„Ruubeni retk“ – teekond ajas tagasi
On 14. november, kell on saanud kuus õhtul ja maad katab pimedus. Just sel hetkel hakkab nagu taevase märgina langema selle talve esimene karge ja lai lumi. Võistluse avamine leiab aset Lääne-Virumaal, Sõmeru keskuse esisel – seal, kus päev varem avati Ruuben Lamburi 100. sünniaastapäeval just tema auks Ruubeni kuju ja mälestuspink.
Ruubeni retke eesmärk on meenutada ning hoida au sees endise noorkotka, metsavenna ja Põhjakotka märgi kavaleri Ruuben Lamburi elu ning panust Eesti Vabariiki. Viimased aastad möödusid tal väga tihedalt metsavendade pärandit Eestis edasi kandes – see oli seotud tema teekonna algusega noorkotkana. Oleme oma noortega viimastel aastatel, vahetult enne tema lahkumist, Ruubeniga kordi ja kordi kohtunud. Ta rääkis tihti, kuidas 1940, kui venelased sisenesid, kutsus nende noorkotkaste rühmajuht kõik kokku ja ütles: unustage ära, et te kunagi noorkotkad olite, põletage oma vormid ja embleemid, ärge laulge neid laule, unustage kõik. Astus siis tagasi vaatamata minema, jättes kogu rühma jahmunult seisma. Koolimaja nurgal keeras ta siiski ringi ja sõnas: „Aga ärge oma vannet unustage!“ Arvame, et samamoodi, nagu Ruuben ei unustanud vannet, ei tohiks meie unustada tema panust meie vabaduse säilimisse.
Transport tundmatusse
Viimased detailid üle räägitud, soovitasid korraldajad veel suruda Ruubeni kätt, et saada rajale metsavenna õnne, seda läheb hoolega vaja.
Kui tänapäeva võistlustel oleme harjunud kasutama tehnoloogiat ning erivarustust, mis teeb elu ja võistlemise mugavamaks, siis Ruubeni retkel sellist luksust ei olnud. Kogu varustus pidi toetuma Kaitseliidu või selle eriorganisatsiooni liikmetele laost väljastatud tavavarustusele – keelatud olid telefonid, GPS-seadmed, droonid, overboots’id, camelback’id jne. Ainuke tehnoloogiline võime rajal oli stardis kaasa antud nuppudega telefon, mis oli mõeldud kasutamiseks ainult hädaolukorras.
Et veenduda võistluse aususes, alustas koheselt tööd vastutegevus, kes teostas varustuse kontrolli läbiotsimise stiilis – kontrollis kotid üle, kompas taskud läbi ning andis endast kõik, et rajale ei pääseks võõrelemente.
Võistlusel püüdsime kõikides kontrollpunktides võimalikult ehedalt jäljendada metsavendluse aega ja tegevusi. Metsavennad ei teadnud kunagi, mis neid ees ootamas on, seetõttu liiguti ka esimesse kontrollpunkti teadmatuses – võistkonnad ehk neljaliikmelised metsavendade salgad juhatati DAFide ja Unimogide kastidesse: silmad kaeti kattega, kõrvad suleti klappidega ja transport tundmatusse võiski alata. Võistluse päris start oli 10 km kaugusel Mõdrikus, kuid asukoht ja distants oli kõigile teadmata.
Kontrollpunktid kui elu ise
Iga kontrollpunkt (KP) algas legendiga, mis viis salgad veel rohkem metsavendade ellu, ning loodame, et see lugu siin viib ka sind, hea lugeja, metsavendluse rännakule!
KP1: „Teid veeti militaarveoki kastis, kus valgust ei olnud ja õhku liikus vähe. Silmad olid kinni seotud ning kõrvad summutatud, et te ei tajuks teekonna pikkust, suunda ega ümbrust. Masin rappus mööda pinnast, mille iseloomu polnud võimalik tajuda – kruus, metsatee, põld või teeäär.
