Eesti sõjamuuseum – koht, kus Eesti sõjaajalugu ja Johan Laidoneri nimi kokku saavad

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 4 / 2026

Tänapäeval on Eesti sõjamuuseum Eesti sõjaajaloo- ja kultuuripärandi koguja, säilitaja, uurija ja eksponeerija. Sõjamuuseumi ülesannete hulka kuuluvad ka Eesti kaitseväe ajaloo pidev talletamine, sõjaajalooliste teadmiste levitamine nii kaitseväelaste, riigikaitseõpetajate, kooliõpilaste kui ka laiema avalikkuse seas, sõjaajaloo-teaduslike ja aimeraamatute väljaandmine jne. Küsimustele vastas muuseumi direktor Hellar Lill.

Kui külastajate arvu vaadata, siis kuidas sõjamuuseumil praegu majanduslikult läheb?

Küsimuses on koos kaks poolt, mis otseselt ei ole nii seotud, aga sõjamuuseumil läheb hästi. Meil käib palju külastajaid: eelmisel aastal (2025) käis meil üle 50 000 külastaja. Kui vaadata meie küll väga armast, aga siiski üsna väikest mõisahoonet, siis on päris keeruline suuremaid gruppe siin sees liikuma panna. Aga selle probleemi lahendamine on tore ülesanne, sest inimesi käib palju.

Aga majanduslikult ei tohi me kurta, sest meie eelarve tuleb ju suuremas osas riigieelarvest, nii nagu kogu ülejäänud valitsemisalas. See osa, mida me teenime ruumide rendist ja piletite müügist, ei ole siiski põhiline.

Meie piletihind on üsna mõistlik nii üksikkülastajale kui ka perele, aga peale selle on meil hästi palju gruppe, kes saavad muuseumisse tasuta. Ilmselt on meie muuseum ainuke Eestis, kuhu kõik õpilased ja noored saavad tasuta. Samuti saavad siia tasuta riigikaitseõpetuse raames väljapanekuid külastavad koolid, kaitseväelased, veteranid, kaitseliitlased.

Aga kui eelarvest rääkida, siis see koosneb riigieelarve rahast, omatulust ja nõndanimetatud europrojektidest, kus me oleme ka päris tublid taotlejad olnud. Lisaks rahale annab see ka väga hea rahvusvahelise kogemuse muuseumi- ja ajaloomaailmas pärandi hoidmisest ja ülevaate, kuidas mujal maailmas või Euroopas sellega tegeletakse.

Kuidas teie eksponaadid siin suhteliselt väiksel pinnal ära mahuvad? Kas muuseumi laiendamisest on põhjust tõsisemalt rääkida?

Muuseumil on olnud mõistagi aegade jooksul plaane ja mõtteid laienemiseks. Praegune seis on siiski selline, et me jääme nähtavas tulevikus siia Viimsi mõisa ja meil on ka rasketehnika angaarid mõnesaja meetri kaugusel, kus me raskemat sõjatehnikat eksponeerime.

Muidugi on see, kuidas ära mahutada ekspositsioon, kogud ja muu muuseumi tegevuseks vajalik, omaette katsumus. Lisaks piiratud ruutmeetrite arvule peame arvestama ka sellega, et mõis on muinsuskaitse all ja ruum on ette antud, kuhu me peame nii kogud, büroo tegevuseks vajaliku varustuse kui ka ekspositsiooni ära mahutama.

Siiski on meil plaan vähehaaval laieneda või ruumi juurde saada. Ühelt poolt loodame, et riik teeb keskse koguhoidla, kuhu osa kogudest saaks tänapäeva tingimustes hoiule panna. See annaks siin majas natuke leevendust ruumile. Tänavu hakatakse juba väikest juurdeehitust tegema, mis on muinsuskaitsega kooskõlastatud ja millele on ka ehitusluba saadud. Tänu sellele saame meie jaoks kõige tähtsamat teemat ehk vabadussõda või vabadussõja ekspositsiooni natuke laiendada. Järgmisel aastal saame selle loodetavasti valmis.

Kas ja kui palju on teil kontakte sõjamuuseumidega teistes riikides?

Meie koostöö nii teadusvaldkonnas kui ka mujal on päris aktiivne. Mõistagi suhtleme lähimate naabritega, nagu Soome sõjamuuseumi ja Rootsi armee muuseumiga. Väga head suhted on meil olnud ka Poola armee muuseumi ja Hollandi kuningliku sõjamuuseumiga. Poolast saime mõned aastad tagasi oma esimese tanki T-34 ja hollandlaste käest oleme saanud täiendust oma relvakogule.

