EESTI SÕJAMEHE IKOONILISED RELVAD: 1. osa. Püstolkuulipildujad ja automaadid
Kas lahinguid võidavad mehed või relvad? Sõjanduse anatoomia koondab erinevaid arvamusi ja võimaldab selle üle lõputult filosofeerida, kuid ilmselt ei saavuta kumbki ilma teiseta lahinguväljal piisavat edu. Küsimus on pigem selles, millised peavad olema nii inimesed kui ka relvastus, et nende koosmõju oleks võimalikult tõhus.
Eesti on palju kannatanud sõdades ja okupatsioonides, mis on jätnud meie ajalukku sügavad ja traagilised jäljed. Nõrk armee ja ebapiisav relvastus võivad anda agressorile signaali vastupanuvõime puudumisest ning just ebakindel heidutus on sageli olnud konfliktide eelduseks.
Meil on tulnud oma riigikaitset mitmel korral sisuliselt nullist üles ehitada, arvestades iga ajastu võimalusi ja piiranguid. Siiski on ka lühikestel perioodidel suudetud teha märkimisväärseid samme kohaliku relvatööstuse ja tehnilise kompetentsi arendamisel. Heaks näiteks on Tallinna Arsenali relvatööstusettevõte, kus konstruktor Johannes Teimanni (eestistatuna Taimsalu) käe all valmisid Eesti oma püstolkuulipildujad A.T. (Arsenal Tallinn), või Lasnamäel tegutsenud Aviotehas, kus remonditi ja ehitati sõjalennukeid.
Ometi on eestlastel enamik aega tulnud võidelda või aega teenida omal maal võõras vormis ja võõraste relvadega, mis aga pole kustutanud võitlustahet ega iseseisvuse poole pürgimise püüdlusi. Eelmisel sajandil räsisid meid enim Vabadussõda ja Teine maailmasõda, negatiivset tooni lisasid metsavendlus ja pikk Nõukogude okupatsiooni periood. Nendel aegadel kasutati meie territooriumil väga erinevat relvastust, millest mitmed näited on kujunenud ikoonilisteks.
Automaat vs püstolkuulipilduja
Relvade maailmas orienteerumiseks on kasulik teada mõnd põhitõde. Üldjuhul tähistab relva mudelinimi kas loojat, tootjat või relvatüüpi ning sellele lisatud number viitab sageli relva väljatöötamise või kasutuselevõtu aastale, kuigi see ei ole alati reegel. Modifikatsioonid jäävad siinkohal üldistuse huvides kõrvale.
Aga mis vahe on automaadil ja püstolkuulipildujal? Püstolkuulipilduja on automaatne tulirelv, mis kasutab püstolipadrunit. Automaat (ründerelv) kasutab seevastu suuremat padrunit, mis võimaldab pikemat laskekaugust ja paremat läbivust. Seetõttu on automaadi laskemoon üldjuhul võimsam ning sobib paremini keskmise ja pikema distantsi lahinguteks.
Püstolkuulipildujad ilmusid sõjandusareenile valdavalt enne Teist maailmasõda, kui riigid üksteise võidu nende arendamisega tegelesid. Juhtivatel relvatöösturitel oli siin määrav roll, sest kergetest automaattulirelvadest pidi lahinguväljal saama üks mängumuutjaid.
Praktikas leidsid püstolkuulipildujad ulatuslikku kasutust eelkõige Teises maailmasõjas, mis mõjutas tugevasti ka Eesti rahvast, kel tuli jaguneda kahe vaenuliku okupatsioonivõimu vahel. Need, kes ei sattunud otseselt kummagi poole armeesse, pidid taluma repressioone, varjuma või liituma vastupanuliikumisega. Kuigi tollal olid mõlema poole peamisteks relvadeks endiselt vintpüssid, osutusid püstolkuulipildujad äärmiselt tõhusaks lähivõitluses, kus otsustas kiire ja tihe tulejõud. Automaadid aga hakkasid laiemalt levima alles pärast Teist maailmasõda.
Eesti sõjanduse relvade n-ö ikoonilistest näidetest saab seega rääkida ajastute kaupa, tuues esile veteranide memuaaridel põhinevad kasutuskogemused ning erinevate relvamudelite tugevused ja nõrkused.
Teine maailmasõda ehk tuli kahe rinde vahel
Teise maailmasõja võitlejate ning sellele järgnenud vastupanuvõitluse ehk metsavendluse relvastus pärines peamiselt kahe okupatsiooniarmee arsenalist.
