Sõjameditsiin ehk mida me peame tänapäeva lahinguväljal meeles pidama

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 3/2026

Sõjameditsiin on arenenud koos sõdadega ning vaid mõni aasta tagasi ainuõigeks peetud käsitlusviis võib järgmisel hetkel olla juba lootusetult vananenud. Areng ja ajalugu käivad mööda spiraali ja seega on oluline aru saada, kust oleme tulnud ning millised on meie kaalutlused ja eesmärgid praegu.

Sõjameditsiini kui eraldiseisva eriala arengu peamiseks perioodiks võib pidada 19. sajandit ja aega enne esimest maailmasõda. Selle perioodi kuulsaimad nimed on Dominique Jean Larrey (Prantsusmaa), Florence Nightingale (Ühendkuningriik) ja Nikolai Pirogov (Venemaa).

Keskmisele eestlasele on neist ilmselt kõige tuntum dr Pirogov, sest iga tudengi n-ö püha paik on Tartus asuv Pirogovi park. Pirogovi peetakse välikirurgia rajajaks, ta oli üks esimesi arste, kes kasutas narkoosiks eetrit, võttis kasutusele kipslahase ning arendas sanitaarteenistust. Sanitaarreformi eestvedajaks peetakse maailmas siiski Florence Nightingale’i, keda nimetatakse ka tänapäeva õenduse ristiemaks ja rajajaks. Tema töö Krimmi sõjas (1853–56) on andnud talle ka hüüdnime „Naine lambiga“.

Traumakirurgia revolutsioon

20. sajandi alguses toimunud maailmasõjad aitasid kaasa hüppelisele traumakirurgia arengule. Tegemist oli hiiglasliku „hakklihamasinaga“, mille käigus arendati võtteid ja käsitlusviise, mis on kasutusel ka tänapäeva lahinguväljal. Üks markantne näide on verepankade loomine ja massiivse vereülekande rakendamine. Teise maailmasõja ajal suutsid liitlased toota aastas üle kümne miljoni kuivkülmutatud vereplasma doosi.

See arv ainuüksi ehk ei ütlegi midagi, aga tänapäeval suudavad liitlased toota vaid 100 000 ühikut kuivkülmutatud vereplasma doosi ehk 100 korda vähem kui 80 aastat tagasi. Lisaks verepreparaatide laialdasele kasutusele võtmisele maailmasõdade ajal arenes traumakirurgia välja iseseisvaks erialaks ning arenes edasi ka meditsiiniline logistika.

Vietnami sõda võib pidada meditsiinilise evakuatsiooni sünniks helikopteritel. Ameeriklased said järjest enam aru, et kiire evakuatsiooni abil on patsiendil rohkem võimalusi ellu jääda, ning otsustasid kannatanuid transportida ka helikopteritega. Kahjuks osutus helikopterite kasutamine nende meeskondadele hukatuslikuks, sest vastane ei austanud punase ristiga märgistatud helikoptereid kui kaitse all olevaid liikumisvahendeid ja ründasid ka meditsiinilisi abistajaid. Sellest hoolimata suudeti helikopteritega evakueerides drastiliselt vähendada kannatanute suremust võrreldes maailmasõdade perioodiga.

Traumakirurgia kuldaeg

Järgmine oluline ja suur samm lahinguvälja meditsiini arengus toimus 21. sajandi alguses Iraagi ja Afganistani sõdade ajal. Digitaliseerimise ja andmeanalüüsi tulemusel saadi aru, et enamik välditavatest surmadest on põhjustatud katastroofilisest verejooksust jäsemetest. Seetõttu hakati arendama taktikalist lahingukannatanu abistamise (Tactical Combat Casualty Care ehk TCCC) metoodikat.