Eestis on veel terve hulk sõjandusega seotud muuseume. Kas sõjamuuseum aitab nende tööd korraldada või on tegemist pigem konkurentidega Eesti sees?

Me ei võta neid kui konkurente. Kuna nad ajavad sama asja, siis meil on võimalus väikemuuseume, kes sõjaajalooga tegelevad, ka natukene riigieelarve abil rahaliselt aidata. Mõistagi tuleb selleks vastavad taotlused esitada. Eesmärk on, et nende kogud oleksid ka mingis osas avalikkusele nähtavad, kas või suveperioodil, ja et me saaks aidata kaasa ka koolitusele ja kvaliteedi parandamisele.

Selleks on olemas selline ühendus nagu Eesti Sõjaajaloo Pärand, kuhu on koondunud mitmesugused sõjaajalooga tegelevad väikemuuseumid. Kindlasti soovitan ka neid külastada, näiteks Hiiumaal asuvat militaarmuuseumi, Saaremaa sõjavara seltsi Orissaares, Valga isamaalise kasvatuse püsiekspositsiooni (minu teada nad nimetavad nüüd ennast juba ka Valga sõjamuuseumiks), aga ka sellise iroonilise nimetusega väikest sõjamuuseumi nagu Jõgeva Pommiauk ja muidugi ka Sinimägede muuseumit Vaivaras.

Kusjuures viimane on minu meelest meie sõjaajaloo üks vähe kasutatud võimalusi. Need inimesed, kes selles muuseumis töötavad ja kohalik omavalitsus on head tööd teinud, aga minu arvates võiks riik seda rohkem rahaliselt toetada, et teha sinna üks korralik lahingupaiga muuseum. See aitaks kindlasti kaasa ka sellele, et Ida-Virumaal jõuaks tasakaalustatud ajaloopilt teisest maailmasõjast inimesteni paremini pärale.

Sõjahaudade ja monumentide korrastamine on olnud muuseumi töö nüüd juba mitu aastat. Kas suurem töö on juba tehtud või on veel palju ees?

Suurem osa on juba tehtud. Aastail 2022–2025 oli see tõesti hästi intensiivne, aga saime kasutada ka lisaressursse: nii raha kui ka inimtööjõudu. Tänavu on jäänud veel mõned objektid, mis olid plaanis teha. Nagu elu näitab, siis on ka selliseid sõjahaudu, millest me midagi pole teadnud või oleme vähe teadnud. Neid tuleb jätkuvalt välja ka mitmesuguste ehitustööde käigus. Seega pole töö kindlasti päris lõppenud.

Siinkohal võib mainida, et sõjahaudade ja sõjamonumentide kohta oleme teinud andmebaasi, mis täieneb pidevalt ja on meie koduleheküljel kättesaadav. Seal on üleval ka kõik teadaolev info: milline on tegelik tulemus, kes ja kuhu olid ametlikel andmetel maetud ning mida me sealt tegelikult leidsime. Milline nägi välja esimene monument algselt, milline nägi monument välja siis, kuni sõjahaua ümbermatmiseni jõuti, ja mis sellest monumendist ja inimeste säilmetest, kes sinna maetud olid, edasi sai.

Kaitseväe kalmistu on ka teie hallata. Kas Aljoša jääb kaitseväe kalmistule?

See on väga hea küsimus. Sellele peaks vastama niimoodi, et kuna see on sinna vabariigi valitsuse otsusega pandud, siis ilmselt peaks ka selle eemaldamise otsus tulema sellel tasemel, kui aeg ükskord küps on.

Kaitseväe kalmistul on nüüd terve väli täis kenotaafe langenute nimedega, keda tegelikult sinna maetud ei ole. Kas nendega on plaanis midagi ette võtta või jääb kaitseväe kalmistu selliseks, nagu ta praegu on?

Samm-sammult oleme kaitseväe kalmistut ju korrastanud ja viinud teda võimalikult palju sarnasemaks sellele, nagu ta oli enne Eesti okupeerimist. Mõistagi tahaksime, et inimeste teadvuses ei oleks kaitseväe kalmistu mitte eeskätt kui koht, kus on pronkssõdur, vaid kus on Edgar-Juhan Kuusiku loodud mälestusmärk Eesti tundmatule sõdurile, nõndanimetatud Kuusiku kuubik.

