25 aastat kümnesse: Kaitseliidu Laskespordiklubi MäLK veerandsajandi juubeli lävel

Esimesel kümnel aastal oli Kaitseliidu Laskespordiklubi medalisaak stabiilselt poolesaja ringis. Aastal 2014, kui noored laskurid olid juba kaela kandma hakanud, saavutati 103 medalit. Sealtsaati on klubi saagiks alati vähemalt sada medalit. Kokku on klubi laskurid aastatel 2002–2025 koju toonud 2543 medalit, neist 39 rahvusvahelistelt MM- ja EM-võistlustelt.

Laskespordiklubi loomisest, tänapäevast ning selle rollist riigikaitses räägivad klubi kolm juhatuse liiget: Aavo Pekri, Mart Puusepp ja Karin Muru.

Palun rääkige Kaitseliidu Laskespordiklubi MäLK loomisest ning selle vajalikkusest Kaitseliidule ja laiemalt riigikaitsele.

Endise nimega õppetreeningkeskuse (ÕTK) Männiku lasketiiru andis kaitseministeerium pärast Eesti taasiseseisvumist 1990. aastate alguses üle Kaitseliidule. Esimesed töölepingud lasketiiru töötajatega sõlmiti 1993. aastal. Nõukogude aja lõpus oli lasketiir kuulunud Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlike Ühingule (ALMAVÜ). See oli Nõukogude Liidus tegutsenud massiorganisatsioon, mille eesmärk oli elanikkonna, eriti noorte, ettevalmistamine ajateenistuseks ja riigikaitseks. ALMAVÜ-lt ülevõetud lasketiir vajas renoveerimist.

Pärast lasketiiru osalist renoveerimist 1999. aastal andis tollane Kaitseliidu ülema kohusetäitja kolonelleitnant Lui Jaanson oma käskkirjaga õiguse kasutada 50- ja 300-meetrist laskerada valgel ajal laskeharjutusteks väike- ja täiskaliibrilistest püssidest. Klubini jõuti 2001. aasta algul, kui toonane Kaitseliidu ülem kapten Benno Leesik tegi ettepaneku moodustada Kaitseliidu laskurklubi.

Eesmärk oli, et tulevikus ühendaks klubi laskespordist huvitatud kaitseliitlasi ja teisi isikuid, tegeleks laskespordi populariseerimisega kohalike inimeste, eelkõige noorte seas ning looks uusi sportimisvõimalusi. Samuti sõjaeelse lasketaseme saavutamine ja medalite võitmine maailma- ja Euroopa meistrivõistlustel. 

Klubi asutajad olid Benno Leesik, Toomas Niinemäe, Mart Puusepp, Karin Muru ja Ado Rätsep. Sama aasta 24. mail kinnitas Kaitseliidu keskjuhatus klubi põhikirja. Hiljem on klubi põhikirja muudetud seoses mittetulundusühingute seaduse muudatustega, viimati 2024. aastal. Klubi on kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse alates 28. septembrist 2001 ja tegutseb aktiivselt 1. jaanuarist 2002. Samal aastal võeti esmakordselt osa Eesti meistrivõistlustest ja saadi 23 medalit. Laskespordiklubi on kõige suurem organiseeritud jõud, kes tegeleb Kaitseliidus sportlaskmisega. Väiksemaid klubisid on kaitseliitlaste hulgas veelgi, kuid Kaitseliidu klubidest on MäLK ainus.

Klubi kasutab logo, mis meenutab ajaloolise Kaitseliidu Tallinna maleva laskurklubi sümboolikat ja on sellega seotud. Nimetatud klubi koondas laskespordihuvilisi maleva liikmeid enne Teist maailmasõda. Maleva laskurklubi juured ulatuvad 1920. aastate lõppu ja 1930. aastate algusesse, mil Kaitseliidu malevate lasketegevus arenes kiires tempos ning asutati esimesed ametlikud laskurklubid. Need loodi esmalt Järva ja Tallinna malevates.