Järjest enam juurutati algoritmipõhist patsiendi kohtlemist ja cABCDE (MARCH) süvistati meie teadvusesse. Lühend cABCDE tähistab järgmisi märksõnu: c – väline massiivne verejooks (catastrophic haemorrhage control), A – avatud hingamisteed (airways), B – hingamine ja ventilatsioon (breathing), C – vereringe (circulation), D – neuroloogiline leid (disability) ja E – väliskeskkond, jäsemed jm (exposure). Lühend MARCH tähistab selliseid märksõnu nagu massiivne verejooks (massive hemorrhage), hingamisteed (airways), hingamine (respiration), vereringe (circulation) ja pea ja alajahtumine (head & hypothermia).

Põhimõte, et tegeleda tuleb eelkõige surma põhjustavate vigastustega, on ka talupojamõistusega tuletatav. See oli aga esimest korda, kui hakati seda põhimõtet süstemaatiliselt rakendama (kõigepealt peatada verejooks, siis tagada avatud hingamisteed, seejärel ventileerida kopse, et hapnik jõuaks kopsudesse ja sealt verre, ning alles seejärel tegeleda vajaduse korral veeni kanüleerimisega).

Töötati välja „kuldse tunni“ kontseptsioon ja NATO 10-1-2 põhimõte, kus patsient peab saama kümne minuti jooksul elupäästvat esmaabi lahingupaariliselt, ühe tunni jooksul esmase arstiabini ja kahe tunni jooksul esmase kirurgilise abini. Patsientide kiire evakueerimise tulemusel jõudis palju kannatanuid kirurgideni, mis aitas kaasa ka kirurgiliste võtete arendamiseni.

Selle tulemusena sündis vigastusi kontrolliv kirurgia (Damage Control Surgery ehk DCS). DCS põhimõtteks on patsiendi esmane stabiliseerimine esimese operatsiooni käigus ning hiljem lõplik kirurgiline ravi pärast mitmendat operatsiooni. Ekspeditsioonisõja tingimustes suudeti saavutada meditsiinilises mõttes olukord, mida on tulevikus ilmselt peaaegu võimatu korrata – elu kaotas keskmiselt üks sõdur kümne haavatud sõduri kohta. Võrdluseks: Ukrainas on praegu samasugune suhe 1 : 3 nagu ka teise maailmasõja ajal.

Konventsionaalne hübriidsõda

Sõda Ukrainas on kestnud aastast 2014 ja eskaleerus 2022. aastal täiemahuliseks sõjaks kahe suure jõu vahel. Meditsiini seisukohalt muutus tähtsaks arusaamine, et samamoodi nagu sajandi alguses Lähis-Idas enam toimetada polnud võimalik. Kummalgi poolel pole olnud sõjalist jõudu, et sõduri viga saamise korral panna sõda pausile, evakueerida kannatanuid ning seejärel jätkata ülesande täitmist.

Oluliseks on saanud varjatus ja varjestatus, sest iga liigutust lahinguväljal jälgivad droonid taevas ning tihtipeale lisaks jälgimisele viskavad ka lõhkeseadmeid alla. Seepärast on pikenenud evakuatsiooniajad ja suurenenud haavatute suremus. On mitmeid põhimõtteid, mida me peame tänapäeva lahinguväljal meeles pidama, ja ei saa kaasa võtta kogemusi Iraagist ja Afganistanist.

Vaatame neid ükshaaval. Esiteks olid Iraagis ja Afganistanis peamised vigastuste põhjustajad isevalmistatud lõhkekehad, mis suurendasid märgatavalt igasuguste plahvatusest tingitud vigastuste ja jäsemete kahjustuste osakaalu. Võrreldes varasemate sõdadega oli Iraagis ja Afganistanis märksa vähem tulistamisest tekkinud vigastusi. Esmased andmed, mida ukrainlased seni jaganud on, näitavad, et praeguses sõjas on vigastusi põhjustanud enamasti droonidelt heidetud lõhkekehad ja kaudtule tagajärjel tekkinud plahvatused. Seetõttu saavad enim viga pea, kael ja ülakeha. Kõige keerulisem on ravida just näopiirkonna vigastusi. Käsitulirelvadest põhjustatud vigastusi on tänapäeva lahinguväljal umbes 5% kõigist vigastustest või isegi vähem.