See peaks olema just Eesti sõjaloo mälupaik, kuid paraku on nõukogudeaegne kihistus endiselt tugev ja päris kõigest sellest lahti ei saa. See, mis puudutab kenotaafe või neid matmiskohti, mis osadel andmetel on ainult kenotaafid, siis selle uurimisega me tegeleme. Kui sinna tõepoolest ei ole kedagi maetud, siis ei ole ka põhjust, et need kenotaafid seal just täpselt selles kohas olema peaks.

Ma küsin ka, millises mahus sõjamuuseum uurimistegevusega tegeleb?

Meie uurimiste suund on päris lai. Just kõige viimane uurimisprojekt oli seotud Eesti metsavendluse ajalooga, mis sai koostöös Mälu Instituudiga sarja „Rahu vahel“ kaheksanda köitena välja antud. Enne seda oli suurem väljaanne „Eesti Vabadussõja ajalugu“. On veel mitmeid väiksemaid toimetiste sarjas ilmunud asju.

Iga aasta me korraldame ka rahvusvahelist sõjaajalookonverentsi, eeskätt koostöös Balti Kaitsekolledžiga, aga ka Kaitseväe Akadeemia ja teiste partneritega Balti riikidest. Peale eelnimetatud rahvusvaheliste projektide toimub aktiivne koostöö selle konverentsi raames, kuna meie konverentsil käiakse üle maailma ja ka meie teadurid käivad tutvustamas Eesti sõjaajalugu teistes maades ja konverentsidel.

Mis riiulis te nüüd kaitseväe orkestrit hoiate?

Tõepoolest mõnikord, eriti kui orkester oli just meie koosseisu tulnud, astusid inimesed muuseumi uksest sisse ja küsisid, et kus see orkester teil siin on, arvates, et ta on füüsiliselt siin meie juures. Orkester käib muidugi meil esinemas, aga nende harjutusruumid on Tallinnas Tatari tänaval. Sõjaväeorkester on oma uue tegutsemismudeli kenasti tööle saanud ja on jätkuvalt nõutud orkester nii riiklikel tseremooniatel kui ka mängulisematel esinemistel.

Aga mina arvan, et mõistlik on, kui orkester oleks erinevalt praegusest ametis siiski täiskohaga, sest kuna praegu on orkester poole kohaga tööl, siis on päris keeruline saada õigel ajal õigesse kohta vajalik koosseis kokku.

Me arvestame sellega, et tegemist on professionaalsete muusikutega, kes peavad oma taseme hoidmiseks ka kogu aeg harjutama. Inimestel on ka teised tööd, kas siis muusikapedagoogina või sootuks teises valdkonnas. Kui riik tahab, et selline orkester on meil riikliku tseremoniaalorkestri ja sõjaväeorkestrina olemas, siis tuleb sellele kaasa aidata.

Kui me räägime muuseumikogudest, siis milliste eksponaatide üle te kõige uhkem olete?

See on nagu küsida lapsevanemalt, et millist last sa kõige rohkem armastad. Eks sõjamuuseumi kogu on lõppude lõpuks üks tervik ning on suur rõõm, et see pidevalt täieneb. Ka viimatise võiduna võiks märkida, et meieni jõudis perekond Pätsi vahendusel Maria Laidoneri arhiiv, mille põhjalikum läbitöötamine seisab veel ees. Sellega põgusalt tutvudes pakkus mulle näiteks emotsiooni see, et Maria Laidoner oli kirjavahetuses Rein Sepaga, kes elas siis Lätis, ja kuidas siis kaks inimest kirjutasid Eesti NSV-st, Läti NSV-st omavahel inglise keeles ja Rein Sepp veel värsivormis.

Aga meie kogude puhul nii nagu igal sõjamuuseumil on oluline relvakogu, millest võiks eile tõsta mitmeid haruldusi või suurema väärtusega asju. Peale selle ehk imekombel säilinud kindral Laidoneri aumärkide kogu, mida käivad siin huvilised üle kogu maailma vaatamas.

Lõpetuseks. Mida saab esile tõsta sõjamuuseumi lähiaastate suurtest plaanidest?

Meie, nagu öeldud, külastajate arv on jõudnud 50 000-ni. Kuigi meil on suur rõõm, et meil käib palju inimesi, on päris keeruline korraldada kõike nii, et külastajate muuseumikogemus oleks nauditav ja võimalikult hea. See on juba puhtalt selline logistika ja juhtimise küsimus. Aga kui me räägime sellest, mida me tahame juurde teha, siis püüame laiendada oma ekspositsiooni võimaluste piires.

See uhke soomusrong, mis meil sõitis siin mõned aastad tagasi ümber Eesti ringi, kui Eesti Vabariik tähistas sajandat sünnipäeva, seisab praegu meie õue peal. Ja sellele rongile, mis nüüdseks on toodud meie muuseumi välialale, tahaksime juurde ka vedurit.

