapla maleva sees ühe väikese seltskonna algatusest sündinud Kaiu üksikrühmast kasvanud üksus, mille tugevus ei peitu ainult tulejõus, vaid inimestes, kes tunnevad üksteist ka väljaspool õppusi ja metsalaagreid.

Ilmselt on olemas hea põhjus, miks Kaiu üksikrühm eksisteerib ja sealsed võitlejad ei kuulu mõne teise malevkonna või kompanii koosseisu?

Kaiu üksikrühma asutaja ja esimene rühmaülem Kalev Kiviste: „Kui meenutada umbes 26 aasta tagust aega, siis oli Kaitseliidu maine meie piirkonnas üsna kehvaks muutunud. Liikmete seas oli igasuguseid tegelasi ning tekkis tunne, et oleks vaja teha uus algus ja luua üksus, mis põhineks usaldusel, sõpruskonnal ja tõsisel suhtumisel.

Nii saigi üks seltskond kokku ja sündis Kaiu üksikrühm. Algusest peale oli oluline, et tegemist oleks meeskonnaga, kus inimesed tunnevad üksteist ja saavad aru, et igaühel on oma roll. Eriti miinipildujaüksuses tähendab see, et kui üks mees on puudu, tekib kohe tühi koht, mida pole lihtne täita.

Mäletan üht Kevadtormi õppust, kus pärast õppust küsiti meestelt, miks nad kohale tulid. Kõige rohkem vastati: „Teised läksid ka.“ See võib kõlada naljakalt, aga näitab tegelikult tugevat meeskonnatunnet. Kui tead, et oled osa tiimist ja sinu puudumine mõjutab teisi, siis sa lihtsalt lähed.“

Kui palju on rühm selle paarikümne aasta taguse ajaga muutunud: noorenenud, vananenud, kasvanud, kahanenud?

Kalev: „Rühm on kindlasti kasvanud ja samal ajal ka noorenenud. Praegu on meil sisuliselt kaks suunda: üks osa meestest tegeleb otseselt miinipildujate teenindamisega ning teine osa panustab rohkem kohaliku piirkonna julgestusse ja tagalategevusse.

Ka arusaam riigikaitsest on aastatega muutunud. Kakskümmend aastat tagasi mõeldi peamiselt sellele, kuidas miinipildujast lasta ja positsiooni vahetada. Täna saadakse palju rohkem aru, et sõda võib reaalselt ka meie õuele jõuda. See tähendab, et tuleb mõelda ka kohaliku piirkonna kaitsele, taristu turvalisusele ja sellele, kuidas oma kogukonda kriisi ajal hoida.“

Miks peaks vastane Kaiu üksikrühma kartma?

Kaiu üksikrühma praegune ülem Siim Illopmägi: „Kaiu üksikrühm moodustab sõjaajal pooleldi miinipildujarühma ning teine pool jääb kohapeale toetama logistikat, vaatlusvõrku ja piirkondlikku julgeolekut.

Kalev: „Rapla maleva lahingukompanii kõigi jämedamad torud on meie 81 mm miinipildujad. Miinipilduja põhimõte pole sajandi jooksul eriti muutunud – juba Vabadussõjas ja Teises maailmasõjas kasutati väga sarnast relva. Selle tugevus on võime lasta ka sinna, kuhu otsesihtimisega ei pääse.“

Siim: „Miinipildujad annavad jalaväele väga olulist toetust. Rünnakute katmine, suitsukatted, vastase survestamine – kõik see aitab hoida meie enda meeste elusid. Jalavägi ei taha sageli manöövrit alustada enne, kui miinipilduja tuli on peal.“

Miinipildujaga laskmine ei ole vist päris nagu jalgrattasõit, et kui korra oled lasknud, siis on selge ja rohkem harjutama ei pea. Kui tihti te saate nende suurte torudega laskmist harjutada?

Siim: „Teravmoonaga laseme vähemalt kord aastas. Lisanduvad kuivharjutused üks-kaks korda aastas, sõltuvalt õppustest.

Kui tulid uued relvad, saime ka iseseisvalt kokku ja õppisime juurde. Aga praegu on süsteem juba nii hästi paigas, et oskused püsivad. Meeskonnaülemad on pädevad ning kui keegi puudub, saavad teised kiiresti aidata.“

Kalev: „Kõrvalt vaadates on näha, kui palju lihtsamalt käib nüüd uute meeste väljaõpe võrreldes algusaegadega. Kui meie alustasime, olin mina sisuliselt ainus, kel oli eelnev kogemus. Kõik tuli nullist üles ehitada.

Nüüd on igas relvameeskonnas olemas teadjad mehed ja väljaõpe läheb väga ladusalt. Ma arvan, et kui vaja, oleks meie üksuse baasil üsna kiiresti võimalik välja õpetada mitu uut miinipildujarühma. Aastatega kogunenud kogemus ongi meie suurim väärtus.“

Kuidas Kaiu üksikrühma liikmeks saadakse?

Siim: „Viimastel aastatel on uued liikmed tulnud peamiselt tuttavate kaudu. Ukraina sõja alguses tuli näiteks mitu meest otse töö juurest meiega liituma. 

Üldiselt tunnevad kõik kõiki. Kui keegi täiesti võõras tahab tulla, siis loomulikult uurime natuke tausta ka. Pigem tuleb uus hingamine siiski oma inimeste soovituste kaudu.“

Kui oluline on rühmas kogukonnatunne?

Siim: „See on väga oluline. Korraldame ka väljaspool õppusi ühiseid ettevõtmisi. Näiteks käisime aasta alguses Kaiu üksikrühmaga Brüsselis sõjamuuseumites. Sellised tegevused hoiavad üleval moraali ja meeskonnavaimu. Kõik „pehmed väärtused“ aitavad tegelikult väga palju kaasa ka sõjalisele poolele.“

Kalev: „Õppuste juures sünnib alati lugusid ja naljakaid olukordi, mida hiljem meenutada. Need ühised mälestused hoiavad samuti inimesi koos.“

Kas rühmal on oma koht, kus koos käia?

Kalev: „Kunagi oli meil selline koht olemas – oma sein piltide ja mälestustega. Praegu seda enam ei ole, aga loodetavasti tuleb kunagi uuesti. Midagi sõdurikodu taolist võiks küll olemas olla.“

Siim: „Praegu kasutame palju kohalike jahimeeste abi ja nende ruume. Väga paljud meie liikmed on ka ise jahimehed ning eks metsas koos käimine ühendab inimesi samuti.“

Millisena näete Kaiu üksikrühma tulevikku?

Siim: „Ideaalis võiks Kaiu üksikrühm kunagi kasvada üksikkompaniiks. See oleks järgmine loogiline arenguetapp, kuigi see nõuab palju tööd.“

Kalev: „Mina ise rõhutaksin pigem kvaliteeti kui kvantiteeti. Oluline ei ole see, et meil oleks sada meest nimekirjas. Tähtis on, et olemasolev tuumik oleks tugev ja pädev.

Kui kriis tuleb, kasvab üksus nagunii kiiresti. Siis muutub oluliseks tugev vundament ja instruktorite baas, mille peale uut jõudu üles ehitada.

Kõige tähtsam ongi see kamraadlus – omavaheline lugupidamine, hea huumor ja tunne, et ollakse koos mingi suurema asja nimel. See on liim, mis sellist üksust koos hoiab.“