Droonide ajastu nõuab uut sõjapüssi
Taktikalised droonid, mida kasutatakse kas luure- ja sihtimissüsteemidena või relvastatud ründedroonidena, on rindel muutunud üha suuremaks ohuks. Tulevikku vaadates on lahingupüsside uueks missiooniks saamas mehitamata õhu- maismaa- ja veesõidukite tõrje. Suure tõenäosusega toob see kaasa haavlipüsside edasiarenduse.
Haavlipüssi eelisteks on, et see võimaldab välja lasta korraga palju lendkehi, mis laiali hajudes suurendavad tabamistõenäosust, ning see ei vaja täpset sihtimist, vaid tihti piisab vaid sihtmärgile suunamisest. Seetõttu on vastase kahjutuks tegemise protsess kiirem.
Suuremate haavlitega lastes on tüüpilise jahipüssi efektiivne laskekaugus umbes 30 meetrit ja kuuliga lastes tabab sihtmärki 100 m pealt. Tänapäevaste lahendustega on suudetud haavlilaengu efektiivsust pikendada juba 50 kuni 100 m kaugusele ja alakaliibriliste kuulidega lastes kuni 250 m distantsile.
Vaadates kiirelt liikuvaid ja osavalt manööverdavaid droone, on selge, et tavapärase kaheraudsega ei ole siin suurt midagi ära teha. Vaja on saavutada suurem laskekaugus ja -kiirus ning parem tabamistäpsus.
Milline peab olema tänapäevane sõjapüss?
Siinkohal ei saa me rääkida ainult püssist, vaid kogu süsteemist. Peame arvestama ka laskemoona ja koostööd sihtimisseadmetega, mis võimaldavad laskuril relva kiiret kasutuselevõttu, sihtmärgile suunamist, selle liikumisel eelise arvestamist ning ohu elimineerimist laskemoonaga, mis tagab õhumärkide vastase efektiivsuse 50–100 m ulatuses ühe või mitme lennuvahendi purustamiseks järjestikuste üksiklaskudega. Tundub lihtne, kuid kui minna tehniliste lahenduste juurde, et kuidas seda saavutada, kujuneb see parajaks katsumuseks.
Droonide laskmiseks mõeldud relvad on veel varases arengujärgus, sest nendega tõkestatav oht lahinguväljal on suurenenud alles loetud aastad tagasi. Puudulikud on ka militaarstandardid, mis määratleksid relva täpsuse ja vastupidavuse nõuded jm tehnilised näitajad. Pole kehtestatud NATO nõudeid kõnealuseks otstarbeks toodetavate relvade ja laskemoona ühildamiseks.
Tootja, kes suudab valmistada töökindla salvest laetava poolautomaatse haavlipadrunit laskva relva, on teinud ära suure arendustöö, sest see on hulga keerulisem kui tavapärane iselaadiv vintpüss.
Kestakübara randiga padrunikestad ei ole padrunisalvedes kasutamiseks ideaalsed. Haavlipadrunid ei ole algselt loodud poolautomaatse relva jaoks ja tömp esiots ei lase relvalukul neid sujuvalt salvest padrunipessa suunata.
Samuti leidub väga erineva kestapikkuse, püssirohulaengu ja haavlimassiga padruneid, mis tekitavad lasu hetkel relvamehhanismidele erinevat survet, ja see osutub iselaadivate püsside puhul tihti piiranguks. Militaarrelval peab see kõik toimima ka ekstreemses keskkonnas.
Töökindlus ja kasutuslihtsus
Relva kaal ei tohiks olla märkimisväärselt suurem kui 7,62 mm kaliibriga sõjapüssil, nagu AK-4, R-20 L või M14. Eesmärk on, et laskur jõuaks käest lastes relva suunata ja hoida stabiilselt õhusihtmärgil. Seda on võimalik saavutada kergete materjalide kasutamise ja tehniliste lahendustega.
Droonipüssi hoovad ja nupud peaksid asetsema võimalikult tavalise lahingurelva sarnaselt. Kui me kasutame R-20 automaate, siis peab ka droonipüssil olema samasugune ülesehitus, et tagada treenitud ohutusvõtted, võimaldada kiiret relva kasutamise ümberõpet ja rakendada kriitilistes situatsioonides lihasmällu talletatud drille.
Tahaksin esile tuua R-20 olulise erinevuse võrreldes enamiku tavapäraste AR15/M16 tüüpi relvadega, millel on suur mõju ohutusele. R-20 võimaldab padruni turvaliselt rauda laadida ka kaitseriivistatult, sellal kui teistel relvadel tuleb relv esmalt vinnastada/laadida ja alles siis on võimalik kaitseriivistada.
