Mini-Põrgupõhja ühendab põlvkondi

Kevadine õhtupäike soojendab Rapla hoovides õunapuude latvu. Istume koos noorteinstruktor Tarmoga eramaja meenutavas staabis ja ootame õhinal. Kohe-kohe peaks saabuma mees, kes kogu sellele heas mõttes põrgule alguse pani. Heliseb uksekell ja kutset tuppa ootabki lühem valges kampsunis ja valgete õlgadeni ulatuvate juustega väärikas eas härra – Toomas Tõnisson.

Eelmise sajandi lõpul, 1998. aastal korraldati esimene metsavendlusele pühendatud võistlus Põrgupõhja retk. Toona Rapla malevas noorteinstruktori ametit pidanud Toomas nägi aga võimalust lisada võistlusele ka noorterada.

Idee seisnes selles, et noored lahendavad samu ülesandeid mis täiskasvanudki, lihtsalt raja distants on lühem ja jõukohasem. „Võistlejaid oli noorte rajal nii Raplast kui Tartust. Ka kohtunikke tuli Tartust. Tol ajal oli Rapla üks esimesi, kes hakkas noortele selliseid suuremaid võistlusi korraldama,“ meenutab Toomas, kohvikruus peos. „Ajad olid teised. Noortel polnud midagi teha, polnud arvuteid ega nutitelefone nagu praegu. Organisatsioon andis võimaluse vabal ajal midagi põnevat ette võtta.“

Loovus loeb

Sirvime koos raamatut „Mehena meeste ridadesse!“ ja ühel pildil kaht poissi nähes läheb Toomasel nägu naerule. Nimelt on nendega poistega seotud üks seik.

Esimestel Põrgupõhja retkedel võisteldi Eesti NSV aegsete kaartidega, mis ei vastanud enam tegelikkusele. Tiim, kus pildilt leitud poisid võistlesid, läks võistlusel kaduma. Neid otsiti kaua taga. Ei saadud aru, kuhu nad kadunud olid, õnneks lõpuks leiti nad ikka üles. Poisid olid otsinud kaardi abil raudteed, mis oli juba 1968. aastal üles võetud.

Kolm korda planeeriti Põrgupõhja retkele noortele suunatud lisarada, kuid mõisteti, et kahte paralleelset rada korraga mehitada on maru keeruline. Selle formaadiga ei jätkatud.

Noortele korraldati vahelduva eduga võistlusi, mis kandsid erinevaid nimesid. Mini-Põrgupõhjana toimus noortevõistlus esmakordselt 2011. aastal. 

„See aasta oli ju nime juubeliaasta,“ hüüab Tarmo kõrvalt.

Aeg lendab raamatut sirvides ja elutarkust ammutades. Toomas jagab meiega veel mõtteid, milliseid Raplamaa nurki avastada. Hindamiseks on aastate jooksul loodud erinevaid kategooriaid, aga üks põhilisi oli kunagi „parim tüdrukute tiim“.

Sarnaselt minu ja Tarmo visioonile leiab ka Toomas, et ülesanded peaksid olema loovalt lahendatavad. „Kunagi ühel luureülesandel, mis oli küllaltki keerulisel alal keset karjääri, tuli üks võistleja hiilgavale ideele. Ta võttis vormi seljast ja läks „jooksuringile“. Vastutegevus ei pidanud teda võistlejaks ja lasi tal alas oma tiire teha. Ülesanne lahendati viiele,“ rääkis Toomas, nägu naerul.

Vestluse lõpuks tunneb külaline rõõmu, et Mini-Põrgupõhja on taas populaarsust ja eluvaimu kogumas. Mida rohkem selliseid vingeid võistlusi korraldada, seda enam neid ka oodatakse.

Noored tulevad eri ilmakaartest kokku ja saavad nii vanu sõpru näha kui ka uusi tutvusi luua.

Nukid kokku ja tehtud!

Üle-eestiline Mini-Põrgupõhja elustati aastal 2025. Kutseid välja saates olid korraldajate tunded seinast seina. Ei teadnud ju, mida oodata. Kas üldse keegi tuleb? Kui palju tuleb? Millised korralduse nõksud on meil tähelepanuta jäänud?

Mõned tunnid pärast registreerimise avamist olid esimesed registreerujad olemas ja hinge hakkas vaikselt pugema mõnus rahulolu. Iga järgmise võistkonnaga kasvas hinges kirjeldamatu tunne. Kui pärast registreerimise lõppu vaatas tabelist vastu 17 võistkonda, siis tekkis isegi veidi hirm. Vastutus! Aga pagana põnev oli ka.

Lõime korraldajatega nukid kokku ja vaatasime üksteisele tähendusrikkalt silma: me teeme selle ära ja me teeme selle vägevalt ära! Ja tegimegi. Võistluse ajal esindajatelt ja pärast võistlust nii esindajatelt kui ka võistlejatelt vaid positiivset tagasisidet saades oli hing rahul.

Võistlusele järgnenud ööl laos asjade lahtipakkimise vahel korraks selga sirutades tegid korraldajad võistluse analüüsi, mille tulemusena sai üheselt selgeks kõige tähtsam asi – Mini-Põrgupõhja retk 2026 peab toimuma samas formaadis ja sama käekirjaga! Kui noortele meeldib, siis tuleb seda teha. Noortele tuleb pakkuda seda, mis neile reaalselt korda läheb! 

Ja nii ta läks.

Pääsu pole

2026. aastal osales retkel 27 võistkonda, sh seitse Rapla enda malevast. Distants oli  umbes 40 km ja kontrollpunkte oli kokku 16, lisaks kolm postkasti. Võistluse katkestas ainult kaks võistkonda. Paljudele oli see esimene võistlus üldse ja sellelt ammutatud kogemus hindamatu väärtusega.

Võistluse toimumisele aitas kaasa üle 60 korraldustiimi liikme. Peakorraldaja, -kohtunik ja üldvastutaja on ülimalt tänulikud kõigile osalejatele, kohtunikele, kokkadele ja koostööpartneritele, kes olid nõus kaasa tulema meie väljapakutud hullustega. Kõik sujus, kõik toimis. Loomulikult leiame igast korraldusest uusi õpikohti ja uusi detaile, mida järgmiseks korraks lihvida ja voolida.

Rampväsinud kohtunike nägudel oli naeratus – see oli vägev!

„Me oleme järgmisel aastal ka kohal, andke palun teada, mis kuupäevadel ja kus me olema peame,“ küsiti korduvalt. Respekt! Sellised hetked viivad korraldajal sõnad suust! Enam ei ole pääsu. Enam ei ole taganemist. Ja ei tahagi pääseda ega taganeda! Anda noortele seda, mis neile korda läheb, on väga magus tunne! Mini-Põrgupõhja retk 2027 toimub 9.–11. aprillini 2027!

Toomas Tõnissoni võime pidada Mini-Põrgupõhja retke ristiisaks. Vaadates Toomase õhinat Põrgupõhjast rääkides, tundes tema käepigistuses tõelist põrgurammu ja saades veel enne lahkuminekut Toomaselt kinnitust, et te, poisid, teete õiget ja vajalikku asja, on meie mõtted juba järgmise aasta võistluse juures. 

Soovime üksteisele jõudu ja selle kõige algataja seab sammud kevadisse õhtupäikesesse.