Kui veok hetkeks aeglustus ja teekate muutus, otsustas üks teist riskida. Kastiluuki kangutati seestpoolt, kõik toimus pimesi ja hääletult. Valvurid ei paistnud aru saavat, kas keegi kastis liigub – mootor ja vibratsioon varjasid mistahes sahinaid.
Luuk ei avanenud täielikult. Ükshaaval pressisite end üle ääre – rohkem libisedes ja rabeledes kui astudes. Maandumine oli kontrollimatu: mõni paiskus põõsasse, teine selili märjale pinnasele, kolmas kraaviservale. Keegi ei näinud, kuhu kukkus, ega seda, kui kaugele autost lahkuti. Veok sõitis edasi ja kadus peagi kaugustesse.
Te ei tea, kas olete kodualast mitme kilomeetri või maakonna kaugusel. Pole teada, kas ümbruses liigub kedagi, ega ka seda, kui kiiresti teie puudumist märgatakse. Maastik võib olla läbipääsetav või eksitav – ilma asukohta kindlaks tegemata on iga järgmine samm pime risk.“
Salkade ülesanne oli vaadata enda ümbrust ja kasutades ainult neile antud kaarti, et tuvastada võistkonna asukoht. Kui asukoht sai tuvastatud, asutigi retkele. Võistkonnal tuli kontrollpunktide vahel läbida keskmiselt 5–10 km pikkuseid retki, mille käigus oli oluline vältida vastutegevust.
KP2: „Pärast päevadepikkust liikumist mööda metsasihti ja soiseid vahemaid hakkab janu segunema kurnatusega. Kaevukohtadest leitud joogivesi on häguseks muutunud, samas varude jäänused on ammu otsas. Lähedal on veekogu – pinnalt hägune ja lõhnatu, ent selle all võib olla elu ja haigused korraga.
Metsavendade salkade ellujäämises oli vee puhastamine sama tähtis kui relv või tuli. Vee leidmine polnud keeruline, kuid selle joomine ilma filtreerimata oli otsene oht elule ja tervisele. Paljud salgad kasutasid lihtsaid filtrivahendeid – turvast, söetükke, riidejääke, kõike, mida leiti loodusest.
Selles punktis seisab teie salk olukorras, kus vett tuleb säilitada nii, et selle joomine oleks teoreetiliselt ohutu. Filtri ehitamine on ettevalmistus pikemaks kestvuseks – mitte luksus, vaid ellujäämisvahend.“
Kogenud võistlejad said kohe aru, mis neid ees ootas – plastikpudel, turvas, süsi ning killustik – vaja oli ehitada toimiv veefilter.
KP3: „Teid tabati haarangu käigus – mitte tapmiseks, vaid selleks, et teid saaks hiljem üle anda või kasutada info survestamiseks. Käed suruti selja taha ning pandi käeraudadega kinni, et te ei saaks relva tõmmata ega varustust kasutusse võtta.
Teid ei viidud kuhugi sisse ega valve alla. Üks valvur jäeti kontrollima, kuni ülejäänud liikusid edasi. Siis kostus eemalt äkilist rüselust – kas märgati kedagi teist, tekkis tüli või saadi signaal mujalt. Valvur lahkus hetkega, jättes teid sinna lagendiku äärde vaenlase silmist eemale.
Enne haarangut anti teie salgale teada, et lähikonnas on salgapeidik – seal on tsink, kuhu on varjatud metsavendade kogunemiskoht. See peidik on mitmekordselt suletud ja seda ei ole võimalik ühe liigutusega avada. Valvurite lahkumine on võimalus, mida teist korda tõenäoliselt ei tule. Jooksete etteantud juhiste järgi metsa vahele ning jõuate kirjelduse järgi justkui õigesse kohta.
Peidik asub teie ees maapinnal. Teie käed on endiselt selja taga kinni ja jäävadki nii. Aega on vähe. Kas avate peidiku või murrab hävitussalk teid?!“
Salgaliikmete käed suleti selja tagant käeraudadega ning nende ülesanne oli saada lahti laskemoona tsink, mis oli ümber ehitatud selliselt, et avamiseks ei tulnud lahti teha ainult üks, vaid mitu erinevat tüüpi tabalukku.