1930. aastad olid Eesti laskespordi tõeline tähetund. Kaitseliidu malevate laskurklubide parimad pojad moodustasid Eesti laskurite koondise, mida hakati rahvusvaheliselt kutsuma „hõbemeesteks“. Eesti laskurid tõid 1937. aastal Helsingis ja 1939. aastal Luzernis maailmameistrivõistlustelt koju Argentina karika, mis oli tol ajal laskespordis maailma kõige väärtuslikum võistkondlik rändauhind vabapüssi meeskonnaharjutuse võitjale. See oli suur sportlik kordaminek. Mõlemalt võistluselt naastes ootas kangelasi Eestis rahvarohke ja pidulik vastuvõtt.

Argentina karika võit tõstis Kaitseväe ja Kaitseliidu tähtsust eestlaste silmis veelgi. 1937. aasta väärika võidu eest auhinnaks saadud ilves Illu oli kaks aastat hiljem avatud Tallinna loomaaia esimene asukas. Tuntumad selle ajastu laskurid olid Gustav Lokotar, Alfred Kukk, Elmar Kivistik ja Kristjan Vilberg, kes püstitasid mitu maailmarekordit.

Karikas kaalub umbes 30 kilogrammi ja on valatud vanadest hõbemüntidest. Trofee kujutab suurt okkalist karuohakaõit, mida ümbritsevad kaks võidupärjaga jumalanna Nike kuju. Auhind omistatakse MMil vabapüssi meeskondlikus harjutuses (3 x 40 lasku) kulla võitnud riigile.

Pärast Teist maailmasõda viisid Nõukogude Liidu võimud Argentina karika Moskvasse spordimuuseumi. NSV Liit keeldus rändauhinda rahvusvahelistele võistlustele tagasi andmast põhjendusega, et Eesti laskurklubid olid ametlikult „likvideeritud“. Rahvusvaheline Laskespordi Liit (UIT) oli aga äärmiselt visa. 1949. aasta Buenos Airese MMiks sunniti Nõukogude Liitu karikat Argentina Moskva saatkonnale üle andma, kuid õigeks ajaks trofee võistluspaika ei jõudnudki. Nõukogude Liitu survestati ka ähvardusega, et neil keelatakse MMidel osaleda. Hiljem anti karikas üle uutele võitjatele, kuid maailma poliitilise olukorra muutudes asendati ajalooline originaal lõpuks koopiaga. Viimati anti originaalkarikas välja 2006. aastal, kui selle võitis Norra.

Millise jälje on MäLK jätnud Eesti laskesporti ja milliseid saavutusi nendest 25 aastast te kõige kõrgemalt hindate?

Esimesed kümme aastat oligi klubi medalisaak stabiilselt poolesaja ringis. Aastal 2014, kui noored laskurid olid juba kaela kandma hakanud, saavutati 103 medalit. Sellest alates on klubi medalisaak olnud alati sada või enam. 2018. aastal saadi koguni 138 medalit. Medaleid on võidetud kõikides vanuseklassides alates C-klassist kuni seenioriteni välja. Kokku on klubi laskurid aastatel 2002–2025 võitnud 2543 medalit. Rahvusvahelistelt MM- ja EM-võistlustelt on koju toodud 39 medalit.

Milline on Kaitseliidu Laskespordiklubi MäLK argipäev praegu ning millisena näete klubi tulevikku ja eesootavaid väljakutseid?

Täna on Harjumaal tegutsev klubi Eesti üks suurimaid ja edukamaid laskespordiühinguid. Oleme Eesti Laskurliidu ametlik liige ning meie põhieesmärk on laskespordi harrastamine, edendamine ja võistluste korraldamine. Klubi tegeleb aktiivselt nii noorte kui ka täiskasvanute spordiga, liikmeskond on kasvanud 490ni. Meie hulka kuulub kaheksa suurmeistrit, 27 meistrit, 44 I klassi, 58 II klassi ja 23 III klassi laskurit. Hea näitena võib tuua 2025. aasta, kus klubi laskurid osalesid Eesti Laskurliidu korraldatud meistri- ja karikavõistlustel alates C-klassist, tehes kokku 256 starti. Eesti meistrivõistlustel võideti 37 kuld-, 35 hõbe- ja 26 pronksmedalit. Karikavõistlustel saavutati viis esimest, viis teist ja seitse kolmandat kohta. Medalite üldarvult oli klubi Eesti laskurklubide ja spordikoolide arvestuses esikohal. Meistriteks said eelmisel aastal Eliise Voogla ja Ragnar Puio. 