Järgmisel aastal avame ekspositsiooni ka Tartus, Kaitseväe Akadeemia hoones, kus seni oli päris hea muuseum, aga sinna oli juurdepääs piiratud, kuna see asus kaitseväe turvaalal. Nüüd ümberehituse ja ekspositsiooni uuendamise kaudu saame sellise muuseumi, kuhu iga külastaja saab hõlpsasti ligi.

Mõistagi on ka neid plaane, mida ei julge veel välja öelda, et mitte neid ära sõnuda.

TAUSTAKS

Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum

Eesti suurim sõjamuuseum tegeleb Eesti sõjanduse ajalooga seotud esemete ja materjalide väljaselgitamise, kogumise, säilitamise, uurimise ja üldsusele vahendamisega. Samuti sõjaajaloolise uurimistööga ning rahvusvaheliste sidemete arendamisega teiste asjassepuutuvate institutsioonidega. Lisaks on sõjamuuseumi vastutusalas kõik Eestis paiknevate sõjahaudadega seotu.

Sõjamuuseumi püsiekspositsioon ja ajutised näitused jutustavad loo Eestis peetud sõdadest, eestlaste ja teiste siinsete rahvaste teenistusest teiste riikide sõjavägedes ja mujal maailmas peetud sõdadest, millest Eesti elanikel on tulnud osa võtta. Sõjamuuseum asub kindral Johan Laidonerile kuulunud Viimsi mõisas ja hoiab seega tema ja ta perekonna pärandit.

Tartus paikneb sõjamuuseumi filiaalina Kaitseväe Akadeemia muuseum, kus praegu rajatakse ekspositsiooni. Muuseum avatakse külastajatele uuesti 2027. aasta jaanuaris. Sõjamuuseumi koosseisu kuulub Eesti sõjaväeorkester, mille ülesanne on riiklikel tseremooniatel esinemine ja sõjaväemuusika kultuuri edendamine.

Sõjamuuseumi kümme silmapaistvamat eksponaati

1.            Kindral Johan Laidoneri ordenid

Tegemist on Eesti sõjamuuseumi ühe silmapaistvama kollektsiooniga nii oma ajaloolise tausta kui sümbolväärtuse poolest. On omamoodi ime, et ordenid praegu siin Eestis vaatamiseks väljas on. Laidoneri onupoeg kolonel Villem Saarsen suutis need Saksa okupatsiooni ajal salaja Soome ja sealt edasi Rootsi toimetada, kust need jõudsid lõpuks Ameerika Ühendriikidesse. Eestisse tagasi jõudsid need USA presidendi George W. Bushi vahendusel 2004. aastal. Säilinud on 3/4 kõigist Laidonerile kunagi annetatud teenetemärkidest.

2.            Sidepataljoni lipp

Oma väe näitusel eksponeeritud sidepataljoni lipu lugu on osa Eesti vastupanu loost. Sügisel 1940, mil sidepataljon liideti Punaarmeega, viis leitnant Leonhard Hindoala pataljoni lipu varjule oma kihlatu Lydia Mägi (1916–2011) juurde. NSV liidu julgeolekuteenistus NKVD arreteeris leitnant Hindoala 1941. aasta veebruaris, ta mõisteti surma ja hukati. Lydia Mägi hoidis lippu peidus üle poole sajandi ja annetas selle 1998. aastal kindral Laidoneri muuseumile. Pildil võtab lipu Lydia Mägilt vastu muuseumi direktor Tanel Lään.

3.            Narva tank

Nõukogude Liidu tank T-34/85 oli 20. sajandi üks parimaid tanke, paistes silma nii mobiilsuse, tulejõu, soomuse paksuse, hea juhitavuse kui ka tootmise lihtsusega. Aastatel 1940–1960 toodeti NSV Liidus, Poolas, Tšehhoslovakkias ja Hiinas kokku üle 85 000 T-34. Nõukogude võim kasutas neid relvi muuhulgas ideoloogiliste monumentidena, mida leidus üle terve endise idabloki. Eestisse paigaldati 1970. aastatel viis tank-monumenti. Narvast Narva-Jõesuusse viiva tee ääres postamendi otsas seisnud T-34/85 toodi siia Leningradi sõjaväeringkonna reservist. Alates 2022. aasta augustist on see vaatamiseks väljas Eesti sõjamuuseumi sõjatehnika angaaris.

