Sileraudne püss – vana relv uues sõjas
Jalaväelase põhirelvastuse moodustavad automaadid, kuulipildujad ja granaadiheitjad, kuid ka sileraudsed püssid ei ole militaarses kasutuses tegelikult midagi uut. Need on olnud arvestatavaks tulejõuks juba sajandeid ning nüüd, droonide ajastul, on need iseäranis aktuaalsed.
Vabadus- ja kodusõdades, kaitsekraavilahingutes maailma sõdade perioodil, Vietnami džunglites või Lähis-Ida konfliktides ehitiste „puhastamisel“– haavlipüssi on vabadusvõitlejad ja metsavennad kasutanud kõikvõimalikes relvakonfliktides.
Haavlipüss on omal kohal nii linnalahingutes majast majja otsinguoperatsioonidel, kaevikute puhastamisel, džunglisõja tihnikutes kui ka merel nii aluste rünnakul kui kaitsel. Võimalus kasutada mittesurmavat laskemoona muudavad relva sobivaks ka rahutuste ohjeldamiseks.
Haavlipüsside areng
Haavlipüssid on pärit juba ajast, mil kasutati eest laetavaid musketeid, kuhu kuuli asemel paigutati haavlilaeng. Relvastuse arengu käigus valmisid käsitsi padrunipeast ümberlaetavad ühe- ja mitmeraudsed püssid.
Militaarsed haavlipüssid jagunevad tavaliselt kas pumppüssideks või poolautomaatseteks haavlipüssideks. Pumppüss esindab vanemat tehnoloogiat, selle tulekiirus on mõnevõrra väiksem. Teisest küljest on relva mehhanism vähem keerukas, mistõttu esineb vähem tõrkeid ja purunemisi.
Militaarstruktuurides enim kasutatust leidnud pumppüssiks võib lugeda Mossberg 500 seeriat ja Remingtoni mudelit 870 MSC (Modular Combat Shotgun), mis on loodud spetsiaalselt lahinguoperatsioonideks.
Neid on toodetud erinevate rauapikkuste, pärade ja käepidemetega. Üldjuhul asuvad nende püsside padrunid raua all paiknevas torusalves kuue- kuni kaheksakaupa. Kuid on loodud ka eemaldatava karpsalvega pumppüsse, nagu Mossberg 590M versioon, mis mahutab kuni 20 padrunit. Suurem salvemaht ja lihtne laadimine annavad intensiivses tulevahetuses märkimisväärse eelise.
Kuigi esimesed poolautomaatsed haavlipadrunit kasutavad püssid, nagu Browningu mudel Auto 5, töötati välja juba rohkem kui 120 aastat tagasi, algas nende aktiivsem arendustöö 1970.–1980. aastatel, mil valmisid vahetatava salvega pool- ja täisautomaatsed haavlipüssid. Nende seas on relvatootjate Heckler & Koch ning Winchester koostööna valminud lähiründerelv CAWS (Close Assault Weapon System), Atchisson AA-12, Daewoo USAS-12 ja Franchi SPAS-15, mis aga erinevatel põhjustel, nagu relvade suur kaal ja väike laskekaugus, leidsid kasutust põhiliselt eriüksustes.
Arendustöö jätkus 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses, mille tulemusena võeti USA armee relvastusse lühike vahetatava salvega modulaarne haavlipüss M26 MASS (Modular Accessory Shotgun System), mille sai kinnitada automaadi alla nagu M203 granaadiheitja.
Millenniumi algusest on militaar- ja õiguskaitsestruktuurides enim levinud poolautomaatsed püssid Beretta 1310 Tactical ning Benelli mudelid M2, M3 ja M4. M4 kannab USA armee koodnimetust M1014 ja konstrueeriti vastavalt USA merejalaväe nõuetele.