KP4: „Salk tuli poodi, et saada letialust varustust – märgistamata tarvikuid, mis olid eluks metsas hädavajalikud. Reeturi käik tõi vaenlase otse leti taha: sees müttas segadus ja poeruumides puhkes tulevahetus. Osad mehed jõudsid tänavale ja varjuda, teised jäid sees olevasse tulesegadusse. Nüüd seisate poe väliskülje ja selle taga olevate peidukohtade vahelisel alal. Poe sees toimunud lahing on tekitanud olukorra, kus salk peab hävitama oma vastased, et jääda ellu. See on taktikaline ülesanne, mis nõuab planeeritud liikumist, katte kasutamist ja ühtset plaani. Tegemist on simulatsiooniga: relvad on airsoft-replikad, kuid käitumine peab olema täpne ja metsavendade kombel distsiplineeritud – ei ole ruumi rumalale kiirustamisele ega lärmile, vaid tulemusrikas on korrektne ja läbimõeldud töö sihtmärkide kõrvaldamiseks.“
Salkade ülesanne oli läbida just selle võistluse jaoks ehitatud laskerada. Liikumine erinevate laskekohtade ja -positsioonide vahel pani jäätunud keskööl viimse kui salgaliikme vere uuesti käima.
KP5: „Jõgi laieneb teie ees nagu must vöö – kiire vool, külm ja väsitav. Varasemad metsavennad on siia pannud ühenduse: köis on tõmmatud üle vee, ripub ja kulgeb mööda kaldajoont. See on vana lahendus – ajutine, aga elupäästja, kui seda osatakse kasutada. Köie ületamine ei ole mäng, see on võitlus enese füüsise ja mõistusega.
Metsavennad ei otsi au ega tee trikke. Nad mõõdavad hetke: sügavust, tuulepuhangut ja ankrukohtade usaldust. Sel hetkel, kui öö langeb või hommik veel ei tõuse, tuleb planeerida sammud, võtta oma varustus ja asetada usaldus köiele. Üle tuleb viia kogu salk, kiirelt ja mitte viltu lastes – sest üks vale liigutus jätab teid voolu meelevalda.“
Salka ootas ees 25 meetri pikkune jõeületus, kasutada oli vaid slackline ning turvaköis. Just see kontrollpunkt võitis paljude võistlejate südamed.
KP6: „Mõni aeg tagasi anti teie salgale luureülesanne. Liikusite märkamatult läbi metsatuka ja jõudsite varju vahetult enne koiduvalgust. Teekonnal kaotati aga üks tuttav maamärk ja nüüd pole enam selge, kas olete õiges sihis või olete end juba ringiga tagasi keeranud.
Metsavennad tundsid ümbrust ka kinnisilmi. Nad oskasid koostada skeeme, lugeda kaarte ja hinnata vahemaid nii, et liikumine oli kindel – õige mõõtmine otsustas sageli, kas salk jõuab varjualusesse enne pimedat või suunab nad hoopis surmavasse ringkäiku. Silmaga „umbes“ mõõta oleks lihtsam, kuid metsas on see liiga ohtlik – siin peab mõõtmine olema täpne töö. See ülesanne ei küsi arvamust ega oletust. See nõuab täpsust, kiirust ja meeskonna korrapärast tegutsemist.“
Igal salgaliikmel tuli oma kaardil teostada etteantud abivahenditega mõõtmised. Narva, Prangli, Tudu ning Rutja – koordinaadid, kohanimetused ja direktsiooninurk.