Nõukogude poole peamiseks püstolkuulipildujaks oli PPŠ-41 (Пистоле́т-пулемёт Шпа́гина), mille looja oli tõenäoliselt saanud inspiratsiooni kümnend varem valminud Soome relvainseneri Aimo Lahti loodud analoogist Suomi KP/-31 (konepistooli). Viimaseid jõudis soomepoiste kaudu ka meie maale, peamiselt 1944. aastal ja eelkõige Lõuna-Eestisse.
Saksa poolelt jäid vabadusvõitlejate ja hiljem metsavendade kasutusse Saksa relvainseneri Heinrich Vollmeri 1930. aastate keskel arendatud MP-38 (Maschinenpistole 38) ning hilisem Hugo Schmeisseri täiustatud variant MP-40.
Mõlemal püstolkuulipildujal olid oma tugevused ja nõrkused ning neid on kasutajad oma sõjamälestustes põhjalikult ka kirjeldanud.
PPŠ-41 standardne 71 padruniga trummelsalv võimaldas küll pikemat pidevat tuletoetust ilma sagedase salvevahetuseta, kuid oli raske ning selle laadimine oli keeruline, eriti lahingutingimustes. Seetõttu võeti 1942. aastal kasutusele ka 35 padruniga sarvsalv, mis muutis relva käsitsemise oluliselt efektiivsemaks.
Ikooniline MP oli aga oma ajastu vaieldamatu šedööver. See oli üks esimesi püstolkuulipildujaid, mille juures hakati puitdetailide asemel kasutama bakeliiti (tööstuslikku tugevat plastikut, mis vähendas relva kaalu). Samuti loobuti relvarauda ümbritsevast jahutussärgist ning esmakordselt kasutati kokkuklapitavat kaba, mis hõlbustas relva käsitsemist kitsastes tingimustes.
Samas ei olnud relv ilma puudusteta. Pikk sirge 32 padruniga salv ei võimaldanud lamades madalat sihtimist. Salve vabastusnupp relva küljel oli liialt avatud, mis võis põhjustada salve tahtmatut eemaldumist. Kokkuklapitava kaba lukustusmehhanism kippus kuluma ning varajane vinnastushoob ei olnud piisavalt turvaline, mis võis soodustada juhuslikku vinnastamist ja seeläbi tahtmatuid laske. Lisaks oli relv tundlik mustuse suhtes ning sellel puudus üksiklaskude režiim.
MP-38 tootmine oli suhteliselt kallis, sest relvaraam oli valdavalt freesitud ning kasutati alumiiniumkomponente. Seetõttu töötas Hugo Schmeisser välja odavamad tootmislahendused, mille tulemusena sündis MP-40. Nende muudatuste tõttu hakati relva rahvasuus sageli ekslikult nimetama „Schmeisseriks“. Tegelikult kuulus Hugo Schmeisserile vaid MP-38/40 salve patent, mis võeti üle varasematelt tema loodud püstolkuulipilduja mudelitelt.
Mõlemad vaenupoole relvad said rahvasuus ka lihtsustatud nimetused „vene kone“ ja „saksa kone“. Märkimisväärne on, et MP-seeria kasutatav 9 × 19 mm Parabellumi padrun on tänapäeval NATO standardkaliibrina endiselt kasutusel, samal ajal kui PPŠ-41 juures kasutatud 7,62 × 25 mm TT-padrun (Тульский Токарева) on nüüd tunduvalt vähem levinud.
PPŠ-41 tootmismaht ületas MP-seeria püstolkuulipildujate oma umbes 6–7 korda, ulatudes ligikaudu seitsme miljoni isendini. Pärast sõda võttis MP-d kasutusele näiteks Norra armee, sest Saksa okupatsiooni järel jäi Norra territooriumile suur hulk Saksa relvastust. Nende kasutus lõpetati järk-järgult alles 1970.–1980. aastatel.
Väidetavalt on relvi MP-40 nähtud ka Kaitseliidu rivistustel 1990. aastate alguses, kuid nende hilisem saatus ei ole täpselt teada.
Sõja ajal muutus metall kui strateegiline tooraine järjest kallimaks ning relvatööstuse eesmärgiks sai võimalikult odav ja lihtne tootmine. Seetõttu töötati Nõukogude armeele 1942. aastal välja PPS-43 (пистолет-пулемёт Судаева), mis oli lihtsustatud ja odavam püstolkuulipilduja. Sellest omakorda arendasid soomlased 1944. aastal oma variandi KP m/44 (Konepistooli malli 1944). PPS-43 oli laialdaselt kasutusel ka Eestis ning seda omasid ka metsavennad.