Nende relvade eeliseks võrreldes teiste varasemate poolautomaatsete mudelitega on väiksem tagasilöök, kiirem ümberlaadimine ja töökindlam toimimine, mis suurendab nii kasutusmugavust kui ka täpsust. Relvad on varustatud reguleeritava pikkusega päradega ja sihikuliistudega. Benelli M4 mudelist on loodud AI (Advanced Impact) droonipüssi modifikatsioon, mida eristavad tavaversioonist punatäppsihik ja parendatud relvaraua ehitus, mis suurendab laengu algkiirust ja vähendab haavlipilve hajumist.
Nimetatud Itaalia relvatootjate mudelitel asuvad padrunid traditsiooniliselt relvale püsivalt kinnitatud torusalves, mis ei võimalda kiiret salvevahetust.
Üks poolautomaatsete haavlipüsside märkimisväärne puudus on väiksem töökindlus vähem võimsate laengutega, näiteks rahvarahutuste ajal mittesurmava laskemoonaga laskmisel. Selle probleemi lahendamiseks on loodud hübriidhaavlipüssid, nagu Benelli M3 ja Franchi SPAS, mis võimaldavad kasutajal olenevalt laskemoona tüübist valida pumppüssi ja poolautomaatsete režiimide vahel.
Ka Eesti Kaitsevägi pole olnud erand ning esimesed Mossbergi pumppüssid, mis 1990. aastate keskpaigas saadi kingiks ameeriklastelt, leidsid aktiivset kasutust. Neid relvi eristasid tsiviilrelvadest raua ülaosa kattev perforeeritud plekist kuumakaitse ja täägikinnitus.
2000. aastatel soetas Kaitsevägi sõjaväepolitsei tarbeks Benelli M3T hübriidpüssid, mille eripäraks on toruraamist relvapära, mida saab relva lühendamisel kandesangaks kokku keerata. Kaitsevägi on ostnud ka M4 AI püsse ning viinud nendega läbi droonivastased laskekatsed.
Tsiviilturul ja isegi Ukraina lahinguväljadel on saadaval Vene päritolu, Kalašnikovi süsteemil baseeruv Saiga 12, mida loetakse küll üpris töökindlaks, kuid mis arusaadavatel põhjustel ei ole NATO riikide struktuurides kuigi levinud.
Kas haavlid …
Sileraudse padruni ehitus ei ole nende väljatöötamise algusajast palju muutunud. Selle laeng, tropp ja lendkeha asuvad tervenisti silindrilise kesta sees. Kesta esiosa on tömp ja tagaosa randiga, mis takistab padrunil sügavamale rauda siseneda ning on mõeldud ka kasutatud kesta paremaks rauast eemaldamiseks.
Padruni disain võimaldab kasutada samas relvas erineva pikkusega kesti, näiteks padruneid markeeringuga 12/70 ja suurema laenguga 12/76 „Magnum“ tähistusega padruneid, kus esimene number märgib kaliibrit ja teine kestapikkust.
Enamik militaarkasutuses ja ka tsiviilturul kasutatavaid relvi on kaliibriga 12. Siledaraudse relva juures ei tähista kaliiber mitte relvaõõne läbimõõtu, vaid ajalooliselt kujunenud arvu, mitu ümarkuuli saab sellele relvale valada ühest Inglise naelast puhtast pliist. Kaliibri 12 puhul saab valada kaksteist tükki, mis teeb nende läbimõõduks 18,6 mm.
Erineva suurusega haavlipadrunite markeeringud on mitmekesised, sest siin ulatavad juured samuti ajalukku ning paralleelselt on kasutusel nii meeter- kui tollmõõdustik. On ka eri tähekombinatsioone olenevalt sellest, kas tegemist on Ameerika, Inglise või Itaalia standarditega. Üldjuhul algavad niinimetatud linnuhaavlid 2 mm läbimõõdust ja lõpevad 4 mm mõõduga ning kartetšid, mida nimetatakse ka buckshot, algavad 4,5 mm läbimõõdust ja lõpevad 9,14 mm mõõduga.