KP7: „Vaja on võtta ühendust teisel pool sihti varitseva kaassalgaga, et varahommikul käivitada ühisrünnak vaenlase varustuskolonni vastu. Ühtegi pealtkuulatavat sidevahendit kasutada ei saa – ainus töökindel kanal on madal taskulambi signaal mööda metsaäärt. Teil on teada, et ühise rünnaku alustamiseks on vaja edastada mõned päevad tagasi kokkulepitud sõnum. Üks vale liigutus võib keerata plaanid sassi või hävituspataljoni üksused teile kaela tuua.“
Maa oli täiesti jääs, vaikselt hakkas piiluma hommikune päike. Kontrollpunktis oli kasutuses Savotta telk, mida on võimalik kokku ehitada erinevatest moodulitest sellisena, et telgi mõlemas kaugemas otsas on uksed. Seega oli ühe salgaliikme ülesanne edastada morsekoodi Savotta telgi ühest otsast ja salga ülejäänud liikmed püüdsid teisest telgi otsast koodi vastu võtta.
KP8: „Metsavendade maailmas ei otsitud reeturit ainult nende pihta sihitud relvaraua järgi. Tihti tunti reetur ära väikeste detailide järgi: vale varrukanööp, tundmatu näomärk, ebatavaline käitumisviis või jutu valed detailid. Teie salgale edastati hirmuäratav sõnum: salgale lähedaste inimeste hulgas võib peituda keegi, kes andis vaenlasele infot teie tegemiste kohta. Varasemad vihjed on napid ja killustunud, aga nüüd on teil kiri koos reeturi kirjeldusega ning pildid potentsiaalsest vaenlase käpiknukust.“
Salkade ees oli 12 erinevat ajastutruud portreefotot ning tuginedes vaid kirjale, kus peitusid reeturi detailid, pidid salgad tuvastama neid ninapidi vedanud isiku.
KP9: „Öösel tagasiteel peidiku juurde tuvastati teid teel liikumas. Taskulambid lõikasid pimedust ja vastase eest põgeneda te ei jõudnud. Need mehed on teile võõrad, aga käsk on konkreetne ja lühike. Teid aeti rivvi ja öeldi, et kõik seljas olevad asjad tuleb ette näidata koheselt! Metsavend ei kandnud vaid relva — nende elu ja toimepidavus sõltus suuresti oma koti sisust, käepärasest varustusest ja sellest, kas ta teab täpselt, kus ja mis asub.“
Vastutegevus jälgis salku kogu võistluse vältel ning takistas neid liikumast mööda suuri teid. Selles kontrollpunktis veendusid nad uuesti, et salkadel ei ole vahepeal varustust juurde soetatud või hoopis midagi elutähtsat kaotatud. Selles kontrollpunktis oli hästi näha salkade võidutahe. Liikmed suutsid magamatusele ja väsimusele vaatama leida oma põhjatust kotist kiiresti üles ka kõige väiksema eseme.
KP10: „Öö on juba pikalt selja taha jäänud, jõudsite lõpuks varjualusesse. Jalanõud võeti jalast, riided pandi kuivama ja igaüks vajus magama sinna, kus parajasti ruumi oli. Keegi ei pannud tähele, millal esimene uks kriiksatas. Teid äratati mitte nime, vaid hüüdmisega. Teie ette olid toodud vanad puutoolid. Teid suruti istuma, köis tõmmati ümber seljatoe ja kere, käed jäid selja taha kinni. Üks meestest luges paberilt midagi maha, teine jälgis kella. „Kuulamine algab, kui ülemus saabub. Seni ei lahku keegi.“ Uksekriiksatus, riiv libises ette ja sammud kadusid trepist üles.
Jäitegi sinna – toolid ringis, köied ümber keha. Ei ole teada, kas ülemus tuleb minuti või tunni pärast, ega seda, mitu küsimust ta kaasa võtab. On ainult üks kindel asi: kui tahate siit oma tahtmist mööda välja saada, tuleb ennast sidemetest lahti saada enne, kui sammud uuesti trepile ilmuvad.“
Kui noorte väljaõppes on tähtis koht sõlmede tegemisel, siis selles olukorras hinnati hoopis seda, kui kiiresti suudavad salgad ennast sõlmedest vabastada. Kui korraldajad arvasid, et ülesanne võtab aega minuteid, siis tegelikult suutsid kiiremad salgad vabastada end vaid mõnekümne sekundiga.