Relvaraud peab olema kaitstud kuumakattega, mis kaitseb laskurit laesääre piirkonnas põletuste eest. Kui jahirelval ei ole see eriti oluline, sest lasketempo on väike, siis lahingurelva juures võib see intensiivses tulevahetuses osutuda ülioluliseks. Sellist tüüpi alumiiniumist M-LOK kinnitusavadega laesäär, nagu on automaadil R-20, ei kaitse ainult kuuma eest, vaid aitab relvarauas laskmise käigus tekkinud kuumust eemaldada, käitudes jahutusradiaatorina.
Relva pära pikkus peab olema reguleeritav, tavaliselt 4–6 astmega, et sobida kõigile laskuritele. Näiteks fikseeritud päraga automaadiga AK-4 on nii lühematel kui ka pikkadel laskuritel ilmvõimatu saavutada korrektset laskeasendit ja sihikupilti.
Relv peab omama NATO/Picatinny sihikuliiste ja M-LOK lisaseadmete kinnitusavasid. AR-platvormi modulaarsus toob lisatarvikute kasutusvõimaluse üle ka haavlipüssidele, võimaldades optika, relvalampide, käepidemete ja teiste lisaseadmete hõlpsat paigaldamist, mis traditsioonilise haavlipüssi puhul nõuaks eritellimusel tööd.
Peame arvestama, et teaduse ja tehnika areng toob iga aastaga juurde sihtimisseadmeid, mis suurendavad tabamistäpsust ja kiirust ning võimaldavad näha pimedal ajal. Kui püss ise ostetakse vähemalt kümneks aastaks kasutamiseks, siis lisaseadmete kinnitusvõimalused tagavad tulevikus uuenduste võimaluse.
Mitmeotstarbelisus
Sõdade kogemused näitavad, et sõdurid ei kanna kaasas mitut relva. Tihti langeb valik sellele, mis on parim käesoleva ohu vastu, ning automaat vahetatakse näiteks haavlipüssi vastu. Seetõttu on sõdurile parim lahendus mitmeotstarbeline droonipüss, mis on võimeline katma ka teisi ülesandeid. Selleks peaks lisaks õhutõrjevõimele lahti kirjutatama ka relva mõju maismaatehnika ning isikkoosseisu vastu, et tabada maa-ala- ja punktsihtmärke.
Sihtimisseadmed peavad võimaldama kiiret sihtimist, lubades laskuril keskenduda eelkõige märklauale. Seega võivad tavalised diopter- või sälgu ja kirbuga sihikud, mis piiravad vaatevälja ja on loodud eelkõige maismaa sihtmärkide jaoks, jääda vaid tagavarasihikuteks.
Droonipüssi põhisihikuks on sobilik kas mehaaniline sihtimisliiniga või reflekssihik, kus sihikurist on projitseeritud kaugusesse ning laskur saab keskenduda ja fookustada oma nägemisteravuse taevas paistvale väikesele objektile.
Droonilaskmiseks ei sobi ka igasugune punatäppsihk, sest tavaline täpp sihikuristil katab kauguses oleva väikese drooni täielikult ja laskur ei saa ühtlase taeva taustal oma sihtimises kindel olla. Droonipüssil peaks olema ümberlülitatav ringi ja täpiga sihikurist, kus ring kujutab haavlipilve hajumisraadiust ja võimaldab liikuval sihtmärgil eelist määrata ning täpp lülitatakse sisse näiteks kuuliga punktsihtmärkide laskmisel.
Suur areng on toimunud soojussihikute kasutuses, mis suurendavad laskuri võimet avastada, tuvastada ja identifitseerida sihtmärke kaugemalt ning piiratud nähtavusega ajal. On loodud ka „tarku“ sihikud, mis teevad sihtimispunkti valiku kasutaja eest ära. Neid on esialgu veel vähe ja hinnad on kõrgemad kui püssil endal, kuid mõne aasta pärast ei pruugi see enam nii olla.
Üheks selliseks droonisihikuks on Smart Shooter SMASH. Relvale paigaldatuna kasutab see täiustatud tehisintellektil põhinevat masinnägemist, et aidata laskuril täpsemalt sihtida. Ballistilise andmetöötluse võimega arvuti suudab täpselt ära tunda, jälgida ja tulistada nii mehitamata õhusõidukeid kui ka maapealseid sihtmärke. Süsteem on võimeline liikuvale sihtmärgile lukustuma, analüüsima selle kiirust ja keskkonnatingimusi (kaugus, tuul, niiskus) ning hindama, millal ja kuidas laskja tulistatav laeng sihtmärki tabab. Kui arvuti tuvastab 95protsendise tabamustõenäosuse, saadab see laskjale signaali, märkides sihtimispunkti sihiku ekraanil punase ristiga, et võimaldada täpset lasku.