Esimese maailmasõja aegses kaevikusõjas seisnes haavlipüsside kasutamise põhiline probleem laskemoonas, mille papist kestad niiskuse tõttu paisusid ega mahtunud enam padrunipessa. Olukorra parandamiseks võeti kasutusele messingkestadega padrunid, mida ameeriklased Koreas ja Vietnami sõja algusaastatel kasutasid.
Hiljem asendati messingkestad plastkestade vastu, mis olid kergemad ja pidasid ilmastikutingimustele hästi vastu. Tuleb arvestada, et polümeerist padrunikestad võivad pikka aega salves surve all hoiustades deformeeruda, eriti kõrgel temperatuuril. Loperguseks muljutud korpusega kestad aga võivad laadimisel tekitada tõrkeid. Seetõttu ongi otstarbekas kaaluda militaarlaskemoonale vask-, alumiinium- või teraskesti, mis taluvad paremini mehaanilisi mõjutusi ja ka suuremat püssirohugaasi rõhku.
Lähivõitluses, lühikesel distantsidel pakuvad optimaalset jalaväe peatamise võimet suurema läbimõõduga kartetšid. Militaarkasutuses on enam tuntud USA armee Buckshot M162. Ühes 8 mm haavlitega kartetšipadrunis asub 6 kuni 15 pliist või terasest ümarkuuli. Need kuulid saavutavad lennukiiruse 350–400 m/s, olles seega igaüks võrdväärsed püstolikuuli mõjuga.
Siinkohal toongi esile, et padruni mõõtude tõttu mahub haavlipüssi salve vähem padruneid, kuid üheainsa lasuga võrdse efekti saavutamiseks tuleb püstolkuulipildujaga lasta terve valang.
… või kuulid?
Pikema lennuulatuse ja peatamisvõimega on sileraudse relva kuulid. Levinuimad on Ameerika ja Saksa leiutajate järgi tuntud Brenneke ja Fosteri tüüpi kuulid, mille välispinnal asuvad kaldega sooned panevad kuuli õhus lennates oma telje ümber pöörlema, andes sellele parema stabiilsuse ja täpsuse.
Osal kuulidel kinnitub tropp kuuli tagaosa külge selliselt, et ei eraldu lennul, vaid käitub stabilisaatorina.
Tänapäeval kasutatakse järjest rohkem sabot- ehk alakaliibrilisi kuule. Need asetsevad padrunis plastkonteineris, mis rauast väljudes eraldub, ning seetõttu on kuulid voolujoonelisemad, mis tagab neile lamedama trajektoori ja suurema täpsuse.
Traditsiooniliselt on siledaraudsete jahikuulide raskuskese esiosas ja tagaosa õõnes, kuid on ka voolujoonelisi, stabilisaatoritega varustatud kuule. Üldjuhul kaaluvad kuulid umbes 25–32 g, mis on ligikaudu kolm korda rohkem kui näiteks 7,62 × 51 mm NATO padruni kuul.
Sabot-kuulidega saab lasta siledaraudsest relvast ka terasest või volframist valmistatud kuule, mille mass ja kiirus muudavad need sobivaks ka soomustatud vastase ründamiseks ja materjalivastaseks tõrjeks, sealhulgas sõidukite mootoriplokkide läbistamiseks.
Vietnami sõjas leidsid ameeriklased võimaluse haavlipüsside laskekauguse ja läbistamisvõime suurendamiseks – selleks võeti kasutusele padrunid M1A8 Flechette. Tegemist oli Whirlpooli korporatsiooni ettevõtte tootega, mis kujutas endast põhimõtteliselt stabilisaatoritega naelu. Padrun mahutas 19 sellist 18,5 mm pikka ja pool grammi rasket naela. Need olid punktsihtmärkide puhul tõhusad kuni 75 m kauguselt ja säilitasid surmava jõu 300 m peal, sest tekitasid suurema ajutise haavakanali kui haavlid ning võimaldasid 20 m meetri pealt läbistada millimeetripaksuse raudpleki.