KP11: „Tee, mille servas praegu seisate, ei olnud ainult liikumiseks. Siinsamas, veidi metsa varjus asus Ruuben Lamburi kodu enne, kui ta võõrvõimu eest metsa võitlema põgenes, olles ise vaid 16aastane. Pärast põgenemist pidi ta jätma maha oma päriskodu, aga mitte teadmisi: oma kohtumistel on Ruuben rääkinud, kuidas ta ravis kummeliga oma peahaava, puhastas kaasvõitlejate haavu ja kasutas metsast leitud taimi, sest arsti ei olnud võtta ja apteeki ei olnud läheduses.
Metsavendadel ei olnud riiulitäit ravimeid, olid vaid vähesed rohud, mis tuli ära tunda lõhna, lehe ja õie järgi. Õige taim vales kohas ei aidanud; vale taim õigel hetkel võis kahju teha. Siin, Ruubeni teeääre ja metsatuka vahel, pannakse proovile teie oskus siduda nimi, nägu ja toime – mitte lugeda etiketti, vaid mõelda nagu need, kes pidid ellu jääma ilma arsti juhendamiseta.“
Meditsiiniülesandes ei olnud seekord vaja peatada verejooksu või teha keerulisi logistilisi otsuseid. Meenutame, et Ruuben rääkis ikka ja jälle oma kokkusaamistel neid lugusid, kuidas ta ise suutis tänu ravimtaimedele ja nende õigele kasutusele sõjaajal vastu pidada ning päästa elule oma sõprugi. Selles kontrollpunktis oligi vaja omavahel kokku viia pakendis olev ravimtaim, tema nimetus ning põhiline kasutusvaldkond. Veel oli siia peidetud lisaülesanne – raja keskpaigas sai iga salgaliige puidust lusikatooriku ning ülesanne oli voolida lusikas, mis mahutaks vähemalt 5 ml vett. Salkadel ei olnud teada, millal lusikaid kontrollima hakatakse – siin selgus, kes täidab ülesande kohe, kui see antakse, kes aga lükkab kohustusi edasi.
Ära unusta vannet
Stardist oli ootamatult möödas ligi 24 tundi ning kõik salgad olid lõpetamas oma 55 km pikkust rännakut. Viimastel kilomeetritel läbiti pilkases pimeduses Ruubeni lapsepõlve koduküla Peressaare, millest täna ei ole järgi põhimõtteliselt midagi.
Viimastel kilomeetritel lõikab läbi täieliku pimeduse ainult küünlavalgus – ligi 100 küünalt, mis põlevad, et mälestada kõiki neid, kes kunagi on selles külas elanud ning oma tulevikku planeerinud.
Olles seisnud nendes ajaloolistes kohtades, tajume minevikku detailsemalt ning karmimalt kui eales varem – etendus „Viimane metsavend“, mis põhineb Ruuben Lamburi mälestuste raamatul „Alutaguse Saaga“, muutub palju realistlikumaks ja südantlõhestavamaks. Järgmisel päeval etendust vaadates ei suutnud keegi võistluse korraldajatest ja kontrollpunktis olijatest pisaraid tagasi hoida. Teame, et meie ei suuda kunagi päriselt kogeda sama, mida Ruuben ja teised metsavennad, aga me mõistame nende olustikke ja kirjeldusi sündmustest kogu hingega.
KP12: „Õhtuhämarus joonistab Peressaare kooli fassaadile pikad varjud: kulunud trepid, lipuvarda vaevukuuldav nagin ja uksepiit, millelt kriiditolm kunagi päriselt ei kao. Salk jõuab viimasesse punkti vaikselt, justkui astuks ruumi, kus Ruuben Lamburi samm veel kõlab – siin andis ta noorkotkana oma vande. Tuul keerutab tee peale lund ja sama lause, mida pealik tookord ütles – „Ära unusta oma vannet“ – tundub nüüd suunatud otse teile. Siin ei oodata käsku ega katset, siit edasi minnakse vaikse selgusega, teades, et rajal kantud koorem ja antud sõna on sama vana kui see maja.