Äramärkimist väärib, et klubis on kümme Eesti Olümpiakomitee (EOK) kutsetunnistusega treenerit, kellest neljal (Karin Muru, Ain Muru, Mart Puusepp ja Aavo Pekri) on kuuenda ehk vanemtreeneri kvalifikatsioon. Rahvusvahelise kategooria laskespordikohtunikke on klubis 18 (A-kategoorias kolm ja B-kategoorias 15).

Klubi tegevuse hulka kuulub ka Kaitseliidu noorteorganisatsioonide toetamine, aidates neil korraldada laskelaagreid. Algusaegadel toetasime ka rahvusvaheliste laskelaagrite korraldamist, kus koostööpartneriteks olid Läti ja Leedu. Aastaid on klubi laskeinstruktorid toetanud riigikaitseõpetust ning selle välilaagrite relva- ja laskeväljaõpet. Näiteks 2025. aastal viidi laskeväljaõpe läbi 2617 õpilasele. Hea koostöö on ka kohaliku omavalitsusega ning Kaitseväe, PPA ja teiste jõustruktuuridega. 

Klubi on aidanud korraldada Harjumaa Omavalitsuste Liidu tuntuimat laskevõistlust, milleks on traditsiooniline Kaitseliidu Harju ja Tallinna maleva ning Põhja prefektuuri rändkarika laskevõistlus. See toimub tavaliselt sügisel Tallinna maleva Männiku lasketiirus. Võistluse eesmärk on arendada koostööd omavalitsusjuhtide, politsei ja Kaitseliidu vahel. Võimaluse korral toetatakse ka firma- ja invaspordi laskevõistlusi.

Juubeliaasta jutu sees tuleb välja tuua ka mõningad probleemid. Näiteks rahastamine – klubi elatub peamiselt omatulust. Kui varasematel aastatel rahastati meid keskselt kas Kaitseliidust või kaitseministeeriumist, siis nüüd oleme saanud ministeeriumilt igal aastal noorte toetuseks 10 000 eurot projektile „Kaitsetahte arendamine“. Ministeerium soovib, et klubi tegeleks rohkem teavitustööga – tutvustaks ajateenistust, Kaitseväge, NATOt jms –, laskmine ei olevat prioriteet. EOK toetab treeneripalga maksmist. 2026. aastaks on 24 akadeemilist tundi nädalas juhendava treeneri minimaalseks brutotöötasuks kinnitatud 1520 eurot kuus, millest 55 protsenti peab panema tööandja ja 45 protsenti tuleb riigieelarvest. Kuna meil nii palju raha ei ole, saame taotleda poole koormuse toetust.

Kui rääkida klubi tulevikust, siis loodame, et Kaitseliit, kes on üks klubi loojatest, toetab meid tulevikuski treeningupaigaga Männiku lasketiirus. Spetsiaalse laskeriietuse soetamine on aga puhtalt klubi ja laskuri enda mure. Väiksemal määral oleme saanud Kaitseliidult abi relvadega – nii püssid kui ka Waltheri püstolid –, sest olemasolevate ligi 70 aastat vanade relvadega enam suuri imesid korda ei saada. Laskemoonaga on lugu palju keerulisem. Seetõttu ei saa väga suuri lootusi panna ka laskemoona soetamisele Kaitseväe vähempakkumisel.

Tulevikus sooviksime näha rohkem noori, kes alles alustavad oma laskeväljaõpet. Nad peaksid olema veel rikkumata mõttest, et lasta tuleb kiiresti ja hüpetega, vaid alustama pihtasaamisest ja täpsusest. Selleks sobib kõige paremini õhkrelv, mille käsitsemine (sihtimine ja päästmine on täpselt samasugused nagu teiste relvadega) ei andesta ühtegi eksimust.

Intervjuu Kaitseliidu Laskespordiklubi MäLK juhatuse liikmetega toimus 2026. aasta juunis ja juulis Harjumaal Kaitseliidu Männiku lasketiirus.