Pisut teistmoodi lähenemisega võistlus ehk „Käve üle küngastõ“ Võrumaal
„Käve üle küngastõ“ on hästi korraldatud ja väga osalejasõbralik võistlus, mis sobib neile, kes pole väga suurte kogemustega ning soovivad end proovile panna rahulikumates ja lihtsamates tingimustes.
Võistlus toimus juba kolmandat aastat peakohtuniku kapral Ain Pajo tegusa juhtimise all ja major Janel Säkki toetusel ning kõigil aastatel on ka Põlva maleva meeskond (küll erinevas koosseisus) naabrite juures ringi seigelnud. Nagu eelmistelgi aastatel, oli üritus rahvusvaheline, kohal olid nii USA liitlasüksuste kui ka Läti võistkonnad.
Kui varasematel aastatel on Võru maleva patrullvõistluse rada tõepoolest kulgenud oma nime vääriliselt Vastseliina ümbruse mägisel maastikul, siis seekordset Orava kanti iseloomustas pigem soode ohtrus. Soodega saime nii meie kui ka kõik teised võistkonnad üsna lähedalt tuttavaks. Meie võistkonna liikme täielikult laukasse vajumise peatas vaid õigel hetkel strateegilises kohas asunud mätas. Hiljem kohtusime varahommikuses metsas ühe rõõmsalt ringi jooksva kaelani märja võistlejaga, kes samuti oli eriti lähedalt tutvunud Orava kandi hüdroloogiaga.
„Käve üle küngastõ“ võistluse formaat on osalejate jaoks väga meeldiv. Ei ole ette antud kindlat aega ega punktide läbimise järjekorda, iga võistkond võib oma rada ise planeerida vastavalt võimetele ning oskustele. Rajal on kohustuslikud mehitatud punktid tegevustega ning hulgaliselt mehitamata punkte. Lisaks saab kahe mehitamata punkti peale kokku luureülesande ruudu koordinaadid. Üks ääretult tore koht on sõbralik talu, kuhu võistlejad võivad igal ajal minna sööma, sauna ning sooja telki magama. Kaitseliidu üritusele kohaselt söödeti võistlejaid ohtralt ja hästi. Samuti on väga mugav, et rajal ei ole kaasas mingit varustust (peale taskusse mahtuvate pisiasjade ja vee). Vajaminevad magamisasjad, vahetusriided ja muu viisid korraldajad stardist sõbralikku tallu valmis.
Hästi oli läbi mõeldud seegi, et võistkondade samadesse punktidesse kuhjumise vältimiseks loositi igale võistkonnale erinev alguspunkt. Aeg-ajalt muidugi kohtasime metsas või punktide juures ka teisi võistkondi, kuid pikalt ootama ei pidanud küll kuskil. Küllap teavad kõik, kes on kunagi mõnel sarnasel üritusel käinud, kui raske on pärast sunnitud peatust uuesti liikuma hakata, ja oskavad sujuvat, pausideta teekonda hinnata.
Mehitatud punktides sai proovile panna oma teadmisi, oskusi, osavust ning meeskonna omavahelist suhtlust. Sidepunktis jaotati võistkond paaridesse, seejärel tuli ühendada välitelefon, teha sidekontroll, dešifreerida ning saata oma võistkonna teisele paarile edasi sõnum. Ülesanne ise ei olnud midagi väga keerulist, aga kindlasti tuleb kasuks aeg-ajalt selliseid protseduure üle harjutada. Saime hakkame, kuid ei teagi, miks kulus ülesandele nii palju aega, et lõpetasime napilt enne ettenähtud aja otsa saamist.
Õpetlikuks osutus läbilaskepunkti kontrollimise ülesanne. Saime „kahtlase isiku“ käest küll kõik ohtlikud esemed kätte, aga teostus ei olnud just eeskujulik. Lisaks polnud meil kuigi hästi paika pandud võistkonnaliikmete rollid, mis päädis sellega, et teine „kahtlane isik“ suutis koos raketiga meie kontrollpunktist rahulikult läbi jalutada. Oma vigadest õpitu jääb kõige paremini meelde ja olen kindel, et kui meie meeskond peaks järgmisel korral sarnast ülesannet täitma, oleksime lausa suurepärased.
Kahes mehitatud punktis sai oma osavust proovile panna, ühes neist pidi pähkleid laskemoonana kasutades ragulkaga märklauale pihta saama ning teises viskama sihtmärkide pihta granaate. Meie kõigi suureks rõõmuks selgus, et ühel meie seast oli varjatud anne, Jonathan hiilgas mõlemas täpsusülesandes ning tõi meile suure hulga punkte juurde.
Relvapusle ülesandes oli hunnikusse pandud hulk erinevate relvade juppe ning nendest pidi kokku saama ühe töökorras relva. Asusime suure hooga asja kallale, kuid kahjuks viskasime kõrvale ka vajalikke osi ning kokkuvõttes saime valmis mitu poolikut relva. Ülesanne ise oli põnev ning pisut pikema kontrollajaga oleksime ilmselt oma viga märganud ja suutnud relva kokku panna.
Lätlaste mehitatud punktis pidi otsima metsast ja auto juurest erinevaid militaarseid esemeid. Ülesanne polnud eriti raske ja leidsimegi üles suure hulga esemeid, kuid mitte kõiki. Kõige keerulisemaks osutus tegelikult lätlaste endi metsast üles leidmine, sest mingil põhjusel (ütleme, et tehniline rike) olid nad oma punkti üles pannud õigetest koordinaatidest päris kaugele. Ilmselgelt tasub helistada võistluste staapi, kui mingit punkti ikka üldse üles leida ei õnnestu ja sa ise oled kindlasti õiges kohas. Seekordsel võistlusel juhtus ka ühel teisel võistkonnal, et nad ei leidnud ühte mehitamata punkti üles. Üks kohalik elanik oli selle lihtsalt eemaldanud, et mis imelik asi siin minu tee ääres seisab.
Korralikule patrullvõistlusele kohaselt tegutses rajal ka vastutegevus, kelle eesmärgiks oli võistlejaid teedelt eemal hoida ning sundida maastikul varjatult liikuma. Meie võistkond suutis vastutegevusele rõõmu teha mitmel korral, aga õnneks oli kaasa antud piisav hulk elutalonge. Ühe korra jalutasime tegevuspunktist välja ning meie tähelepanu köitis jäägitult põldudel kasvav põnev taim. Arutledes rahulikult (ja ilmselt üsna kõvahäälselt), kas tegemist on oa või rapsi või millegi muuga, jõudsime lagedate põldude vahel kulgevat teed pidi sujuvalt ohutust alast välja ning otse meid ootavale vastutegevusele sülle. Pisut varem oli meil küll juba tekkinud mõte, et oot, kas me pole liiga lagedal, kas ei peaks juba metsa minema. Mingil hetkel märkasimegi puude vahelt paistmas vastutegevuse masinat, kuid joosta polnud siis enam kuhugi.
Lõpetan tõdemusega, et Võru maleva „Käve üle küngastõ“ on hästi korraldatud ja väga osalejasõbralik võistlus. Kindlasti julgen seda soovitada ka neile, kes pole väga suurte kogemustega ja sooviksid ennast proovile panna rahulikumates, lihtsamates tingimustes. Samas on soovi korral võimalik saada täitsa korralik koormus, magama ei sunni keegi ja kui kõik punktid läbi käia, koguneb kilomeetreid maastikul korralikult (seekordsetel võitjatel 100 km).