Huvitava detailina ei olnud Nõukogude püstolkuulipildujate PPŠ-41 ja PPS-43 salved omavahel ristkasutatavad, kuigi tarbisid sama padrunit. Samal ajal olid aga Soome KP-31 ja KP-44 trummel- ja sarvsalved omavahel vahetatavad, mis andis kasutajatele suurema paindlikkuse.
Eestisse jõudis väiksemal hulgal ka teisi püstolkuulipildujaid, nagu MP-28, PPD-40, Thompson, Sten ja M3, samuti Saksa ründerelv StG-44, kuid neid võib pidada pigem haruldasteks.
Lisaks vintrelvadele olid mõlema poole „kone“ tüüpi relvad metsavendade seas hinnatud tööriistad, kuigi laskemoona hankimine muutus aja jooksul üha keerulisemaks, eriti Saksa relvadele. Muidugi ei saa metsavendade relvastusest rääkides ära unustada mitmesugust kodukootud ja jahirelvastust – vastu hakati kõigega, mis okupantidele haiget tegi.
Nõukogude Kalašnikovi ajastu
Järgmine tuvastatav põlvkond Eestimaale sattunud automaattulirelvi pärineb Nõukogude perioodist ning koondub peamiselt ühisnimetaja AK (Автоматы Калашникова) alla.
Siinkohal ei ole vajadust pikemalt peatuda laialt levinud vaidlusel, kas relva arenduses mängis rolli pärast sõda Nõukogude Liitu deporteeritud Saksa relvainsener Hugo Schmeisser koos oma meeskonnaga või oli tegemist NSV Liidu kuueklassilise haridusega tehislegendi Mihhail Kalašnikovi iseseisva arendustööga. Samuti on arutletud, kuivõrd võib AK-47 disainis näha Saksa sõjaaegse ründerelva STG-44 (Sturmgewehr) mõjutusi. Nende küsimuste üle jätkub debatt relvaajaloo huviliste seas tänaseni.
Kindel on aga see, et Kalašnikovi automaat on maailmas enim toodetud tulirelv, mille kogutoodang ületab 100 miljonit eksemplari. Tegemist ei olnud enam püstolkuulipildujaga, vaid automaadiga ehk eraldi võimsamale padrunile (7,62 × 39 mm) loodud automaattulirelvaga.
Viiekümne okupatsiooniaasta jooksul said paljud Eesti mehed ajateenistuses AK tüüpi relvadega kogemuse üle kogu Nõukogude Liidu. Halvemal juhul satuti ka konfliktikolletesse, näiteks Afganistani sõtta või kriisidesse Ungaris, Tšehhoslovakkias ja mujal.
Kalašnikovi relvasüsteemi arengut iseloomustavad kaks peamist kaliibrit: algselt 7,62 mm ning hiljem 5,45 mm. Relva toodeti väga erinevates modifikatsioonides ning lisaks Nõukogude Liidule ka paljudes teistes riikides.
Pärast Eesti taasiseseisvumist hakati Kaitseliidus automaatrelvadest laialdasemalt kasutama peamiselt Rumeenia päritolu Kalašnikovi varianti, millega vabatahtlikud riigikaitsjad tegutsesid kuni 2000. aastate alguseni.
Relvaohutusele keskendunud tänapäevas on keeruline ette kujutada, et Kaitseliidu õppusi viidi toona läbi teravmoonaga, sest paukpadruneid ei olnud saada, samuti olid kodused relvahoiu tingimused praegusaja mõistes sageli olematud. Staažikamad kaitseliitlased mäletavad veel, kuidas relvi ja laskemoona hoiti näiteks voodi all või kapi otsas, mis vastas toonastele normidele ja oludele.
Eesti metsavennad teadaolevalt AK-47 automaate ei kasutanud, sest aktiivse metsavendluse perioodil (ligikaudu 1949–1953) ei olnud neid relvi Eestis praktiliselt saadaval või kui, siis väga piiratud koguses või üksikutele üksustele.
Taasiseseisvunud Eesti vabaduse relvastamine
2000. aastate alguses, kui aktuaalseks muutus NATOga liitumine, kuulus protsessi juurde ka relvastuse väljavahetamine ehk alliansi standardiga vastavusse viimine. Nii jõudis Eesti Kaitsevägi ja Kaitseliit taas Saksa relvatööstuse toodanguni, milleks oli automaatvintpüssi Heckler & Koch G3 Rootsi kloon AK-4 (automatkarabin-4) NATO standardkaliibriga 7,62 × 51 mm.