Mitmeotstarbelisus võimaldab droonipüssi kasutada ka kui automaati, materjalivastast püssi ja uste avajat ning kui surmava jõu kasutamiseks alust ei ole, siis ka provokatsioonide mahasurumiseks. See eeldab mitmekesiste kasutusomadustega relva, lisaseadmete, treeninguvahendite ja eriotstarbelise laskemoona soetamist.
Hävitusjõud ja laskekiirus
Relv peab olema poolautomaatse laadimissüsteemiga, mis tagab suure tulejõu, võimaldades laskuril kas ühte või mitut sihtmärki tulistada järjest kuni nende hävitamiseni.
Iselaadivad haavlipüssid jagunevad üldiselt inertsi ja püssirohugaasi toimel töötavateks. Inerts-süsteemiga poolautomaatsed relvad on tugeva vedru ja kõva tagasilöögiga, vajades kindlat õlaga toetamist, ning töötavad tõrkevabalt ainult tugevajõuliste padrunitega.
Gaasikolvisüsteemiga relvad on hulga pehmema tagasilöögiga, sest lukk avatakse alles siis, kui rõhk vintrauas on langenud, ja luku tagasijooksu impulss on seeläbi väiksem. Seetõttu ongi militaarrelvad töökindluse tagamiseks tihti valmistatud gaasikolvisüsteemiga.
Võrreldes vintraudsete püssidega on haavlipüssides suhteliselt madalad rõhud. Kui tavalise, 12 kaliibriga jahipüssipadruni laeng tekitab surve kuni 11 500 psi, siis vintpüssipadrunite rõhud jäävad vahemikku 50 000–65 000 psi. Sellest lähtudes peab sileraudse püssi gaasikolb olema tunduvalt suurem kui vintraudse relva oma.
Osal haavlipüssidel on see lahendatud oskuslikult – gaasikolb asetseb ümber relvaraua. See ei tee gaasisüsteemi mitte ainult kompaktsemaks, et mahtuda hästi kitsasse ruumi laesääre ja relvaraua vahel, vaid ka kergemaks, sest kasutab gaasikambri ühe seinana raua enda välispinda.
Väga tähtis on stabiilsus ehk kuidas on disainitud ümberlaadimine, mis mõjutab seda, kui palju relv lasu tõttu sihtimisjoonelt ära „hüppab“. Relva tagasilöök peab olema selline, et temaga oleks võimalik sooritada kiirelt järjestikuseid üksiklaske, ilma et relv liiguks sihtmärgilt ära sellisel määral, mis nõuab laskurilt pikemat aega sihtmärgi uuesti leidmiseks.
Ka siin leidub ehituslikke võimalusi, mis töötavad kerge püssi ja tugeva laengu korral. Näiteks suudmekompensaatorid, mis suunavad püssirohugaase selliselt, et püssi tagasijooksu vähendada.
R-20 automaadil on selleks kasutatud kahte lahendust, esiteks asuvad relvaraud, lukusüsteem ja pära samal joonel, mis tagab, et tagasilöök suundub otse laskuri õlga. Teiseks on R-20 tüüpi relvadel puhversüsteem, mis võimaldab stabiliseerida kaalult kerge relva tööd automaatsel või poolautomaatsel režiimil laskmisel.
Relval peab olema vahetatav padrunisalv, mis ei võimalda üksnes kiiret ümberlaadimist, vaid laskur saab ka kiiresti valida, millist tüüpi laskemoona erinevate sihtmärkide puhul kasutada. See lubab ka kinnitada relvale erineva mahuga padrunisalvi, muutes relva seeläbi ülesandele vastavalt paremini kasutatavaks.
Arvestades padrunite endi suurust, on relva kasutamisel otstarbekad salvemahud 5 padruniga rännakul, 10 padruniga manöövritel ja 20 padruniga trummelsalv kaitselahingutes. Need mahud tunduvad esmapilgul väikesed, eriti arvestades, et kaheksa haavlipüssipadrunit võtavad sama palju ruumi kui kolmkümmend 5,56 mm padrunit. Ent kui lugeda kokku kõik haavlid kaheksas padrunis, ja võrrelda seda 30 padruniga, millest igaühel on ainult üks kuul, siis tuleb haavlipüss lähivõitluses väljalastud lendkehade tuletiheduselt ülekaalukalt võitjaks.
Relv peab suutma töökindlalt lasta levinumaid 12/70 kuni 12/76 mm kestapikkusega laskemoona tüüpe. See nõue tagab valmiduse kasutada tsiviilmoona, kui militaarmoona varud on piiratud. Kõik padrunisalvest laetavad relvad ei pruugi võimaldada erineva pikkusega padrunite kasutamist.