Teiseks on pikenenud evakuatsiooniajad. Sajandi algul juurdunud põhimõtted enam ei toimi, sest rindel on esimesed 10–40 km niinimetatud elektroonika vaba ala. See ala on mõlemal poolel kontrolli all droonidega ja seetõttu viibib kannatanute evakueerimine arstini ja kirurgideni. Probleemi lahendamiseks on proovitud kasutusele võtta terminit „Golden day“ ehk „kuldne päev“ evakueerimiseks, aga ka kirurgiameeskondade rindele lähemale saatmist. Esimese lahenduse puhul ei arvesta kahjuks loodus meie võimaluste ja soovidega ning patsiendi jaoks on kriitilise tähtsusega ikkagi just esimesed tunnid. Sellepärast peaksime termini „kuldne päev“ kasutamisest hoiduma. Eesmised kirurgiameeskonnad annavad võimaluse saada kirurgilist abi õigel ajal, kuid peab arvestama, et ka pärast kirurgilisi protseduure tuleb patsiendid evakueerida tagalasse.

Kolmandaks on isiklik ja üksuse meditsiiniline varustatus. Sõda Ukrainas on näidanud, et iga sõduri ettevalmistuses on väga tähtis ka esmaabi andmise oskus. Ukraina paremad üksused nõuavad sanitari taseme (combat lifesaver ehk CLS) õppe läbimist kõigilt oma sõduritelt, sest kui sanitariga peaks midagi juhtuma, siis osatakse vähemalt tema varustust sihtotstarbepäraselt kasutada. Arvestades väljaõppe mahtu ja uute sõdurite värbamist ning mobiliseerimist, on kasutusele võetud innovaatilisi lahendusi, nagu näiteks mobiiliäpid. Mängulises keskkonnas aitavad need kinnistada esmase lahingukannatanu kohtlemise algoritme ning peale selle saab äppide abil jälgida üksuste lahinguvalmidust ja stressi taset. Kindlasti tuleb ära mainida ka isikliku esmaabivahendite komplektis oleva varustuse taseme ja hulga. Näiteks on inimesel neli jäset ja viga võivad saada kõik korraga.

Neljandaks on digitaaliseerimine. Ukrainlased võtavad aina rohkem kasutusele digitaalseid lahendusi patsiendi andmete dokumenteerimiseks ning teekonna jälgimiseks kõigil meditsiinitasemetel. Lisaks patsiendi asukoha kergemaks määramiseks aitab see koguda andmeid raviteekonna analüüsimiseks. On lootust, et sõja lõppedes luuakse suur andmebaas, mille analüüsimisel saab välja tuua olulisimad aspektid, mida seni pole suudetud avastada.

Kokkuvõtteks

Sõjameditsiini areng on seni käinud samas taktis nagu üldine sõjaline areng. Sõjameditsiin saab areneda vaid sõjas ning seepärast on ka igasugused pidepunktid just sõdadega piiratud. Raske on näha, et meditsiini kvaliteeti oleks võimalik veelgi parandada võrreldes Iraagi ja Afganistani sõdadega, kuid see ei ole ka olukord, milleks me praegu valmistuma peame. Sõda Ukrainas on näidanud konventsionaalse sõja brutaalsust ja halastamatust ning peame arvestama palju rohkem ohtudega taevast ehk droonidega.

Meie ootus sõjameditsiinile ei tohi olla sama esteetiline nagu tsiviilmeditsiinile rahu ajal, kuid me peame looma võimalusi ja võimestama oma meedikuid, et tervishoiuteenuse tase ei langeks sõja ajal võrreldes praegusega.