Kaitseliitlaste kõnepruugis „aerude“ vanemad mudelid pärinesid 1960ndatest ja uuemad 1980ndatest aastatest. Relv ise oli üsna täpne, hea laskeulatuse ja läbivusega ning ka töökindel, aga samas suur, kohmakas ja väikese salvemahuga. Seetõttu asusid usinamad kaitseliitlased neid igal moel modifitseerima, nii et mõne relva välimus muutus tundmatuseni. Lisandusid alumiiniumist salved, optilised ning punatäppsihikud ja erinevad lisaseadmed, mida oli võimalik relvale paigaldada Picatinny liistude abil.
Osade Kaitseliidu Põhja ringkonna üksuste kasutada olid ka Iisraeli päritolu 5,56 × 45 mm kaliibriga automaadid Galil, aga sümbolrelvana jääb meile seda ajastut Kaitseliidus meenutama siiski AK-4.
AK-4 ja Galil teenindasid meie kaitsejõude pea kaks aastakümmet ning jätkavad tabelrelvadena reservistide arsenalis, ka „ussisõdalased“ on nendega jõudnud juba mitmel korral lähemat tutvust teha.
Tänapäeva Eesti Rahe
Meie kaitseväelaste ja kaitseliitlaste viimane põlvkond automaatulirelvi on aga Ameerika päritolu 5,56 mm kaliibriga LMT (Lewis Machine & Tool Company) R-20 hüüdnimega Rahe.
Relv on eriline seetõttu, et tegemist on AR-tüüpi automaadiga, mis on mitmeastmelise hankekonkursi tulemusel valmistatud eraldi tellimusena just Eesti kaitsejõududele. 2019. aastal sõlmitud lepingu järel jõudsid esimesed relvad Eestisse juba aasta pärast.
Kuna relv on suhteliselt uus, puudub sellel veel ulatuslik lahingu- ning ka kestvam kasutuskogemus. Karge teras on asendunud moodsate materjalidega ning lisaseadmetega, mis on vastavusse viidud meie olude ja tingimustega.
Mugavad ja kerged salved võimaldavad võitlejal endaga kaasas kanda rohkem laskemoona ning kõiki neid tegureid arvesse võttes on Eesti kaitsejõud astunud kvaliteediredelil olulise sammu ülespoole.
Epiloog – inimene relva taga
Püstolkuulipildujate ja automaatide teekond läbi sajandi peegeldab ühtaegu nii sõjanduse tehnoloogilist arengut kui ka Eesti sõjamehe keerulist ajalugu. Kui relvade konstruktsioonid, kaliibrid ja tootjad on ajas muutunud, siis nende peamine ülesanne on jäänud samaks – luua võitlejale võimalus kaitsta oma lähedasi ja riiki.
Nagu näha, on Eesti sõdurid, kaitseliitlased ja metsavennad eri ajastutel kasutanud väga erinevat päritolu relvastust. Enamasti ei olnud määrav relva päritolumaa, tootmisaasta ega tehnilised näitajad, vaid töökindlus ning kasutaja oskus relvast maksimum võtta.
Eriti ilmnes see metsavendade võitluses, kus relvastus oli sageli juhuslik segu erinevate okupatsiooniarmeede ja ajastute varustusest. Tingimustes, kus puudusid tagalatoetus, varuosad ja sageli laskemoonavaru, muutusid kõige olulisemaks just relva töökindlus, hoolduslihtsus ja laskuri kogemused.
Tänapäeva Eesti kaitsejõud tegutsevad hoopis teistsuguses keskkonnas kui meie ajaloolised relvavennad. Nüüdsed automaadid ei ole enam lihtsad vahendid lahinguväljal, vaid nende parima efektiivsuse tagab ühtsesse tulesüsteemi rakendamine. Võrreldes ajalooga suurendavad relvastuse efektiivsust ka moodsad sihtimisseadmed ja muud relvalisad.
Püstolkuulipildujate ja automaatide teekond Eesti sõjaajaloos ei jutusta meile üksnes relvade tehnilisest arengust, vaid eelkõige vormikandjate ning kõigi patriootlike inimeste soovist kaitsta oma elementaarseid põhiväärtusi. Seega võib ka võõras relv paratamatult saada ikooniks meie vabaduse ja riigi hoidmisel ning kaitsmisel.