Relval peab olema leegisummuti, mis vähendab suudmeleegi sähvatust. Lisaks laskuri maskeerimisele kaitseb leegisummuti võimaliku rauda sattuva lume ja pori eest, mis lastes võib rauasuudme kergesti purustada. Leegisummuti muudab turvalisemaks kontaktlasud ukselukkude ja -hingede purustamisel.
Relvaraua pikkuses on alati tehtud kompromisse: see peab tagama haavlite piisavalt hea tabamis- ja purustusvõime, kuid võimaldama ka manööverdamist sõidukites ja siseruumides. Enamlevinud militaarsete haavlipüsside relvarauad jäävad 45–50 cm vahemikku, kuid tõde peitub laskemoona ja relva koostöös. Pikem vintraud ei taga haavlipüssile alati parimat lahendust, sest laeng saab kiirenduse põhiliselt raua esimese 30 cm läbimisel ja haavlite suunamise maagia sünnib relvaraua suudmeosas.
Väljaõpegi vajab muutust
Kuna väljaõppes võib droonide allalaskmine osutuda kulukaks, on otstarbekas võtta appi simulaatorid. Virtuaalreaalsuse matkijad võimaldavad sooritada tuhandeid laske erinevate stsenaariumitega ning pärast saada ka tagasisidet, kus tehti viga. Need 3D-tehismaailma loovad seadmed on tänapäeval niivõrd levinud, et nende jaoks ei ole vaja ehitada eraldi suurt kalli sisseseadega treeninguhalli, kus üksused ootavad järjekorras, et saaks kord aastas proovimas käia. Need peaksid olema iga väeosa sõdurikodus, kus ajateenijad saavad oma vabast ajast laskeharjutusi läbi „mängida“ ja omavahel paremuses võistelda.
Näiteks Ukraina firma Atmaraksi loodud lihtne UAV treeninguseade koosneb keskmise võimekusega graafikakaardiga lauaarvutist, täissuuruses relvamudelist, virtuaalreaalsuse maskist ja wifi-ruuterist. Selle kasutamine näeb välja nagu arvutimäng koos lahingumüra, 3D-pildi ja reaalse relva kasutusvõtetega, mis on koostatud lahingukogemuste baasil.
Elektroonika ei võimalda aga kõike, nagu reaalse relva tagasilöök, praktiline relvakäsitluskogemus liikumisel ja tõrkedrillid, selleks on jätkuvalt vajalikud lahinglaskmised välitingimustes.
Võib ju käia tsiviiltiirudes jahitaldrikuid laskmas või riputada sihtmärgid nööriga droonide külge ning põmmutada neid, kuid alati tuleb mõelda logistikale: mis see maksab rahas ja sõiduajas ning kui kiiresti on võimalik treenida näiteks tervet kompaniid sõdureid.
Ka siin on olemas soodsad ja lihtsalt rakendatavad drooniimitaatorid, mida saaks kasutada enamikul laskeväljadel ja hallata üksuse enda varudes. Üks sellistest on treeninguseade Nordic Clays, mis välimuselt meenutab akudrelli, kuid võimaldab käest lastes lennutada biolagunevaid „taldrikuid“ reguleeritava laskekaugusega 30 kuni 100 m. Kaasaskantav seade on teiste savitaldrikupildujatega võrreldes väiksem, kergem ja lihtsam kasutada. Sihtmärgid on õhemad ja kergemad kui jahilasketaldrikud, need on ainult 6 mm paksud, 11 cm läbimõõduga ning 25 g kaaluga ning neid mahub seljaskantavase torusalve 50 tükki. Neid taldrikuid saab laskesektorist väljas oleva varje tagant lennutada isegi laskepositsiooni suunas, matkides selliselt droonirünnakut. Oma kerge kaalu tõttu ei tee need alla kukkudes laskurile viga.
Me oleme militaarsete sileraudsete püsside järgmise arenguetapi lävel. Uued ohud esitavad relvade omadustele täiendavaid nõudeid. Vastavalt kriitiliste võimelünkade tekkele suunatakse nende lahendamisse ressursse ja tehakse arendustööd nii meil kui mujal.
Arvestades ründedroonide ohtu, peab väekaitse olema prioriteet, sest meie väikese riigi kaitsel on iga sõduri elu väärtus, mida pole võimalik asendada, nii nagu seda saab teha relvastuse ja tehnikaga. Seetõttu peab droonipüssist saama meie võitlevate üksuste relvastuse orgaaniline osa, mis tagab väekontingendi kaitse lahinguvälja viimastel meetritel.