Kaitsevägi on kasutanud sarnaseid Iisraeli päritolu, automaadi Galil vintraua otsa kinnitatavaid „nõelgranaate“, mis heitsid korraga välja suuremas koguses noolekesi.
Ameeriklaste arendusprogrammi CAWS raames valmistati padrun koodnimega SCMITR, mis koosnes kaheksast ühe grammi raskusest, lehtterasest teravalt stantsitud ja stabilisaatoritega varustatud terast, mis 150 m kauguselt suutsid läbistada 3 mm raudpleki või 76 mm männilaua.
CAWSi programm suleti ja koos sellega ka SCMITRi arendus. Teise USA arenduse raames valmistati avanevate stabilisaatoritega minigranaat FRAG-12, mille efektiivne laskeulatus oli 200 meetrit ja mis tabamuse korral plahvatas.
Padruni hävitusraadius piirdus ühe meetriga ning see oli ette nähtud sõidukite peatamiseks ja kuulipildujapesade hävitamiseks. Ent kuna tavapärased 40 mm granaadid pakkusid madalama hinnaga palju suuremat plahvatusjõudu, ei võetud FRAG-12 kasutusse.
Materjal määrab
Uste avamiseks on loodud ka spetsiaalsed pressitud teraspulbrist valmistatud kuulid, mis uksehingede või luku tabamisel lagunevad, kuid omavad piisavalt energiat detaili purustamiseks. Tavalise haavlipüssilaengu kasutamine ajab küll asja ära, kuid kujutab endast ohtu teisel pool ust olevatele inimestele või rikošeti tõttu laskurile endale.
Siledaraudsest püssist laskmiseks on valikus ka teised mittesurmavad (või oluliselt väiksema surmaohuga) laskemoonad, sealhulgas pisargaasipadrunid, kummikuuli ja -haavlid või siis hoopis signaal- ja valgustuslaenguid.
Haavlimaterjali tugevus mängib rolli kahes etapis. Kui laeng liigub relvarauas ja surutakse seal kokku, võivad pliihaavlid deformeeruda, nende kuju muutub, haavel kaotab oma ideaalse raskuskeskme ja ümmarguse aerodünaamilise kuju ning seetõttu suureneb hajuvus. Tugevamast materjalist haavlid aga suudavad tungida deformeerumata ja rohkem energiat säilitades läbi vastupidavamatest materjalidest.
Haavlite puhul on reegel, et mida kiiremini nad liiguvad ja rohkem neid pilvena lendab, seda suurem on tabamistõenäosus. Samas tuleb arvestada ka haavli energiat, et see suudaks piisavalt purustada, mis omakorda oleneb haavlite massist ja kiirusest.
On testitud, et kui lasta sama läbimõõduga erinevast materjalist haavleid 45 meetri peale, siis säilitavad volframhaavlid oma kineetilisest energiast 72%, pliihaavlid 55% ja terashaavlid ainult 38%.
Samalt kauguselt 76 cm läbimõõduga sihtmärki lastes tabasid seda volframhaavlitest 87%, pliihaavlitest 65% ja terashaavlitest 45%.
Autoklaasi läbivuse testidel 27 m pealt läbisid aga klaasi volframhaavlitest 95%, pliihaavlitest 60% ja terashaavlitest ainult 20%.
Need testid näitavad volframhaavlite ülekaalukat paremust, mis paraku kajastub ka kõrgemas hinnas. Sõjaaja varude lahingukomplektid tuleks kindlasti täita volframhaavlitega, kuid väljaõppeks sobivad ka soodsamad teras- ja pliihaavlid.
Rikošetiohu tõttu ei tohiks väljaõppes terashaavlitega lasta metallsihtmärke. Siiski pole põhjust terashaavleid väljaõppes päris ära põlata, sest lühemal distantsil kasutades on need tunduvalt keskkonna- ja loodusesõbralikumad ning neid võib südamerahuga kasutada ka märgalade lähistel.