4.            Soomusrong nr 7 „Wabadus“

Eesti sõjamuuseum ehitas soomusrongi nr 7 „Wabadus“ kingitusena Eesti vabariigi 100. aastapäevaks. Eestil oli vabadussõjas kasutada kuus laiarööpmelist soomusrongi. Rong nr 7 ei ole seega neist ühegi koopia, kuid võimalikult ajalooliste rongide moodi. Terve 2019. aasta sõitis rong mööda Eesti raudteesid ja nii nagu Eesti vägi vabadussõjas jõudis ka Lätti. Alates 2024. aastast seisab soomusrong oma alalises asukohas Viimsi mõisa juures selleks spetsiaalselt rajatud raudteelõigul.

5.            Metsavennapunker

Külma sõja näituseruumis asuv metsavendade talvepunker kuulub sõjamuuseumi näituste raudvara hulka. Juba 2010. aastal valminud punker on ehitatud legendaarse metsavenna Alfred Käärmanni jooniste järgi. Punkrisse pääseb ülevalt luugist redelit mööda nagu tõelisse maa-alusesse metsavendade elupaika. Ühe päris pisikese metsavennapunkri leiab ka laste Mängustaabist.

6.            Kindralmajor Tiiu Kera ordenid ja vorm

Tiiu Kerast sai 75. USA naiskindral ja teadaolevat ainus eestlane, kes on Ameerika Ühendriikides kindrali auastmeni jõudnud. Kera sündis 1945. aastal Saksamaal Eesti sõjapõgenike peres, peagi rännati edasi Ameerika Ühendriikidesse. Ta on öelnud, et astus armeeteenistusse, et kuidagi tasuda sellele riigile, kes temale ja ta perekonnale uue võimaluse andis. Kera läks erru 2002. aastal kindralmajori auastmes ning annetas oma ordenid ja vormi Eesti sõjamuuseumile.

7.            Velesann

Eesti sõjamuuseumi sõjatehnika angaaris paikneb näitus Eesti kaitseväe 12-aastasest missioonist Afganistanis, kuhu on vähendatud kujul üles ehitatud eestlaste tugiala Camp Kratt Helmandi provintsi baaslaagris Camp Bastion. Laagri südameks on eestlaste Afganistanis ehitatud saun, mis on siiani töökorras ja veteranide kasutuses. Sauna lõunaeestikeelse nime päritolu ulatub aega, mil Bosnias teenis kompaniisuurune üksus Baltsquadron – juba seal suuremalt jaolt Lõuna-Eesti meeste poolt püsti pandud saun kandis nime Velesann.

8.            Ründesuurtükk Sturmgeschütz III Ausf. G

Ründesuurtükk StuG III oli Saksmaa enim toodetud soomusmasin II maailmasõja ajal. Kokku toodeti StuG III üle 10 000 eksemplari 12 modifikatsioonis. Kõige arvukam neist oli StuG III Ausf G, mida valmistati 7700. Sõjamuuseumi kogus olev StuG III on üks 59 relvast, mille Soome Saksamaalt aastail 1943–1944 ostis. Eesti sõjamuuseumisse jõudis see osana Soome sõjamuuseumi annetusest 2008. aastal.

9.            Saksa 88 mm õhutõrjekahur FlaK 37

88 mm õhutõrjekahur on kuulsaim II maailmasõjas kasutatud Saksa suurtükk, mis sai universaalkahuriks ja mida Saksa propaganda esitles ühena oma imerelvadest (Wunderwaffe). Esimest korda oli 88 mm Flak 18 kasutusel Hispaania kodusõjas, kus tõestas end lisaks õhutõrjele ka tankitõrje- ja kaudtulekahurina. II maailmasõja ajal oligi 88 mm Flak 37 pigem tuntud tankitõrjekahurina, mille mürsk läbistas pea kõigi vastase tankide soomuse. Relv jõudis Eesti sõjamuuseumisse 2008. aastal Soome sõjamuuseumi annetusena.

10.          Arsenali relvad

Üks sõjamuuseumi kogude pärle on Arsenali relvade kollektsioon. Eesti oma relvatööstuse toodang on nüüdseks haruldane, sest toodeti vähe ja riigi enda vajadustest lähtudes. Pildil on vast tuntuim sõjaeelse Eesti oma relv, püstolkuulipilduja A.T. (Arsenal-Tallinn), mida aastatel 1926–1936 toodeti 630 tükki ja mis kuulus kaitseliidu, kaitseväe ja politsei relvastusse. 1936. aastaks olid A.T.-d vananenud ja kogu partii müüdi Hispaania kodusõja ajal vabariiklastele. Arsenali relvad on eksponeeritud oma väe näitusetoas.